Teema: Naine nagu perekool

#3224497:

Ma olen nagu keskmine keskealine, oma elukogemusega. Nagu teiegi. Aga just see elukogemus tekitab meil peres probleemi lastega, mehega. Kui siin on mingi arvamuste avaldmine, siis kunagi pole teemale positiivsed ja nõustuvad vastused. ikka leitakse midagi halba. Nt teema, kuhu osta korter, kas investeerida korteriostu, millne dieet on hea, kuhu asetada voodi, kas osta midagi ikeast.

Arvamusi on palju ja enamasti negatiivsed. Teadagi, kogemus ju. või kuuldu põhjal arvamuse kujunemine või suisa vanarahvatarkus.

Ma olen täpsel selline nagu perekooli vastaja. Ei leia asjas suure hurraaga head vaid kõigepealt kaalun ja ütlen välja mis ei meeldi, mis tundub halb. See kõik käib mu perele närvidele.

Kui ma võrdlen siin end teistega, siis täpselt selline ma olengi, nagu siinsed vastajad. Kuidas te oma peres arvamust avaldate? Kas ka nagu siin? Kas see ei käi te perele närvidele?

Tean, mida tunned, olen ise sarnane.
Kõigepealt otsin üles asja halvad küljed, kitsaskohad. Tuginedes kogemustele, aga ka kuuldustele või sisetundele. Mu perele see veel närvidele ei käi (vist, vähemalt ei anta mulle sellest kuidagigi märku), aga mind ennast häirib juba küll. Minu kattevarjuks on see, et olen muidu rõõmus ja positiivse loomuga. Aga nii kui midagi uut on tulemas, siis muutun sisimas kahtlustavaks.

Lihtne hüpoteetiline näide: mees tahab hoovile sauna ehitada. Ise, oskused on olemas. Selle asemel, et temaga õhinal kaasa mõtlema hakata, mõtlen mina hoopis, et kui mees peale tööd kogu aeg ehitab, siis see võib ta tervisele mõjuda (kuna ta töötab tõesti palju), ja kui juhtubki midagi, siis on mees haige, ka läheb meil rahaliselt raskemaks, kuna ette ei näe, kaua paranemisprotsess kestab, saun jääb kah poolikuks, palju seal üldse käiakse, jne. Ja ühtäkki näen ma ainult negatiivset, olen õhust haaranud ainult erinevaid hirme ja juba ette ei salli seda sauna. Ma seda välja ei ütle, aga mõtlen. Mehe jutu peale kehitan õlgu ja venitan: “no ma ei tea…”
Pole just innustav, ega? Eks mu lausejupp ta indu vähendab, aga kui on tahtmine suur, siis teeb ikkagi ära. Kui oli ise ka kahtlev, siis ei tee.

Nii on ka muude suurtemate asjadega. Esimesena tulevad mõttesse raskused, mul oleks vaja nagu mingit kinnitust, et kõik ei lähe halvasti. Kuigi kui on mingid ettevõetavad asjad läinudki nässu, siis need käsilolevad raskused mind ei morjenda, tulen nendega väga hästi toime, julgustan veel teisigi, kunagi ei vihja ka, et “aga ma ju ütlesin”. Aga järgmise asjaga olen veel topelt ettevaatlik.
Seega olen ka mina “naine nagu Perekool”.

Närvidele käib neile ilmselt see, et nad tunnevad, et nende arvamus ei ole tähtis. Et sa teed pere jaoks otsuseid lõpuks ikka nii, nagu sina õigeks pead, ükskõik, mis nende algne ettepanek või arusaam asjast ka oli.

Nagu need näitedki, mida tood, et mille puhul targutad ja negatiivne oled ja kõiges halba näed, kasvõi “kuhu paigutada voodi” – kas sellel inimesel, kes seal magama hakkab polegi sõnaõigust? Kui see on lapse voodi, siis kuulaks äkki teda ka rahulikult, enne kui maha tegema hakata tema ideed? Kui see on sinu ja mehe voodi, siis on ju 2 inimest, kes peavad ühisele nõule jõudma, mitte ainult sina.

