Mul sama 🙂 Olen pikaajalises suhtes ja mul on lapsed, kuid olen vist armunud naisesse. Aga see ei üllata mind, sest seda on varemgi juhtunud ja ma üritan sellele mitte liigselt tähelepanu pöörata, sest ma ei kavatse midagi ette võtta. Mitte sellepärast, et teine on naine, vaid sellepärast, et ma olen suhtes.
Õnneks või kahjuks kohtume me suhteliselt harva ja suhtlus, kui seda üldse on, on pealiskaudne. Praegu, tänu koroonale, pole üldse ammu näinud. Ja praegu ma üsnagi võin vastu rinda taguda ja öelda, et ega ma väga ei hooligi… Aga seda on ennegi olnud ja nii, kui teda päriselt jälle näen, unustan normaalselt hingata. Seega ma ei saa päriselt veel hõigata, et see on mööda läinud. Kui kohtume, siis ma pigem üritan vältida suhtlust. Ei taha teist oma meeldimisega ahistada 😁 ja ei taha ennast lootusetult lolliks teha, sest tõesti – mul kaob mõtlemisvõime. Pealegi ma ei ole enam päriselt kindel, mida ma ise väärt olen ja kas ma ise võiksin ka tema jaoks atraktiivne olla. Kahjuks on minu pikaajaline suhe mehega mulle vist nii mõjunud, et ma pole enam iseenda väärtuses kindel. Ja ma ei eita seda, et külmus suhtes võib alateadlikult panna otsima seda miskit kuskilt mujalt. Aga ega see vist palju ei erine sellest, kui mehed endale armukese otsivad – seda ju mõistetakse hukka, k.a mina ise. Seega ma ei taha seda enda “millegi muu” otsingut kuidagi paremana näidata. Vaatamata kõigele eelistan ma oma püsisuhet hetkel hoida ja see on juba piisav põhjus, miks mitte minna ja proovida.