Mu palga esimene nr on 2,
Kuidas sa 200 euroga kuus ära elad? Isegi kui on 299 eurot? Ikkagi sellepärast sul ongi mees, keda sa ei armasta.
Kas see pidi nali olema?
huvitav, kui te nii mehega koos elate, kuidas te siis sexite?
Või sex on nn lihtsalt mehaaniline tegevus?
hoolimine, sõprus, ühised huvid, ühine vastutus ja tahe koos olla.
– aga see kõik kokku ju ongi armastus. Armumine see jah ei ole, aga armastus ja armumine on kaks erinevat asja.
Ja mis sa selle teadmisega peale hakkad siis? Uudishimu tappis kassi.
Lihtsalt huvitav ju teada, miks inimesed teevad selliseid valikuid, millega nad tegelikult rahul ei ole. Uudishimu tähendab minu jaoks alati arengut.
See ei ole nii lihtne, et kui pole oma valikutega rahul, siis ei armasta, või et kui on armastus, siis peaks ka valikutega rahul olema.
On olemas toksilist armastust, mis sunnib jääma suhtesse, kus vähemalt üks osapool, aga täitsa võimalik, et mõlemad, pole rahul. Või on suisa õnnetu.
Olen ise lahku läinud suhtest hoopis sellel põhjusel, et tundsin, mees ei armasta mind. Mina teda armastasin, aga tema mind mitte, ma olin tal lihtsalt selleks, et see vastas mingile tema ettekujutusele asjadest, mis mehel olema peavad.
Kolm aastat pidasin selles suhtes vastu, tülisid meil ei olnud, sest mina oma naiivses esimeses armumises üritasin teha kõik, mida suutsin, et mehele meele järele olla, aga kui ma vahepeal midagi ka oma tahtmist või äranägemist mööda tegin, sai see mehe poolt alati põrmustavalt halvustava hinnangu osaliseks. Ta väljenduslaad oli väga sarnane unustamatu proua Pardifilee omale (mäletate ju küll) või siis halvematel hetkedel selle tädi omale, kes praegu perekoolis oma kord nädalas mehega koos lõunastamist kiidab. Tagantjärele imestan, kuidas ma temaga kolm aastat ilma hulluks minemata vastu pidasin. Mehe käitumine oli ju algusest peale samasugune.
See on üks näide toksilisest armastusest.
See siiski on jama, et toksiline armastus sunnib suhtesse jääma. Ei sunni, iga kell saab siiski lahkuda, kui sa aru saad, et see su elu mürgitab. Mõtlev inimene ju saab aru, et temast ei jää pärast sellist suhet midagi järele peale inimvare.
Emotsionaalne sõltuvus on nagu iga teinegi sõltuvus – ajab aru sassi. Järelikult pole toksilise armastuse all kannatav inimene ise väga võimeline aru saama, mis on valesti. Ega ta seetõttu vähem õnnetu pole. Kuni murdehetkeni, kellel see millal iganes saabub. Või mõnel jääbki saabumata.
Elame koos, kuna oleme mõlemad üksteisele majanduslikus mõttes kasulikud. Mõlemale ei ole see ka esimene kooselu ja ausalt öeldes ei viitsiks jälle uut elu alustada. Kõik on olemas ja see, et sealjuures enam armastust pole, ei sega. Ma ei viitsiks uue inimesega kõike otsast peale alustada, uue kodu rajamine, uued veidrused, millega harjuda, uued ämmad-äiad (kui veel elus), sinu-minu lapsed. Kui mul on elevust vaja, siis lähen pidutsen sõpradega, vaba aega on võimalik sisustada hobidega, lugeda, sportida ja arendada ennast. Armastus on elus vaid üks osake, on ka palju muud huvitavat. Muidugi oleks väga tore, kui saaks jackpoti ja elus oleks kõik 100% paigas, aga kui ei ole, ega seepärast siis ei pea kuidagi õnnetu olema, elus on nii palju põnevat, mida avastada ja eks armastus võib ka kogemata homme vastu jalutada ja kõik muutub!
huvitav, kui te nii mehega koos elate, kuidas te siis sexite?
