Loen neid pelkirju petetud naistest, meestest ja sõnu pole…
Minu lugu läbimisti klassikaline, aga…
Olen mahajäätud naine peale 34 kooselu aastat. Kannatasin 2 aastat kõik välja, ehk mehel saab isu otsa. Mida olen kõike üle elanud. Närvikava, tervis, kõik on läinud. Ja kuidas mees meie elu lõpetas? Lihtsalt kadus nädalavahetuseks ja tagasi enam ei tulnud, neli päeva oli vaikus. Siis helistasin ise ja küsisin, mis nüüd edasi. Ega sa mind enam ju ei taha (paus) või? See oli kõik, mis tal öelda. Sellega lõppes minu kooselu, nüüd lõplikult. Nüüd on olukord, kus 58 aastane mees saab lõpuks nautida elu. Kas ikka naudib?
Nüüd pole tal lapsi (lapsed suured, aga ka nii ära närutatud), ei kodu, ei autot, ühtegi isikliku asja ja isegi mitte sõpru. Ainult riided, mis seljas. Ma ei tea, mis nüüd järgneb, aga minu jaoks on see lugu lõppenud.
Kui kellegil küsimus, miks ma lasin seda nii kaua kesta. Lihtsalt mõisusega võtsin, et tal on keskeas mehe kriis ja see läheb üle. Suurim hirm oli, kuidas ma üksi hakkama saan, terve elu tuleb ümber mõelda. Mehel oli tegelikult ka siiras soov sellest suhtest vabaneda, aga armuke oli alati telefoni kaugusel, kui seksikiisu ja ilusa jutuga lembelaulik ja nii see läks.
See naine kelle vastu ta oma elu vahetas, oli meie pere n.n. sõber ja ka abielus. Meeste suhtes väljakutsuv naine ja ma ei pannud tähelegi, kuidas ta minu mehe lõksu meelitas. Meie pere ei olnud esimene, kelle ta lõhkus ja see naine saab kohe 60.aastaseks. Ta on sellist tüüpi naine, kes läheb meestele väga peale, või siis mehed vaatavad teda vastikustundega. Välimuselt korpulentne ja rinnakas, positsiooniga ja rahakas naine. On ta mis ta on, aga sellised naisi ei nimetata naisteks, neid nimetatakse teise sõnaga.
Tema enda mees lõpetas ka suhte, terve elu täis kannatusi liiderliku naise kõrval. Nii lähedasi pere tuttavaid lõhkuma minna, see oli tema jaoks liig, mis liig.
Nüüd olengi samas seisus, mis paljud siin küsivad. Kuidas sellest üle saada.
Hakkasin kirjutama enda jaoks, mis ma tunnen ja mis edusamme teinud olen jne. Ka viha kirjutan välja. Suurelt silme ees: See on läbi ja ta ei ole seda väärt. Aitab natuke ikka.
Võtsin omale kutsika ja nüüd on piisavalt tegemist ja seltsi ka.
Päriselt ei saa ma tõenäoliselt kunagi üle.
Soovitus sellises olukorras inimestele.
Kui on olnud pikaajaline kõrvalsuhe, tuleb teine pool kiiremas korras maha jätta. Pole mõtet loota, et asjad saavad korda. Pikaajaline kõrvalsuhe on kujunenud juba elu osaks ja kinnistunud.
Kui eksitakse korra, siis tasub kaaluda edasist elu. See kooselu võib isegi uue hingamise saada, kui mõlemad avameelselt räägivad, miks see juhtus.
Kui mulle vahele jäädi, siis arvasin et juhtus esimest korda. Kui toibusin ja analüüsisin, suutsin selle andestada ja sain nagu uue hingamise. Tundsin, kuidas armastan seda meest ja oleksin mägesid paigast liigutada. Aga asjata vaev, see suhe oli juba liiga pikalt kestnud.
Mõelge, kui selle kõrvalhüppe teete. Kiusatus tuleb, siis jätke see sinna paika, kui vähegi hoolite oma lähedastest inimestest.
Kui ei hooli oma kaaslasest, siis lõpetage suhe ära. Kõik arvavad, et see on ju nii raske. Aga see, kui kõrvalsuhe välja tuleb, on palju kordi hullem, mõlemale poolele.