Teema: Naine, kes ei soovi abielluda

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Peamine põhjus – riigil pole asja minu eraeluga. Riigi poolne toiming abiellumisel on aga otsene sekkumine minu eraellu. Kui me kahekesi kusagil hiies teineteisele abielutõotuse anname ja seejärel rohkem kui 10 aastat kenasti koos elame ja ühiseid lapsi kasvatame, siis seda miskipärast abieluks ei loeta, küll aga seda, kui perbüroos vastava avalduse täidame, abielu ametlikult registreerime ja siis aasta pärast lahutust ametlikult vormistamata lahku läheme. Taoline suhtumine on absurdne. Seega ametlik abiellumine on rohkem kui rumal ehk rumalate inimeste pärusmaa.

Niisiis, kui su mees peaks mingil põhjusel täna sind südamest endale naiseks paluma et abielu vormistada, siis sa keelduksid. Ja ära vasta, et seda ei saa juhtuda, sest su mees ei taha sinuga abielluda, sest talle pole sinuga abiellumine oluline. Või et veel enam, ta ei saa sind naiseks paluda, sest sellega kaasneks riigi jõhker sissetung teie pereasjadesse.

Ta on juba palunud ja me oleme teineteisele andnud abielutõotuse ilma riigiametniku juuresolekuta.

Täiesti pädev abielu. Jutt siiski ju teisest teemast. Naistest, kes ei soovi abielluda. Sina soovisid, su mees tegi ettepaneku, andsite teineteisele tõotuse, te abiellusite – järelikult jutt pole ju sinust.

Et jutt käib üksinda elavatest naistest või millest? Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus. Ehk kellest siin teemas siis jutt käib? Ametlikult me abielus ei ole, küll aga iseendi, oma lähedaste ja sõprade jaoks – ametlikumalt nimetatakse seda vabaabieluks, mis riigi silmis ei päde kuidagi.

Kägu kirjutas:

Pigem suhtun abielusse kui formaalsete dokumentide korrastamisse sinu tuleviku tarbeks.
Kujuta ette, et oled siiani koos elanud õnnelikult elukaaslasega aastaid. Mees on saanud päranduseks maja, elate seal rõõmsalt. Lapsi teil veel pole. Ning ühel kurval päeval juhtub mehega õnnetus, mees sureb.
Mis saab teie koosrajatud kodust? Või mehe nimel olevast autost või mis iganes. Õige vastus – selle pärivad mehe vanemad. Nende puudumisel mehe vennad/õed jne.
Ja nüüd oletame, et pole ka need ämma/äia suhted ka nii roosilised. Seega ei ole juriidiliselt sul mitte mingit õigust elada mehe majas, kuigi olete seal aastaid elanud õndsalt koos.

Seega, elus tuleb ette igasuguseid olukordi. Pigem mõelda neil enne, kui hilja. Teha kasvõi vastastikune pärimisleping selliste olukordade vältimiseks.
Asja mõte pole see, et naine oleks mingi vaesur või rott, kes mehe kulul rikastuda tahaks. Minul on mehega hetkel sama olukord. Oleme koos elanud 13 aastat, mees ostis maa platsi, kuhu ehitasime maja. Laenu ei pidanud selleks pangast võtma, mehel oli pärandusega raha olemas, maja on mehe nimel. Ning nüüd kujuta ette olukorda, kui juhtub midagi. Õnneks saame hästi läbi mehe perekonnaga, kuid siiski, kunagi ei tea, mis elu teeb.
Ning oleme otsustanud samuti notari juures juriidilised asjad korda ajada.

MIKS sa nii piinlikku juttu ajad??? Sa oled ju täpselt see õpikunäide vaesest ja küüned enda poole naisest. Sa elad mehe majas. Punkt. Mis ühisest kodu rajamisest sa räägid? Kolisid mehe majja sisse. Juriidikat ju nii palju tunned, et kui notaris pole vormistatud teisiti pärivad loooomulikult mehe sugulased. Sa oled 13 aastat saanud tasuta ja üürivabalt elada. Sellist luksust pole paljudel. Normaalne inimene on ilmselt väikse korteri raha selle pika ajaga kogunud. Ja oled kindel, et kui mees ja naine ses loos oleks vahetunud, siis ajaksid sama juttu? Hangi oma maja, ausalt.

