Oleme mehega elanud 3 a sinnamaani kui rasedaks jäin tegime kõike absoluutselt koos.Ja meile kummagile ei meeldi kui üks meist eraldi välja läheb st.kuskile klubisse üksi või veel sellisele sarnasele üritusele.
Jäin rasedaks ja nüüdseks on laps juba sündinud,tütar on aastane.Selle aja jooksul on mees käinud igalpool,välja arvatud klubiüritused.
Sõpradega kanuumatkadel,saunas,pokkerit mängimas,bowlingut mängimas,suusatamas,uisutamas mida mina ühel korral sain nüüd teha:)
Ühesõnaga kõike mida mehed ikka teevad mul ei ole siiani midagi selliste käikude vastu olnud.
Ise olen käinud mõnel sünnal ja paar korda kahel sõbrannal külas.Niivähe seetõttu,et kas minu või teiste lapsed haiged olnud ja ei ole olnud võimalusi.Olen lapsega 24/7 koos,laps veel saab rinnapiima.Olen hakanud vaikselt ka võõrutama milles tegelikult peaks osa võtma ka isa!
Olen korra poodi läinud või enda jaoks aega võtnd,et minna duzzi alla või vanni, või poodi jne…on kohe häda käes…mees ei saa hakkama!!!
Poes olles helistas ta mulle 4 x:O
et vajab emmet jne…Jooksen siis ruttu kas poest koju või vannist poole lõõgastumise pealt tuppa,lapsega tegelema…Pideval on pinge sees,ei saa rahulikult ühtegi asja teha.Ja enda jaoks aega leida.
Ja nii juba terve aasta!
Vanaema on vahel käinud hoidmas,siis olen saanud paar tundi ära olla.
Nüüd miks kirjutasin,mees lubas ühele üritusele mitte minna eile ütles veel,et ei lähe täna juba ütles,et ikka läheb.Olin selle vastu.Tekkis tüli,päris korralik.Lõpptulemuseks ütles mees,et tema läheb ja kõik minu arvamus teda ei huvita ta on lubanud sõpradele,et kostüümid ka valmis.
Ütles,et tule ka kaasa,aga ta teab,et ma ei saa ju minna,kes last vaatab,vanaema ei saa ja kedagi teist ka pole.Ütles,et võta laps ka kaasa, rumal inimene ma ei lähe ju ometi väikese lapsega napsitanud inimeste seltskonda kus ürits hakkab kell 21:00.
Kas tõesti on nüüd see aeg käes kus mees võtab asja jumala lõdvalt käib,teeb,on millal tahab minuga arvestamata ja kui minu arvamus veel ei huvita ,mismoodi siis koos saab edasi elada?kusjuures sellest üritusest sain ka alles hiljaaegu teada rääkimata veel kostüümidest…Elatakse nagu kuskil oma elu…Võiks ju koos mõelda lahendust,aga tema käitub nagu egoist.Muidu on nagu kõik hästi igapäevaselt,aga kui kuskile minek on ta kuidagi väga närviline ja tahaks nagu riidu kiskuda,et saaks ära joosta.seda ei juhtu koguaeg,aga on ette tulnud küll.
Ja mina olen pühendunud mehele 100%
Mäletan kus meil veel last polnud kutsuti mind ka ühele üritusele,kui rääkisin mehele sellest üritusest, sai ta väga vihaseks ja ma ei läinud.
Vahepeal tundub,et oleks nagu nurka surutud,rasikaks nagu aega samas tundub kõik nii hästi,et pere,laps…tahan veel ühte last lisaks.
Mingi hetk jäll,et nii raske on kõik raiskaks nagu noorust ja ilu,olen ka pisaraid valanud,mille nimel?
Sõbrannad muidugi kutsuvad vahel ka välja,ma ei ole kuskile läinud istun kods nagu LOLL.Paljud enam üldse ei suhtle minuga,kuna olen nii kaugeks jäänud.
Kas peaksin endas midagi muutma…või ongi see selline aeg lapsega kodus olles,et sina ei saa midagi teha ja mees saab/võib kõike teha?
Ärge palun hakake kurjustama ja sõimama mind…
Lihtsalt tahan kellegiga seda jagada ja positiivseid lahendusi lugeda.
sai nüüd väääga pikk kiri:)
Tänud kõigile!
lOODAN,ET VÄGA SEGANE JUTT EI TULNUD.
