Olen püüdnud elada targa naise elu. Mitte teha lapsi nendega, keda tol hetkel isana ei näe (joovad, hooravad, soovivad sõltumatust, meeletut vabadust, karjääri, jne). Nähes iseend hoopis muus rollis kui ema (karjäärinaine, peotšikk, kõikvõimas seksijumalanna, jne).
Olen alati mõelnud, et alles siis kui minu enda sees on olemas piisav vastutus- ja kohusetunne, suudan ma hoolitseda lapse eest ning valida isaks sellise mehe, kes jääb, kes hoolib, armastab, võtab vastutuse, arendab, hoiab ja samal ajal mind jumaldab.
Olen alati mõelnud, et mitte enne kui need tingimused on paigas. Et mitte olla üks neist miljonitest õnnetutest, kes igapäevaselt valede otsuste ja kiirustamise tõttu kannatavad.
Ja nüüd on sedasi. Et ma olen 39-aastane. Seljataga on 5 väga tõsist suhet. Suhet, kellest ma algselt arvasin kõiksust, meeletut potentsiaali. Aga alati jäi miski ikka kripeldama ja oma arust targa naisena otsustasin, et ei – niisuguste tunnetega ma last ei tee ja seda suhet edasi ei vii.
Ja kuhu ma olen nüüd jõudnud.
Olen vana. Ikka veel ilus jah. Leidnud oma ellu maailma parima mehe. Siit julgutus – jah, te leiate lõpuks selle mehe. AGA…. Ma ei ole 10 kuu jooksul rasestunud. Kardan, et ei saagi.
Ja siit anekdoot missugune. Oled tark naine, et ootad aastaid ja aastaid seda kõige õigemat, hoidud rasedusest, et mitte vastutustundetute meestega lapsi teha, et sa ise ega laps ei kannataks. Ja siis oled olukorras, kus sa ilmselt ei saagi….
Kui ebaaus.
Meestel on aega terve elu, naistel vaid mõned aastakümned. Oled need esimesed rumalad aastakümned tark ja ei tee õnnetut last õnnetus suhtes, väldid, võtad sos-pille, muretsed, et jumala eest poleks selle mehega rase, sest sa ju tead, et see ei vii õnnelikkuseni teid kedagi…
Ja siis oled lõpuks õnne tipul. Kõik on õige ja hea. Ja siis ei saagi…
Mis mõttes?
Mis ma tegin valesti?
Kas pigem lahmida noorena laps ja panna ta katkisse suhtesse? Et vähemalt on sul laps? Ei, ma pole nõus. See pole õige.
Teema: naise õnnetu lõpp
10 kuud ei ole just liiga pikk aeg, ära nüüd üle paanitse. See on pigem tavaline, et ikka mitu kuud aega läheb, mitte ei õnnestu kohe. Ega asjata võeta alles kontrolli ja uuringutele neid paare, kel aasta jooksul pole õnnestunud.
Targa naisena oleks pidanud teadma, et ideaalset inimest ei ole olemas, nagu ideaalset abielu ja ideaalset suhet. Tuleb nautida häid hetki ja halbadest üle saada. 10 kuu jooksul rasestunud? Sa pead võib-olla leppima sellega, et sinu õige aeg on möödas ja kuulud nende 20% paaride hulka, kes ei saagi lapsi.
Naistel ei olegi lõputult aega. Targa naisena oleksid pidanud teadma. Hiljemalt 35. eluaastaks soovitatakse esimene titt hakkama panna. Bioloogiliselt pidada nii parim olema. Kui tahad lasterikast peret, peab muidugi veel varem alustama. See nüüd ei tähenda, et hiljem poleks võimalik rasestuda, aga raskemaks läheb, see, kui palju raskemaks ja kui kiiresti, on inimeseti erinev, kindlam on varem titetegu alustada. Üldiselt küll öeldakse, et aasta tuleb proovida, enne kui saab rääkida, et viljastumine on probleem, samas 39selt pole enam palju aega uimerdada selle teemaga, nii et võid ju varem arsti poole pöörduda.
No laias laastus ei ole naisel lastesaamiseks aega mitte mõned aastakümned, vaid tegelikkuses ikka ainult 20, max 25 aastat – eeldades, et enne 20. eluaastat oleks üldjuhul natuke liiga vara ja üle 45 ka ei maksaks seda piiri lükata.
