Sõbranna tegi paar aastat tagasi ja muud ei olnud, kui ainult libiido langus. See nüüd muidugi mehega probleemiks kujunenud ja ilmselt lahkuminek.
Kui hormoonid ju edasi ikka toimetavad(päevad), siis kas liibido lagngus ei ole vaid varjatud psühholoogiline tõrge?
Tegin 35 ja nüüd 40 tahaks last saada, kuidagi emotsionaalselt, kuigi mõnes mõttes jälle ei taha ka, jube keeruline oleks.
Libiidot küll ei mõjuta, isu isegi suurem.
Kaalu ei mõjuta, muidu kõik super aga jah, äkki tahaks veel ühte, kuigi mul on kolm last ja nendegagi paras hullumaja kuubis kogu aeg.
Mõelge hoolikalt ikka läbi, äkki leiate endale mehe, kellega soovite lapse saada, nt endat noorema mehe, kellega on suur armastus ja mees sooviks lapsi…
Ei näe põhjust ega probleemi, miks steriliseerida. Rasestumisvastased vahendid on kättesaadavad ja ei häbene neid kasutada. Mingeid terviseprobleeme pole olnud, samuti pole vahendid kordagi alt vedanud. Kui veaks, teeks aborti.
Võin kinnitada, et parem on olla steriliseeritud, kui kogu aeg muretseda ja iga aasta aborti teha. Mina olen kaks korda jäänud rasedaks vaskspiraaliga enne kui otsustasin, et aitab jamast ja lasin ennast ära steriliseerida.
Kas see siin on see grupp naisi, kes sooviks veel seksida võimalikult paljude meestega, ent samas ei soovi neist rasestuda?
Miks muidu ei saadeta seda operatsiooni tegema oma meest? – Seda seda ilmselt pole olemas.
Kuidas sa saadad? Et sunniviisiliselt lähed ja viidki?
Äkki juhtub, et lähme lahku kunagi, et mis õigusega mina siis ära rikun tal selle, kui ta äkki tulevikus veel kellegiga lapsi tahab. Lapsi tal vähem kui mul ja äkki kunagi tahabki veel, aga mina ei taha ja minuga ta neid enam ei saa.
Uskumatu – mina küll ei suuda olla abielus arvestusega, et ehk soovib tulevikus mu mees kellegi teisega lapsi…
Tegin 35 ja nüüd 40 tahaks last saada, kuidagi emotsionaalselt, kuigi mõnes mõttes jälle ei taha ka, jube keeruline oleks.
Libiidot küll ei mõjuta, isu isegi suurem.
Kaalu ei mõjuta, muidu kõik super aga jah, äkki tahaks veel ühte, kuigi mul on kolm last ja nendegagi paras hullumaja kuubis kogu aeg.
Mõelge hoolikalt ikka läbi, äkki leiate endale mehe, kellega soovite lapse saada, nt endat noorema mehe, kellega on suur armastus ja mees sooviks lapsi…
Kui mees soovib lapsi, siis pole ju üldse põhjust aretada suhet naisega, kes teab, et ta lapsi ei saa. Kui just naine nii loll pole, et seda mehe eest varjanud on.
Ei näe põhjust ega probleemi, miks steriliseerida. Rasestumisvastased vahendid on kättesaadavad ja ei häbene neid kasutada. Mingeid terviseprobleeme pole olnud, samuti pole vahendid kordagi alt vedanud. Kui veaks, teeks aborti.
Võin kinnitada, et parem on olla steriliseeritud, kui kogu aeg muretseda ja iga aasta aborti teha. Mina olen kaks korda jäänud rasedaks vaskspiraaliga enne kui otsustasin, et aitab jamast ja lasin ennast ära steriliseerida.
