Teema: Naised eelistavad suvalisi mehi oma lastele?

A nende laste isad ei eelistanud suvalisi naisi OMA lastele? (ei vabanda praegu naisi välja aga sinu jutust kumaks nagu läbi, et mehed jätsid naised lastega maha, see on nagu arusaadav?)

Eks issanda loomaaed on kirju…

tead, kui su enda elus peaks mingi kriis tulema, siis käitud ka vbl nii, et praegu ei kujuta seda ettegi.

Mõlemad naised said kohutavalt haiget ja sina veel klat¨id. Empaatiavõimetu tagarääkija oled, kuigi oma lapsele võibolla hea ema.

Häbi sul olgu, teemaalgataja.
Küll sa kunagi selle teksti eest siin ise saad oma keretäie vitsa.
Sa pole migni musterema ega ka naine. Lihtsalt sul on läinud paremini. Oleksid tänulik. Aga ei. Hoopis klatsid oma sõbrantse siin taga.
Fui, loodan, et need \”sõbrannad\” siin loevad su teksti ja sind pärast unustavad.
Ja üldse, ela oma elu ja ära urgitse seal, kus pole sinu rida

Teema-algataja, su teemas on esikohal enesekiitus. See teeb teema väga ebameeldivaks ja jätab tahaplaanile muu sisu, et lapsed unarusse jäetud jne. Fakt on see, et sina pole mingi kohtumõistja ja tibusid loetakse sügisel. Ka sinul võib kogu elu pea peale pöörduda ja sa võid teha veel hullemaid asju, kui need naised, keda praegu halvustad.

Pean tunnistama, et ei tunne ega isegi tea mitte ühtegi sellist naist, kellel katus nii ära oleks sõitnud, et lapsed meelest ära lähevad lahkumineku korral. Tean hulga naisi ja ka kahte meest, kes peale lahkuminekut VÄGA hästi saavad oma lastega hakkama.
Seega ei maksaks üldistada ja see teemast läbikumav \”issand kui tubli ma olen\” on tõesti ebameeldiv. Aga nende konkreetsete näidete põhjal on ilmselgelt tegemist naistega, kel nn\”sarved maha jooksmata\”, kel puudub suure tõenäosusega haridus ja töökogemus ning kes on terve oma \”iseseisva\” elu sõltunud kellestki. Siis on ju ka üsna loomulik, et nad peale üksi jäämist endaga hakkama ei saa ….

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ise olen 27a. Ennast ei kujutaks iial niimoodi ette. Kuigi oma meest armastan väga väga, siis laps on mulle nr 1. Ja sama on öelnud ka mees.

Mida teie arvate ?[/tsitaat]
Arvan, et sa pole veel mehest lahku läinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Arvan, et sa pole veel mehest lahku läinud.[/tsitaat]

Mis sa tõemeeli arvad, et kõik mehest lahku läinud naised jätavad lapsed unarusse või?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Nendel naistel oli ehk enda meelest ka väga hea pereelu kuni hetkeni kui mees kõndis minema. Ehk siis kõik tuli ootamatult, äkki ja nad lihtsalt murdusid. Murdudes aga pole valikut enam inimesel. Ta lihtsalt läheb kõige lihtsama vastupanu teed. Narkootikumide ja alkoholi mõjul nad ei tunne valu, seda meeletut valu, mis perekatkiminemisest nende hinge tekkis. Kui inimene on maailmalõpu läbielanud, siis need kes seda pole, sellist elu arvustades ei tea millest and räägivad. Sul on vedanud. Ehk sul ka veab ja su maailm ei kuku kunagi kokku. Ja kui peaks kukkuma, siis loodetavasti on sul rohkem jõudu kui neil. Ja su lastel läheb paremini.[/tsitaat]

No nii äbarik ei saa ju ometi naine olla, et mehe lahkumine ta maailma purustab…Ma ei kujuta seda hästi ette, mehed tulevad ja lähevad, lapsed jäävad. Olen ka pere purunemise üle elanud, aga no maailmalõpp on ilmselge liialdus. Vähemalt võiks siis lastele mõelda, et okei, üks vanem reetis, aga teine siis võiks ikka stabiilne olla. Ta on minu kullake, minu kallis, minu armsaim. Minu kõik! Mul on pärast mitme-mitme aastast vallalineolekut taas elukaaslane, peatselt abiellume. Aga kui ta peaks lahkuma- jumal temaga, kui mulle jääb mu laps, on kõik hästi. Ja see EI TÄHENDA, et ma teda ei armastaks. Lihtsalt- ma ei kaota armastuse pärast mõstust ja last armastan lihtsalt suurusjärgu võrra rohkem

Ja ma TEAN, millest räägin. Kirjutasin üleval, et jäin 18a üksikemaks.