10 kuuga 39-aastaselt veel päris masenduda muidugi ei maksaks – aga kui süda valutab, siis tasub ära käia viljatusravi arsti juures, teha uuringud ja nõu pidada. Meelt heita üldse ei maksa – öeldakse ju, et mida pingsamalt üritatakse last saada, seda vähem see õnnestub, pingesolek ei tule kuidagi asjale kasuks. Neid lugusid on ju rohkem kui üks, kus inimesed on pikalt püüdnud last saada, lõpuks lapsendanud – ja siis on üsna kähku naine ka ise titeootele jäänud,
sest pinge kadus. Kui kuuled arsti juures, et kõik on (mõlemalt poolt) korras, mõjub ka see ilmselt lõõgastavalt ja kõik võib õnnestuda. Ka on ju kunstlik viljastamine. Tegutseda vaja, mitte ahastada.
Targa naisena oleks pidanud teadma, et ideaalset inimest ei ole olemas, nagu ideaalset abielu ja ideaalset suhet. Tuleb nautida häid hetki ja halbadest üle saada. 10 kuu jooksul rasestunud? Sa pead võib-olla leppima sellega, et sinu õige aeg on möödas ja kuulud nende 20% paaride hulka, kes ei saagi lapsi.
39 aastasel naisel ei ole mingi õige aeg möödas!
Enamus naisi ei peaks üldse paljunema, sest nende vaimses arengus ei tulegi kunagi seda “õiget aega”, mil neil oleks üldse võimekust üks laps inimeseks kasvatada.
Teemaalgataja, siit foorumist leiad valdavalt mõtteviisi “iga järgmise mehega algatuseks titt hakkama ja siis vaatame, mis edasi saab”. Ära muserda ennast siin selle pööbliga.
Võta klaas veini, lõõgastu ja küll see rasedus ka tuleb ühel päeval, kui kõige vähem ootad 😉
Võta klaas veini, lõõgastu ja küll see rasedus ka tuleb ühel päeval, kui kõige vähem ootad ????
Kõige vähem ootad ilmselt peale 60. sünnipäeva;)
Ma ei saa teemast aru. Algul kartsin üldse, et nüüd tuleb juttu enesetapust.
Lugu kulgeb nii nagu kahetseksid, et sa varem last ei saanud. Aga lõpus tõded, et sa ei teinud ikka valesti.
Mina arvan ka, et sa ei teinud valesti ja õigem on teha laps armastusest kui laps paljunemisvajadusest.
Tundub, et oled väga kainelt kaalutlev inimene. 39-ndaks eluaastaks 5 tõsist suhet on päris palju. Kui kaua siis koos olid nende teistega, enne kui selgus, et lapse isaks see mees ikka ei sobi, kuigi suhteks sobis?
Praegu on variante mitmeid. Üks on see, et sa poleks ka 25-aastasena 10 kuuga rasestunud seega pole midagi mida saanuks teisiti teha. Teine variant on see, et asi on mehes. Kas mees on ka esimesel ringil või on tal varasemast mõni laps olemas ja kas mees soovib last sama tuliselt nagu sa ise?
Igatahes 39 aastat ei ole küll vanus, millepärast selline dramaatiline teema teha. Hakake asja uurima ja kui mingi viga küljes, jõuate veel IVF-i teha.
Olen alati mõelnud, et mitte enne kui need tingimused on paigas. Et mitte olla üks neist miljonitest õnnetutest, kes igapäevaselt valede otsuste ja kiirustamise tõttu kannatavad.
Samas võid olla üks neist õnnetutest, kes lapsi ei saa, kuigi tahaks.
Oled need esimesed rumalad aastakümned tark ja ei tee õnnetut last õnnetus suhtes, väldid, võtad sos-pille, muretsed, et jumala eest poleks selle mehega rase, sest sa ju tead, et see ei vii õnnelikkuseni teid kedagi…
Kus sa siis tark olid, kui õnnetu suhte peale aega raiskasid?
Aga jah, aega ju on veel…
Palju õnne, et jõudsid ikka õige meheni ja annaks taevas, et sa ei pettuks. Kas mehel varasemast elust lapsi on? Kas sa üldse iialgi pole rasestunud, sest vahel ikka võib juhtuda, et vahendid veavad alt või justkui oleks võinud rasestuda, aga ei rasestunud… Seegi on näitaja, millele tasub mõelda. Üldisel ma väga ei muretseks. Mul on paar sõbrannat, kes on esimese lapse saanud +/- 40 vanuses, kõik oli korras nii nende kui ka lastega. Kuid teie võiksite ikkagi minna viljatusravi arsti juurde. Sa jõuad vajadusel enne 41. sünnipäeva vähemalt kaks IFVi protseduuri riigi toel läbi teha, enne kui ise maksma hakkad.
