Teema: Naine, kes ei soovi lapsi

Olin ise aastaid tagasi just seesama naine, kes ei soovinud lapsi. Kui aus olla siis lausa vastikud olid nad minu jaoks. Iga kord polikliinikus ukse taga istudes pidin mõnega neist olude sunnil suhtlema- kohutav piin tundus sel ajal. Pole iial olnud nö.nämmutaja tüüp ja vastik oli vaadata neid emasid, kes pudi keeles rääkisid ja nännutasid, toidujääke sõid jne jne. Neid põhjuseid oli nii palju. Kõige hirmsamad olid need emade näod- Laske mind maha vms…
Unistasin ilusast elust abikaasa ja kena koduga. Reisida, magada nii kaua kui süda lustib ja olin väga egoistlik sel ajal ilmselt.
Aastad läksid ja siis juhtus, et jäin rasedaks spiraaliga. Kuigi olin meeletus hirmus otsustasime sünnitamise kasuks, sest tundus nagu märgina kuskilt mujalt. Peale esimese lapse sündi muutus mu mõttemaailm kardinaalselt. Sain emaks ja nüüdseks on neid kokku kolm.

PS ma täpsustan oma seisukohta. Inimene sünnib üksikindiviidina. Ta võib olla lastetu elu lõpuni, ta ei otsusta seda,ta lihtsalt on, see on tema loomulik olek. Ta aga PEAB otsustama,et ta tahab lapsi saada, ehk ta peab mõtlema,vaagima,otsustama ja selle ellu viima. Lapsed ei juhtu niisama,srlleks on ikka teadlikku tegevust vaja.

Kägu kirjutas:

Minu jaoks on jälle arusaamatu, miks ma peaksin lapsi saama

Minu jaoks on seevastu arusaamatu see, miks mõnele on arusaamatu, et kõik lapsi ei tahagi?
No ei taha ja kõik, mis see teemaalgataja asi arutleda on? Või mis sellega seoses nagu kipitab? Et oled ise teinud vale otsuse?

Osadele meeldib punane auto, osadele must, aga teha teema sellest, et miks osadele punane ei meeldi…??? Noo ma ei tea…
Kergelt ohoo tundub see asi.

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et minust saaks hea ema, aga ma ei taha seda vastutust, mis kaasneb lastega. Minu ema ei adunud, kui suur see on ja julgen arvata, et temaga sarnaseid inimesi on liiga palju. Enne jäädakse rasedaks ja siis alles hakatakse (KUI hakatakse) mõtlema, mida see tegelikult tähendab. Mina adun ja tean, et lapse kasvatamine ei ole minu jaoks just kaasneva vastutuse tõttu.

Mida see siis tegelikult tähendab?

Kägu kirjutas:

Mida see siis tegelikult tähendab?

…

Eks need teavad, kel endal on vaimses mõttes olnud raskem lapsepõlv ja sellest johtuvalt ka täiskasvanu iga. Sinu meelehärmiks ei kavatse ma siia enda teooriat pikalt ja põhjalikult kirja panna, sest olen ennegi näinud, kuidas pisiasjade kallal nokkima hakatakse. Nagu ütlesin, on minu jaoks lapse kasvatamine liiga suur vastutus ja rohkem ma oma arvamust ei põhjenda.

Kahju, lootsin teada saada, kas ma suhtun ka äkki liiga muretult.
Minu meelest on su jutt natuke naljakas ja lapse mittesaamise põhjus ei saa selles peituda. Kui sa juba teadvustad endale vastutuse suurust, siis järelikult annad sa endale ju aru, mida lapsevanemana tegema ja tegemata jätma peaksid. Siis ei saa ju selles probleem olla.

Kägu kirjutas:

Teema ei ole tehtud kellegi ega tema eluvalikute halvustamiseks!