Naine, kooselus, maja kaasomandis, pärimisasjad vormistatud.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus.

No ei ole ju. Sinu mees palus sind naiseks ja sa nõustusid, andsite teineteisele abielutõotuse (sinu sõnad).

Teistel pole mees naisele (ega vastuopidi) ettepanekut teinud ning teine pool pole selega nõustunud. Nendes paarides ei ole abielu – aga sinu peres on, nagu sa ise ütlesid – te olete astunud abiellu riigi esindaja juuresviibimiseta.

Ja kas sa ei näe siis tõesti vahet sellel, kuidas on teie peresuhe ja kuidas on seesama suhe nendel, kus mees pole kunagi soovinud selle naisega abielluda, tuues põhjuseks selle, et ei huvita, pole oluline jne ja vastupidi. Teie ju soovisite ja abiellusite.

Ahsoo, et sinu arvates teevad abielust abielu ainult kõvasti välja öeldud sõnad, mitte teod ja ühiselt jagatud elu?

Minu arvates ei ole kindlasti tegemist abieluga nende inimeste puhul, kes räägivad, et abielu pole neile oluline, nad ei näe selle inimesega abiellumises mingit kasu, neid ei huvita abiellumine selle partneriga ega koti neid see abielu.

Ülejäänute puhul, kes ei käi ja ei manifesteeri, et neil on jumala ükskõik, et nende elukaaslane ei taha nendega abielluda, pole asi nii klaar. Nad on kas abielus või ei, täpselt kuidas need kaks inimest omavahel kokku leppinud on.

Aga usun, et sa nõustud sellega, et on kuidas teistega on, aga need inimesed ei ole omavahel abielus, kes deklareerivad, et neid ei huvita (vähemalt see) abielu ja see ei anna neile midagi ja neil pole mingit soovi (vähemalt selle partneriga) abielluda.

Ei nõustu, sest minu silmis elavad ka paljud abielu mitte olulisuse deklareerijad oluliselt hoolivamas ja paremas kooselus kui mõned ametlikus abielus olijad. Ma ise olen deklareerinud aastaid ametliku abielu mitte olulisust, mida ma kinnitan siiani – ametlik abielu ei ole oluline, olulised on ainult armastus, hoolivus, austus, ja ometi pidasin ma end algusest peale igati (vaba)abielus olevaks.

Kägu kirjutas:

Keegi siin üritab kõigest väest enda soove kõigile naistele omistada. Kuidas sa tead, mida keegi “südames sügaval” soovib? Tunnistas peale pudeli veini ärajoomist? Joob veel natuke ja ei mäletagi, et oleks midagi sellist rääkinud.

Kuidas ma tean, mida keegi sügaval südames soovib?

Hmmm. Ma küsin vastu, kas sa kujutad ette, et on üks mees, kes elab ühe naisega, kellega ta sügavalt südamest sooviks abielluda, aga vastavat ettepanekut ei tee? Elab selle naisega, niiiiii tahaks temaga abielluda, aga EI, hoiab vapralt seda ettepanekut hammaste taga.

Vastuseks sinu küsimusele – seni on küll nii olnud, mul ja mu tuttavatel, et kui mees on ikka südamest soovinud naisega abielluda, on ta seda lihtsalt öelnud. Sõnadega. Ei mingit kõrgemat matemaatikat ole selles, kuidas ebieluettepankuid tehakse.

Üritan sind mõista…aga raske on. Võib-olla sellepärast, et ma ei uuri kellegi käest, kas nad soovivad abielluda, millal soovivad, miks juba ei ole jne. Minu jaoks on koos elavad inimesed kindel paar olenemata nende staatusest. Kui nad koos elama hakkasid, siis küllap nad tahtsid seda mõlemad. Isegi mees soovis, sest vaevalt teda vägisi sunniti. Kas, kuidas ja millal nad oma abielu vormistavad, see on juba nn “tehniline küsimus”. See ei muuda ju tunnetes midagi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ei nõustu, sest minu silmis elavad ka paljud abielu mitte olulisuse deklareerijad oluliselt hoolivamas ja paremas kooselus kui mõned ametlikus abielus olijad.