Ma absoaluutselt ei muretse. Pole kordagi alt vedanud. Kui veaks, kaotaks ära, ses mõttes ei ole mingit paanikat ka, et “appi appi, mis saab, kui…”. Lapsed on mõlemad sündinud siis, kui oleme neile võimaluse andnud. Ehk siis ka rasestumisega pole probleeme olnud.
Mis lastearvu üle jauramine see nüüd siin on siis.
Ma ka ei saa aru. Palju suurem probleem on see, et sulle räägitakse protseduuri enda plussidest ja miinustest, aga sina laulad ikka edasi, et
Tore kuulda, et midagi negatiivset sellega ei kaasne.
Sa nagu ei adu ikka, millega tegemist vist täpselt.
Palju moraalijüngreid siin koos, kelle arvates isu vahel jälle 16 olla ja nina täis tõmmata tähendab, et muid eesmärke elus polegi. Kas soov palju lapsi saada tähendab, et peale sarisigimise muid eesmärke pole?
Ma ootan teist last, laps vägagi oodatud, aga vahel ilusa ilmaga välikohvikus õlut limpsivaid inimesi nähes tekib endal ka suur isu ennast vinti võtta ja lõdvaks lasta. Praegu seda muidugi teha ei saa, aga loodan, et tulevikus mõnikord ikka saab. Mis ei tähenda, et mul muid elueesmärke poleks, mul on palju eesmärke, mis pole seotud joomise ja chillimisega.
Kas see siin on see grupp naisi, kes sooviks veel seksida võimalikult paljude meestega, ent samas ei soovi neist rasestuda?
Miks muidu ei saadeta seda operatsiooni tegema oma meest? – Seda seda ilmselt pole olemas.
Kuidas sa saadad? Et sunniviisiliselt lähed ja viidki?
Äkki juhtub, et lähme lahku kunagi, et mis õigusega mina siis ära rikun tal selle, kui ta äkki tulevikus veel kellegiga lapsi tahab. Lapsi tal vähem kui mul ja äkki kunagi tahabki veel, aga mina ei taha ja minuga ta neid enam ei saa.
Uskumatu – mina küll ei suuda olla abielus arvestusega, et ehk soovib tulevikus mu mees kellegi teisega lapsi…
Tasuks sinulgi ehk pilvedelt alla tulla ja hakata aru saama, et miski ei ole igavene. Täpselt nii võib juhtuda, et ükspäev on ja teine päev enam pole. Inimesed me elus on külalised, kes tulevad ja lähevad, tahad seda või mitte. Muidugi oleks tore, kui elakski terve elu ühega koos, ega ei abiellunud ka muu mõttega, aga mida reaalsemalt mõelda oskad, seda parem sulle. Jaanalinnu kombel pea liiva alla pistes või roosade prillidega pilve peal istudes võid kukkuda nii haledalt, et lööb su aju korralikult segi.
Lasin end steriliseerida eelmisel aastal. Operatsioon, nagu iga teinegi, ei ole nii, et naks ja tehtud. Alustuseks täidad dokumente, siis lastakse sul kuu aega veel seedida, siis täidad veel dokumente ja alles siis pannakse sulle opiaeg. Kui on olemas abikaasa, siis tema nõusolekuga dokument on ka nõutav. Mind suunati lisaks veel anestesioloogi vastuvõtule.
Operatsioonist taastumine oli minul kerge, tavaliselt pidavat kõhus ja ka õlavöötmes see sissepumbatav gaas tunda andma, mina ei tundnud midagi, kuigi olen muidu paras hellik. Kõhul on kaks armi, nabaalune on kergelt näha, alumist mul enam näha polegi, täiesti kadunud.
Libiido osas on küll muutuseid olnud. Paremuse poole. Minul hormoonid tõmbasid libiidot maha, samamoodi pärssis ka hirm soovimatu raseduse ees. Praegu on muretu ja palju lõbusam.