Väga paljudel sinu vanustel meestel on probleeme sperma kvaliteediga. Nii et mina sinu asemel ennast küll ei süüdistaks. Minge mõlemad mehega kohe arsti juurde, mis seal ikka enam viivitada. Kui tahad 2-3 last, siis on tagumine aeg kohe hakata tegutsema. Ma küll ei tea, mis vanuseni IVF tasuta on, aga kes väga tahab, leiab selle raha ka omast taskust. Jõudsin mina seda aastaid tagasi maksta, jõuad sina eduka inimesena seda kindlasti. Mina maksin kogu kupatuse eest ca 40 000 EEK, see vist on alla 3000 euro, tänapäeval see pole ju mingi raha enam. Meie puhul oli probleem mehes. Aga IVF-iga õnnestus kohe esimesel korral. Ja hiljem õnnestus mul (samast mehest) ka loomulikul teel rasedaks jääda. Mees alguses arvas, et olen mõne teise mehega lapse teinud, aga nii see kindlasti ei olnud. Looduse teeb vahel imesid. Edu!
See ongi sinu saatus. Pole last, kes sind endale emaks tahab. Ei tea, palju sa neid sos tablette võtnud oled, aga need on kõik tapmised. Kes tahab mõrtsukat oma emaks.
Lõputu partnerite vahtamine… viis pikka ja tõsist suhet. Kui pikk on pikk suhe? Eeldan, et ei lennanud suhtest suhtesse, seega jäi kahe suhte vahele ka aastajagu aega, et üksi olla… seega ei ole need suhted väga pikad midagi. Praegune suhe tundub ju puhta alguses olema…
Lapsendamine on hea võimalus, kui kõik klapib ja olemas on. Tehke mõni võõras laps õnnelikuks.
Sa oled jube draamakuninganna, rahune maha ja lõpeta teistsuguste valikute tegijate üle kohtumõistmine, küll see laps ka siis tuleb.
Mulle ütles naistearst et kui aasta jooksul ei rasestu, tule vastuvõtule uuesti.
Olin sama vana ja planeerisin kolmandat. Lapsuke tuli muidugi varem, aga 10 kuud on üsna lühike aeg.
Ainus mõistlik lahendus Sinu olukorrale oleks minna teil mõlemal mehega esimesel võimalusel arsti juurde – isegi kui mehel on 10 last, siis tasuks just spermakvaliteet, mis võib ajas palju muutuda, üle kontrollida, seal võib piisata lühiajalisest tugevast vitamiinikuurist, et töö tehtud saaks. Mina ei ootaks 30ndate teises pooles enam mingit müstilise aasta täitumist, sest kui leitaksegi, mis rasedust takistab, siis ravi võib oma aja võtta ja selle juures ju aina tsüklid mööduvad.
Teiseks rääkige mehega läbi plaan B. Kui kaugele olete valmis lapse/laste saamise nimel minema? Kui oluline see teie jaoks on, mis on alternatiivid? Kui oluline on teie jaoks, et laps oleks geneetiliselt teie oma, st kas kaaluksite ka doonorite kasutamist või lapsendamist?
Üsna arusaamatuks jäi, milles see “naise lõpp” seisneb – laps on ju paari ühine projekt, kui mitte, siis ei ole äkki ikkagi tegu paarilisega, kes on igavesti õige? Teineteisele toetudes, avatult oma unistustest, hirmudest ja reaalsetest “lahingukäikudest” rääkides jaksate oma eluga edasi minna, mis tahes teed te siis ei valiks. Edu!
Sa pole lihtsalt mitte kunagi mitte millegagi rahul.
Meil ei õnnestunud mehega rasestuda 2 aasta jooksul. Päris pikk aeg. Mina olen 33, mees 31. Tegime läbi kõikvõimalikud uuringud. Minul oli kõik korras, kuid mehel kehv sperma. Spermatosoidide arv ja kvaliteet oli üsna halb. Tegime IVF ICSI meetodiga (seemnerakk süstitakse katseklaasis otse küpsesse munarakku) ja õnnestus esimese korraga.
Kohe ei tasu ennast süüdistada, mees ka kontrolli
Teemaalgataja ei ole tark naine ja ei ole teinud tarku häid valikuid. Sellest saab ta tegelikult ka ise nüüd aru, kuid keeldub seda tunnistamast.
See on siis minu arvamus. Ma olen õnnelik naine, ma ei ole nurgas värisenud, vaid olen julgenud teha otsuseid, ja mul on 3 last, kes sündisid minu vanuses 25, 27 ja 31. Ükskõik, mis vanuses ja kellega sa neid lapsi teed, mitte kunagi ei ole garantiisid. MITTE KUNAGI.
Teemaalgataja kohta kehtib vaid üks mõte minu arust: see on inimene, kes ei julge elada.