Ei, sa nõustud minuga. Ütled ju ise, et nad elavad kooselus.

Seda, et mitteametlikud kooselud püsiksid vähem või oleksid halvemad kui ametlikud abielud, pole ma kordagi öelnud. Mitte kordagi. Vastupidi, ma olen 2 või kolm korda pidanud juba ütlema – see, et need inimesed ei ole abielus, ei tähenda, et see kooselu oleks vähemväärtuslik või halvem.

See tähendab ainult üht – sellest paarist üks või mõlemad lihtsalt ei soovi (vähemalt selle partneriga) abielluda. Neile ei paku see huvi, nad ei saa sellest midagi, nad ei pea seda vajalikuks, neile oleks abiellumine vaid raharaisk, nad ei taha. Lihtsalt ei taha.

Kooselu kasutasin ma lihtsalt seetõttu, et sina saaksid aru, millest jutt käib. Minu jaoks on abielu kahe inimese vahel ka see, kui inimesed elavad pikalt koos, ilma et keegi oleks neist kunagi abielu terminit suhu võtnud ehk absoluutselt igasugune kooselu on abielu, kui inimestel on ühine majapidamine ja nende vahel on intiimsuhted. See, kas abielu on hea või halb, on juba täiesti teine teema.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Debiil oled peast vä?
Ma ei kolinud mehe majja sisse. Me ehitasime selle koos NULLIST üles endale koduks. Kõik sisetööd, välitööd, viimistlused, ostud, kõik oleme koos teinud mõlemi rahade eest. Me maksame koos arveid, ostame süüa. Mis priist elamisest sa ajad? Et siis sinu meelest oleksin pidanud terve see aja veel mingit raha kõrvale panema tuleviku korteri jaoks? Sorry, aga mina loon inimesega koos ühist tulevikku, mitte ei tuksu koguaeg tagakuklas hirm, et äkki nüüd läheb asi luhta. Sellepärast ka vormistame asjad juriidiliselt ära.
PS. saame ka sel aastal lapsevanemateks esmakordselt ????

Hahaa, koos my ass-siis oleksid lasknud selle kaasomandisse vormistada ka. Kes vabatahtlikult ikka pool maja teisele kingiks.
Ega see abielu sind ei aita-maja jääb ikka mehe omaks ainuisikuliselt.

No nii palju aitab, et pärast mehe surma, kuulub osa majast ka naisele.

Kägu kirjutas:

Sellepärast ka vormistame asjad juriidiliselt ära.

Kägu kirjutas:

Hahaa, koos my ass-siis oleksid lasknud selle kaasomandisse vormistada ka. Kes vabatahtlikult ikka pool maja teisele kingiks.
Ega see abielu sind ei aita-maja jääb ikka mehe omaks ainuisikuliselt.

Aga võib-olla vormistavadki kaasomandisse. Või teevad testamendid. Notaris saab muudki teha peale abiellumise.

Kägu kirjutas:

igasugune kooselu on abielu, kui inimestel on ühine majapidamine ja nende vahel on intiimsuhted.

Nonooo :-)? Nüüd hakkab nalja saama ????

Miks need intiimuhted kohustuslikud on sinu maailma abieludes? Kas abielu, milles ei ole seksi, ei kvalifitseeru abielluks? Lausa põnev hakkas kohe. Kas sa tahad öelda, et minu vanaonu ja vanatädi abielu lõppes aastal 1981, mil nad viimati seksisid ja nüüd pole isegi enam vniisama kooselu mitte, sest iga kooselu sinu jaoks kvalifitseerub abieluks, ainult kui seal on seks.

Siis sinu definitsiooni järgi on abielus kõik inimesed, kes seksivad omavahel ja neil on ühine majapidamine.

Mul on üks ratastoolis mees, kes ei saa seksida, suguvõsas. Õnnetus vettehüppel. Ütlen talle edasi, et sinu arust on nende abielu lõppenud, sest nad ei seksi.

