ütles mu 10 aastane poeg, kui laagrist tuli. Tal oli kaasas väike talisman, imepisike karu, mida ta ikka endaga kaasas kannab. See lause oli vastuseks, minu küsimusele, et kas ta karu laagris ka padja alla pani või välja võttis. Mind jahmatas see vastus ja ka kohutas. Kas soov teist last nutma ajad on mõnes lapses nii suur?
Ta ütles et kasvatajad olid toredad ja osad lapsed ka aga valdav enamus olid sellised pöörased, ropendavad ja solvavad. Maakooli turvalisuses kasvanud õrnemat last vist ei tohigi laagrisse saata? Mõtlesime, et anname talle kogemusi laagrielust aga nüüd tundub, et see nädal oli talle pigem kannatus ja lihtsalt tahtejõu najal kannatas ta selle lõpuni. Oleme õpetanud, et midagi pooleli ei jäeta, kui ta oleks helistanud ja järgi kutsunud, siis arvatavasti ei oleks ma seda ka teinud, aga kurb olen ikka. Ju ma olen elanud silmaklappidega
Teema: Nad oleks tal pea maha võtnud ja vaadanud kuidas ma nutan..
Aga minu imelikku ATH last mõnitatakse ka koolis.
Milleks nii sentimentaalselt? Õhtuleht ja Delfi saavad jälle millestki kirjutada.
Kurb.
Laste julmus on piiritu.
See on ju igal ajal nii olnud. Ma ise vihkasin ka laagreid. Sel ajal pidi seal ikka mitu nädalat olema. Mäletan, et olin mingite suuremate tüdrukutega ühes telgis, need kogu aeg mõnitasid ja panid võmmu kuklasse ka. Mitte millegi muu pärast, lihtsalt sellepärast, et olin lihtsalt väiksem ja neil käis võim üle. Nüüd on enda laps kolmes laagris käinud, kaks olid ok, aga viimases olid ainult tüdrukud, tema oli ainuke poiss ühe teisega koos. Tüdrukud siis koos narrisid seda kahte poissi nagu jaksasid. Mindi paadiga sõitma, tüdrukud lükkasid poisid paadist maha, ei lasknud tagasi ronida jne, jne. Eks tuleb ka selliste asjadega kokku puutuda ja hakkama saada, elus tuleb ju kõiki asju ette. Kui kunagi tahad kuskile jõuda, peab paks nahk olema, kõiki kritiseeritakse, kes midagi teevad. Oleme lapsega kõik situatsioonid läbi arutanud ja laps on nüüdseks palju tugevam. Laagrid on hea võimalus iseseisvust õpetada.
Tahtsin just sama kirjutada, et perekooli kirjaneitsi taas tegutsemas. On ikka veidrikke olemas…
On see siis nüüd väljamõeldud lugu või mitte, aga oma lapsi elu eest täielikult kaitsta pole võimalik ja ei tohikski, kui tahta, et lapsest tugev, elu tumedama poolega hakkama saav isiksus kasvaks. Lapsepõlv on tegelt üsna raske, sest lastevahelised võimuvõitlused on osa sellest…see polegi igakord otseselt sütemaatiline kiusamine, vaid ongi enesekehtestamise õppetunnid. Enamvähem normaalselt sellest välja tulla aitabki, kui on normaalne ja turvaline perekond. Mitte selline, kus emmekene kohe kuhugi kisades kaebama läheb, vaid kus lapsevanem ja laps saavad koos juhtunut arutada…miks keegi kuidas käitus, mis selle taga võis olla, kuidas oleks saanud sellises situatsioonis teistmoodi/paremini (ja ka halvemini) käituda.
Mul oli küll väga turvaline perekond, aga vanematega neid asju arutada ei saanud…lihtsalt sel ajal nii ei tehtud. Küll aga lugesin ma noorena tohutult raamatuid ja eks ma selle süvaanalüüsi sain tänu kirjandusklassikutele ja ilmselt see aitas.
Tahtsid mehega lapsest puhata, said mis sa nüüd vingud? Veetke siis koos lapsega rohkem aega!
Tegelikult see lugu on väga jube ning kujutan ette, et see on reaalsus mitmetes lastekollektiivides. Aga veel uskumatum on see, et nagu siingi teemas, ei usu, liba, peabki paksu naha kasvatama või oma viga, et lapse laagrisse panid. Ja siis imestame, miks “normaalne ema” ei pane last alati kodu kõrvale kooli.