See lugu võiks olla õpetlikuks näiteks, kui vale on kõik see kisa, et tunded ja enda heaolu on maailma kõige tähtsamad asjad. Tegelikult on perekond, abielu ja armastus eelkõige otsus – ja siis sellest otsusest kinnipidamine. Ei pea olema maailma kõige parem mees, maailma kõige suuremad tunded, maailma kõige kõigemad orgasmid, millest on saanud teatud seltskonna jaoks juba jumalus, millele ohverdada kõik.
Ei ole nii.
Perekond on suurem väärtus kui kõik nimetatu ja selle nimel tuleks töötada. Ideaali pole olemas. Hea perekonna võib luua iga keskmise inimesega, kes pole joodik, narkomaan või vägivaldur. Seksuaalne tõmme alguses on küll oluline ja tore, aga mitte peamine. Küllalt on loodud häid perekondi, kus algul pole olnud mingit tõmmet. Pere loodi mingil muul põhjusel, kuid alles kes teab mitmendal abieluaastal hakati abikaasat avastama, teda armastama, ja vananeti koos õnnelikult, olgu lastega või ilma.
Laske lahti illusioonist, et SINU heaolu on kõige tähtsam, ja siis avastate, et see heaolu tuleb kätte, ilma et oleksid selle nimel nahast välja pugenud. Egoistlik ja hedonistlik ellusuhtumine just elusid rikubki. Aga kes seda usub.
Teemaalgataja tahtis puhtast südamest kõik teha nii, nagu ta on moodsatest hoiakutest ja teiste, lahutatud paaride koledatest näidetest õppinud. Ta oleks tõesti nagu kõik õigesti teinud, aga tegelikult ei ole. Tegelikult töötab vana hea patriarhaalne peremudel ikka veel kõige paremini, ükskõik mida ka ei räägitaks. Teemaalgataja, ära muretse. Kui ei saagi lapsi, siis väärtusta abikaasat ja kõik läheb teil hästi.
Teemaalgataja ei ole tark naine ja ei ole teinud tarku häid valikuid. Sellest saab ta tegelikult ka ise nüüd aru, kuid keeldub seda tunnistamast.
See on siis minu arvamus. Ma olen õnnelik naine, ma ei ole nurgas värisenud, vaid olen julgenud teha otsuseid, ja mul on 3 last, kes sündisid minu vanuses 25, 27 ja 31. Ükskõik, mis vanuses ja kellega sa neid lapsi teed, mitte kunagi ei ole garantiisid. MITTE KUNAGI.
Teemaalgataja kohta kehtib vaid üks mõte minu arust: see on inimene, kes ei julge elada.
Ei nõustu. Teemaalgataja on tegelikult vastutustundlik ja laste heaolule mõtlev inimene, nagu peakski olema. Kahjuks on tal olnud halvad õpetajad.
Keegi ei oska ju öelda, kas sa 29-aastaselt oleksid hoobilt rasedaks jäänud. Minul sündis esimeene last 33 ja teine 41 – teise lapsega läks ikka rohkem aega.
Seega pea püsti, 10 kuud ei ole teab mis pikka aeg proovimiseks.
Mina kohtusin mehega 30+. Sain esimese lapse 36, teise 38 ja kolmanda 41 aastaselt.
Vahe teemaalgatajaga oli see, et olin enamuse aja elanud üldse ilma suheteta (ainult mingid hädised suhtehakatused, mis aga üsna ruttu lõppesid), hormonaalseid vahendeid polnud kasutanud. Iseenda rasestumisvõimest polnud aimugi, aga kõik rasestumised tulid kiiresti. 10 kuud, ma kujutan, ette võib teemaalgataja olukorras närvi ajada ja igasugu asju mõtlema panna küll.
Riskiksin soovitada sellist tegevusplaani:
1) esimesel võimalusel minge arsti juurde ja lase teha uuringud nii endale kui mehele (sperma kvaliteedi uuringud). Tõesti, kui osutub, et asi on hoopis mehes – siis raiskate vaid sinu väärtuslikku aega.
2) Kui kõik uuringud on korras, siis katsu olla hästi rahulik. Olen kuulnud näiteks naisest, kes rasestus siis, kui pidi käeluumurruga kodus olema – tal oli stressirikas töö ning aastaid ja aastaid ta ei rasestunud (kuigi kõik oli meditsiiniliselt korras). Aga kui sai töölt haiguslehe ja kodus lebo elu elada – siis üllatuseks tuli ka kauaoodatud rasedus.
3) kui aasta jooksul ikkagi ei midagi, võiksite hakata juba kunstliku viljastamise peale mõtlema.
