Kas pigem lahmida noorena laps ja panna ta katkisse suhtesse?
Miks peaks noorele naisele sündinud laps tingimata olema sündinud katkisesse suhtesse? Ega algavas keskeas (34+) sündinud laps pole selle eest ju ka kuidagi kaitstud, et isa lahkub ja leiab noorema.
Ja nüüd olen mehega koos kolmandat aastat, kuid ma tunnen teda tegelikult juba 15 aastat. Ta on kõige õigem, kes üldse olla saaks. Hoolitsev, truu, lugupidav, tark, kena, kohuse- ja vastutustundlik. Ta ei ole ideaalne, nagu mõned süüdistasid, et ajan ideaalsust taga, vaid see, kellega tunnen, et kõik on paigas.
Ajasid ideaali taga ning nüüd kannatad. Oleksid pidanud kohe tegutsema hakkama. Mul on sellest rahast kahju, mis riik maksab nende lollikeste eest, kes õigel ajal ei suuda last saada. Mis haigused on kõik läbi põetud selliste meestega.
Ja see nimekiri, psühhopaat, joodik, lihtsalt jobu…Sellistega elasid kaks aastat koos…
Aga sellest rahast ei ole kahju, mis riik maksab näiteks toimetulekutoetuseks neile üksikemadele, kes on karja meestega hunniku lapsi teinud, sest mis ikka oodata ja kohe vaja ju kukkel ahju panna, aga siis ei saagi hakkama.
Või sellest rahast, mis riik maksab/ siis, kui katkises peres kasvanud lapsed pärast omadega hakkama ei saa ja näiteks on pärast ise alkohoolikud või kasvoi depressiooni pärast töövõimetud. Või lähevad suisa pätiks kätte.
Või sellest rahast ja ajast, mis kulub politseil koduvägivalla juhtumite lahendamiseks.
Katkiste perede tulemid on ühiskonnale kindlasti suurem kahju kui see, kui korralikul perel on vaja kunstlikku viljastamist.
Kas pigem lahmida noorena laps ja panna ta katkisse suhtesse?
Miks peaks noorele naisele sündinud laps tingimata olema sündinud katkisesse suhtesse? Ega algavas keskeas (34+) sündinud laps pole selle eest ju ka kuidagi kaitstud, et isa lahkub ja leiab noorema.
Üks asi on see kui suhe läheb lihtsalt katki, aga hoopis midagi muud on see, kui teadlikult saada laps mehega, kes ei sobi isaks.
Kui oleks selline juhtum hetkel arutlusel, siis te samamoodi õiendaks ja sõimaks, et küll on ikka loll naine.
Vastikud inimesed.
Ma olen õnnelik naine, ma ei ole nurgas värisenud, vaid olen julgenud teha otsuseid, ja mul on 3 last, kes sündisid minu vanuses 25, 27 ja 31.
Arvatavasti ka kolme erineva isaga, mis on eriti julgete naiste tunnus?
On see perekool ikka tore koht. Mõni naine kurdab, et näe, sai lapsed ja siis selgus, et mees jobu. Saab kohe sõimu, et ise loll ja oleks pidanud ikka paremini valima, kellega lapsi saada.
Räägib teine, et on hoolikalt valinud, saab kohe sõimu, et oleks pidanud ikka kiirelt lapsed tegema..
Inimestele meeldibki näägutada, näpuga näidata ja teiste otsuseid kritiseerida. Peaasi, et ise rahul oled, inimesed enamasti ei ole nagunii, küll nad juba midagi kritiseerida leiavad.
Võta klaas veini, lõõgastu ja küll see rasedus ka tuleb ühel päeval, kui kõige vähem ootad ????
Joomine kindlasti aitab…hävitab veelgi munarakkude kvaliteeti.
Jah muidugi, klaas veini on loomulikult joomine 😀
Sa mine võta klaas piima, lähed veel jämmimaks.