Sul on endal hästi suured hirmud maailmaga hakkama saamise suhtes, samuti kipud teisi sildistama (sa ju ei tea, kas tegemist on kaubanduskeskuses jõlkuvate Tallinna lastega. Pigem ei-kaubanduskeskustes jõlkumine on eilne päev, probleemiks on hoopiski nutisõltuvus ja konkreetsel juhul Sa ei tea sedagi). Koos pojaga võimendate te situatsiooni, mida tegelikult ei ole üldse toimunud, kellelgi ei olnud võimalust Su lapse talismani puutuda.
Üldiselt soovitaks poja huvides loobuda mõtteviisist, et vaja on kasvatada paksu nahka ja vaja on selleks laps nö vette visata. Enesekehtestamist Su laps niimoodi õpi, pigem saab temast kaasajooksik. See, mis teda tulevikus aitab, on terve närvisüsteem, mitte nui neljaks asjade mitte pooleli jätmine (vabandust, oskust õigel või vajalikul ajal tagasi astuda läheb ka elus vaja ja elu kreedoks ei peaks lõpuni minemist küll võtma).
Arutage lapsega laagris reaalselt aset leidnud situatsioone, mitte kujutletavaid.
Kui tahad last edaspidi laagrisse panna, siis näiteks hobilaagrisse (trennid, muusikalaagrid), eriti hea kui olekski juba lapse enda trenni laager.
Mul on ka endal kergest solvuv ja õrnahingeline laps kodus (11-aastane) ja üldiselt see häirituse ja solvumise määr on võib olla eelteismelise puhul nii meeletu, et maailmal ei olegi võimalik ilma teda solvamata hakkama saada, eriti kui huumorimeel ka puudub nagu minu lapsel. Nii et mõtle selle peale ka. Selleks, et tulevikus ülemuse ja töökaaslastega suheldud saada, peab ta praegu saama suheldud oma klassikaaslastega, oma õpetajate, sõprade, õdede-vendadega… selleks ei ole vaja ellujäämiskursust kuskil laagris. Elus on siiski ka valikud valida ülikooli ja ülemust, need on suured valikud, mida peab julgema teha ja vahel ka ümber valida, aga vahel ei saa valida õppejõudu või töökaaslast.
Koos pojaga võimendate te situatsiooni, mida tegelikult ei ole üldse toimunud
Kas sa päriselt ka ei ole näinud ropendavaid ja ebaviisakaid lapsi? Kiusavaid lapsi? Need asjad ei ole ettekujutuse viljad. Paraku paljud vanemad pigistavadki silma kinni, et ah, te kujutate ette. Eriti siis, kui see tema enda last puudutab, sest “MINU laps küll nii ei tee / mis siis on, te kujutate endale probleeme ette”. Sellist asja tulebki võimedada, sest sellist käitumist ei tohi tolereerida, sest “midagi halba ju ei juhtunud”.
Mis mõttes, et vanem peab kasvatama lapsele paksu nahka, et siis mingid värdjalikud vanemad, kes ei viitsi oma lapsi kasvatada – saaksid süü kiusatava vanema kaela ajada. Minu lapse klassis oli ka kiusaja ja said need vanemad vatti, sest ei kavatsenudki selle poisi tõttu oma last hakata ümberkasvatama lööjaks. Nii kui laps ütles, et teda löödi (mitte ainult teda) – võtsin kohe kooliga ühendust, et mis toimub, ütlesin et vajadusel nõuan ümarlauda ja tahan teda, mis õigustus on minu last lüüa. võtsin ühendust ka teiste kannatanute vanematega ja sai selle poisi vanemate elu keeruliseks tehtud.
Tallinnat terroriseerib mingi pättide kamp, et kas siis kasvatame ka paksu nahka?
Koos pojaga võimendate te situatsiooni, mida tegelikult ei ole üldse toimunud
Kas sa päriselt ka ei ole näinud ropendavaid ja ebaviisakaid lapsi? Kiusavaid lapsi? Need asjad ei ole ettekujutuse viljad. Paraku paljud vanemad pigistavadki silma kinni, et ah, te kujutate ette. Eriti siis, kui see tema enda last puudutab, sest “MINU laps küll nii ei tee / mis siis on, te kujutate endale probleeme ette”. Sellist asja tulebki võimedada, sest sellist käitumist ei tohi tolereerida, sest “midagi halba ju ei juhtunud”.