Kerge kahetsus vahel on. Alles viimase lapsega hakkasin rasedust ja beebindust nautima ja nüüd on hetketi veidi kurb, et seda enam kunagi kogeda ei saa. Samas vanust ka juba on omajagu.
Muid muresid ei ole. Tunnen, et steriliseerimine oli väga õige otsus. Tegelikult mina kuulusin ka nende naiste hulka, kes olid kindlad, et “ei mina lapsi taha!” ja oleks hea meelega juba 25-30-aastaselt opil ära käinud. Kirusin seda vanusepiirangut, aga näe – kui 35 kätte jõudis, siis ei tahtnud enam midagi opile, tahtsin hoopis last. Peale lapsesaamist mõtlesin hoolega veel lausa paar aastat ning otsus steriliseerida ei tulnud kergelt.
Kui tuttavate hulgas ringi vaadata, siis ca 40-aastaste naiste hulgas on väga palju neid, kes lapsi tahavad ja neid ka saavad.
Minul on tegelikult selline küsimus, et kui on olnud laparoskoopia ja juba armid on üks nabas, teine allpool, et kas ei või see opp paha teha. See gaas kehas taastumine on üsna hull küll.
Lasin end steriliseerida eelmisel aastal. Operatsioon, nagu iga teinegi, ei ole nii, et naks ja tehtud. Alustuseks täidad dokumente, siis lastakse sul kuu aega veel seedida, siis täidad veel dokumente ja alles siis pannakse sulle opiaeg. Kui on olemas abikaasa, siis tema nõusolekuga dokument on ka nõutav. Mind suunati lisaks veel anestesioloogi vastuvõtule.
Operatsioonist taastumine oli minul kerge, tavaliselt pidavat kõhus ja ka õlavöötmes see sissepumbatav gaas tunda andma, mina ei tundnud midagi, kuigi olen muidu paras hellik. Kõhul on kaks armi, nabaalune on kergelt näha, alumist mul enam näha polegi, täiesti kadunud.
Libiido osas on küll muutuseid olnud. Paremuse poole. Minul hormoonid tõmbasid libiidot maha, samamoodi pärssis ka hirm soovimatu raseduse ees. Praegu on muretu ja palju lõbusam.
Kerge kahetsus vahel on. Alles viimase lapsega hakkasin rasedust ja beebindust nautima ja nüüd on hetketi veidi kurb, et seda enam kunagi kogeda ei saa. Samas vanust ka juba on omajagu.
Muid muresid ei ole. Tunnen, et steriliseerimine oli väga õige otsus. Tegelikult mina kuulusin ka nende naiste hulka, kes olid kindlad, et “ei mina lapsi taha!” ja oleks hea meelega juba 25-30-aastaselt opil ära käinud. Kirusin seda vanusepiirangut, aga näe – kui 35 kätte jõudis, siis ei tahtnud enam midagi opile, tahtsin hoopis last. Peale lapsesaamist mõtlesin hoolega veel lausa paar aastat ning otsus steriliseerida ei tulnud kergelt.
Kui tuttavate hulgas ringi vaadata, siis ca 40-aastaste naiste hulgas on väga palju neid, kes lapsi tahavad ja neid ka saavad.
6 aastat tagasi küll abikaasa nõusolekut ei küsitud. Vähemalt mina küll seda ei mäleta. Ja mõtlemisaega ka mulle ei antud vaid arst pani kohe visiidil opi aja mis oli 2 kuu pärast.aga ma olin üle 40 ja 3 last oli. Vbl tõesti nooremad peavad järgi mõtlema ja abikaasa nõusolek vajalik…
Tegin 35 ja nüüd 40 tahaks last saada, kuidagi emotsionaalselt, kuigi mõnes mõttes jälle ei taha ka, jube keeruline oleks.
Libiidot küll ei mõjuta, isu isegi suurem.
Kaalu ei mõjuta, muidu kõik super aga jah, äkki tahaks veel ühte, kuigi mul on kolm last ja nendegagi paras hullumaja kuubis kogu aeg.