Lastesaamise teema on sama nagu avalik imetamine, vaktsineerimine vs vaktsineerimata jätmine ja veel mitmed taolised – naiivne on eeldada, et selline arutelu kulgeb teravaksminekuteta.

Kägu kirjutas:

Teema ei ole tehtud kellegi ega tema eluvalikute halvustamiseks!

Jah, kõik said juba aru, et see teema on su enda eluvalikutes kahtlemise tekkimise tõttu tekkinud.
– Kas olen ma ikka õigesti otsustanud, et lastekarjaga kodus istun; selle asemel, et kuskil lõunamaa rannal peesitada…?
– Kas oleksin selle 60 – 120 000€, mis 1-2 lapse üleskasvatamiseks miinimum kulub, kuidagi paremini võinud kulutada jne.
Selleks pole vaja isegi bold`i kasutada.

Ja juba selline suhtlusstiil
“miks üldse oma ellu lapsi ei soovita?”
“miks sellisel seisukohal ollakse?”
..on ju solvav, kui sa juhuslikult asjadest siiani aru pole saanud.

Nii kirjutavad ainult pettunud koduperenaised oma mehe kohta, et “õhtul minuga ei räägita” ja “telefoni on hakatud peitma”.
Kustuta oma “teema” ära, et ei peaks seda enda kohta lugema ja arene, aga see on vaid minu arvamus.

Mul on mõned sõbrannad. Oleme üsnagi lähedased, seepärast tean ütelda ainult nende näitel: üks on väga edukas karjääriinimene. Ta tahab teha tööd ja tõesti – elu nautida ja reisida, kaasa on teise ringi mees, veidi vanem, lapsed olemas. Seega pole ka mehepoolset soovi last saada.
Teised naised on tulutult proovinud last saada. Selle nahka on läinud ka kooselud. Nüüd nad teema jutukstuleku korral ütlevad, et pole väga tahtnud last jne. Keegi ei pea suvalisele inimesele jutu sees oma lastetuse tegelikke tagamaid üldse põhjendama.
Mina olen oma lapsed saanud, sest olen neid väga soovinud. Ma ei tea, kuidas ma täpselt käitunuks, kui mul emakssaamine poleks õnnestunud. Lapsendanud? Üritanud ja üritanud, lasknud ennast süstida ja torkida? See on iga inimese isiklik asi, mis saab tähenduse/lahenduse siin ja praegu.

Samal põhjusel, miks mulle kurk ei maitse – ei tea, lihtsalt on nii. Mees on olemas, lapsed meeldivad, tited mitte ja rase ei taha kohe kindlasti olla. Leian, et parem nii, kui vastutahtmist, sest “nii tehakse” ka asi ära teha.

Kuna teema on siiski (ühest psühhopaadist ja ühest “see ei saa nii olla, sest mul ju pole” hoolimata) püsinud normaalsena, siis lisan veel ühe variandi.
Nimelt enamasti käsitletakse seda teemat väga rangelt skaalal “tahan lapsi”, “üldse ja kindlasti lapsi ei taha”. Ma arvan, et paras hulk lapsi, kelle jaoks lapsesaamine pole lihtsalt soovide hulgas esimesel ega teiselgi kohal. Nad ei taha lapsi piisavalt. Ka sellisel puhul on “ma tahan karjääri teha ja reisida, seega lapsi ei ole ega tule” õige vastus.

Kägu kirjutas:

Nimelt enamasti käsitletakse seda teemat väga rangelt skaalal “tahan lapsi”, “üldse ja kindlasti lapsi ei taha”. Ma arvan, et paras hulk lapsi, kelle jaoks lapsesaamine pole lihtsalt soovide hulgas esimesel ega teiselgi kohal. Nad ei taha lapsi piisavalt. Ka sellisel puhul on “ma tahan karjääri teha ja reisida, seega lapsi ei ole ega tule” õige vastus.