Või sex on nn lihtsalt mehaaniline tegevus?
Ei seksigi.
8 märki, mis näitavad, et tegemist on psühhopaadiga:
1. Psühhopaadil puuduvad teiste vastu tunded
2. Ta ei tunnista end iialgi süüdi
3. Ta alavääristab teisi pidevalt
4. Psühhopaadi puuduvad sotsiaalsed suhted
5. Paranoiline ja kergestiärrituv
6. Jätkuv pettus
7. Külm ükskõiksus
8. Nad on suurepärased manipulaatorid ja kasutavad keelt relva asemel.
Kuna ma ei ole enda olemuselt kindlasti mitte “stereotüüpne naiselik hoolitseja”, siis minu jaoks on armastus see kui ma tahan, et teisel oleks hea. Kui ma võtan mingil moel vastutuse teise heaolu eest, tahan sellesse vabatahtlikult panustada! Emotsionaalne seotus (ma tunnen seda nagunii üliväheste inimestega) ja kui sa oled nõus ära õppima ja arvestama teise inimese kõige väiksemategi soovidega (näiteks kuidas teine inimene soovib hommikul enda kohvi, kui soojad täpselt peavad olema hommikused croissantś ja kui palju ja millist moosi sinna vahele). Selliste väikeste soovide meelde jätmine ja nendega arvestamine ongi minu jaoks peaagu et armastus. Ja muidugi on armastus teise inimese jaoks olemas olemine, teise inimese kuulamine!
See on lihtsalt hämmastav, kui paljud mehed ütlevad, et naine meeldib neile, et meil võiks olla suhe aga ei kuula kõige elementaarsemaid asju, mida naine enda kohta räägib. Pärast selgub, et meeldib naise tagumik… M.O.T.T.
ära õppima ja arvestama teise inimese kõige väiksemategi soovidega (näiteks kuidas teine inimene soovib hommikul enda kohvi, kui soojad täpselt peavad olema hommikused croissantś ja kui palju ja millist moosi sinna vahele). Selliste väikeste soovide meelde jätmine ja nendega arvestamine ongi minu jaoks peaagu et armastus.
Eh, sellistesse pisikestesse detailidesse klammerdumine on teatud mõttes vägagi stereotüüpselt naiselik.
See, et teist inimest tuleb kuulata, tundma õppida ja mõista, et oleks armastus, on iseenesestmõistetav. Aga kui ühel osapoolel ei seisa meeles see paganama hommikuse saia temperatuur ja teine selle peale kiiresti järeldab, et ei armasta, siis see teine ise ei armasta.
Miks? Eeldaks vastuseid eelkõige neilt, kes taolist elu ise praktiseerivad.
Sest hetkel on kasulikum temaga koos elada.
Armastuseks on mul teine mees.
Mida see mees sellest kõigest arvab või tunneb, kellega sa koos elad?
Miks? Eeldaks vastuseid eelkõige neilt, kes taolist elu ise praktiseerivad.
Sest Eesti naised jooksevadki suvaliste meeste järgi, mingi mees peab vähemalt kodus olema. Neid on nii kasvatatud. Kui aga vaadata paare, siis ehk murdosa neist on sellised, kus mees on naise tasemel, tavaliselt on naine palju ilusam, targem, sõbralikum, lahkem, usinam jne. Et turg on täis imeilusaid ja harituid naisi, kes meeste eest kõik ära teevad, siis ongi asjalikku meest raske leida ja kui tahad veel sellist, kes oleks füüsiliselt ka meeldiv, siis võimalusi polegi. Seetõttu sunnivad naised end koos elama ka mehega, keda nad ei armasta, et vähemalt üksi ei oleks.