Mõelge hoolikalt ikka läbi, äkki leiate endale mehe, kellega soovite lapse saada, nt endat noorema mehe, kellega on suur armastus ja mees sooviks lapsi…
Et siis uus minust noorem mees ja tal lapsi veel pole, siis mul on temast kahju ja kingin haletsusest talle lapse? Nagu päriselt? Haletsusest või kellegi survel tehakse lapsi tänapäeval? Ma teen lapsi endale ja kui minu kvoot on üks, siis nii see ka jääb. ???? Mul oli 20 aastaselt selge, et ma ei saa kunagi ühegi mehega last, kellel juba on laps. Leidsingi enda kõrvale inimese, kellel polnud lapsi ning kärgperendus pole meie teema. Nüüd on minu eesmärk piirduda ühe lapsega ja nii see jääb. Miks inimesel ei või olla elus eesmärgid ja sihid ning nendele lihtsalt kindlaks jääda? Miks peavad eesmärgid muutuma kui tuul pöördub?
Respect. Kärgperenduspõhimõtete ja muu sirgjoonelisuse eest.
Ma ka aru ei saa naistest, kes igale mehele lapse “kingivad”. Kusjuures mõni tõsimeeleselt arvabki, et kingib. Kui nii väga kinkida tahate, siis palun väga, kinkige kohustustevabasid asju nagu lipsunõel või teatripiletid. Aga laps kinkida, tule jumal appi. Vähe veel neid omavoliliselt valmis tehtud pärdikuid on või, keda lõppkokkuvõttes kellelegi vaja pole.
Naistearstiga konsulteerisin sel teemal. Ütles, et muud ei muutu mitte midagi, kui vaid võib vaimsele tervisele põntsu panna see teadmine, et ongi lõplik ja enam ei saagi (kuigi ei tahagi), aga ikkagi on taganemise variant. Võib mõjutada vaimselt ka nii, et ei tunne end enam naisena, sest lapsi ju ei saa. Olen 35 ja 2 last, rohkem ei soovi päris kindlasti ja mitte ühegi mehega. Hulga jamasid hoiaks ka ära see opp seoses voodieluga, kui just ei teki see vaimne probleem. Naistearst ka mainis, et sugutung võib väheneda või üldse kaduda, et ka see võib murekohaks saada. Igatahes ma jäin mõtlema ja mõtlen veel ,ei kiirusta, aga tean, et saan aeda varianti kasutada, kui otsustan, et jah. Naistearst soovitas ka abikaasaga läbi rääkida, et ei olevat ilus üksi sellist otsust vastu võtta. Abikaasalt seda kindlasti ei küsi, et mida oma kehaga teen. Tema ju ei kanna ega sünnita ????
Ei tunne end naisena? Üle 50-55-aastased polegi siis naised või? Lastesaamine teeb emaks, mitte naiseks.
üks asi on loomulikul teel rasestumise võimaluse kadumine eas, kus väike laps enam nagunii midagi väga toredat pole ja tung järglaste saamiseks on kadunud, kuna hormonaalne tase muutub seoses vanusega. teine asi on see võimalus ära võtta siis, kui tegelikult oled veel fertiilses eas ja järglaste saamise tung on looduse poolt antuna veel olemas.
aga mul on paar sõbrannat on täiesti õnnetud, et päevad ära jäävad, et nemad ei tunnegi enam ennast naistena. minul seda tunnet õnneks pole 😀 ometi hakkavad need tüütud igakuised päevad läbi saama.
See päevade ära jäämisel või laste mittesaamisel ennast vähem naisena tundmine on ikka väga veider. Eriti, kui naine on juba ema. No kes ta siis veel on, kui mitte naine? Veider. Väga veider.
Kas see siin on see grupp naisi, kes sooviks veel seksida võimalikult paljude meestega, ent samas ei soovi neist rasestuda?
