Teema: Naabrinaine küsis, kas mu laps on ikka terve… kas on?

Ma vastaks sellise küsimuse peale, et on jah terve laps. Häälepaelad kohe eriti terved. (Muidugi ma olen aeglane ja kõik asjad, mis oleks võinud teatud olukordades öelda, jõuavad minuni hiljem).

Igatepidi kohatu küsida sellist asja. Väiksed terved lapsed nutavadki palju. Ja juhul, kui olekski tegemist diagnoosiga lapsega, naabrinaisel poleks küll asja sellesse.

*2-aastase ema

Kas see nutt siis segab oluliselt või kostub kuidagi naabrini? Ma ei kujuta ette, mis vastuseid sa siit ootad. Miks sa ei küsi naabrilt, kas ta kuuleb seda ja kas see segab teda. Loomulikult lapsed vahel nutavad, aga mispärast sa naabriga ei suhtle? Meie ju ei tea, mispärast ta seda küsis ja kui tihti ja mis aegadel su laps nutab.

Naaber tahtis äkki märku anda, et lapse sage nutt teda häirib.  Kui laps ärkab üles ja tunneb ennast üksi ning hakkab nutma, siis mina tooks lapse voodi oma magamistuppa, et lapsel oleks turvalisem ärgata.  Lapse nutt väljendab tema emotsioone ja soove, kui vanaemaga ikka 20 minutit hüsteeriliselt nutab – siis  on minu arvates ikka lapsele liig.

#3941402:

Naabrinaine muidugi küsis seda seepärast, et nutmine teda häirib. Kahjuks mulle tundub, et ma ei saa ega oska midagi teha, et mu laps vaiksem oleks. Ametlikult on ta igati terve ja areneb normaalselt, lihtsalt tõesti nutab palju.

Leiangi, et naabrinaisest on väga inetu midagi sellist küsida ja panna mind halvasti tundma.

Tegele siis selle probleemiga ometi. Naaber on ilmselt häiritud sinu lapse kisast ja küsis sult täiesti delikaatselt. Arvas näiteks, et on haige, näiteks kõrvapõletikus vms need haigused väikelastel on. Sai teada, et haige pole. Sina aga solvud hoopis naabri peale? Ilmselgelt ei huvitagi naabrit sinu lapse tervis vaid see oli vihje, et liiga palju kisa kostub talle.

#3941418:

#3941402:

Naabrinaine muidugi küsis seda seepärast, et nutmine teda häirib. Kahjuks mulle tundub, et ma ei saa ega oska midagi teha, et mu laps vaiksem oleks. Ametlikult on ta igati terve ja areneb normaalselt, lihtsalt tõesti nutab palju.

Leiangi, et naabrinaisest on väga inetu midagi sellist küsida ja panna mind halvasti tundma.

Tegele siis selle probleemiga ometi. Naaber on ilmselt häiritud sinu lapse kisast ja küsis sult täiesti delikaatselt. Arvas näiteks, et on haige, näiteks kõrvapõletikus vms need haigused väikelastel on. Sai teada, et haige pole. Sina aga solvud hoopis naabri peale? Ilmselgelt ei huvitagi naabrit sinu lapse tervis vaid see oli vihje, et liiga palju kisa kostub talle.

Palun ütle siis, kuidas ma selle probleemiga tegelema peaksin? Ära kolima? Ja naabrinaine ei uurinud “kõrvapõletiku vms” kohta, vaid konkreetselt küsis ka ta on terve ja normaalne, sest juba “nii vana ju”. Tema enda lapse beebiiga jääb enam kui 20 aasta taha, aga mulle seletas ta, et lapsed ju jah vastsündinuna nutavad rohkem, aga no nii vanana nagu minu oma ei peaks ju enam….

Ma püüangi aru saada, kas minu võimuses on midagi teha või on tegelikult lapse käitumine eakohane. Algses postituses küsingi ju, et kas teen midagi valesti, et laps nii nutune. Ja muidugi on oodatud nõuanded, et mida siis peaksin õigemini tegema. Teisalt loodan muidugi leida lohutust ja tuge, et tegelikult äkki on kõik okei ja lapsed ongi sellised. Ma vähese kokkupuute tõttu lastega lihtsalt ei tea! Aitäh kõigile, kes on lahke sõnaga toetanud.

