Abielus tahavad olla MINU ARVATES kolm teatud tüüpi naisi
Noored (naiivsed, elukogemuseta) naised, kellele ei ole veel välja kujunenudd tugevat minapilti. Soovitakse käituda “õigelt”, sest neil on irratsionaalne mõte, et naise eesmärk on olla õnnelikus ameerikalikus abielusuhtes. Sellised naised ei oska arvatagi, mida abielu tegelikult ette kujutab, mis võimalused ja kohustsued on. Nad arvavad, et kõik ongi just nii nagu filmist ja muinasjutust nähtud. Esimene ebakõla ajab nad paanikasse ja teisene-kolmas ebakõla viib lahutuseni, sest mees on paha, töökoht on paha, raha on paha, riigikord on paha jne— mis on ka arusaadav, sest ebaküps inimene ehmub alati iga asja peale, sest tal puudub reaalne elukogemus.
Kui esimesest grupist võib aru saada, tegemist noorusrumaluse ja eluavastamisega, siis teine grupp naisi on tegelikult palju hullemad. Nimelt defineerivad nemad alati enda elu edukuse mehe järgi. Naise ainus kohustus siin ilmas on leida endale mees ja teha kõik, teha kõike et see niimoodi ka jääks. Sest meheta naine on nagu veeta kala. Selles suhtes on see grupp hullem, sest nad on nõus endaga laskama teha, mida iganes, peaasi, et ta saaks ütleda, et tal on mees. Selliseid naisi on äärmiselt palju, juleksin isegi huupi pakkuda, et enamik kuulub siia hulka.
Esimese ja teise grupi ühisnimetaja on elamine ühiskonna normide järgi. Mõlema grupi inimesed ei pea oluliseks, mida nemad tahavad, vaid seda, mida nad arvavad, et teised neist ootavad.
Ja kolmas grupp on iseseisva mõtlemisega naised, kes elavad mehega või meheta just seetõttu, et neile nii meeldib. Selliseid naisi on psühholoogide väitel maksimaalselt viiendik.
Ehk siis abieluga, nagu iga teisegi kunstliku institutsiooniga, kehtib 80-20 reegel — 80 protsenti teevad, sest nad on reeglite ja teiste järgijad, 20% ei tee, sest nad kehtestavad endale ise reeglid.