Kõigepealt, teemaalgataja: mida su naine sellest kõigest arvab? Mida ta arvab sellest, et sind niimoodi maha tehakse? Kas ta kaitseb sind, astub sinu eest välja?
Tegelikult on abielus ikka nii, et kumbki pool peab oma suguvõsa talitsema. Nii moraalselt kui strateegiliselt (psühholoogiliselt) on vale jätta abikaasa teise abikaasa suguvõsaga maid jagama – sellest ei tule mitte kunagi midagi head. Sinu naise kohus on oma suguvõsa paika panna. Mida ta sellest arvab?
Mida tähendab “naine tahaks minna”? Kas ta tahab minna ise oma temale armsa perekonna pärast (mis on täiesit loomulik ja mida tuleb toetada), või ta tahab tingimata et sinna läheksid ka lapsed … ja sina? Millega ta seda põhjendab? Kuidas vastab ta ise küsimusele, et kuidas sa saad sinna minna kui sinusse nii halvasti suhtutakse? Näiteks mina vastaval juhul pakuks kindlasti mehele, et ma lähen üksinda, isegi lapsi kaasa ei võta, sest kui mu meest ei aktsepteerita siis ei too ma kohale ka meie lapsi.
Muide seda, et naine oma perekonnaga selle konflikti pärast lausa suhted katkestaks, ei ole õige nõuda ega ka teha. Inimesel peavad säilima suhted perekonnaga, kui ta seda ise tahab. See ei ole reetmine.
Mina pakuks välja niisuguse variandi. Kõige parem oleks, kui naine läheks ise üksinda, ja sina seda igati ja siiralt toetaksid. Kui laste kojujäämine ei tuleks kõne alla (tuumaplahvatus perekonnas), siis läheksite kõik koos, aga sina ja lapsed peatuksid hotellis ja sõitaksite 3-7 päeva pärast (olenevalt kui kauge maaga on tegu ja kui palju lapsed seal ise olla tahavad) koos lastega tagasi koju, naine jääks siis sinna nii kauaks kui tahaks. Hundid söönud, lambad terved, sina oled paariks tunniks üle läve astunud, lapsed on ära nähtud, aga ainuke, kellel sellest külaskäigust tõesti rõõmu oleks – ehk sinu naine – saaks siis vanematega vabalt aega viita kauem.
Minu jäoks jääb ikkagi küsimus püsti, kas sinu naine sind oma pere eest kaitseb ja mida üldse olukorrast arvab? Kas ta tahab minna ise või tõüesti pärast niisugust solvamist tahab, et sina ka sinna läheksid, ja lapsed? Kas lapsed oskavad vanavanematega üldse ühte keelt, et neile õnnestuks sind maha teha?
Mu naist vaevab see. Ta teab, et mitte kunagi mitte keegi ei hakka tema suguvosast minuga neid suhteid sirgeks ajama, sest minu kaest voib vastuvaiteid kuulda. Selles perekonnas on harjutud tegema nii, nagu “oige on”. Ta on olnud selle viimase 15 aasta jooksul ainus, kes selle all kannatanud ja mul on kahju sellest. Ta ei astu minu eest valja, sest ta eelistab koike kuuulata ja kannatada ja loodab vist, et need asjad kuidagi ise lahenevad. Ma ei
saa oma laste suhtlemit vanavanemate ja lahisugulastega piirata ainult seeparast, et nad minu vastu on. See poleks oige.
Agajah, mu naine ei kaitse mind oma perekonna eest, sest ta sai alles peale minuga tutvumist teada, et on yldse elu peale 200 kilomeetrit peale synnikodu ja austus oma agressiivsete lahisugulaste vastu ei pea kestma igavesti.
Ahjaa, vanematekodu vastu on austus igavene ja ma ei moista seda ka hukka moista
mitte keegi ei tee midagi, sest kõiki pereliikmeid on õpetatud *paati mitte raputama*.
Ma ei tea kes, aga selles suguvõsas on üks konkreetne nartsissist, kes on tige, et te tema jalgade ees ei kummarda.
Süüdistused, et enne sind oli parem on klassikaline näide sellest, et *me kõik oleme ahistamisega harjunud, kui sina vastu hakkad, meie oleme halvas valguses”.
Kui vähgi inglist jagad https://www.reddit.com/r/JUSTNOMIL/comments/77pxpo/dont_rock_the_boat/ see on sinu elu hetkel.