Mul on mu hiiglaslikus suguvõsas üks paar, kel pole ühist majapidamist, üks töötab Prantsusmaal, teine Eestis. Kohtuvad mitu korda kuus kas kuskil kolmandas riigis või ühe neist elukohariigis. Neil on 2 last ja 19 aastane abielu.

Sinu definitsiooni kohaselt see pole abielu ega isegi mitte kooselu ega mitte vabaabielugi, sest neil on erinevad korterid, kus nad elavad.

Tõesti lõbus. Aga natuke hirmutasid mu ära ka. Kas sa palun ütleksid, mis see intervall seksil peaks olema, et mu abielu sinu paameetrite järgi seksi sageduselt ikka abieluna pädeks? Kas 2x nädalas on ok?

Nalja oli ainult niipalju, et sinu lugemisoskus jätab soovida. 😀
Tegemist ei olnud abielu definitsiooniga, mis välistaks abieluna sinu poolt kirjeldatud juhtumid. Kirjas oli:”igasugune kooselu on abielu, kui…”. See ei välista teisi võimalusi.
Muide, me oleme vist samast suguvõsast, aga seda ma küll ei tea, millal keegi viimati seksis. 😀

Abiellumise kui suhte juriidilise vormistamise vastu ma ei ole.

Küll aga pole me mehega kokkuleppele saanud, kuidas see toimuma peaks – mina oleks nõus lihtsalt ametniku juures allkirjad anda – ja tehtud. Mees kaldub sinnapoole, et tuleks teha mingi pidu, mina aga ei taha. Selle peale on mees öelnud, et olgu, elame siis niisama – pole ka midagi häda.

Kägu kirjutas:

Ainus debiil oled siin sina. Eks ta tihti ongi nii, et rumal=vaene. Kas kinnistusraamat ka teab, et sa “süüa ostad ja kodusoojust lood”? Ela nagu linnuke oksal, keegi ei keela. Aga “nullist üles” oled sa mehele maja ehitanud.

Mis sa, kade inimene, õelutsed siin raseda naise kallal?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus.

No ei ole ju. Sinu mees palus sind naiseks ja sa nõustusid, andsite teineteisele abielutõotuse (sinu sõnad).

Teistel pole mees naisele (ega vastuopidi) ettepanekut teinud ning teine pool pole selega nõustunud. Nendes paarides ei ole abielu – aga sinu peres on, nagu sa ise ütlesid – te olete astunud abiellu riigi esindaja juuresviibimiseta.

Ja kas sa ei näe siis tõesti vahet sellel, kuidas on teie peresuhe ja kuidas on seesama suhe nendel, kus mees pole kunagi soovinud selle naisega abielluda, tuues põhjuseks selle, et ei huvita, pole oluline jne ja vastupidi. Teie ju soovisite ja abiellusite.

Ahsoo, et sinu arvates teevad abielust abielu ainult kõvasti välja öeldud sõnad, mitte teod ja ühiselt jagatud elu? Sellisel juhul võib ju vabalt enamikku ametlikus abielus olevaid inimesi nimetada mitte abielus olevateks, sest inimesed valetavad ja mitte vähe. Mina näen muuhulgas ka seda, et paljudes ametlikes abieludes elavate inimeste suhe on meiega võrreldes kordades hoolimatum ja ükskõiksem, vaatamata sellele, et keegi on kedagi naiseks/meheks palunud ja nad on oma jah-sõna riigiametniku juuresolekul kõvasti välja öelnud. Hulgi on paare, kes on ametlikus abielus, aga koos ei elagi ehk neid, kes pole abielu kunagi soovinud, aga ometi on abiellunud, on lõputu hulk. Ehk siis tahaks ikkagi teada, kellest käib tegelikult jutt.

Sa oled laps või – mõistus küll lapse mõtlemisvõimest kõrgemale eriti ei küündi.

Minuga ei maksa vaielda ega ebaviisakusi pilduda.

Perekond, kus pole vahetatud abieluettepanekut ja nõustumist või lihtsalt tehtud selletaolust kokkulepet, ei ole abielus. See ei tähenda, et nende perekond ja suhe oleks halvem/purunevam vms. Pole vaja barrikaadidele tõusta.

