Meil on üksikvõitleja tavaline kantav varutus patrullis 38-42 kg. Mitte rännakul, seal on veel rohkem.
42 ja rohkem tähendab 50. Nüüd vist läksid oma leeloga pisut taevasse ära.
Kui 50 kg tsemendikott tänapäeva nutisõltlasele selga aidata ja jooksma panna, see ta on 1km pärast lihtsalt surnud.
Olgu ta mees- või naissoost.
Mina olen 25kg-ga jooksnud 24km. Juba enne kõvasti treeninuna. Ega see lihtne ei olnud.
P.S. Ja ilmselgelt on sinu kirjatükikest läbiv karjatus: naised, ärga tulge teenistusse! Mis vist päris ei lange kokku Kaitseväe enda poliitikaga. (kui tööandja põhimõtted ei sobi, siis ehk tead küll, kus uks on)
Ma käisin ajateenistuses 90ndatel, siis polnud mingeid killuveste ega midagi. Siis oli hoopis teistmoodi varustus.
Eesti naised ei sobi ajateenistusse kuna neil pole seal midagi teha, raha ei teeni:) Teised riigid on rikkad, neil pole probleemiks naistele eraldi kasarmud ehitada, eraldi õppeplaan koostada. Eestil puudub selleks raha, milleks kulutada seda jamale kui selle raha eest saaks varustust osta. Kui juba sõda käes on, siis võib iga naine vabatahtlikult automaadi võtta ja venelasi tulistada. Pane padrunid salve, sihi ja vajuta päästikule. Sõjas pole sul vaja mingeid täisvarustuses matku teha, võitle kuidas ise tahad, kasvõi ketsides. Ukrainas need vabatahtlikud ise ostavad oma raha eest varustuse, nad isegi ei allu otseselt armeele.
Mina ei karjata nagu midagi, lihtsalt naised oma võrdõiguslikusega on ära keeranud. Asi on kulukam kui ta midagi tagasi annab.
Küsimus ka selles, mis nendest naistest siis edasi saab? Jätkavad nad oma karjääri kaitseteenistuses? Lähevad missioonidele konfliktipiirkondadesse ja seal saavad viga, astuvad miinile, kaotavad oma jalad. Pärast siis on ratastoolis veteranide kontserti vaatamas- kas ühiskond selleks tegelikult ka valmis?