On see perekool ikka tore koht. Mõni naine kurdab, et näe, sai lapsed ja siis selgus, et mees jobu. Saab kohe sõimu, et ise loll ja oleks pidanud ikka paremini valima, kellega lapsi saada.
Räägib teine, et on hoolikalt valinud, saab kohe sõimu, et oleks pidanud ikka kiirelt lapsed tegema..
Inimestele meeldibki näägutada, näpuga näidata ja teiste otsuseid kritiseerida. Peaasi, et ise rahul oled, inimesed enamasti ei ole nagunii, küll nad juba midagi kritiseerida leiavad.
Eks sellest teiste kriitikast ju üritatagi õppida. Paraku kukub välja nagu albikära antsul.
Mina ütlen, et last ei maksa ka kinnisideeks võtta. Laps pole lemmikloom, et täidab su unistused. Abielu on nauditav ka ilma lasteta, lapsed on lihtsalt abielu vili, kes millalgi nagunii kodunt lahkub.
Mina ütlen, et last ei maksa ka kinnisideeks võtta. Laps pole lemmikloom, et täidab su unistused. Abielu on nauditav ka ilma lasteta, lapsed on lihtsalt abielu vili, kes millalgi nagunii kodunt lahkub.
Lapsesaamine on alati risk. Võib ju sündida puudega laps..mida vanem ollakse, seda suurem on tõenäosus. Seega kui soovitakse last, siis esimese võiks saada ikkagi 20ndates. Kui on võetud otsus, et last ei saada suhtesse 30ndates, siis ei olegi midagi teha. Riik peaks lõpetama sellise projekti rahastamise. Kui naine juba 40aastane ja pole piisavalt raha, et mehega koos ise ivf-i eest maksta, siis peaks jääma see projekt lõpetamata. Mõni kirjutab, et teeb 10ndat ringi. See on 20000-30000 eurot? Maksumaksja tambib selle lõbu kinni. Samas on mõni olemasolev laps ilma ravita, sest haigekassa ei hüvita.
Et sa teaks, siis see piir ongi riiklikult kehtestatud – 4 1-aastasest peab inimene ise maksma.
Aga selle asemel, et uurida,on ju ikka tore kaagutada
Arvan samuti, et teemaalgataja pole otseselt midagi valesti teinud. Ta on olnud erinevates kooseludes, andnud suhete toimimiseks võimaluse, perekonna loomiseks eelduse ning lahkunud suhtest, kui sai aru, et suhe ei toiminud.
Suurem probleem ühiskonnas on see, kui ollakse juba pikka aega heas ja toimivas suhtes, kuid lükatakse pereplaneerimist teadlikult edasi, et aega veel on ja küll jõuab. Võib-olla tuleneb see kasvatusest, hoiakutest, seksuaalsusega seotud teemadel vaikimisest, valemüütitest ja teismeliste tüdrukute hirmutamisest võimaliku rasedusega. Enamasti ei räägita erinevatest probleemidest, pillide mõjust või ohtlikust ajast, millal seksuaalvahekorda tasuks vältida. Range kasvatusega kodudes keeratakse vinti üle, loetakse noorukitele sõnu peale, et ärge tehke mitte ühtegi eksisammu, muidu saate kohe lapse ja rikute oma elu ära. Selle asemel, et teemat rahulikult ja põhjalikult arutada, rääkida riskidest, hurjutatakse noori inimesi. Kui jõutakse täisikka ja hakatakse pärast erinevaid kooselusid ja mitmete rasestumisvastaste vahendite loobumist lõpuks peret planeerima, võib imestus olla suur, kui naine ei jäägi kohe rasedaks, kuigi koguaeg ju hoiatati ja väideti vastupidist. Isegi Maarja-Liis I. kirjutas ühes artiklis, et ta ei arvanud kunagi, et lapseootele jäämine võib tegelikult võtta nii kaua aega ja arvas kogu aeg, et kui juba sünnib otsus, siis see juhtubki, väga kiiresti.