Lihtsalt fakt jääb faktiks – nad pole abielus, sest üks või mõlemad pooled ei taha (vähemalt selle) partneriga abielluda. Sagedasti on see mees, kes ei soovi (aga mitte alati).

Sulle võib see meeldida või mitte, aga sa saad ise ka väga hästi aru, et suur osa nendest naistest, kes deklareerivad, et nad ei taha abielu, ei taha seda lihtsalt selle mehega või ütlevad seda nö oma näo hoidmiseks. Südames sügaval siiski sooviksid et armastatud mehel poleks mitte nendega abiellumisest kama (mis see sinuga abiellumine mulle annaks, raharaiskamine, no ei huvita jne ) vaid et mees südamest sooviks nendega abielluda. Riigiametis või ei.

Ma pole ka väitnud, et mitte-abielus paarid halvemini koos püsiksid. Ma lihtsalt sedastan fakti –

Mitteabielus paarides pole üks või kumbki pool soovinud teisega abielluda. See, kas nad ei sooviks abielluda ka kellegi teisega, seda näitab tulevik. Võibolla jah, võibolla ei.

Nähtud küll neid põhimõttelisi mitteabiellujaid, kes pärast lahkuminekut järgmise partneriga abieluranda sõuavad.

Tegelikult näitab statistika, et mitteabielus paarid siiski püsivad vähem koos. Nimelt on tehud uurimus, mis näitab, et algklasslapsed elavad suurema tõenäosusega koos oma mõlema vanemaga, kui need on abielus.

Mina (naine) tegin oma elukaaslasele pärast poolteist aastat jagatud elu abieluettepaneku: varalahususega, nimed ja elukorraldus seniseks. Lapsi ei ole ega tule. Minu elukaaslane vastas, et pärast oma lahutust (mis toimus enne minuga tutvumist) ta enam abielluda ei ole plaaninud. Et ühest korrast piisas. Aga lubas mõelda. Mõtleb siiani (sellest üle aasta möödas). Kui ta nüüd peaks ‘jah’ ütlema, siis pole mina enam kindel, kas ma abielust huvitatud olen.

Ma ei tea, kas me oleksime abiellunud, kui ta oleks kohe ‘jah’ öelnud, pigem oli see minu poolt valmisoleku ja hoiaku kontrollimine. Nagu siin kirjutatud: et kas on olemas valmisolek pühendumiseks. Minu poolt sel hetkel oli, tema poolt ilmselgelt mitte, kuigi armastus on olemas ja seda ma näen. Nüüdseks olen mina oma valmisoleku kaotanud, kuigi armastus pole kuhugi kadunud. Pigem võiks olukorda kirjeldada nii, et: oleme koos, sest praegu see sobib meile. Aga me ei anna lubadusi selles osas, kas see ka homme sobib. Algul see häiris mind, aga nüüdseks olen taibanud, et see annab mulle vabadusi, mida mul abielus ei oleks. Ja ma ei pea silmas seksivabadust, mida paljud sel puhul ilmselt mõtlevad, vaid lihtsalt vabaduse seada oma, mitte suhte või partneri huvid esikohale.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus.

No ei ole ju. Sinu mees palus sind naiseks ja sa nõustusid, andsite teineteisele abielutõotuse (sinu sõnad).

Teistel pole mees naisele (ega vastuopidi) ettepanekut teinud ning teine pool pole selega nõustunud. Nendes paarides ei ole abielu – aga sinu peres on, nagu sa ise ütlesid – te olete astunud abiellu riigi esindaja juuresviibimiseta.

Ja kas sa ei näe siis tõesti vahet sellel, kuidas on teie peresuhe ja kuidas on seesama suhe nendel, kus mees pole kunagi soovinud selle naisega abielluda, tuues põhjuseks selle, et ei huvita, pole oluline jne ja vastupidi. Teie ju soovisite ja abiellusite.

Ahsoo, et sinu arvates teevad abielust abielu ainult kõvasti välja öeldud sõnad, mitte teod ja ühiselt jagatud elu?