Elame koos, kuna oleme mõlemad üksteisele majanduslikus mõttes kasulikud. Mõlemale ei ole see ka esimene kooselu ja ausalt öeldes ei viitsiks jälle uut elu alustada. Kõik on olemas ja see, et sealjuures enam armastust pole, ei sega. Ma ei viitsiks uue inimesega kõike otsast peale alustada, uue kodu rajamine, uued veidrused, millega harjuda, uued ämmad-äiad (kui veel elus), sinu-minu lapsed. Kui mul on elevust vaja, siis lähen pidutsen sõpradega, vaba aega on võimalik sisustada hobidega, lugeda, sportida ja arendada ennast. Armastus on elus vaid üks osake, on ka palju muud huvitavat. Muidugi oleks väga tore, kui saaks jackpoti ja elus oleks kõik 100% paigas, aga kui ei ole, ega seepärast siis ei pea kuidagi õnnetu olema, elus on nii palju põnevat, mida avastada ja eks armastus võib ka kogemata homme vastu jalutada ja kõik muutub!
Miks peab uue suhte looma ja uusi ämmasid-äiasid otsima? Sellisel juhul on parem üksi olla, kui et suhtes.
Miks? Eeldaks vastuseid eelkõige neilt, kes taolist elu ise praktiseerivad.
Sest Eesti naised jooksevadki suvaliste meeste järgi, mingi mees peab vähemalt kodus olema. Neid on nii kasvatatud. Kui aga vaadata paare, siis ehk murdosa neist on sellised, kus mees on naise tasemel, tavaliselt on naine palju ilusam, targem, sõbralikum, lahkem, usinam jne. Et turg on täis imeilusaid ja harituid naisi, kes meeste eest kõik ära teevad, siis ongi asjalikku meest raske leida ja kui tahad veel sellist, kes oleks füüsiliselt ka meeldiv, siis võimalusi polegi. Seetõttu sunnivad naised end koos elama ka mehega, keda nad ei armasta, et vähemalt üksi ei oleks.
Väga huvitav kontseptsioon. Minu arust naised tõmbavad järjest rohkem meeste juurest minema ja lõhuvad peresid, sest neil pole koju meest vaja kui ise saavad tööl käia ja raha teenida. Vabadus elada elu kus on kohustused ainult enda ja laste ees. See on uus reaalsus.
Kui kunagi jõuavad asjad selleni, et pole võimalik enam leida põhjust soolisest palgalõhest rääkimiseks, siis sellele järgneva viie aasta jooksul ei jää meestele muud funktsiooni kui parimal juhul spermadoonoriks olemine, sest eelmisel aastal ehitasid hiinlased tüvirakust seemneraku.
Nii et feministid, tuld! Tulevik on helge ja meestevaba maailm on juba peaaegu käega katsuda!
Väga huvitav kontseptsioon. Minu arust naised tõmbavad järjest rohkem meeste juurest minema ja lõhuvad peresid, sest neil pole koju meest vaja kui ise saavad tööl käia ja raha teenida. Vabadus elada elu kus on kohustused ainult enda ja laste ees. See on uus reaalsus.
Kui kunagi jõuavad asjad selleni, et pole võimalik enam leida põhjust soolisest palgalõhest rääkimiseks, siis sellele järgneva viie aasta jooksul ei jää meestele muud funktsiooni kui parimal juhul spermadoonoriks olemine, sest eelmisel aastal ehitasid hiinlased tüvirakust seemneraku.
Nii et feministid, tuld! Tulevik on helge ja meestevaba maailm on juba peaaegu käega katsuda!
Osad elavad üksi tõesti, aga see on suhteliselt ebapopulaarne siiski (olen 10 aastat lapsega kahekesi elanud ja teisi endasuguseid eriti tihti pole kohanud, kuigi see on muidugi ainult isiklik kogemus, mitte laiahaardeline statistika). See teemagi on ju sellest, et elatakse armastuseta koos. Samuti on mitmetes teistes teemades naised kirjeldanud, kuidas mees on küll laias laastus laisk äpu, natuke manipuleeriv ja ülbe, aga temast lahku minna ka ei taha, sest muidu PEAB ju uue mehe otsima jm probleemid.