4) kui kohe kuidagi ei õnnestu, siis jääb üle lapsendamine. Võite selle teema juba praegu mehega omavahel läbi arutada – läbiarutamine on hea, sest võtab pingeid maha.
Igatahes – ei ole veel mingit õnnetut lõppu! Teil mehega on pere loomiseks veel mitu varianti.
1.last 39-aastasena planeerida on pisut hilja küll. Paraku paljudel ei õnnestugi esimene laps selles vanuses enam. Elu jooksul põetud haigused, põletikud, rasestumisvõimalus väheneb iga aastaga. Aga see ei tähenda, et lootust üldse pole. Tehakse uuringud (tehke paralleelselt mõlemale, et mitte aega raisata, teil on kiire). Ja tõsi on see, et selles vanuses peab rohkem rapsima, et rasedaks jääda, st. ohtlikel päevadel peate ülepäeva üritama. Kui üks munajuha on umbes, siis on võimalus vaid ühel kuul kahest. Kui praegu kiiresti uurite, jõuate veel ka kunstlikku viljastamist proovida kui vaja.
Mul mitu tuttavat, kes selles vanuses avastasid, et soovivad ikka vähemalt ühe lapse. Aga rong oli juba läinud. Ärge raisake aega.
Hea perekonna võib luua iga keskmise inimesega, kes pole joodik, narkomaan või vägivaldur. Seksuaalne tõmme alguses on küll oluline ja tore, aga mitte peamine. Küllalt on loodud häid perekondi, kus algul pole olnud mingit tõmmet. Pere loodi mingil muul põhjusel, kuid alles kes teab mitmendal abieluaastal hakati abikaasat avastama, teda armastama, ja vananeti koos õnnelikult, olgu lastega või ilma.
Ütlen ausalt – perekonda luua ilma mingi seksuaalse tõmbeta mina poleks suutnud! See oleks olnud ikkagi liiga ebainimlik – nagu vägistamine. Minu jaoks oleks olnud “kliinikulaps” ehk siis viljastamine spermapanga abil tunduvalt inimlikum ja psüühiliselt vähem traumeerivam, kui see, mida sina kirjeldasid.
Ise ütleks nii, et võiks valida siiski inimese, kellega seksuaalne tõmme on olemas ning siis selle inimese mõistusega üle hinnata. Mingi “hüpersuperhüper imeinimene” ei pea muidugi olema (palju neid imeinimesi üldse on?), aga seksuaalne tõmme ja sobivus igapäevaselt koos, meeskonnana tegutseda – need miinimumtingimused võiks ikka täidetud olla.
On see perekool ikka tore koht. Mõni naine kurdab, et näe, sai lapsed ja siis selgus, et mees jobu. Saab kohe sõimu, et ise loll ja oleks pidanud ikka paremini valima, kellega lapsi saada.
Räägib teine, et on hoolikalt valinud, saab kohe sõimu, et oleks pidanud ikka kiirelt lapsed tegema.
Mina arvan, et sa ei ole midagi valesti teinud. Et 5 suhet ei ole üldse palju. Küllap ongi nii olnud, et oled kellegagi koos ja 2-3 aasta jooksul selgub, et ei ole ikka see õige. Kusjuures ka needsamad käod ju muidu kaagutavad, et ei maksagi enne seda aega kellegagi lapsi saada, et näeks ikka tõelist palet.
Perekoolist on lihtsalt üsna lootusetu mingit tuge saada. Jah mõned inimesed vastavad mõistlikult, aga suur osa elab siin mingeid enda pettumusi ja kibestumist teiste peal välja.
Igatahes jah – mina arvan, et sa ei ole teinud valesti. Oled lihtsalt elanud nii hästi kui oled vähegi osanud. Kahjuks ei ole elus aga garantiisid. Vabalt võibki olla, et teed kõik ‘nagu peab’ ja ikka läheb valesti.
Soovin sulle aga kõike head ja loodan, et saad oma mehega lapsed.
Ütlen ausalt – perekonda luua ilma mingi seksuaalse tõmbeta mina poleks suutnud! See oleks olnud ikkagi liiga ebainimlik – nagu vägistamine.
Ütlen ausalt – mina ka mitte. Aga elu näinuna tean nüüd, et see võib õnnestuda. Kunagi poleks osanud seda ette kujutadagi, et minna mehele kellelegi, kes ei tõmba. Ega ole ma seda ka teinud, aga olen näinud erinevaid elulugusid. Mõistuse- või isegi hädaabielud töötavad sageli paremini kui kire ajel sõlmitud. Imestama paneb, aga nii see on.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