Ma olen oma lapse jaoks olemas, ma tegelen temaga kogu aeg, aga ikka juhtub, et talle näiteks ei meeldi mähkme- või riidevahetus; teda ärritab, et ma ei luba tal riiuli otsa ronida, kassi liivakastis sorida, kassi sabast kiskuda jne jne. Neid olukordi, mis teda praegu kurjaks ja nutuseks teevad on lihtsalt iga natukese aja tagant. Paljudel juhtude ma isegi ei saa täpselt aru, mis talle ei meeldi ja miks ta nutab. Tihti lõppeb see nutt kiiresti, mõnikord kestab natukene kauem.

Minu lapse kohta öeldi ka kogu aeg, et küll karjub palju. Tegelikult oli tal lihtsalt ülikõva hääl. Näiteks vaatasin väikelaste kogunemisel, et mõni pirises kogu aeg, aga vaikselt. Minu laps nuttis kogu aja jooksul ühe korra ja siis jooksid kõik kohale, et mis juhtus ja meelde jäi tema kisa, mitte mõne teise, kes põhimõtteliselt kogu aeg vingus ja nuttis. Suurena sai mu lapsest laulja.

Niimoodi pole küll ilus küsida. Laps võib ju ka haige olla ning see on väga tundlik teema. Ma usun, et ta oma arust sooviski läbi sellise küsimuse vihjata, et olete lärmakad. Mul on endal ka sama vana laps (1,3) ja ma ka pidevalt muretsen, kuidas naabrid vastu peavad. Ta küll ei nuta nii palju, pigem pahandab, kui ei luba midagi ohtlikku vms teha, aga ta ärkab hirmus vara ja juba see tema jooksmine ju paratamatult kostab. Ka hakkab ta mõnikord mõne jalanõu või ükskõik millega vastu radikat taguma. Loomulikult ma keelan ja räägin rahulikult, aga minu meelest nii väike laps ei saa aru nendest asjadest veel. Ise ka ootan, et rääkimisega muutuks elu selles osas lihtsamaks.

Ja lisaks monitorila hoidke vahelt uksed lahti, võrekal paar pulka eest, et laps saaks ise voodist välja ja vanemate juurde tulla. Natuke kahju, et vanrmad ei kuule lapse ärkamist enne, kui laps juba nutab….

Ja mis kell teemaalgataja laps nutuga ärkab? Ja miks laps peab nutuga ärkama, et ema enne ei kuule seda (tõenäoliselt kuuleb naabrinaine varemgi ja võib-olla on suht tüdinud sellest, et tema peab naabrilapsega samal ajal ärkama, sellest ka tema küsimine.)

#3941702:

Minu lapse kohta öeldi ka kogu aeg, et küll karjub palju. Tegelikult oli tal lihtsalt ülikõva hääl. Näiteks vaatasin väikelaste kogunemisel, et mõni pirises kogu aeg, aga vaikselt. Minu laps nuttis kogu aja jooksul ühe korra ja siis jooksid kõik kohale, et mis juhtus ja meelde jäi tema kisa, mitte mõne teise, kes põhimõtteliselt kogu aeg vingus ja nuttis. Suurena sai mu lapsest laulja.

Loomulikult on kõva häälega karjumine kõikidele ümbritsevatele häirivam kui vaikne nutt ja kohe kindlasti ei kasva igast aastasest kisakõrist mingit lauljat, milline imelik eneseõigustus, et lasta lapsel röökida või…?

Ma olen see 2-aastase lapse ema, kes teisena vastas. Minu pojal olid esimesed 4 kuud väga rasked gaasid. Siis ärkveloleku ajal nuttiski kogu aeg, kui ei olnud rinnal. Kõige jubedam päev oli, kui nuttis 14 tundi, vahepeal oli 2 20-minutilist uinakut. Tegin kõik, mis oskasin, aga abi ei millestki.

Laps ärkas alati nutuga, kuigi magas meie kõrval võrevoodis või  kaisus. Mis kasu sellest monitorist siin oleks?

Väga meeldis talle uksi vastu seina või kinni prõmmida, kui asjalikumaks sai. Kas võtan uksed eest ära?

Kui ei lubanud kardinaid alla tirida, siis ka nuttis. Ma siis ei keelanud enam, mõned päevad kiskus neid alla, lõpuks kadus uudsus.

Laps nuttis alati, kui oli vaja riidesse panna, riidest lahti võtta,  mähkmeid vahetades, vannis, söögitoolis, kui ma ei lubanud ahjunuppudega mängida, kui ma viiendat korda külmkapi ukse ikkagi kinni panin. Kõik-kõik-kõik ajas nutma.