10 kuud on täiesti normaalne aeg. Ma sain lapse 20ndate eluaastate alguses ja isegi meil läks mitu aastat aega, vahepeal oli isegi raseduse katkemine. Laps tuli hoopis siis, kui olin otsustanud, et keskendun vahepeal muudele asjadele ja lükkan lapsesaamise edasi.
Ei nõustu. Teemaalgataja on tegelikult vastutustundlik ja laste heaolule mõtlev inimene, nagu peakski olema. Kahjuks on tal olnud halvad õpetajad.
Selge. Mulle lihtsalt on veel selgusetu, et milliste laste heaolule on see vastutustundlik teemaalgataja täpsemalt mõelnud siis nüüd?
10 kuud on täiesti normaalne aeg. Ma sain lapse 20ndate eluaastate alguses ja isegi meil läks mitu aastat aega, vahepeal oli isegi raseduse katkemine. Laps tuli hoopis siis, kui olin otsustanud, et keskendun vahepeal muudele asjadele ja lükkan lapsesaamise edasi.
Ikka ei ole küll. 20-sena on muidugi aega ka 5 aastat last teha, aga 35+ vanuses naistele soovitatakse juba peale 6-kuulist proovimisaega arsti juurde minna. Sest kui viljatusravi vaja läheb, siis see võtab ikkagi aega – ja viljakus langeb iga kuuga. Kui 39-selt on keeruline, siis 44-selt ei pruugi enam midagi tulla.
Ka adopteerimine võib mitu aastat aega võtta – lapsendamiseks sobivaid beebisid on ülivähe.
Ei nõustu. Teemaalgataja on tegelikult vastutustundlik ja laste heaolule mõtlev inimene, nagu peakski olema. Kahjuks on tal olnud halvad õpetajad.
Selge. Mulle lihtsalt on veel selgusetu, et milliste laste heaolule on see vastutustundlik teemaalgataja täpsemalt mõelnud siis nüüd?
Otsinud neile parimat isa.
Oleme mõlemad arstide juures juba käinud ja mitte mingit viga meil ei leitud.
Olin eile õhtul teemat püstitades endast väljas, kuna algasid päevad, mis tuju nulli lõid. Sest nüüd just oli kuidagi teistsugune tunne. Aga elan ikkagi muidugi edasi. Ei ole tahtnud tekitada ka olukorda, et seks käib reguleeritult, tahan ikka loomulikkust säilitada.
Tänan neid vastajaid, kes mind nii kenasti rahustasid ja lootust süstisid! Ahjaa, mehel ei ole samuti ühtki last.
Okei, esimene punkt, mida soovitasin (kontrollida ennast ja meest) on siis tehtud. Eks siis pole muud, kui nüüd lihtsalt proovite veel loomulikul teel vähemalt aasta või kuni närv vastu peab – ja kui tulemust ei ole, hakkate kunstlikke viljastumisi tegema.
Vahel juhtub ka selliseid lugusid, kus aastaid proovitakse ja proovitakse, aga saadakse lõpuks laps siiski kunstliku viljastumisega. Ja siis, ime-ime, jääb naine äkki loomulikul teel teist last ootama. Ehk siis esimene laps võttis justkui pinge maha (“huhh, nüüd on meil vähemalt üks laps olemas”) või siis lõi esimene rasedus midagi (mida meditsiin ei oska uurida) organismis paika. Nii et kui ikka ei saa ja ei saa ja närv on ka püsti, siis ei tasu lõputult meelt heita, vaid tasub kunstlikku viljastamise teed minna.
Eks laste saamine ongi väga individuaalne, minul nt oli menopaus juba 42-selt käes, õnneks ka 2 last selleks ajaks olemas.
Seega ei poolda ma kuidagi viimastel aastatel uhkusega propageeritavat hoiakut, et neljakümnendates esimesi lapsi saada ongi ok. Paljudel ehk veab, aga ei pruugi…
Teemaalgatajale soovin kõike head, õnneks saab vajadusel ka meditsiin palju kaasa aidata!