Ma ei mõelnud seda. Mõtlesin, et kuna laps oma mängukaru üldse välja ei võtnud, siis reaalselt ei toimunud seda, et seda oleks lõhutud ja et laps oleks selle peale nutma hakanud. Selle üle spekuleerimine ainult toidab kujutlusi.
Konkreetsed juhtumid väärivad arutamist.
Mis mõttes, et vanem peab kasvatama lapsele paksu nahka, et siis mingid värdjalikud vanemad, kes ei viitsi oma lapsi kasvatada – saaksid süü kiusatava vanema kaela ajada. Minu lapse klassis oli ka kiusaja ja said need vanemad vatti, sest ei kavatsenudki selle poisi tõttu oma last hakata ümberkasvatama lööjaks.
Ega paksu naha kasvatamine tähenda kaklemist ometi, inimene. Paksu naha kasvatamine tähendab, et inimene õpib ebaolulist jama enda ümber mitte märkama. Loomulikult on siin oht, et laps üldse välja lülitub. Aga ohte on täis kogu lapsepõlv, ka hellalt hoitud last ümbritsevad ohud – teistsugused.
Poiss tabas ära, et teised lapsed on ettearvamatud ja ebasõbralikud ning otsustas hoida madalat profiili ning oma karukese peitu jätta. Hea valik- tubli poiss, tuli olukorraga toime. Pingeline kindlasti.
Mina never ei laseks oma lapsi kiusata sellisel määral, et nad ise hakkavad kurtma, et seda on liiga palju. Väikest nagistamist tuleb igal pool ette ja sellest on enesekindel laps üle.
Kui lapsega on usalduslik suhe, siis ta ka kurdab, kui suured mured on.
Ilmselt läheksin ka laagrisse järgi, kui teemaks on kiusamine.
Kahjuk on nii, et paljud täiskasvanud, ei saa noorte ohjamisega hakkama. Kujutan ette, et eriti laagrite vabamas õhkkonnas juhtub nii ühtkomateist.
Mina kutsun ikkagi üles oma lastega avatult suhtlema ja nende muresid kuulama. Enda sisse valu ja alandust kogudes inimene kibestub. Lisaks sellele, et juba lasteaias õpetatakse praegu lastele oma tundeid ära tundma, tuleks kodus laastele ka selgitada, et on väga palju inimesi, kes seda ei oska või ei suuda. Laps peab teadma, et tema ei ole süüdi, kui ohvriks satub- teiste inimeeste käitumise eest ei saa vastutust võtta ja vägivallale ( vaimsele ja füüsilisele) ei ole kunagi vabandust. Kahjuks selline süütunne hävitab vaimselt väga paljusid noori Eestis. Eriti neid, kellel pole kodu, kus oma muret rääkida.
Minule meeldis mõte, et 10 aastasel oli pisike mõmmik kaasas. Järelikult hell ja südamlik poiss. Meile on hädasti selliseid mehi vaja, kes oskavad hoolida ja kunagi oma naist ja lapsi nunnutada.
Ükskord läheb mu laps sõjaväkke, ja et ta seal hakkama saaks, tuleb taolisi sotsiaalseid eksperimente ka järgmistel suvedel korrata.
Mu mees on käinud sõjaväes, kuigi oleks saanud med. põhjustel vabastuse (segastel asjaoludel jäi see viga kahe silma vahele neil ametnikel). Ja ei olnud seal mingit kiusamist, narrimist, nõmetsemist ega muud taolist. Oli küll mõned ülbikutest seersandid ja muud tähtsamad ninad, aga nemadki pidid täpselt eeskirju järgima ja järgisid ka.
Ei ole mu mehel elus pakus nahka olnud, lapsena oligi pigem selline õrnahingeline, kes aega-ajalt kiusu ohvriks sattus. Ma ise ka tegelikult. Ja mul on küll hea meel, et vanemad mind igale poole laagritesse ei toppinud, sest ma olen, nagu mu meeski, natuke isemoodi inimene, introvert pealekauba. Just terve närvisüsteem ja usalduslik suhe lapseeas vanematega olid need, mis mind lapsena igasugustest kiusamistest üle aitasid olla ja aitasid ka kiusamist vähendada.