Elame koos, kuna oleme mõlemad üksteisele majanduslikus mõttes kasulikud. Mõlemale ei ole see ka esimene kooselu ja ausalt öeldes ei viitsiks jälle uut elu alustada. Kõik on olemas ja see, et sealjuures enam armastust pole, ei sega. Ma ei viitsiks uue inimesega kõike otsast peale alustada, uue kodu rajamine, uued veidrused, millega harjuda, uued ämmad-äiad (kui veel elus), sinu-minu lapsed. Kui mul on elevust vaja, siis lähen pidutsen sõpradega, vaba aega on võimalik sisustada hobidega, lugeda, sportida ja arendada ennast. Armastus on elus vaid üks osake, on ka palju muud huvitavat. Muidugi oleks väga tore, kui saaks jackpoti ja elus oleks kõik 100% paigas, aga kui ei ole, ega seepärast siis ei pea kuidagi õnnetu olema, elus on nii palju põnevat, mida avastada ja eks armastus võib ka kogemata homme vastu jalutada ja kõik muutub!
Miks peab uue suhte looma ja uusi ämmasid-äiasid otsima? Sellisel juhul on parem üksi olla, kui et suhtes.
Et kui armastust enam ei ole, peaksin tingimata lahku minema, kodust ära kolima, vara jagama, selleks, et üksi edasi elada!? Ma ei soovi kodust ära kolida, olen kodu ja aia rajamisse nii palju aega, raha ja hinge panustanud, ei soovi uut elu uuesti rajama hakata. Elaks kusagil korteris, oleks ilmselt olukord teine. Mind ju ei sega mu mees kuidagimoodi, mina ei sega teda, kummalgi on majapidamises omad ülesanded, kahekesi on ju lihtsam majandada. Kirjutasingi, et meil on majanduslikult kasulik koos elada, mina teen asju, mida tema ei suuda, ei oska, ei taha ja vastupidi samamoodi. Küsiti, et mis naised need on, kes elavad koos mehega, keda nad enam ei armasta, see oli minu põhjendus ja ma ei soovi oma elus hetkel midagi muuta ja nõu ka ei vaja, igaüks elab oma elu nii, nagu kõige õigemaks peab.
Ratsionaalselt võtte ma saan aru, et kui otseselt tülisid ei ole, siis võibki olla selline olukord, et “mina ei sega teda ja tema ei sega mind” ning majanduslikult on loomulikult kahekesi kergem… Aga kas ei teki sellist tunnet, et kuigi sul on teine inimene kõrval, oled tegelikult ikkagi üksi ja see üksindus hakkab piinama? Mul endal on viimasel ajal suhtes olles ikka väga üksildane tunne. Vaatad seda teist inimest enda kõrval, et nagu oleks, aga samas ei ole ka, mingit lähedust ei ole. Ja see üksindustunne on päris karjuv. Ma isegi ei saa aru, mis pidi see asi on: kas mina enam nii väga ei armasta või ma tunnen, et mind ei armastata. Pigem on nii, et ma tunnen, et mind ei armastata ja see paneb kuidagi õlgu kehitama, et mis siis minagi… ega vägisi sundida ju ei saa. Kusjuures meespool probleemi ei näe – tema jaoks on olukord rahuldav.