Teemaalgataja ei kõla just targa inimesena. Kui oleks bioloogia tunnis tähelepanelikumalt kuulanud, siis oleks naise fertiilsusest ka midagi teadma saanud. Ja rasedusriskidest, mis tõusevad juba… teemaalgataja googeldab nüüd ruttu ise. Juba 35-aastaselt esimene laps saada on hilja. Nii lihtsalt on.
Igatahes on targem laste saamisega oodata, kui et saada lapsed mehega, kes isaks ei sobi.
Mind ajab see teema nii põlema, sest mina olen isaks sobimatu isa laps, kes tehtud ka ema meeleheitest 34 aastaselt. Ema on mul jah alati olnud armastav ja toetav, kuid sellest ei piisa.
Ema ja isa suhete pingelisus ja probleemid, ning minu enda keerulised suhted isaga, kelle igast sõnast on alati läbi kumanu see, et ma pole piisavalt hea tütar viisid mu teismelisena sellisesse depressiooni, et kaalusin korduvalt enesetappu.
Jah, ma olen sellest nüüd õnneks teraapia toel üle saanud ja kasvanud üsna terveks täiskasvanuks, aga ausalt ma olen väga palju mõelnud sellele, et tunduvalt parem oleks olnud siiski, kui mind ei oleks kunagi sündinud.
Räägite ainult, et naine peab ikka lapsed tegema ja noorelt jne. Aga mis siis kui ta ei leia seda õiget siis kui on õige aeg? Et siis on peamine see, et saaks ikka kellegagi lapsed, aga sellest, kas neil lastel ka pärast hea elada on, sellest ei hooli te keegi.
Ei ole tahtnud tekitada ka olukorda, et seks käib reguleeritult, tahan ikka loomulikkust säilitada.
Kalendri jälgimisest oleks ikka kasu, kuigi jah, aastate viisi ei jaksa, ma mõni kuu ei maininudki mehele, et on aeg, nii vastumeelseks läks selline käsu peale intiimsus, aga esimene laps tuli meil ilmselt ikka tänu kuupäevadest kinni pidamisele.
Alustasin 32aastaselt, kui mehega olime koos olnud umbes 6-7 kuud ja õigesti tegin ka, sest niiii kaua on aega võtnud see teekond lastega pereks.
Nüüd olen varsti 38, üks laps 3a ja peagi peaks lõpuks sündima ka teine. Kui palju ma olen mõelnud sellele, et kuidas “teistel” nii kergelt tundub see kõik tulevat. Teise lapsega jälgisin ka kalendrit, aga lõpuks selgus, et suure tõenäosusega viljastus ta nädal varem kui kalender väitis, vahepeal
olid katkemised, mis vist kõik sassi olid löönud.
Ema on mul jah alati olnud armastav ja toetav, kuid sellest ei piisa.
Oi-oi, ära nüüd lõhu jälle seda imelist arusaama, et lapsel pole mingit isa vaja ja peamine, et lapsevanemad on kõik õnnelikud, laps peab ka siis õnnelik olema.
Teemaalgataja ei kõla just targa inimesena. Kui oleks bioloogia tunnis tähelepanelikumalt kuulanud, siis oleks naise fertiilsusest ka midagi teadma saanud. Ja rasedusriskidest, mis tõusevad juba… teemaalgataja googeldab nüüd ruttu ise. Juba 35-aastaselt esimene laps saada on hilja. Nii lihtsalt on.
35aastaselt ei ole hilja last saada, lihtsalt see võib olla raskem kui nooremalt.
Ma jätan selle “oleks-poleks” targutamise enda poolt vahele ja ütlen ainult ka, et parem siiski vähem lapsi kui halbade isadega lapsi teha.
Ma arvan, et arvestades sinu vanust ja et olete 10 kuud proovinud, oleks aeg panna aeg arsti juurde, et teha esmased viljakusuuringud (sinu hormoonanalüüsid, uh, mehel spermaproov) kas lähete otse mõnda kliinikusse või sina günekoloogile ja mees meestearstile (meestekliinik.ee nt). Kui arstile saad, siis võid julgelt juba öelda, et olete aasta üritanud ja arvestades sinu vanust pole enam aega nii laialt käes “ootame-vaatame” mängida.
