Teema: Naine, kes ei soovi abielluda

Mina võin öelda, miks ma ei soovi abielluda..
Sellepärast ei soovi, et minu jaoks on abielu institutsioon totaalselt lörtsitud. Ja seda pole mitte teinud samasoolised paarid oma abiellumise sooviga, vaid seda teeb kuiv statistika: 50% abieludest lahutatakse.
Mis selle asja mõte on sellisel juhul? Luban sind surmani hoida ja armastada, aga kui homme enam ei sobi, siis luban kedagi teist hoida ja armastada.. Kuigi ma pole vahepeal surnud..
Minu meelest abielluvad need, kellel jääb suhtes midagi puudu ja on vaja iseendale ja maailmale tõestada, et “on nagu päris”.

Kuigi.. ei ole vahet.. abielluda võib igaüks.. Tehku, mis tahavad, aga mina tõesti.. väga siiralt ei taha midagi nii ilusat ja imelist – nagu seda on armastus – määrida ära millegi nii silmakirjaliku ja läbimõnitatud juriidilise tehinguga nagu seda on abielu.

Ma ei ole elus näinud mitte ühtegi ilusat ja kestvat abielu. Käinud küll pulmades ja neid ilusaid kõnesid kuulanud, aga need kõik on tagantjärele võltsiks osutunud. Ilmselt kui ma teaksin paare kes on 20a õnnelikus abielus olnud, mõtleksin teistmoodi.

Oleme elukaaslasega 18a koos elanud, meil on 4 last, kellest vanim saab aasta pärast täiskasvanuks ja noorim läheb alles lasteaeda. Kõik sujub kenasti ilma abielutagi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mul on mu hiiglaslikus suguvõsas üks paar, kel pole ühist majapidamist, üks töötab Prantsusmaal, teine Eestis. [-]
Neil on eraldi majapidamised, aga ühised lapsed, õnnelik abielu. Ja seks

Teemast veidi välja, aga see tekitas küll ühe küsimuse. Kuidas sina tead, kas teise paari ellu kuulub seks või mitte?

Minus tekitas see ka teise küsimuse: kuidas nad saavad seksida, kui elavad statsionaarselt erinevates riikides? Virtuaalselt?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus.

No ei ole ju. Sinu mees palus sind naiseks ja sa nõustusid, andsite teineteisele abielutõotuse (sinu sõnad).

Teistel pole mees naisele (ega vastuopidi) ettepanekut teinud ning teine pool pole selega nõustunud. Nendes paarides ei ole abielu – aga sinu peres on, nagu sa ise ütlesid – te olete astunud abiellu riigi esindaja juuresviibimiseta.

Ja kas sa ei näe siis tõesti vahet sellel, kuidas on teie peresuhe ja kuidas on seesama suhe nendel, kus mees pole kunagi soovinud selle naisega abielluda, tuues põhjuseks selle, et ei huvita, pole oluline jne ja vastupidi. Teie ju soovisite ja abiellusite.

Ahsoo, et sinu arvates teevad abielust abielu ainult kõvasti välja öeldud sõnad, mitte teod ja ühiselt jagatud elu? Sellisel juhul võib ju vabalt enamikku ametlikus abielus olevaid inimesi nimetada mitte abielus olevateks, sest inimesed valetavad ja mitte vähe. Mina näen muuhulgas ka seda, et paljudes ametlikes abieludes elavate inimeste suhe on meiega võrreldes kordades hoolimatum ja ükskõiksem, vaatamata sellele, et keegi on kedagi naiseks/meheks palunud ja nad on oma jah-sõna riigiametniku juuresolekul kõvasti välja öelnud. Hulgi on paare, kes on ametlikus abielus, aga koos ei elagi ehk neid, kes pole abielu kunagi soovinud, aga ometi on abiellunud, on lõputu hulk. Ehk siis tahaks ikkagi teada, kellest käib tegelikult jutt.