Ju ma siis olengi selline liialt ratsionaalne ja võibolla ka meheliku suhtumisega. Jah emotsionaalses mõttes olen üksi, kuid kuna nii palju on tegemist, töö, hobide, majapidamisega, aiaga, enseharimisega, lugemisega, spordiga, sõpradega, jne, et mul on kogu aeg ajast puudu ja pole nagu selliseid hetki, et ma heietaks endamisi selle üle, et mul ei särise kodus armastust, elus on olulisemaid asju ja kõike head korraga ei saa. Keskendun pigem sellele, mis mu elus head ja ilusat on ning seda on palju. Ma tunnen, et mul endal on süda armastust täis elu vastu, see on täiesti piisav, et tunda ennast õnnelikuna. Kui ma oleks miskitpidi õnnetu, siis hakkaks midagi muutma.
Elame koos, kuna oleme mõlemad üksteisele majanduslikus mõttes kasulikud. Mõlemale ei ole see ka esimene kooselu ja ausalt öeldes ei viitsiks jälle uut elu alustada. Kõik on olemas ja see, et sealjuures enam armastust pole, ei sega. Ma ei viitsiks uue inimesega kõike otsast peale alustada, uue kodu rajamine, uued veidrused, millega harjuda, uued ämmad-äiad (kui veel elus), sinu-minu lapsed. Kui mul on elevust vaja, siis lähen pidutsen sõpradega, vaba aega on võimalik sisustada hobidega, lugeda, sportida ja arendada ennast. Armastus on elus vaid üks osake, on ka palju muud huvitavat. Muidugi oleks väga tore, kui saaks jackpoti ja elus oleks kõik 100% paigas, aga kui ei ole, ega seepärast siis ei pea kuidagi õnnetu olema, elus on nii palju põnevat, mida avastada ja eks armastus võib ka kogemata homme vastu jalutada ja kõik muutub!
Miks peab uue suhte looma ja uusi ämmasid-äiasid otsima? Sellisel juhul on parem üksi olla, kui et suhtes.
Et kui armastust enam ei ole, peaksin tingimata lahku minema, kodust ära kolima, vara jagama, selleks, et üksi edasi elada!? Ma ei soovi kodust ära kolida, olen kodu ja aia rajamisse nii palju aega, raha ja hinge panustanud, ei soovi uut elu uuesti rajama hakata. Elaks kusagil korteris, oleks ilmselt olukord teine. Mind ju ei sega mu mees kuidagimoodi, mina ei sega teda, kummalgi on majapidamises omad ülesanded, kahekesi on ju lihtsam majandada. Kirjutasingi, et meil on majanduslikult kasulik koos elada, mina teen asju, mida tema ei suuda, ei oska, ei taha ja vastupidi samamoodi. Küsiti, et mis naised need on, kes elavad koos mehega, keda nad enam ei armasta, see oli minu põhjendus ja ma ei soovi oma elus hetkel midagi muuta ja nõu ka ei vaja, igaüks elab oma elu nii, nagu kõige õigemaks peab.
Ma ei kommenteerinud seda, et peaks lahku minema, vaid et kui lahku minnakse, on kohe vaja uus pere hankida (uued ämmad-äiad, kärgpere), sest ei oska üksi olla.
Sest on ühine kodu, pikk ühine ajalugu, kolm last ja muus osas on kõik väga OK, suhted on head, saame üksteisega rääkida, usaldan teda täielikult, on hea isa ja tore kaaslane.
Ei tundu realistlik hakata seepärast pere lõhkuma, et mul kuumemaid tundeid ei ole.
Oleks mul siis üksi lihtsam?- vaevalt.
Pigem ongi meil mõistuseabielu.
Kui teemaalgataja oleks püstitanud teema nii: “Kui paljud elavad ilma “liblikateta”?”, siis sobiks eelnev vastus ideaalselt.
Kus omavahel sõbralikult lobisetakse, kõik hinge pealt ära räägitakse, oma kaaslast hiiglama toredaks inimeseks peetakse – seal ei ole minu meelest põhjust rääkida ilma armastuseta elamisest. Kui ainult üks armastuse komponent (kirg e. “liblikad”) on nõrgemalt esindatud, muu aga olemas, siis pole minu meelest põhjust rääkida ilma armastuseta elamisest.
