Esileht Ilu ja tervis Nägin inimese surma ja nüüd hirm elada.

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: Nägin inimese surma ja nüüd hirm elada.

Postitas:
Kägu

Paar päeva tagasi nägin oma silmadega surma. Suri töökaaslane. See juhtus nii kiirelt ja ootamatult…. Ta ei olnud haige inimene, vastupidi tugev ja tubli, positiivne. Lihtsalt ütles et pea käis korraks ringi ja läks pikali. Rääkis veel ja tegime nalja. Läksin toast välja 1 minutiks, tagasi tulles oli ta juba sinine näost. Kutsusime kiirabi, teda elustati kuid siiski ta suri. Põhjus ei ole veel teada. Minul on shokk. Esimest päeva sain kuidagi olla. Nüüd on jube olemine. Magada öösel ei saa, koguaeg pean mitte mõtlema küsimusele miks ja kuidas see võimalik? Jube hirm surra. Iga nòks kehas on hirmus. Räna terve hommik südames häired ja nõksud. Ei tea kuidas ennast aidata:( See oli esimene kord elus, kui ma nägin kõik oma silmadega, ja nii ootamatult. Kardan nüüd ka enda tervise pärast. Surnud tuttav, käis kolm kuud ennem surma enda tervist kontrollimas ja kõik oli korras. Shokkkk. Kuidas edasi elada? Kuidas ennast aidata? Kuidas üle sellest saada? Kuidas aru saada, millal on vaja arsti juurde minna ja millal lihtsat mitte tæhele panna terviseprobleemid? Hetkel süda jamab, jube hirm ja ei tea, kas vaja nüüd arsti juurde minna või…segaduses ja hirmus on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kui ta seal näost sinine oli ja kiirabi kutsusite, elustada ikka üritasite ise?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ikka, ja kiirabi ka tegi seda kaua. Kuid ta suri:((((( Ei suuda seda mõista:( Ta oli terve, ta rääkis meiega ja äkki:( Kardan nüüd surma tohutult:(((

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ikka, ja kiirabi ka tegi seda kaua. Kuid ta suri:((((( Ei suuda seda mõista:( Ta oli terve, ta rääkis meiega ja äkki:( Kardan nüüd surma tohutult:(((

No eks ta kopsuarteri trombemboolia oli. Seal elustamine ei aita, tekib äge kopsuturse ja sel juhul ei ole elustamine tulemuslik. Isegi kui kohe intubeerida saaks, sureb ka masinaga ära, kui kops on vett täis.
Teemaalgatajale soovitan klõmaka viirpuud ja võtta omaks teadmine, et iga päev sureb niimoodi inimesi, lihtsalt me ei näe seda, me viibime eemal, teises ruumis ja teises kohas. Mis siin ikka nii šokitada, tavaline elu. Eks tal olid selle haiguse tekkimiseks omad põhjused kehas. Nii lumehelbeke nüüd ka üks täiskasvanu olla ei saa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ühel sügisel olid mul seletamatud südamerütmihäired. See häiris, hirmutas ja jõudsin ka Emosse. Lamasin tilguti all kui vastasvoodi vanaproua ära suri – korises, ägises, hüüdis appi, kuniks jäi tasa. Tuli arst, vastav brigaad ja proua viidi ära. Sattusin paanikasse, arst rahustas, et see naine oli väga eakas ja lootusetult haige, et mina olen noor ja minu mured on hoopis teistsugused.
Elasin veel kaua selle mälupildiga – ärkasin öösel, painas see mind ka päeval, lisaks südamehädad, kuniks ühel hetkel vaibusid mõlemad. Posttraumaatiline stressihäire on selle nimi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sul on tõesti vedanud, kui siiamaani surma lähedalt näinud pole. Paraku on see üks osa elust, millele mõeldes tuleb kasuks täiskasvanulik ning kaine suhtumine.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ei ole päris teemasse (et kuidas hirmu ära võtta), aga kas poke selline äkksurm parim viis lahkuda? Võrreldes nende õnnetutega, kes pikalt hääbuvad ja kannatavad.

Aga teemaalgatajal – ehk aitab siuski profiga rääkimine, psühholoog või nõustaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tõenäoliselt on teil tööl teisigi, kes selle sündmuse mõju all. Soovitaks juhtkonnale teha ettepanek pakkuda töö juures kriisinõustamist. Saaksite nõustaja juhendamisel kas grupis või individuaalselt kogu juhtunu uuesti läbi rääkida, oma mõtted ja tunded sõnastada ning hea nõustaja suudab lõpuks teha nii, et vaatate sellele sündmusele tagasi kui lihtsalt ühele juhtumile oma elus. Sarnaseid grupisupervisioone saavad ka nt politseinikud, päästjad ja kiirabi töötajad peale suuremaid-traumaatilusemaid õnnetusi, kus nad on sündmuskohal töötanud.