Sa oled laps või – mõistus küll lapse mõtlemisvõimest kõrgemale eriti ei küündi.

Minuga ei maksa vaielda ega ebaviisakusi pilduda.

Perekond, kus pole vahetatud abieluettepanekut ja nõustumist või lihtsalt tehtud selletaolust kokkulepet, ei ole abielus. See ei tähenda, et nende perekond ja suhe oleks halvem/purunevam vms. Pole vaja barrikaadidele tõusta.

Lihtsalt fakt jääb faktiks – nad pole abielus, sest üks või mõlemad pooled ei taha (vähemalt selle) partneriga abielluda. Sagedasti on see mees, kes ei soovi (aga mitte alati).

Sulle võib see meeldida või mitte, aga sa saad ise ka väga hästi aru, et suur osa nendest naistest, kes deklareerivad, et nad ei taha abielu, ei taha seda lihtsalt selle mehega või ütlevad seda nö oma näo hoidmiseks. Südames sügaval siiski sooviksid et armastatud mehel poleks mitte nendega abiellumisest kama (mis see sinuga abiellumine mulle annaks, raharaiskamine, no ei huvita jne ) vaid et mees südamest sooviks nendega abielluda. Riigiametis või ei.

Ma pole ka väitnud, et mitte-abielus paarid halvemini koos püsiksid. Ma lihtsalt sedastan fakti –

Mitteabielus paarides pole üks või kumbki pool soovinud teisega abielluda. See, kas nad ei sooviks abielluda ka kellegi teisega, seda näitab tulevik. Võibolla jah, võibolla ei.

Nähtud küll neid põhimõttelisi mitteabiellujaid, kes pärast lahkuminekut järgmise partneriga abieluranda sõuavad.

Tegelikult näitab statistika, et mitteabielus paarid siiski püsivad vähem koos. Nimelt on tehud uurimus, mis näitab, et algklasslapsed elavad suurema tõenäosusega koos oma mõlema vanemaga, kui need on abielus.

Äärmiselt loll avaldus, et mitteabielus inimesed püsivad vähem koos – sellist uuringut, mis seda kinnitaks, ei ole. Uurimus, mis näitab, et algklassilapsed elavad suurema tõenäosusega abielus vanematega, ei tõesta seda kuidagi. Nende perede hulgas võib vabalt olla enamik neid, kes eelnevalt elasid vabaabielus ja laste kooliikka jõudes abiellusid ehk siis see fakt saab täpselt sama palju olla tõestuseks sellele, et enamik vabaabielusid lõpeb abieluga, mitte lahkuminekuga.

Kägu kirjutas:

PS! Ei ole etteheite-teema. Ütleks pigem, et silmaringi ja maailmapildi avardamiseks

Kust sa üldse võtad, et keegi arvab, et see on etteheite teema?

Mina näiteks arvan, et see on kadedusest roheline teema – sa ei tunne naisi, kes käituvad vastupidiselt normidele, mille õigsuses sa isegi kahelda ei julge.

Kägu kirjutas:

troll kirjutas:

Kust sa üldse võtad, et keegi arvab, et see on etteheite teema?

Mina näiteks arvan, et see on kadedusest roheline teema – sa ei tunne naisi, kes käituvad vastupidiselt normidele, mille õigsuses sa isegi kahelda ei julge.

Kuidagi pead ju oma kasutajanime ära õigustama.

Ei noh, aga päriselt? Miks sa arvad, et see võiks kõlada etteheite teemana?

See on minu arvates täpselt sama, et teed teema, et vabandage, ma ei tunne ühtegi naist, kellele (suvaline näide) ei meeldiks vaene olla. No kusagil jäi silma selline lausejupp, et ei tahagi vaene olla. Ise selliseid ei tunne, ikka kõik tahavad vaesed olla. Andke andeks, kellele jõukas elu meeldib, see pole teile etteheide. Usud, et jõukad ei jää suu ammuli vahtima?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei ole elus näinud mitte ühtegi ilusat ja kestvat abielu.