Ma arvan ka, et see umbes nii on. Lisaks ehk,et lapsi mitte soovivad naised on pigem egoistid (ja ma ei mõtle seda üldse negatiivselt), kellel on esimesel kohal oma isiklik elu ja aeg. Kes ehk armastavad oma tööd nii palju, et tahavad sellele pühendada rohkem kui 8-tunnine tööpäev ette näeb. Siis ongi väga raske ette kujutada kuhu veel peaks ühe väikese inimese eest hoolitsemine mahtuma, sest seda kui palju jama ja kohustusi lapsed toovad, saab iga intelligentne inimene aru.
Mul on lapsed ja olen neid ka alati tahtnud ning nendega olemine teeb mind väga õnnelikuks. Aga minu südant aga tundeid võõras inimene ei näe, tema näeb seda, et seesama mu laps jonnib, on kogu aeg haige, õhtuti tahab ta tegelemist ja täiskasvanute seltskonnas ta igavleb ja tüütab vanemaid jnejne – muidugi tundub, et lapsed on üks rist ja viletsus ning kuluallikas. Ma arvan, et päris paljud lapsi mitte soovijaid muudaks oma meelt kui nad teaks mis tunne see on kui su laps sind kallistab, su silma all suureks kasvab ja sinuga oma maailma jagab. Aga sellest tundest ei oska enamus puudust tunda ja kui seda ei tunnegi, siis selle asemel on teised head tunded mingil teisel teemal mis ka kindlasti rahuldust pakkuvad on. Ma kujutaks ette, et näiteks reisimine kuhu ja millal tahtmine just tuleb võib ka väga rahuldustpakkuv olla. Kui mul lapsi poleks, siis saaksin ka päris palju rahuldustpakkuvaid asju teha, milleks praegu aega ja raha ei jätku. Natuke on kahju muidugi, kuid ilmselt siis ei tahtnud ma neid asju jälle niipalju kui lapsi,nii et seepärast nii on 🙂

Kägu kirjutas:

Ehk on siin ka selliseid naisi. Mind huvitab, mis on peamised põhjused, miks üldse oma ellu lapsi ei soovita? Olin just hiljuti seltskonnas ja seal oli üks väga atraktiivne, tark, intelligentne ja tore naisterahvas. Kui jutt läks lastesaamise peale, siis tema vastas, et tema on seda mõelnud, kuid tunneb, et ta ei soovi lapsi. Mitte kunagi. Tal on kõik olemas: ilus kodu, hea töökoht, hea haridus, väga tore mees, kellega pikalt abieluski olnud ehk siis nagu tugev nö aluspind on olemas.

Ei tahtnud rohkem seal seltskonnas seda teemat uurida, kuna ta ise ka sellest täpsemalt ei rääkinud. Siin, anonüümselt, on nagu lihtsam küsida.

Kes ei soovi lapsi või kelle mõni lähedasem sõbranna ei soovi ja on sellest rääkinud – mis on need peamised põhjused ja tegurid, miks sellisel seisukohal ollakse?

Teema ei ole tehtud kellegi ega tema eluvalikute halvustamiseks!
Aitäh vastuste eest.

On inimesi, kes tunnevad väga hästi end. Ja nad teavad, et ei tule ülekoormusega toime. Ei bioloogilise ega hiljem sotsiaalse ülekoormusega. See, et kõik olemas, ei tähenda, et inimene talub suurt pinget. Siit foorumist on ju lugeda hulgaliselt teemasid, kus lapsi on saanud inimesed, kes ei tule koormusega toime. Depressioonid näiteks on ka märke, et inimene ei tule toime tekkinud olukorraga. Samuti mõni inimene ei ole kannatlik, läheb kiiresti põlema, hakkab kergesti sõimama ja karjuma. Kui ta teab oma nõrkust ja teab, et ei suuda sellega midagi teha ja ta ei taha, et tema lapsed selle all kannataksid, mis võimalused tal on? Kaastundes võib ka jätta lapsed sünnitamata, kui teadvustakse oma väga halb iseloom.