Teema: Nad ei mõista

#3879062:

Siis tuleb pöörduda psühholoogi poole. Üsna egoistlik on valada oma sopp teisele kaela, kes endagagi toime ei tule või kes laseb ennast sellest väga palju mõjutada. See on sama halb tegevus kui teiste murede peale hakata õpetama ja oma klišeelikke lahendusi pakkuma.

Sa vist ei saa aru, mida mõtlesin. Mina just ei usugi mingeid ärakuulajaid ja arvan, et neist pole kasu.
Postitas: Kägu20.10.2021 08:37 on samuti minu kommentaar. Keegi ei peaks vinguma, kui nad oma mulaga teisi väsitavad ja siis imestavad, miks neid õpetatakse. Õpetada saab ainult siis, kui toimub suhtlus, kui seda pole, siis ei pea keegi imestama, miks tänitama kukutakse.

Tegelikult mõtlevad ka nooremad omaette, et selline inimene, kes on nii katki-nii katki, et ei suuda tööl ega koolis käia ega normaalselt funktsioneerida (peale pidudelkäimise), on mõttetu hädavares ja tööle-kooliminek oleks just abiks, aga nad on juba kasvatatud viisakaks “ärakuulajaks” ja oskavad selliste kurtjatega paremini toime tulla kui vanad inimesed. Kui on probleem ja ise toime ei tule, otsitakse endale arst (antud juhul siis psühhiaater), niisama kurtmisest pole ka kurtjale endal grammigi kasu, ainult heietada sundmõtteid, mis nagunii peas keerlevad 24/7.

Depressioonidiagnoosiga saab pool aastat haiguslehte, muide, see on ju küllalt hästi, mida veel vaja oleks. Ja selleks ajaks on ka vast arst leitud, kes aitab- kas ravimid või psüühoteraapia, aga natuke tuleb siiski ka ise ennast august välja tirida, keegi seda tegelikult inimese enda eest teha ei saa. Tean, see depreka must auk on kole koht, niiet kui abi on, võiks siiski püüda välja saada. HAiglasse saab ka minna (muidugi seal peab esiteks küsima, et ka pean reaalse enesetapukatse tegema, et üldse haigklasse sisse võetaks).

Ma usun lapsepõlve meenutades, et mu emal on olnud depressioon. Aga ta pidi vaatamata sellele tulema toime igapäeva eluga. Lapsed puhtana lasteaeda viima, perele söögi tegema, kodu korras hoidma. Ja ta tegigi seda kõike, sest ajal kui mina väike olin, oleks ta vastasel korral ühiskonna poolt puhta risti löödud. Ainult tema ise teab, mis hinnaga või millist tahtejõudu kasutades ta selle kõigega hakkama sai. Ja nüüd siit edasi – miks peaks minu ema saama aru, et täisjõus inimesed on korraga puuduva töövõimega? Ma ei taha sellega öelda, et ei oleks haigeid inimesi, kes tõesti ei tule elu ja haigusega toime, kindlasti neid on. Samas – mul endal on kerge ärevushäire. Kas ma surmaähvardusel saaksin tehtud mingeid asju, mis ma praegu lihtsalt tegemata jätan? Jah, aus vastus on, et saaksin küll. Õnneks tänapäeval enam ei pea end niimoodi sundima. Aga rääkides eakatest, teisest ajast pärit inimestest, ma mõistan nende mõistmatust vähemalt vaimsete hädade suhtes küll. Neil ei olnud võimalust haige olla. Täna nimetame me end väga kergelt haigeks, sest me saame seda teha. Mingeid häireid omada on normaalne, isegi pop.

Tuleb lihtsalt valida, kellele rääkida. Mulle räägitakse ja ma kuulan hea meelega tervisemuresid, sest jah, elu on nii läinud, et ma olen saanud suure osa meditsiinivaldkonnast iseseisvalt läbi õppida.

Kui su enda suhtumine on, et sugulased ei mõista ja on kalgid, siis mida sa soovid vastu saada. Probleemiga tuleb tegeleda, võtta vastavaid ravimeid, tegeleda endaga, mitte käia mööda inimesi kaastunnet kerjamas!