Mina tean jälle mitut. On mitmeid tuttvaid eakamaid inimesi, keda on lausa liigutav koos vaadata ja nende vastastikust hoolivust täheldada. Kindlasti on neil elus olnud keerulisi olukordi, aga nad on sellest läbi käinud. Minu oma lähimas sõpruskonnas, mis koosneb 45+ inimestest, on vaid ükskuid lahutanuid, enamik on olnud kestvas abielus ja pealtnäha ka ilusas. Isegi neis, kus on teatud probleeme, on neile vaatamata tunda vastastikust hoolivust ja lähedust. Õnnetuid abielusid minu ringkonnas polegi – need üksikud, kes pole rahul olnud, on lahku läinud ja kas elavad üksi või on leidnud uue kaaslase. On ka mitmeid ükskikuid inimesi, kelle suhtestaatus pole avalik.

pealtnäha

Kägu kirjutas:

Ärge ainult kasutage sõna “vabaabielu”, see on nii värdjalik sõna, ilma normaalse tähenduseta, umbes nagu poolrase või surmterve. Kui inimene pole abielus, siis on ta kas vallaline, lahutatud või lesk, samuti ei kasutata ilma abielus olemata oma partneri vanemate kohta sõnu ämm ja äi. Samuti ei tohiks ennast nimetada vallalisena koos partneri ja lastega perekonnaks, võib öelda pere. Perekond on abielupaar lastega. Kõik muud vormid on pere/leibkond.

Vabaabielu on täpselt sama arvestatav sõna kui iga teine eesti keele erinevates sõnaraamatutes kirjas olev sõna. http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=vabaabielu&F=M
Mõtlemisvõimelisele inimesele ka üsna ühetähenduslik. Mina vastupidiselt arvan, et vältida tuleks igasugu juriidilist kantseliiti, kui pole tegu ametliku kirjaga, aga just juriidiline kantseliit on kõik see, mille sa siin üles loetlesid.
See oli provo, eks? Või miks ei tohi eesti keeles ametlikult eksisteerivat sõna kasutada?

Kägu kirjutas:

Kõik muud vormid on pere/leibkond.

Hõkk
Et siis mida?
pere/leibkond ve ?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kõik kes kellegagi koos elavad, ongi minu näitel ju sel juhul (vaba)abielus.

No ei ole ju. Sinu mees palus sind naiseks ja sa nõustusid, andsite teineteisele abielutõotuse (sinu sõnad).

Teistel pole mees naisele (ega vastuopidi) ettepanekut teinud ning teine pool pole selega nõustunud. Nendes paarides ei ole abielu – aga sinu peres on, nagu sa ise ütlesid – te olete astunud abiellu riigi esindaja juuresviibimiseta.

Ja kas sa ei näe siis tõesti vahet sellel, kuidas on teie peresuhe ja kuidas on seesama suhe nendel, kus mees pole kunagi soovinud selle naisega abielluda, tuues põhjuseks selle, et ei huvita, pole oluline jne ja vastupidi. Teie ju soovisite ja abiellusite.

Ahsoo, et sinu arvates teevad abielust abielu ainult kõvasti välja öeldud sõnad, mitte teod ja ühiselt jagatud elu?

Minu arvates ei ole kindlasti tegemist abieluga nende inimeste puhul, kes räägivad, et abielu pole neile oluline, nad ei näe selle inimesega abiellumises mingit kasu, neid ei huvita abiellumine selle partneriga ega koti neid see abielu.

Ülejäänute puhul, kes ei käi ja ei manifesteeri, et neil on jumala ükskõik, et nende elukaaslane ei taha nendega abielluda, pole asi nii klaar. Nad on kas abielus või ei, täpselt kuidas need kaks inimest omavahel kokku leppinud on.