“Ilma armastuseta elamine” on minu jaoks siiski midagi muud. Selline, kus oma meest/naist peetakse mitte toredaks ja sooje tundeid tekitavaks, aga talutavaks inimeseks. Omavahel suheldakse viisakalt just niipalju, kui ühise majapidamise toimimiseks vaja on. Näiteks kirjandusest oleme lugenud, et minevikus paljud abielud toimisid just nii – viisakus, kohusetunne. Kaasajal on üksi hakkama saamine muutunud lihtsamaks ning seetõttu on sedatüüpi abielusid vähemaks jäänud.
Ma tunnen, et mul endal on süda armastust täis elu vastu, see on täiesti piisav, et tunda ennast õnnelikuna.
Aga kui seda armastust täis südant tõrjutaks kodus, kas olukord oleks sama?
Ma tunnen, et mul endal on süda armastust täis elu vastu, see on täiesti piisav, et tunda ennast õnnelikuna.
Aga kui seda armastust täis südant tõrjutaks kodus, kas olukord oleks sama?
Mul on filtrid vahel. Igasugu võimalikud ebameeldivused filtreerin ära ja endale ligi ei lase ja põrgatan tagasi või eemale. Draamasid ei tekita. Kui ei lase ennast kiusata, ega siis ei kiusata ka. Aastatega õpitud. Tegelen nende asjadega, mis mulle meeldivad ja rõõmu toovad. Elan ikka enda elu, mitte mehe oma, sestap ei pööra kellegi teise tõmblustele liiga palju tähelepanu.
.
Miks? Eeldaks vastuseid eelkõige neilt, kes taolist elu ise praktiseerivad.
Sest hetkel on kasulikum temaga koos elada.
Armastuseks on mul teine mees.
Mida see mees sellest kõigest arvab või tunneb, kellega sa koos elad?
Milleks selliseid naiivseid küsimusi esitada? Mees kas ei tea sellest midagi või teab ja lepib. Mis siin keerulist saab olla?
Siin oli küsimus, et miks inimesed teevad valikuid, millega nad rahul ei ole. No ega ei hakatud ju kohe alguses koos elama plaaniga, et elada ilma armastuseta. Loomulikult alguses ja isegi päris pikalt oli ka armastus. Erinevatel põhjustel aga armastus võib üks hetk otsa saada. Ja siis tekibki küsimus, et kas on vaja hakata oma elu taaskord ära lammutama, kui mõlemale majanduslik kooselu sobib. Ei saa ju igavesti uue armastuse järgi jooksma hakata. Mingi hetk on stabiilsus olulisem.
Minu jaoks tähendab armastus otsust. Niinimetet armastustunnet mehe vastu pole tõepoolest olnud. Küll aga tihtilugu tänutunne, elu pisikestes argimuredes on tema abikäsi väga tuntav olnud. Olen otsustanud meest armastada kõige selle hea eest. Võib olla tekib kunagi tunne, aga praegu käib niisama kah…. sealjuures oleme abielus.
Tundeid on tekitanud mehed, kelles olen kohanud mingit sarnasust või ühisjooni, aga mitmetel põhjustel on need lood sinnapaika jäänud.
Siin oli küsimus, et miks inimesed teevad valikuid, millega nad rahul ei ole. No ega ei hakatud ju kohe alguses koos elama plaaniga, et elada ilma armastuseta. Loomulikult alguses ja isegi päris pikalt oli ka armastus. Erinevatel põhjustel aga armastus võib üks hetk otsa saada. Ja siis tekibki küsimus, et kas on vaja hakata oma elu taaskord ära lammutama, kui mõlemale majanduslik kooselu sobib. Ei saa ju igavesti uue armastuse järgi jooksma hakata. Mingi hetk on stabiilsus olulisem.
Alguses oli armumine, kirg. Sellele võib järgneda armastus, aga võib ka mitte.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