Sinu vanus pole veel lootusetult hilja, aga tegutsema hakata oleks küll viimane aeg. Näe, kasvõi siin on saatusekaaslasi: https://foorum.perekool.ee/teema/43rasedad/
Tarbi vastavaid vitamiine.
Foolhapet peaks rohkem võtma – mõnikord rasedused katkevad sp, et foolhape ei imendu organismis.
Ja läheks igaks-juhuks jubann viljatusravi arsti juurde – tema teeb täpsemad uuringud, et uurida, kas on miskit puudu ja mida teha.
Ma ei jõudnud kõike läbi lugeda, võib-olla keegi juba jagas sarnaseid kogemusi – meie mõlemad lapsed on “tehtud” iseenda abistamisega – peale vahekorda pane ise sõrmega sperma emakakaela peale ehk et lihtsalt liiguta sõrmi tupes ja pane sõrmega emakakaelale. Ka kuid ja kuid proovisime, käisime arstide vahet ja kuulsime jutte, et kõik on meie mõlema tervisega ok ja küll ükspäev tuleb. Tagantjärele sain ise aru, et minu emakas asub natuke naljakas asendis, st et ma ei kujuta ette, kuidas saab loomulikul teel üldse rasestuda. Seda muidugi ükski arst ei raatsinud öelda… Lisaks kasutasin ov-teste, nendega selgus, et mu ov ei ole tavapäraselt 14p enne päevi. Oma kaua oodatud rasedusest sain teada kuskil 5p varem kui menses oleks pidanud algama – sõrmega emakakaela jälgimise teel. Iagatahes ära kaota lootust ja “abista” pisut loodust ja küll kõik õnnestub!!!
Mis täpsemalt miinustama paneb? Bakteriaalset ohtu polnud, kellegi Käo rahakoti kallale ei mindud, et tasulisi arstiteenuseid tarbida, kaks last saadud esimese korraga ja võte on veterinaarias täiesti kasutusel. Et mis siis täpsemalt probleem
Kui vanusega seotud anovulatoorsed tsüklid rasestumist takistavad jne, siis sorgi niipalju kui tahad, ei ole sellest kasu. Kui spermid ei liigu, siis nende näpuga tagantaitamine ka eriti ei tööta 🙂 sa oleksid nagunii rasedaks jäänud ilma oma näputööta. See on sama hea kui see “pane padi pepu alla” targutamine viljatuseprobeemiga naistel, sa ei tea, millest sa räägid.
Nii tore, see lapse planeerimise aeg! ja eks seda tulebki võtta sellise toreda ja mõnusa chilli ajana… kuigi kui ootused suured ja tulemust pole, siis muidugi raske.
Arstid ütlevad, et kõik korras.. kuidas ise tunned? Kas magad piisavalt, teed piisavalt sporti, sööd tervislikku toitu, piisavalt rohelist (foolhape) ja ehk võtad vitamiine veel lisaks. On sul oma kehas hea olla? Mõtle sellele, et sul oleks hea ja tee kõik selleks, et ennast mõnusalt tunneksid.
Kuna sa pole varem rasestuda proovinud, siis muidugi ei tea… Aga kas sul on õdesid? Kuidas nendel laste ja lasteteoga? Kuidas su emal? Teistel naissoost sugulastel (ka isapoolsetel)? Seda küsin, sest sageli on laste saamine sarnane sugulaste hulgas… Mu enda peres piisab naistel pea mehele otsa vaatamisest, aga mul ka üks sõbranna, kellel ei õnnestunud ühtegi rasedust hoida. Tahtis kohtuavalt last, aga ükski rasedus ei pidanud 10 päevagi vastu. Ta õel oli sama moodi. IVF või mitte… keha lihtsalt ei aktsepteerinud rasedust. Ja mõlemad 30ndates. Nüüd juba 40+ ja lastetud. Kui oma naissugulasi tead, siis oskad natuke aimata, kuidas endal võiks minna ja mis aitaks, kui aitab.