Ja ma olen näinud ka lapsi, kes ei nutagi iga asja peale ja vaatan uskumatusega seda. Paremaks läks asi meil siis, kui hakkas rohkem rääkima ja ennast paremini väljendama. Nüüd aga on lemmik “ei taha”, mis viib ka tihti nutuni, aga vähemalt laps mõistab juba selgitusi paremini ja nii saab ka mõne “ei taha” ümber pöörata.

Arvan jätkuvalt, et naabrinaisest oli väga kohatu nii küsida. Lapsed on erinevad ja võib-olla need, kellel rahulikud lapsed, ei mõistagi kunagi. Võiks vähemalt viisakalt teiste piire austada.

#3942118:

Loomulikult on kõva häälega karjumine kõikidele ümbritsevatele häirivam kui vaikne nutt ja kohe kindlasti ei kasva igast aastasest kisakõrist mingit lauljat, milline imelik eneseõigustus, et lasta lapsel röökida või…?

Kes seda on öelnud, imelik oled või? Mis eneseõigustus? Ma lihtsalt ütlesin, et mõnikord on lapsel lihtsalt väga vali hääl ja siis tundub, et ta röögib kohutavalt palju, sest see on häiriv, tegelikult ta ei nuta teistega võrreldes palju. Teine nutab kogu aeg, aga keegi ei pane tähelegi, sest ta nutab vaiksemalt, kuigi ta nutab ajaliselt palju rohkem kui see kisakõri.

#3942435:

Teemaalgataja võiks siiski aru saada, et see ei ole normaalne kui tita peab pika nutuga ema (isa?) äratama. Kui ikka ei kuule muidu lapse ärkamist, siis oli vara teda teise tuppa magama panna. Mitte lapse, vaid ema jaoks.

Laps peab ema ärgates kaua taga nutma ja teemaalgataja kõige suurem mure on, et naabrinaine ütles halvasti?

Ta ütles ikka väga viisakalt.

Palun rahuneda sel ärkamise teemal. Millal ma ütlesin, et ta nutab kaua? Meil on imepisike korter ja me oleme lapse juures poole minutiga. Monitorist poleks mingit kasu, sest ta hakkabki nutma kohe kui virgub. See on selline vaikse vahelduva nutuga endast märku andmine, mitte röökimine.

Samamoodi ei nuta ta end õhtuti üksinda magama. Lihtsalt mõnikord voodisse pannes minutikese nutab.

Eraldi tubades magamine sobib meile väga hästi, ta magab kogu öö ärkamata ja oleme kõik väga rõõmsad.

Saan aru, et teinekord see, kuidas last kasvatatakse, on miski personaalse filosoofia taga kinni.

Laps vajab lähedust, see on kõige loomulikum asi. Tal ei ole võimalik veel iseenda eest seista, ennast kaitsta, siis on vaja, et täiskasvanud oleks juures jne. Ohu ja abituse tunne panebki ema kutsuma.

Paljud muidgi usuvad, et see on “järeleandmine” ja sedasi ei oska laps ise ennast lohutada ja ei saa iseseisvaks, “ära hellita oma last ära”, aga see on puhtaltöeldes bollocks.

Küll need vastused on ikka läinud sohu omadega ja jäänud kinni suvalistesse väikestesse (une)detailidesse. Püüan viimaks veel seletada, miks ma teema tegin – ma tahtsin teada saada, kas on normaalne, et 1-aastane laps aegajalt nutab. Mu naabrinaine tekitas minus tunde, et mu lapsel on nutmise tõttu midagi viga. Nii mõnestki vastusest siin sain teadmise ja lohutuse, et tegelikult on üsna normaalne, et mitterääkiv laps väljendab end nutuga, kes rohkem, kes vähem, aga siiski.

Nagu juba varem kirjeldasin on nuttu kogu päeva vältel erinevates olukordades. Ma olen oma lapse jaoks olemas ja püüan teda teha õnnelikuks, ta saab väga palju tähelepanu, ma ei teegi peaagu mitte midagi muud päevad läbi kui olen koos temaga, aga vahel ta nutabki ilma, et ma teaks miks – mõnikord nutab mähet vahetades, mõnikord mitte, vahel nutab vannist tulles, vahel ei nuta. Mõnikord uinub ilma nututa, mõnikord nutab minuti. Ma igal juhul püüan täita kõiki tema vajadusi, ta on hoitud ja armastatud.

Tänan kõiki, kes lohutasid, et ka neil on olnud nutusem laps või et lapsed ongi sellised, eriti kui ei suuda end sõnadega väljendada. Sellest on palju tuge.