See on huvitav, et poiss niimoodi mõtles, et karu väljavõtmise puhul käituvad teised niimoodi. Ta arvas, oletas, nägi ette.
see on sama olukord nagu mina lapsi hoiatan millegi eest. Lapsed ütlevad, et ma mõtlen hoopis üle.
Kui see võib juhtuda, siis ei tähenda see seda, et see ka juhtub, ütlevad nad. On mu lastel õigus või olen mina ülemõtleja?
Kambavaim on see, mis muudab lapsed arututeks. Pärast ei saa keegi aru, kes, mida ja miks algatas. Seda tuleb kahjuks üsna tihti ette.
Mu laps käis ka laagris. Seal olid tüdrukud pöörased olnud. Tuustisid ja loopisid poiste toas kõik kotid laiali ja panid toitu pihta. Poisid siis üritasid ka midagi vastuseks teha. Õnneks vist siiski hoiti asi kontrolli all. Aga mu laps ütles ka, et ei enam ühtki laagrit. Alguses tahtis ka oma lemmikasja kaasa võtta, aga ma ütlesin, et pigem ära võta.
ütles mu 10 aastane poeg, kui laagrist tuli. Tal oli kaasas väike talisman, imepisike karu, mida ta ikka endaga kaasas kannab. See lause oli vastuseks, minu küsimusele, et kas ta karu laagris ka padja alla pani või välja võttis. Mind jahmatas see vastus ja ka kohutas. Kas soov teist last nutma ajad on mõnes lapses nii suur?
Ta ütles et kasvatajad olid toredad ja osad lapsed ka aga valdav enamus olid sellised pöörased, ropendavad ja solvavad. Maakooli turvalisuses kasvanud õrnemat last vist ei tohigi laagrisse saata? Mõtlesime, et anname talle kogemusi laagrielust aga nüüd tundub, et see nädal oli talle pigem kannatus ja lihtsalt tahtejõu najal kannatas ta selle lõpuni. Oleme õpetanud, et midagi pooleli ei jäeta, kui ta oleks helistanud ja järgi kutsunud, siis arvatavasti ei oleks ma seda ka teinud, aga kurb olen ikka. Ju ma olen elanud silmaklappidega
See õpetus, et midagi pooleli ei jäeta, kehtib elus ainult osade asjade puhul. Kas tõesti tahad öelda, et kui su lapsele valmistab mingis kohas olemine kannatusi, peab ta seal viibima ainult seetõttu, et ta sinna sattus? Iga olukord on erinev, seda tuleb õppida hindama. Õpetus, et kõik tuleb lõpetada, mida on alustatud, kindlasti hea nõuanne eluks ei ole.
Alustasid kihutamist, kihuta lõpuni?
Rikkusid seadust, pane aga edasi, lõpetada ju ei tohi ?
Valetasid, valeta aga edasi, sest asi tuleb ikka lõpuni viia?
Minu 10-aastane poeg läks spordilaagrisse. Küsisin, kas kaisukaru ka võtab, ütles et ei, ta on juba suur. Ja siis pani vaikselt kaks kaisulooma kotti…
Karastumine on tore asi, aga praegusel ajal ei ole vaimne ja füüsiline vägivald enam normaalne. Selle vastu tuleb astuda lasteaiast töökohani. Lapsi tuleb õpetada seda ära tundma ja sellele reageerima, mitte ainult enda vaid ka teisi inimese puhul.
Karastuda võiks läbi töötegemise ja füüsilise pingutuse- treeningu, mitte vaimse hävingu.
ütles mu 10 aastane poeg, kui laagrist tuli. Tal oli kaasas väike talisman, imepisike karu, mida ta ikka endaga kaasas kannab. See lause oli vastuseks, minu küsimusele, et kas ta karu laagris ka padja alla pani või välja võttis. Mind jahmatas see vastus ja ka kohutas. Kas soov teist last nutma ajad on mõnes lapses nii suur?