Miks muidu ei saadeta seda operatsiooni tegema oma meest? – Seda seda ilmselt pole olemas.
Kuidas sa saadad? Et sunniviisiliselt lähed ja viidki?
Äkki juhtub, et lähme lahku kunagi, et mis õigusega mina siis ära rikun tal selle, kui ta äkki tulevikus veel kellegiga lapsi tahab. Lapsi tal vähem kui mul ja äkki kunagi tahabki veel, aga mina ei taha ja minuga ta neid enam ei saa.
Uskumatu – mina küll ei suuda olla abielus arvestusega, et ehk soovib tulevikus mu mees kellegi teisega lapsi…
Tasuks sinulgi ehk pilvedelt alla tulla ja hakata aru saama, et miski ei ole igavene. Täpselt nii võib juhtuda, et ükspäev on ja teine päev enam pole. Inimesed me elus on külalised, kes tulevad ja lähevad, tahad seda või mitte. Muidugi oleks tore, kui elakski terve elu ühega koos, ega ei abiellunud ka muu mõttega, aga mida reaalsemalt mõelda oskad, seda parem sulle. Jaanalinnu kombel pea liiva alla pistes või roosade prillidega pilve peal istudes võid kukkuda nii haledalt, et lööb su aju korralikult segi.
Õige! Miski ei garanteeri, et suhe kestab igavesti. Sinu tsiteeritav aga mõtles seda, et miks TEMA peaks sellepärast südant valutama ja enda keha orjaks tooma, et äkki tema mees tahab kunagi mõne teise naisega lapsi? Ja, ma olen temaga nõus – see ei oleks absoluutselt enam minu mure, mida mu eksmees ja tema uus naine plaanivad või ei plaani.
Miskipärast kõiksugu perekooli lahutuste, armukeste ja kärgperenduste teemades küll ei ole märgata, et naised oleks nii altruistlikud ja enda vajadusi ning soove tahaplaanile suruvad. Steriliseemise teemades hakkab alati aga millegipärast pihta suur muretsemine mehe tuleviku pärast.
Siiski, arvan, et iga inimene peab ise selle otsuse vastu võtma. Kedagi (ei naine meest ega mees naist) ei saa sundida seda tegema. Ja, kui mõni mees otsustab, et tema tahab seda teha, siis ärge kritiseerige seda valikut.
Lasin end steriliseerida eelmisel aastal. Operatsioon, nagu iga teinegi, ei ole nii, et naks ja tehtud. Alustuseks täidad dokumente, siis lastakse sul kuu aega veel seedida, siis täidad veel dokumente ja alles siis pannakse sulle opiaeg. Kui on olemas abikaasa, siis tema nõusolekuga dokument on ka nõutav. Mind suunati lisaks veel anestesioloogi vastuvõtule.
Operatsioonist taastumine oli minul kerge, tavaliselt pidavat kõhus ja ka õlavöötmes see sissepumbatav gaas tunda andma, mina ei tundnud midagi, kuigi olen muidu paras hellik. Kõhul on kaks armi, nabaalune on kergelt näha, alumist mul enam näha polegi, täiesti kadunud.
Libiido osas on küll muutuseid olnud. Paremuse poole. Minul hormoonid tõmbasid libiidot maha, samamoodi pärssis ka hirm soovimatu raseduse ees. Praegu on muretu ja palju lõbusam.
Kerge kahetsus vahel on. Alles viimase lapsega hakkasin rasedust ja beebindust nautima ja nüüd on hetketi veidi kurb, et seda enam kunagi kogeda ei saa. Samas vanust ka juba on omajagu.