Ma soovitan igatahes võta rahulikult. Olla pigem rõõmus selle üle, et saab magada millal tahad, süüa mida ja millal tahad, vabalt öösel kõrtsi minna jne… Kõike seda, mida sa lapsega enam nii lihtsalt ei saa :). Küll see laps siis vaatab, et nii chilli ema juurde tahaks igatahes tulla ja tulebki :). Ja kui ei tule, siis polnud see nii mõeldudki. Küll see sinus peidus olev ema kuidagi oma väljundi leiab, ma olen selles kindel. Lastetus pole kindlasti naise õnnetu lõpp, isegi ema õnnetu lõpp mitte. Maailmas on palju vanemateta lapsi ja “lapsi”, kes ootavad hoolitsust.
Kas just terve elu, aga üks tark otsus on tõesti teemaalgatajal tehtud, see mitte iga jorsiga lapse saamine. Samas kes teab, kui üks laps siiski oleks millalgi saadud, ehk oleks elu tänaseks rõõmsam?
Aga üldiselt ridamisi selliste otsa sattuda on muidugi tavapäratult halb õnn suhetes, selle mõõdupuuga ei saa võtta kõigi naiste elukäike.
Äkki on siis lotos vedanud?
Ma ei masenduks nii palju selle “naise õnnetu lõpu” üle. Loodus on põhjusega asjad nõnda seadnud, et lapsekandmine jääks naise parima ja tugevama tervise perioodi elus.
10 kuud on muidugi tõesti lühike aeg proovimiseks, aga kui peaks minema, et ei õnnestu, siis pole sugugi halb alternatiiv oma energia ja armastus anda lapsele, kes juba kuskil olemas on teie jaoks.
10 kuud on veel väike aeg. Mõtle ise, kui kaua sa oled rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud. Kehal läheb ikka päris kaua aega ennem kui ta suudab rasestuda.
Kahjuks ei saa kunagi kindel olla, isegi selles, kes alguses kindel ja väga õige tundub. Olukorrad võivad paari aastaga muutuda. Ma leian, et tänapäeval ei saagi kellegi teise peale kindel olla, kui ainult iseendas. Me võime mõelda ja planeerida igasuguseid asju, lõppkokkuvõttes teeb ikkagi elu omad korrektiivid. Kui sa seda last ei saa, siis peaksid mõtlema hoopis positiivsetele külgedele. Esiteks, on vanus juba sealmaal, et enne 40 eluaastat seda last ilmselt ei tuleks. Tulevase lapse olukorda võiks ka ennast panna. Nii vanas eas ei ole lihtne lapsi kasvatama hakata. Võibolla oleksid üksikvanemaks jäänud jne. Sellised riskid tuleks ka läbi mõelda. 50 aastaselt koolilapse aajadega tegeleda on ka juba üksjagu väsitav. Loomulikult ütlevad nüüd siis osad, kuidas 50 aastased näevad välja kui 40 aastased ja on üli sportlikud ja paremad ning targemad emad, aga tõele näkku vaadates, riske on päris palju.
Sul on ju väga hästi läinud, sa oled leidnud maailma parima mehe. Muret oleks palju rohkem, kui sa ei tunneks oma mehest nii, näeksid hoopis, et tal on nt sõltuvuslikud käitumised või psüühika probleemid või on lihtsalt vahel halva iseloomuga, siis tuleks sul mõelda, et kas jääda üldse selle mehega kokku või üritada veel ruttu kohtinguid mööda traavida (mis polegi nii lõbus ettevõtmine, vanus mängib oma rolli) või mis üldse elust edasi saab, seda ühte last ju ikka tahaks. Et sul on koer ületatud, küll saad ka sabast üle.
10 kuud pole veel miski näitaja. Jõudu teile!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
