Teema: Naised, kes ennast steriliseerida lasknud…

Steriliseerimine selles mõttes, et munajuhade eemaldamine/läbi lõikamine vms ei mõjuta mitte midagi. Sessuhtes, et hormoonid töötavad ju täpselt samamoodi nagu enne, lihtsalt munarakk ei jõua enam mööda munajuha õigesse kohta.

Mina lasin ennast steriliseerida neli aastat tagasi. Operatasioon ise oli kerge kuid järgnevad kaks päeva taastumist olid suht valulikud ja ebameeldivad. Pead arvestama ka armidega kõhul.
Mingit kaalutõusu ja muutust operatsioon kaasa ei toonud.
Küll aga pidin toime tulema perekonna, mõningate sõprade ja üllatavalt oma günekoloogi ja perearsti negatiivse suhtumisega.

Minul steriliseerimine tehtud 35-aastaselt.
Midagi ei muutu, munasarjad ju alles.

#3137134:

Niiet midagi negatiivset selle protseduuriga ei seostugi? Kui nii, siis on see ainult tore.

Loomulikult – ega naise steriliseerimine ei ole emase kassi steriliseerimine, kus (kassi puhul) on eesmärgiks seksuaalsus üldse tasalülitada ning homoone tootev elund (munasarjad) võetakse välja. Mille tulemusena kõik, mis sõltub hormoonidest, sh. ka ainevahetus, võib muutuda (suurem kalduvus paksuks minna) jne. Naise steriliseerimise puhul justnimelt jäetakse hormoone tootev elund (munasarjad) alles ning muudatakse üksnes munajuhasid, et munarakul enam seemnerakuga kokku poleks võimalik saada. Munarakke ja hormoone toodetakse edasi ja kõik, mis sõltub suguhormoonidest (seksuaalsus, tsükkel, ainevahetus) ei muutu üldse.

Muidu nagu laparoskoopiline op ikka. Pumbatakse kõhuõõnde organite vahele õhku, et kirurg mahuks instrumentidega toimetama. Õhk on ohutu, aga peab ise ära imenduma, mistõttu peale op-i võib olla nõme tunne, et keha on midagi täis, puine ja kange. See tunne möödub järk-järgult kellel paari päeva, kellel 5 päeva ja kellel veel pikema aja jooksul. Kuskil nädal aega ei kannata opihaavad eriti põrutamist, näit. pikemat jalgsimarssi (sest ka oma sammud põrutavad) või pikka autosõitu esimese nädala, aga parem 10p jooksul pole mõistlik planeerida, see pole lihtsalt mugav. Raskusi ei tohi tõsta – eriti 3 nädalat (siis soovitatakse mitte üle 10kg), aga ka järgnev pool aastat on soovitav suurte raskustega mitte punnida. Haavade ümbrus võib esialgu olla kole (sinikad, kollased plekid) – see kaob ära. Haavaarmid ise jäävad.

Midagi püsivalt negatiivset ei tohiks selle opiga kaasneda. Kui muidugi ei teki liiteid (mis on risk iga opi puhul, aga tegelikult juhtub väikesel protsendil), mille korral tuleb siis neid uue opiga korrigeerida.

#3137217:

#3137152:

üllatavalt oma günekoloogi ja perearsti negatiivse suhtumisega.

No ju need arstid on siis oma karjääri jooksul näinud naisi, kes tulevad nende juurde nutma ja nõudma endale kalli katseklaasiviljastamise tegemist (nn. katseklaasilapse tekitamine, rasedus ja sünnitus on steriliseeritud naistel reeglina veel võimalik).

Jah, neid lugusid on mitmeid kus steriliseeritud naised soovivad nt uue mehega ikkagi uuesti lapsi saada. Esimesena tehakse munajuhasid taastav operatsioon, aga kuna see ei pruugi alati õnnestuda, siis ongi ivf. Niiet loogiline, et arstid uurivad ja puurivad selleks, et veenduda kas oled täiesti kindel oma soovis.

6 aastat tagasi lasin opi teha. Olin 43 ja 3 last.
Kehakaal on 1-2 kg tõusnud aga minu eas on see tavaline. Mingeid erilisi vaevusi peale oppi ka ei mäleta ja paar pisikest armi on.
Seksuaalelule mõjus hästi, enam ei pea pabistama et vanas eas lapse saan. ????

#3137294:

Naistearstiga konsulteerisin sel teemal. Ütles, et muud ei muutu mitte midagi, kui vaid võib vaimsele tervisele põntsu panna see teadmine, et ongi lõplik ja enam ei saagi (kuigi ei tahagi), aga ikkagi on taganemise variant. Võib mõjutada vaimselt ka nii, et ei tunne end enam naisena, sest lapsi ju ei saa. Olen 35 ja 2 last, rohkem ei soovi päris kindlasti ja mitte ühegi mehega. Hulga jamasid hoiaks ka ära see opp seoses voodieluga, kui just ei teki see vaimne probleem. Naistearst ka mainis, et sugutung võib väheneda või üldse kaduda, et ka see võib murekohaks saada. Igatahes ma jäin mõtlema ja mõtlen veel ,ei kiirusta, aga tean, et saan aeda varianti kasutada, kui otsustan, et jah. Naistearst soovitas ka abikaasaga läbi rääkida, et ei olevat ilus üksi sellist otsust vastu võtta. Abikaasalt seda kindlasti ei küsi, et mida oma kehaga teen. Tema ju ei kanna ega sünnita ????