Muid muresid ei ole. Tunnen, et steriliseerimine oli väga õige otsus. Tegelikult mina kuulusin ka nende naiste hulka, kes olid kindlad, et “ei mina lapsi taha!” ja oleks hea meelega juba 25-30-aastaselt opil ära käinud. Kirusin seda vanusepiirangut, aga näe – kui 35 kätte jõudis, siis ei tahtnud enam midagi opile, tahtsin hoopis last. Peale lapsesaamist mõtlesin hoolega veel lausa paar aastat ning otsus steriliseerida ei tulnud kergelt.
Kui tuttavate hulgas ringi vaadata, siis ca 40-aastaste naiste hulgas on väga palju neid, kes lapsi tahavad ja neid ka saavad.
6 aastat tagasi küll abikaasa nõusolekut ei küsitud. Vähemalt mina küll seda ei mäleta. Ja mõtlemisaega ka mulle ei antud vaid arst pani kohe visiidil opi aja mis oli 2 kuu pärast.aga ma olin üle 40 ja 3 last oli. Vbl tõesti nooremad peavad järgi mõtlema ja abikaasa nõusolek vajalik…
Ma polnud noorem, olin siis samuti 40 ja lapsi kaks. Võimalik, et 6 aastat tagasi olid nõuded leebemad kui aasta tagasi, aga sama võimalik on, et sinu arst hüppas formaalsustest üle. Minu arst on alati ülitäpne (ehk liigagi?) ja selle kuuajase ooteaja kohta ta ütles, et reeglid on sellised. Abikaasa nõusoleku koht oli ühe minu poolt täidetava dokumendi pöördel, seega ei olnud mingi laest võetud nõudega. Arst toonitas ekstra, et mehe allkiri on vajalik.
Samas tean, et mu tuttav (nõutavas vanuses) lasi keisrilõike ajal selle protseduuri ära teha ja polnud seal mingit ooteaega ega mehe luba vaja. Mine võta kinni nüüd…
Kas see siin on see grupp naisi, kes sooviks veel seksida võimalikult paljude meestega, ent samas ei soovi neist rasestuda?
Miks muidu ei saadeta seda operatsiooni tegema oma meest? – Seda seda ilmselt pole olemas.
Kuidas sa saadad? Et sunniviisiliselt lähed ja viidki?
Äkki juhtub, et lähme lahku kunagi, et mis õigusega mina siis ära rikun tal selle, kui ta äkki tulevikus veel kellegiga lapsi tahab. Lapsi tal vähem kui mul ja äkki kunagi tahabki veel, aga mina ei taha ja minuga ta neid enam ei saa.
Uskumatu – mina küll ei suuda olla abielus arvestusega, et ehk soovib tulevikus mu mees kellegi teisega lapsi…
Tasuks sinulgi ehk pilvedelt alla tulla ja hakata aru saama, et miski ei ole igavene. Täpselt nii võib juhtuda, et ükspäev on ja teine päev enam pole. Inimesed me elus on külalised, kes tulevad ja lähevad, tahad seda või mitte. Muidugi oleks tore, kui elakski terve elu ühega koos, ega ei abiellunud ka muu mõttega, aga mida reaalsemalt mõelda oskad, seda parem sulle. Jaanalinnu kombel pea liiva alla pistes või roosade prillidega pilve peal istudes võid kukkuda nii haledalt, et lööb su aju korralikult segi.
Erinevalt sinust suudavad osad kalkuleerida kainelt, miks ei peaks 40+ vanuses enam 4., 5. või 6. last uue jorsiga tegema hakkama. Aga vaadates Kodutunde saadet, siis sellest enamik muidugi aru ka ei saa. “Uus musi tahab ju ka last”.
Tegin selle opi. Kahetsen väga. Mitte sellepärast, et lapsi ei saa, vaid sellepärast, et oma keha ära armistasin. Rasedust saab ära hoida beebimonitoriga. Miks ma seda varianti ei kaalunud, ei tea. Ju siis PK-s pole see monitor nii promotud teema kui steriliseerimine.
Armide tõttu langes ka libiido.
Opp oli raske ja taastumine vastik.