Ta ütles et kasvatajad olid toredad ja osad lapsed ka aga valdav enamus olid sellised pöörased, ropendavad ja solvavad. Maakooli turvalisuses kasvanud õrnemat last vist ei tohigi laagrisse saata? Mõtlesime, et anname talle kogemusi laagrielust aga nüüd tundub, et see nädal oli talle pigem kannatus ja lihtsalt tahtejõu najal kannatas ta selle lõpuni. Oleme õpetanud, et midagi pooleli ei jäeta, kui ta oleks helistanud ja järgi kutsunud, siis arvatavasti ei oleks ma seda ka teinud, aga kurb olen ikka. Ju ma olen elanud silmaklappidega
See õpetus, et midagi pooleli ei jäeta, kehtib elus ainult osade asjade puhul. Kas tõesti tahad öelda, et kui su lapsele valmistab mingis kohas olemine kannatusi, peab ta seal viibima ainult seetõttu, et ta sinna sattus? Iga olukord on erinev, seda tuleb õppida hindama. Õpetus, et kõik tuleb lõpetada, mida on alustatud, kindlasti hea nõuanne eluks ei ole.
Alustasid kihutamist, kihuta lõpuni?
Rikkusid seadust, pane aga edasi, lõpetada ju ei tohi ?
Valetasid, valeta aga edasi, sest asi tuleb ikka lõpuni viia?
Ma arvan ka, et kõik oleneb olukorrast. Kui laps ütleb, et ei viitsi trenni teha, sest tahab hoopis arvutis olla, siis muidugi ütleks, et alustatut pooleli ei jäta. Kui keegi süstemaatiliselt kiusaks, oleks hoopis teie asi.
Ja ega see laager pole ka mingi kohustuslik koht. Ise pole üheski laagris käinud ja ei jäänud ka millestki ilma.
OT, aga mina käisin ka väikeses maakoolis ja õudne, mis kiusamised ja piinamised seal toimusid. Paljud lapsed olid joodikute peredest, sest maal elasidki põhiliselt joodikud, kes töötasid lüpsjate ja traktoristidena või muidu põllutöölistena. Tore, kui teil on väike armas maakool, kus käivad headest peredest lapsed. Sa ära teinekord last suvalisse laagrisse saada, vaid uuri, mis laagriga tegu, mis kogemused on teistel vanematel. Ma ise töötan ühes sellises, kuhu saab ainult kutsete ja soovitustega ja vägivaldseid lapsi me ei võta.Aga ma tean, et odavamate lastelaagrite tuusikuid antakse sotsiaalabi korras riskiperede lastele ja lastekodudele nii et sealt võib küll igasuguseid tulla. Kui laps on kodus palju julmust kogenud, muutub ta ise ka julmaks, see on ju teada.
Aga mis sa ise teed? Sildistad vaba käega lapsi, keds sa ei tea ega tunne. Viru keskus tundub olevat ka getode geto, sõjavägi värdjate kamp ja egs ülikoolgi parem ole.
Ainult te ise olete taevainglid.
Kas sa ise saad aru, kui halvasti sa teiste inimrsye kohta ütled? Samasugune kooöikiusaja oled.
Tahtsid mehega lapsest puhata, said mis sa nüüd vingud? Veetke siis koos lapsega rohkem aega!
Aga üks eelkirjutaja kirjutas väga hea märkuse selle kommentaari tegija kohta. Miks me peame siin taluma selliseid kiusajaid? Mitte midagi ei muutu, kui meie, täiskasvanud inimesed isegi ei võta midagi ette selliste kiusajate suhtes!
Kas tõesti ei saa kasutada õelate kommenteerijate suhtes mingit blokeerimist mõneks ajaks? Miinustest üksi ei piisa, sest see provotseerimine ilmselt toidab just selliste inimeste eneseuhkust ja tunnet, et nad on “ära pannud” kellelegi. Avaldagem arvamust, mida teha perekooli-kiusajatega!
Minu arust võiks olla võimalus, et teata ebasobivast kommentaarist, et saaks selliseid solvajaid kustutada.
Minu arust võiks olla võimalus, et teata ebasobivast kommentaarist, et saaks selliseid solvajaid kustutada.
Rate this item:Submit Rating00
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
VASTA | TSITEERI | TEATA EBASOBIVAST
Kas see nupp all kommentaari paremas nurgas ei sobi teatamiseks?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