Minu arvates ei ole kindlasti tegemist abieluga nende inimeste puhul, kes räägivad, et abielu pole neile oluline, nad ei näe selle inimesega abiellumises mingit kasu, neid ei huvita abiellumine selle partneriga ega koti neid see abielu.

Ülejäänute puhul, kes ei käi ja ei manifesteeri, et neil on jumala ükskõik, et nende elukaaslane ei taha nendega abielluda, pole asi nii klaar. Nad on kas abielus või ei, täpselt kuidas need kaks inimest omavahel kokku leppinud on.

Aga usun, et sa nõustud sellega, et on kuidas teistega on, aga need inimesed ei ole omavahel abielus, kes deklareerivad, et neid ei huvita (vähemalt see) abielu ja see ei anna neile midagi ja neil pole mingit soovi (vähemalt selle partneriga) abielluda.

Ei nõustu, sest minu silmis elavad ka paljud abielu mitte olulisuse deklareerijad oluliselt hoolivamas ja paremas kooselus kui mõned ametlikus abielus olijad. Ma ise olen deklareerinud aastaid ametliku abielu mitte olulisust, mida ma kinnitan siiani – ametlik abielu ei ole oluline, olulised on ainult armastus, hoolivus, austus, ja ometi pidasin ma end algusest peale igati (vaba)abielus olevaks.

Olen sellega täiesti nõus, et kui kumbki pool kindlalt ei soovi abielluda, saab nende vahel olla armastus, hoolivus, austus. Aga kui seda ei soovi ainult üks pool, ei saa neid eespool nimetatud asju olla. Armastav, hooliv ja austav inimene ei keeldu asjast, mis on partnerile nii oluline. Ainult seetõttu, et ta ise seda tähtsaks ei pea.

Mina olen naine kes ei soovi mitte iialgi abielluda. Kui teemaalgataja tõesti pole sellist varem kohanud – määra koht ja aeg, tulen kohale – saad oma silmaga ühte näha.

Minu arvates ei pea ma abs põhjendama, miks ma midagi EI tee, pigem põhjendagu need, kes ükskõik mida TEEVAD – miks nad seda teevad. Inimene ei teegi asju, kui ta ei taha. Inimene ei lähe s.tale kah, kui häda pole. Mitte-tegemiseks ei pea olema põhjendusi.

Mis küsimusi siin veel oli, et kelle nimel lapsed. Minu arvates käituvad inimesed päris pragmaatiliselt: kelle nimi on ilusam, selle nimel on lapsed. Kuigi nii mõnelgi juhul tahavad isad oma nimele, mille põhjus minu arvates on see, et nad soovivad kinnitada oma isadust. Emaduses ju keegi ei kahtle?

Aa, see küsimus, et mis ma siis teen, kui mees palub naiseks. Kontrollitud ja tean täpselt: karjun ta peale sõnadega: “Mis sul viga on, me oleme sellest ju rääkinud, mis sulle segaseks jäi ja millest sa aru ei saanud? Ma ei soovi abielluda!” (ja lendasin esimese lennuga koju)

Veelgi enam: ma tõesti ei arva, et inimene peab paarilisega elu lõpuni koos elama. Ma ei saa aru, mis tähtsust omavad kuldpulmad, hõbepulmad, 60 aastat koos jms. Milleks? Mis tähtsust see omab?? Minu arvates näiteks 20 aasta möödudes paarilist vahetada on täiesti okei. Elan ühe korra. Kui juhtumisi on nii hea ja tore kaaslane, hea küll. Aga kui on nii ja naa – kasvatage oma lapsed koos suureks ja vahetage!! Ma sügavalt haigutan selle statemendi peale: oi me oleme juba 30 aastat koos. So what?????

Veel küsimusi?

Kägu kirjutas:

Mees on ju kord “pühenenud”ja ikka lahutanud

Oh, ta oma sõnade järgi lihtsalt tahtis “abielu proovida”. Tema abieluettepanek olnudki: proovime. Tõuke andis ilmselt see, et kallim oli väismaalane ja abielu andis õiguse mehe juurde elama jääda. Lahutus toimus naise initsiatiivil.