Aga usun, et sa nõustud sellega, et on kuidas teistega on, aga need inimesed ei ole omavahel abielus, kes deklareerivad, et neid ei huvita (vähemalt see) abielu ja see ei anna neile midagi ja neil pole mingit soovi (vähemalt selle partneriga) abielluda.

Ei nõustu, sest minu silmis elavad ka paljud abielu mitte olulisuse deklareerijad oluliselt hoolivamas ja paremas kooselus kui mõned ametlikus abielus olijad. Ma ise olen deklareerinud aastaid ametliku abielu mitte olulisust, mida ma kinnitan siiani – ametlik abielu ei ole oluline, olulised on ainult armastus, hoolivus, austus, ja ometi pidasin ma end algusest peale igati (vaba)abielus olevaks.

Olen sellega täiesti nõus, et kui kumbki pool kindlalt ei soovi abielluda, saab nende vahel olla armastus, hoolivus, austus. Aga kui seda ei soovi ainult üks pool, ei saa neid eespool nimetatud asju olla. Armastav, hooliv ja austav inimene ei keeldu asjast, mis on partnerile nii oluline. Ainult seetõttu, et ta ise seda tähtsaks ei pea.

??? See arvamus tekitab hulgi küsimusi. Mina ei saa aru, kuidas on võimalik, et naine elab koos sellise mehega, kes pole nõus pereelule pühenduma naisele sellekohast tõetust andes. Ehk siis kuidas selline olukord saab üldse tekkida, et üks pool tahab abielus olla, aga teine pool ei taha, aga ometi elatakse pikalt koos? Koos elavad inimesed on ju mõlemad sellisel juhul olukorraga rahul. Milline normaalne inimene elab suhtes, mis teda ei rahulda?

Mina ei saa ka sellest aru.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina ei saa aru, kuidas on võimalik, et naine elab koos sellise mehega, kes pole nõus pereelule pühenduma naisele sellekohast tõetust andes. Ehk siis kuidas selline olukord saab üldse tekkida, et üks pool tahab abielus olla, aga teine pool ei taha, aga ometi elatakse pikalt koos?

Mina saan sellest aru nii, et polegi suhtestaatust läbi arutatud. Pandi leivad ühte kappi ja elataksegi koos. Ja võib juhtuda, et üks pool tahaks selgust suhetesse, aga teine poolt ei taha sel teemal vedu võtta – ja ongi nii, et elatakse koos, kusjuures üks tahaks selgemat suhtestaatust (abielu) ja teine eelistab määratlemata olukorda.

No aga sellisel juhul pole ju naine ise ka abiellumisest suurt huvitatud, kui ta seda jutuks ei võta. Kui ma olen millestki väga huvitatud, siis ma räägin sellest ja taotlen seda iga hinna eest. Seega jutt sellest, nagu iga naine tahaks hullult abielus olla, on müüt.

Esimeselt mehelt sain ametliku abieluettepaneku peale kuueaastast kooselu. Olime sellest ikka varem ka rääkinud, et eks me ükskord abiellume ka, kui tahtmine peale tuleb. Vastasin eitavalt – ma tõesti ei näinud mõtet: meil juba oli ühiselt soetatud kinnisvara, lapsi lähiajal plaanis polnud, nime ma vahetada ei tahtnud, armastus oli niigi suur ja kooselu harmooniline. Elasime veel 5 aastat õnnelikult koos, siis läksime sõpradena lahku – tudengipõlves alanud suhe lihtsalt ammendas end 30-ks eluaastaks, inimestena olime nii palju muutunud
Teise mehega elasime 10 aastat koos, enne kui pulmad tegime. Peamine põhjus – selleks ajaks olid meie lapsed juba selles eas koolieelikud, et neile tegi uudis ema-isa pulmadest rõõmu. Ka oli meil selleks ajaks olemas nii oma maja kui hea majanduslik baas ja me ei pidanud abiellumiseks närutama – mõlemad tahtsime suuri pulmi, kuhu kutsuda kokku kõik oma erinevate eluetappide ja -alade sõbrad. Nii ka sai.
Minu jaoks pole abiellumine kunagi olnud eesmärk omaette. Ka pole see midagi, mis näitaks suhte kvaliteeti – selle määravad ära ikka suhtes olijad ise, mitte allkirjastatud paber. Majanduslik pool – selle eest peaks arukas inimene ikka ise hoolt kandma – meil on loomulikult varalahusus.
Muide, ma ei tea päriselust kedagi, kes teaks kedagi, kes suhtuks abiellumisse sellise kirega nagu perekooli abielunaised. Kohati tundub, et paljude arvates on abiellumine iga naise elueesmärk nr 1/1. Ja kõik, kes tanu all, on seal mitte olijatest automaatselt (vähemalt) 10x targemad, ilusamad, saledamad, edukamad ja üldse rohkem tunnustust väärt. Aga ei ole ju 🙂

