muuseas, mu vanavanaema ei olnud see kes vanaisa üles kasvatas, vaid tema, õed ja vennad ja tädi. vanavanaema suri siberis kui lapsed olid veel väikesed.
sul peab ikka hea elu olema olnud kui ise ka usud kogu seda naivistlikku juttu mis siin räägid.
Võibolla peaksid ise hoopis rohkem laste asemel vanemate inimestega suhtlema et neilt arenguks elutarkust ja ajalootunnetust saada? elu pole alati selline, nagu meie ilusas iseseisva eesti roosas mullis paistab.
Aga miks sa arvad, et ma pole suheldnud vanade inimestega ega näinud surevaid vanainimesi? Kuulnud vanade inimeste jutte? Minu (kasu)vanema oli lapsepõlves meie perega lahutamatult seotud ja kuna ta sünniaasta oli 1910, siis rääkis ta ennesõjaaegsest elust palju. Tema esimene mees küüditati Siberisse ja tapeti, ta ise pidi aastaid küüditamise hirmus elama. Aga nägi taasiseseisvumise ära. Minu vanaisal aga suri naine ära (sai tollal ravimatu haiguse). Vanaema siis sai niisiis mehe ja 2 kasulast. Surmaeelsetel aastatel füüsiline tervis tal õnneks vanainimese kohta väga kehv polnud, aga seda vanainimise omapärasust (no nagu vanainimesed paljud muutuvad) oli kõvasti ja ma tean hästi, mis on sellise vanainimesega suhtlemine. Tema minu lapsi ei näinud, aga ta oleks vaimustatud, et tal on veel lapselapselapsi (kuigi mu onu liinis tal olid juba eluajal lapselapselapsed). Mina isa pere pidi ennast isa väikelapseeas metsases kolkas varjama (repressioonide oht), peale Stalini surma tulid pisitasa tsiviliseeritumatesse kohtadesse. Ämm rääkis toredat murdekeelt, aga vajas lõpuks (pool aastat) ka põetamist, ei võtnud enam jalgu alla jms. Teda tõstma ma küll ise ei pidanud (mees tõstis), aga neid tujusid (“tahan süüa just seda” – ja järgmisel hetkel ikkagi ei, ei taha) ja suhtlemist ja jutte sain kuulda küll ja meie silmade all inimene liikus surma poole. Aga nägi oma esimese lapselapse ära! Äi…- oi, temal oli kirju ja ohtlik elu (seoses tema poliitilise meelsusega), aga teda ma ise ei näinud (mehe jutte kaudu tean aniult).
jah, see pole sama mis lapse kasvatamine. kas see siis tähendab et see on ainus õige isiklik areng ja teised tegevused elus pole arendavad ega edasi viivad?
Aga ma ütlesingi just seda, et see pole sama mis lapse kasvatamine! Need on erinevad asjad! Ei saa öelda nii,et kui ma olen vanainimese hooldamisega tegelenud, siis laste kasvatamisega poleks enam kuhugi areneda, arengulagi on juba saavutatud.
Küll aga pole ma kuskil öelnud, et teised tegevused elus pole arendavad! Kust sa selle välja loed? Mul on kõrgharidus ja peale seda 2a magistriõpinguid Eestis ja välismaal, aastasid erialast tööd. Ma pole öelnud, et ainus õige isiklik areng oleks laste saamine. Küll aga vaidlen vastu selle, mida mõned lastetud väidavad: et lastega tegelev naine ainult mandub. Ei mandu – lapsevanem olemine ja lastega tegelemine on ka arendav, arendab naist (ja ka meest) teise kandi pealt.
Ja palun ära mine õhukesele jääle, üldiselt on emad võimelised rääkima lasteraamatutest, multikatest ja kinos vaadatakse vaid lastefilme.Täiskasvanute raamatuid hakatakse uuesti lugema heal juhul laste teismeeas.
Miks see nii hirmus on, kui teatud hulk aastaid elust lapsed tahavad tõesti tahavad vaadata/lugeda lasteasju ja nii näeb neid vähem-rohkem ka vanem? Tegelikult see on vahva, kuidas laps multikat, raamatut või filmi oma sõnadega ümber jutustab – aga see selleks. Ei muutu olematuks kõik enne loetud täiskasvanute raamatud või vaadatud filmid. Ja jõuab raamatuid-filme veel pärast, pikad aastad kuni vanaduseni piisavalt jälle lugeda-vaadata. Lähed tööle tagasi – hakkad jälle erialaselt edasi arenema (teisiti pole tänapäeval tööl võimalik, sest eriala areneb edasi). Keegi ei tee peale laste sündi ema ajule mingit tühjendust ega roogi sealt kogu vaimsust välja!
Muidugi on ka naisi, kellel pole vaimseid huvisid (ei huvita rääkimine muust kui tühjendamist nõudvast prügikastist, ei huvita õppimine, ilukirjandus jne.) kunagi olnud ega tule ka kunagi. Nagu on ka selliseid mehi. Mis siis ikka – inimene võib olla väga suurte vaimsete huvidega, mõningaste vaimsete huvidega või üldse ilma vaimsete huvideta. Igasugustel inimestel võib olla ka perekond ning ilma igasuguste vaimsete huvideta perekondadega kokkupuutumine või vaimsemate huvidega inimesi šokeerida ja panna mõtlema, et äkki lapsed (ja nende multikad) ongi kurja juur, mis inimesi selliseks teeb. Mina ise seda ei arva, pole kunagi arvanud.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt 29.08 19:01; 30.08 12:40; 30.08 13:34; 30.08 18:16; 30.08 19:15; 31.08 10:58; 31.08 11:46; 31.08 14:09;