Kui oled sedatüüpi inimene, kes teiste tegemistes ainult halba näeb, siis kahju su perest. On lihtsalt inimesi, kes ei suuda suud kinni hoida ja kõiges oma arvamust (negatiivset) peavad avaldama. Minu ema on selline. Näiteks lähen jalutama, ilm on sompus, hakkab tõenäoliselt sadama, aga mulle just sellise ilmaga meeldibki. Aga tema ei suuda ikka hoiduda tavalisest targutamisest, et “kas paremat aega siis ei leidnud, näed ju, et hakkab sadama”. Tavalised igapäevaelu asjad, aga kogu aeg on tunne, et kõik on tal pinnuks silmas.

Aga see on nii tavaline “mina tean, kuidas on õige” elu. Kategoorilisemad panevad sinna ette ka veel “AINULT mina tean…”.
Ei meeldi mulle ka see joon, et esimesena tehakse asi (või idee või inimene) maatasa ja siis vaadatakse, äkki ikka ei olnud nii vilets ja paha.

Ma tahaks ka ellu rohkem konstruktiivset arutelu (no perekoolis ka, unistada ju ikka võib!) mitte vastastikust ideede mahategemist. Seda annab õppida.

#3224630:

Kuidas te oma peres arvamust avaldate? Kas ka nagu siin?

Jah. Kui küsitakse, siis vastan. Kui küsitakse midagi rumalat, siis enamasti ütlen, et küsimuse püstitus on rumal või arusaamatu. Püüame koos küsimuse ümber sõnastada ja siis saan vastata.

Näide. Mees tuleb ja küsib küllat intensiivselt, kas mul paksu kriitpaberit on. Mõtlen…ei ole. Kas kindlasti ei ole? Ei ole. (küsib kinnitust vähemalt 4-5 korda). Kulub 15 minutit. Aga kust võiks paksu pabert kohe saada?(Küsib mees). Mina: oota, mida sa õigupoolest küsid, milleks sul seda paksu kriitpaberit vaja on? Mees: krt kui MINA ütlen, et on vaja, siis on vaja. Mina: no palun ütle, milleks. Mees: On vaja. Mina: milleks? Mees, Krt. On vaja purgist valada mahl kitsa kaelaga pudelisse, aga mul pole lehtrit, paberist keeran lehtri! Mina: eee…eee…miks sa siis otse ei küsinud, et kuna sul pole lehtrit, kas ma oskan pakkuda olukorrale lahendust? Teinekord sõnasta probleem normaalselt, siis saame lahenduseni kiiremini. Näe- siin on lehter ja kui see ei sobi, näe, siin on sulle plastikust imeõhuke painduv lõikelaud, millest lehter keerata, kui pärislehter ei sobi. Ja kui kumbki ei sobi, siis võtame ühed kilekaaned ja keerame nendest lehtri või teeme kilekoti otsa augu, taevas hoidku.

See et näites on toodud minu mees, on üldistus. Te kõik teate neid inimesi, kes ei suuda sõnastada konkreetseid asju, mida nad vajavad.

Seega jah, ma ma võin olla patroniseeriv, lõpuks ärrituv ja õpetlik, kui inimene ei suuda isegi probleemi nii sõnastada, et teda saaks aidata. Või kui ta lükkab head pakutud lahendused (mitte ainult minu pakutud) kõrvale või eirab neid, sest ta tegelikult ei tahagi lahendust.

Näide: foorumis naise tehtud teema hasartmängusõltlasest abikaasast, kes ka ise soovib sellest vabaneda. Maha mänginud palju raha, tohutud võlad. Küsib see naine, mida otsustavat teha, et see vabanemine läheks lihtsamalt ja poleks tagasilööke.

Keegi vastab muude soovituste seas ka seda, et mees jätaks vähemalt paar aastat koju kõik dokumendid (autojuhiluba ei pea enam kaasas kandma) ja ei võtaks kunagi kaasa rohkem raha, kui tööle lõunasöögiraha ja sellegi max 20-sendistes müntides ja 5 eur päevas. Autot tangib naine jms rahaasjad teeb ka naine. Kommentaar sai miinuseid mitukümmend. Teemaalgataja ja kaasajooksikud asusid pead vangutama, et see oleks mehele ikka väga alandav ja kuidas ikka nii. Äkki oli kadunud kogu jutt meetmetest, äkki oli jutt ainult “mehel peab ikka oma raha ka olema taskus” ja “kuidas ta niimoodi siis ilma dokumentideta, vaeseke” ja “töökaaslaste ees on piinlik niimoodi 20-sendiseid lugeda”.