Kägu kirjutas:

Esimeselt mehelt sain ametliku abieluettepaneku peale kuueaastast kooselu. Olime sellest ikka varem ka rääkinud, et eks me ükskord abiellume ka, kui tahtmine peale tuleb. Vastasin eitavalt – ma tõesti ei näinud mõtet: meil juba oli ühiselt soetatud kinnisvara, lapsi lähiajal plaanis polnud, nime ma vahetada ei tahtnud, armastus oli niigi suur ja kooselu harmooniline. Elasime veel 5 aastat õnnelikult koos, siis läksime sõpradena lahku – tudengipõlves alanud suhe lihtsalt ammendas end 30-ks eluaastaks, inimestena olime nii palju muutunud
Teise mehega elasime 10 aastat koos, enne kui pulmad tegime. Peamine põhjus – selleks ajaks olid meie lapsed juba selles eas koolieelikud, et neile tegi uudis ema-isa pulmadest rõõmu. Ka oli meil selleks ajaks olemas nii oma maja kui hea majanduslik baas ja me ei pidanud abiellumiseks närutama – mõlemad tahtsime suuri pulmi, kuhu kutsuda kokku kõik oma erinevate eluetappide ja -alade sõbrad. Nii ka sai.
Minu jaoks pole abiellumine kunagi olnud eesmärk omaette. Ka pole see midagi, mis näitaks suhte kvaliteeti – selle määravad ära ikka suhtes olijad ise, mitte allkirjastatud paber. Majanduslik pool – selle eest peaks arukas inimene ikka ise hoolt kandma – meil on loomulikult varalahusus.
Muide, ma ei tea päriselust kedagi, kes teaks kedagi, kes suhtuks abiellumisse sellise kirega nagu perekooli abielunaised. Kohati tundub, et paljude arvates on abiellumine iga naise elueesmärk nr 1/1. Ja kõik, kes tanu all, on seal mitte olijatest automaatselt (vähemalt) 10x targemad, ilusamad, saledamad, edukamad ja üldse rohkem tunnustust väärt. Aga ei ole ju ????

Just. Neil, kes siin ametliku abielu kui “tõsise väärtuse” teema tõstatavad, on sellega ilmselgelt mingi isiklik probleem. Tavaelus on enamikul kama kaks, kas nad tõestavad oma koos elamise soovi mõne riigiametniku ees või mitte.

Kägu kirjutas:

Avarda siis oma pisikest maailmapilti: kõik ei soovi ükskõik, kellega abielluda, vaid otsivad seda õiget meest.
Kuni teda pole kohatud, siis abiellumise pärast, nagu sina, abielluda ei soovigi.

Täpselt minu mõtted seda teemaalgatust lugedes – teemaalgataja on vallaline ja meeleheitel (ja ilmselt ka lähikonna surve all), sest kõik tema tuttavad naised on mehel, aga tema ei ole. Ja kedagi sellist ei tea ka, kes julgeks välja öelda, et mehelesaamine ei ole tänapäeval naise elueesmärk (kui ta ise endaga vähegi hakkama oskab saada).