Ei tunne end naisena? Üle 50-55-aastased polegi siis naised või? Lastesaamine teeb emaks, mitte naiseks.

Kas see siin on see grupp naisi, kes sooviks veel seksida võimalikult paljude meestega, ent samas ei soovi neist rasestuda?

Miks muidu ei saadeta seda operatsiooni tegema oma meest? – Seda seda ilmselt pole olemas.

#3137405:

Miks sa minu käest küsid, naistearsti sõnad olid need. Mul ei ole ju kogemusi , pole oppi veel teinud ja vanus pole ka sealmaal veel. Ilmselt mõni naine on seda siis kurtnud.

Kord teismelisena olin haiglas, kus oli ka keskealisi vene naisi, kellele oli tehtud günekoloogilisi operatsioone. Ikka ohtlike terviseprobleemide pärast. Ja ma mäletan neid pealtkuuldud nutuse sosinaga vestlusi: “Kui ainult mu mees teada ei saaks, et mul emakas läks – ta võib minust ära pöörduda, sest ma ei ole enam naine!” Need naised elasid vist kogu järgneva elu kohutava vaimse pinge all ja oma “süüd” mehe eest varjates.

Ehk siis jah, eksisteerib selline usk, et kui midagi naiste organitest on eemaldatud, siis oled kuidagi põlastusväärne, sest “pole enam naine”. Rohkem vist vanemate/venekeelsete hulgas on see usk levinud. Aga ju naistearstid on sellest teadlikud. Sellest ka see soovitus mehega enne läbi rääkida – kuna seda usku mees, kui ta tagantjärgi teada saaks, mis op oli, vaat et sõimab naise läbi ja viskab uksetahagi. Või siis tekib probleem naise enda peas ja paisub selliseks, et hakkab juba tema elu ja suhet negatiivselt mõjutama. Igasuguseid inimesi ju on.

Minul oli steriliseerimine 6 kuud pärast erakorralist keisrilõiget. Opi ajal selgus, et keisrilõikest oli tekkinud palju liiteid. Op venis seetõttu oluliselt pikemaks ja paranemine võttis ka oluliselt rohkem aega, sest kõigepealt pidid nad hulga liiteid lahti lõikama, et üldse munajuhadeni jõuda. Seega sisemised haavad olid suured, kuigi väljast ikka 3-4 auku.

Taastumine polnud muidugi nii pikk ja raske kui keisrilõikega, aga siiski päris märkimisväärne. Oleks ette teadnud, siis poleks vist julgenud minna. Tagantjärele on hea meel, et sai tehtud – elu tundub kuidagi lihtsam ilma rasestumismureta. 🙂

Mina ei soovinud ka perele ega sõpradele midagi sellisest intiimsest protseduurist rääkida, seda enam, et mees oli igati toeks ja abiks. Aga kui selgus, et vajan ikkagi pikemalt abi lapsehoidmisel ja lausa 2 ööd ja 2 päeva pidin laste kõrvalt haiglas olema, siis tuli see sujuvalt välja. Oleks hakanud tol hetkel varjama, siis oleks pere murest murtud olnud, et mis küll toimub. Aga kuna nad teadsid, et mu rasedused ja sünnitused olid olnud komplitseeritud, siis olid nad isegi positiivsemalt meelestatud kui viimasest rasedusest kuuldes. 🙂

#3137336:

Et eriti selge pilt asjast saada olen teinud plusside ja miinuste tabeli seoses sellega kas saada veel mõni laps. No kui plusse on ainult heal juhul paar tükki ja miinuseid kaks A4, siis vast on ilmselge, et ma ei soovi rohkem lapsi.

Ma ei suuda ka kõige õudsemas hobuse unenäos ette kujutada 2 A4 täit miinuseid, mis tekivad seoses teise lapse saamisega. Äkki viitsid näiteks esimesed 30 neist meile siia kirjutada?

#3137695:

Ma ei suuda ka kõige õudsemas hobuse unenäos ette kujutada 2 A4 täit miinuseid, mis tekivad seoses teise lapse saamisega. Äkki viitsid näiteks esimesed 30 neist meile siia kirjutada?

Tõesti ei soovi miinuseid siia laduma hakata miks ma ei soovi last, sest teema pole sellest miks ma lapsi ei soovi rohkem. Sa tee neid nii palju kui hing ihaldab, mul on elus muid eesmärke ka kui ainult paljuneda. ????

Me saime sellest juba aru, et sa tahad nina täis tõmmata ja hängida, seega sul on elus tõesti muid eesmärke kui ainult paljuneda (ehk siis näiteks kaks last saada, see on ikka nii räme paljunemine, et silme eest võtab lausa mustaks, onju).
Ma lihtsalt avaldasin imestust selle kahe A4 kohta, sinna ikka mahub sigapalju ridu ju. Minu arvates ei ole nii palju miinuseid üldse maailmas olemaski, kui ühest lapsest rääkida. Kui su olemasolev laps näiteks on puudega või muidu äärmiselt probleemne laps, siis võib-olla tõesti, aga terve normaalse lapse puhul ei ole nii palju miinuseid üldse olemas. Nii et liialdus kuubis.

Sõbranna tegi paar aastat tagasi ja muud ei olnud, kui ainult libiido langus. See nüüd muidugi mehega probleemiks kujunenud ja ilmselt lahkuminek.