[small]niini kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

No ei ole võimalik sellise suhtumisega ju luua täisväärtuslikku ja kestvat suhet, kus lapsed tunneksid end turvaliselt. Abikaasa tuli minu ellu üle 20 a. tagasi, laps alles 15 a. tagasi. Nii nelja-viie aasta pärast arvatavasti lahkub kodunt. Usun, et jääme ka edaspidi lähedsteks, aga päriselt minuga jääb ikkagi abikaasa. Tema on see, kes saab aru igast minu tujust, kes rõõmustab ja kurvstab koos minuga elu pisiasjade üle.
Loomulikult ma armastan oma last ja olen tema nimel valmis riskima ka oma eluga, aga armastan teda piisavalt palju, et mitte teda lämmatada.
Arvan, et oluline on lapsele ellu kaasa anda ka kindlustunne suhete püsvusest, mitte nii, et tunded ongi nagu läbisõiduhoov.[/tsitaat]

No aga sa kujutad ette, et jätaksid mehe lahkumise tõttu lapse unarusse? Tõukaksid pisikese musi-kalli tahtva kullakese eemale mingi jobu(keda peret reetev mees on) põhjustatud südamevalu tõttu?

Mul tekib teemaalgatust lugedes aga hoopis see küsimus –
kui ema pärast lahutust kokku kukub ja enam emana ei funktsioneeri, siis mis loogika järgi ei võta ISA oma lapsi enda juurde elama? Miks on endastmõistetav see, et ema sugulased lapsi kasvatavad, aga mitte see, et ärajalutanud isa kutsub lapsed enda juurde elama hoopis?
Need isad on oma lapsi hüljanud vähemalt kahel korral – esimesel korral nende ema juurest minema kõndides ja teisel korral neid selle teo tagajärjel tekkinud lohutusse olukorda jätteski.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]tead, kui su enda elus peaks mingi kriis tulema, siis käitud ka vbl nii, et praegu ei kujuta seda ettegi.[/tsitaat]
no mis kriis see mehest lahkuminek ikka on.
see ei tohiks olla nii suur kriis, et lööb naisel jalad alt ja ta hakkab elupõletajaks. hea veel et enesetappu ei teinud.
minule muidugi meeldiks et nii palju lahutusi poleks. kui hakkad aga rääkima, et elage nagu vanasti, surmani koos, leppige. kõsitakse et aga miks ma peaks. no tõepoolest miks ma peaks, kui ma ei taha end endam selle inimesega siduda. seega lahutus, lahkuminek. see olevat kõigile parem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina usun, et lapse ei anna seda andeks, kui nende ema nii nö kokku kukub.
minu vanaema jättis mu ema isale kasvatada. mu ema ei andnud seda talle andeks.
mu ema oli selline kokkukukkuja peale lahutust. mind hoidis siis seesama vanaema, keda ema vihkas selle eest et ta teda ei kasvatanud. ema jõi.
ma ei anna ka emale andeks et ta oli sedavõrd egoist, et mõtles vaid oma murele-mees pettis. samas hoidis mind kiivalt endale, ei lasknud mitte isaga kohtudagi. isa ka ei hakanud kohtuga asju ajama ja mind endale nõudma, sest arvas, et laps peab ikka ema juures olema. st iga ema teab, mis on lapsele parem. nii ta hiljem ütles mulle selle peale, et miks ta mind endale ei nõudnud.
oi, mind ajab see naiste ja emaduse õigustamine vihaseks. ei tea ikka iga ema küll, mis on lapsele parem.[/tsitaat]
Ja miks sa õigustad isa, kes isegi huvi ei tundnud, kuidas ta lapsel läheb, vaid jäi oma mugavusest selle vana eelarvamuse juurde kindlaks?
Mind ajab see isade õigustamine ja kogu süü emadele veeretamine vihaseks. Mõlemad osapooled peavad võrdselt vastutama ja kui üks ei tule toime, siis teine ei tohi jääda kõrvaltvaatajaks.

No mida kuradit siin õigustada , mees jätab maha ja ma muutun kohe hooraks ja lapse unustan ka muidugi. Jutt. Sellised pole emad , nad on lihtsalt, midagi muud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

no mis kriis see mehest lahkuminek ikka on.
see ei tohiks olla nii suur kriis, et lööb naisel jalad alt ja ta hakkab elupõletajaks. hea veel et enesetappu ei teinud.
minule muidugi meeldiks et nii palju lahutusi poleks. kui hakkad aga rääkima, et elage nagu vanasti, surmani koos, leppige. kõsitakse et aga miks ma peaks. no tõepoolest miks ma peaks, kui ma ei taha end endam selle inimesega siduda. seega lahutus, lahkuminek. see olevat kõigile parem. [/tsitaat]
Kellele on, kellele mitte. Minu vanaema pandi näiteks peale mahajätmist kuuks ajaks hullumajja, kuna ta sai närvivapustuse ja paistetas üles. Koju jäid omapäid 13- ja 16-aastased tüdrukud, keda mitte keegi ei kontrollinud, isa kepsutas uue armastusega ringi. Aga vanaema surigi 70-aastaselt üksikuna, tema jaoks oli vanaisa ainus armastus elus.
Tädi – poos ennast peale mehe surma üles. Noorim laps oli 13-aastane ja ütleme nii, et see oli kahtlemata väga egoistlik tegu ja jättis sügava jälje kõigi laste ellu, tunnistagu seda või mitte.
Ja meeldigu see või mitte, mõne jaoks on mees (või teatud mees) kohutavalt tähtis. Ja võib-olla ongi see armastus. Kes olen mina, et seda vaidlustada.

Ise olen 2 korda lahutatud ja pole probleemi. Aga mind pole ka maha jäetud, mina olen olnud ise lahkuja.