Aga vaadata, kuidas mees maja maha mängib, pole piinlik ei naisele ega mehele? Kas tõesti see “häbi”, et maksad lõunasöögi eest müntides, on suurem hirm kui see hirm, et mees end täiesti põhja mängib? Lihtne oleks tööl lõunasöögil ninatargale küsijale öelda, et tahan nii maksta ja maksan. Vaevalt, et keegi seda niikuinii küsiks. Lõpuks sa pole mehele seda varianti pakkunudki, äkki ta, kui ta juba kord soovib sellest vabaneda, on rõõmuga nõus. Ära eelda!

Sellistele teemaarengutele elus ja foorumis vastan ühtmoodi – põlgusesegase õlakehitusega. Kui küsid, saad nõu ja siis hakkad vaidlema, et see nõuanne on liiga radikaalne, järelikult su mure pole nii suur või sa ei saa ise arugi, millises si**s sa istud.

Minu ema on ka selline ja meil on päris mitu tüli olnud seetõttu.

Mina olen õppinud suud kinni hoidma – mitte iga kriitikanoole ei pea lendu saatma.

Näiteks on mul mees väga tundlik unistamise,planeerimise suhtes, mis eeldab suuremaid rahalisi finantse. Kuna mina olen nö pere raamatupidaja (säästud paneme minu hoiusele), siis on minul alati hetkeülevaade säästudest olemas ja mina olen see, kes peab siis valgustama, mille jaoks meil raha on. Palju tülisid seetõttu olnud, et ma tõmban unistustele kriipsu peale ja tema tahab ainult unistada. Kuna ma tean, et tema “unistused” võivad ootamatult ellu ärgata, kui ma otseselt vastu ei vaidle, siis olen õppinud neid asju teisiti ajama. Ei ütle kohe, et meil pole raha, vaid nt ütlen, mis kulutused meil enne tuleks teha ja siis vaatame, palju alles jääb jne. Mõnikord on ka hea lastele viidates asju edasi lükata (nt remont ei ole mõistlik enne, kui lapsed “mõistlikud”) jne

Seda tuleb teadlikult harjutada – ei pea alati kõike välja ütlema, ei pea alati üldse kaasa rääkima ja mõnikord võib ka vastata “ma ei oskagi kohe midagi arvata, pean natuke mõtlema”

Ägedatest plaanidest ikka vaimustun kaasa…olen üsnagi emotsionaalne.
Õpin pidevalt ka seda tarkust, et kaasa mõtelda või vähemalt vait püsida ka nende ideede osas, mis mulle ei meeldi.

Mul ka ema kriitiline ja negatiivne ning eneseusaldust ja -hinnangut sellega väga õõnestanud. See on tõeliselt masendav. Püüan ise seda viga vältida.
Olen vastanud jaa ideele, mis ei meeldi pärast pisemat mõttepausi, mees tundes mind väga hästi on võltsi jaa peale naerma pursanud ja nii oleme koos naernud…
Seejärel olen veidi edasi uurinud ja vaielnud niisama, minulikult, mis talle üldiselt sobib. Seejärel annan järele, teatan OK just seepärast, et ta saaks võidu.
Kasvatan nii järeleandlikkust ja teise usaldamist. Käitun nii pisemates küsimustes, mille osas pole midagi kaotada ja suuremates, mis mulle kuidagi kahju ei tee. Sest kui ma end ei kasvata, olen ka naine, nagu perekool. Ja see ma tõesti olla ei taha.

On jaa-inimesed ja on ei-inimesed. Viimased käivad mulle isiklikult tohutult närvidele. Ei taha ise iialgi ei-inimene olla ja ei ole ka. Ei-inimene kõigepealt eitab, ükskõik mida. Ja siis vastavalt iseloomule, kas kannatab veel edasi rääkida või on ta juba sunnitud oma spontaansest ei-st kinni pidama.
Ei viitsi ei-inimestega pikalt suhelda. Jaa-inimestega saab edasi arutada, ja kui tema jaa on olnud ennatlik, siis saab ta sellest arutluse käigus aru. Ei-inimestega pole enamasti mitte midagi teha. Istugu oma ei-de otsas ja olgu rahul, et mitte midagi ei muutu ega liigu mitte kunagi mitte kuhugi.