Mul endal oli hiljuti kogemus, kus õnnestus olla tunnistajaks äkksurmale (eakas mees, elustati kaua, kuid tulemusteta) oma kodualevi kaupluses. Peale seda oli küll turvatunne kauplustes minu jaoks mingi aja häiritud, kuigi otsest põhjust ju ei olnud (sest see mees, kes ära suri, oligi juba 85+ vanuses, mitmete haigustega ja tema elu sai lihtsalt otsa seal poes riiulite vahel). Poes olles hakkasin tundma ka imelikke südamelööke, ärevust, kummalisi valusid rinnus. Tükk aega ei saanud aru, miks see nii on. Aitas see, kui sain ühel hetkel aru, et see minu enesetunne poes ja nähtud sündmus on seotud. Hakkasin enne igat poodi minekut endale ütlema, et sa tunned end seepärast halvasti, et nägid siin seda surma ja tegelikult on kõik korras. Veidi aja pärast kõik need tunded poes kadusid. Aitas ka see, et õnneks jäi samasse perioodi töötervishoiuarsti regulaarne kontroll ja sain sealt kinnituse, et kõik on korras.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis siin ikka nii šokitada, tavaline elu. Eks tal olid selle haiguse tekkimiseks omad põhjused kehas. Nii lumehelbeke nüüd ka üks täiskasvanu olla ei saa.

Teemaalgatajal on ilmselt Posttraumaatiline stress, mis on sellises olukorras täiesti mõistetav ning siis tuleb üks egotsentrik midagi nii nõmedat ütlema!

Soovitan teemaalgatajal vajadusel psühhiaatri juurde minna. Seal saab vaimset tuge! Jaksu!

Please wait...
Postitas:
Kägu

See läheb üle, kui sa ise lased sellel minna. Inimestena me igapäevaselt oma surelikkusele just palju tähelepanu ei pööra. Kaotasin aasta alguses mehe, keda palju aastaid olin armastanud, 35 tal saada ei õnnestunud. See tekitas minus palju küsimusi, et miks tema pidi surema ja miks mina olen elus, jne. Küsimusi, mida me tegelikult igapäeva olmega tegemisel endalt kunagi ei küsi. Igal inimesel on siin elus mingi roll täita ja kui see saab tehtud on aeg lahkuda. Surm pole mingi karistus, enamasti on ikka raskem neil, kes siia jäävad. Paraku on elu sisse seatud nii, et inimestena kasvame me ainult läbi kogemuse ja valu, mis tähendab, et millegipärast olid sa seal ja nägid seda. Miks? Järeldused tee ise, loomulikult ei tähenda see, et sa surema hakkaksid aga võibolla on sul aeg oma elus hakata mingeid mustreid muutma, korrektuure tegema, inimesed kipuvad liiga rutiini kinni jääma.

Mina isiklikult arvan, et igal hommikul ärkamine on privileeg, mis tähendab, et parem siin elus on veel ees. Varem ma nii ei arvanud, kippusin olema jubedalt minevikus kinni ja tundus, et olevik jääks nagu elamata. Nüüd naudin hetki ja ootan uudishimuga, mis elu veel huvitavat mu teele toob. Surma karta pole küll mõtet, ühel päeval tuleb see niikuinii aga seni võiks nautida neid imelisi päevi, mis on antud. Varem tegin ma koguaeg tööd, rabasin nii, et vähe polnud – nüüd olen ma võtnud aega endale, lähedastele ja hakanud nägema elu hoopis teise külje alt. Peale traagikat ja selle mõistmist tuleb rahu ja arusaamine – sa lihtsalt pole veel sealmaal. Anna endale aega ja mõista, mida sellega sulle öelda taheti ja kõik muutub koheselt. Me kõik oleme üksteisele laenatud. Päikest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma vist väga ei eksi, kui väidan, et teemaalgataja näol on tegu selle keskealise prouaga, kes siia umbes korra kuus teema teeb oma südame rütmi häirete ja surmahirmu kohta. Nüúd siis veel üks täiendav pòhjus surma karta…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul suri kaks nädalat tagasi vanaema ära ja nüüd kardan oma poja pärast. Peale vanaema surma on hakanud kummitama peas mõte,et ta võtab mu poja ära.
Ma ei maga öösel ja kontrollin pidevalt,kas hingab ja kõik korras 🙄

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Ilu ja tervis Nägin inimese surma ja nüüd hirm elada.