Täiesti mõttetu liigutus oli see.
Kui saaks uuesti valida, ei valiks enam iial seda varianti.
Armide tõttu langes libiido
Ilmselt seda, et teadmine, et tal on armid, jätab ta ilma tundest on tahetud ja ihaldatud.
Emm… Mismoodi beebimonitoriga rasedust ära hoitakse? Minu juhe jooksis selle pakkumise peale kokku.
Ilmselt peab beebimonitori all silmas seda üht vidinat, mis ovulatsioonipäevadest märku annab…
Aga see, et laproskoopilise opi armid libiidot vähendavad, on küll peas kinni….See arm on nii pisike, et peab tegelt suht pingutama, et see sealt naba juurest üles leida…mul on kahest rasedusest sellised venitusarmid, et need opi armid ei paista nende vahelt küll välja, libiidole pole need mingit mõju avaldanud.
Ilmselt peab beebimonitori all silmas seda üht vidinat, mis ovulatsioonipäevadest märku annab…
Aga see, et laproskoopilise opi armid libiidot vähendavad, on küll peas kinni….See arm on nii pisike, et peab tegelt suht pingutama, et see sealt naba juurest üles leida…mul on kahest rasedusest sellised venitusarmid, et need opi armid ei paista nende vahelt küll välja, libiidole pole need mingit mõju avaldanud.
Minu viga -mitte beebimonitor, vaid see teine, mis ovulatsioonipäevi loeb.
Kuigi PK-s võib see ovulatsioonipäevi arvutav monitor olla suur tehnikaime, aga olemas on ta ammu ja töötab korralikult ja usaldusväärselt. Ilma, et kõhule armidega geograafilist kaarti oleks vaja joonistada. Pk-s propageeritakse ikka iga paari kuu tagant steriliseerimist.
Raseduse kontrollimiseks ei ole vaja ennast lõikuda ja armistada. Muidugi, kui on suhtumine, et auk on auk ja pauk on pauk – laske käia.
Mina keha armistamist olukorras, kus saab ka ilma selleta hakkama, ei propageri.
Ilmselt peab beebimonitori all silmas seda üht vidinat, mis ovulatsioonipäevadest märku annab…
Aga see, et laproskoopilise opi armid libiidot vähendavad, on küll peas kinni….See arm on nii pisike, et peab tegelt suht pingutama, et see sealt naba juurest üles leida…mul on kahest rasedusest sellised venitusarmid, et need opi armid ei paista nende vahelt küll välja, libiidole pole need mingit mõju avaldanud.
Minu viga -mitte beebimonitor, vaid see teine, mis ovulatsioonipäevi loeb.
Kuigi PK-s võib see ovulatsioonipäevi arvutav monitor olla suur tehnikaime, aga olemas on ta ammu ja töötab korralikult ja usaldusväärselt. Ilma, et kõhule armidega geograafilist kaarti oleks vaja joonistada. Pk-s propageeritakse ikka iga paari kuu tagant steriliseerimist.
Raseduse kontrollimiseks ei ole vaja ennast lõikuda ja armistada. Muidugi, kui on suhtumine, et auk on auk ja pauk on pauk – laske käia.
Mina keha armistamist olukorras, kus saab ka ilma selleta hakkama, ei propageri.
No jubedad armid ikka tõesti. Mõtle, kui veel juhtud endale noaga näppu lõikama – siis jääb seks küll hoopis ära, kes sellist Quasimodot ikka enam tahab.
Tegin selle opi. Kahetsen väga. Mitte sellepärast, et lapsi ei saa, vaid sellepärast, et oma keha ära armistasin. Rasedust saab ära hoida beebimonitoriga. Miks ma seda varianti ei kaalunud, ei tea. Ju siis PK-s pole see monitor nii promotud teema kui steriliseerimine.
Armide tõttu langes ka libiido.
Opp oli raske ja taastumine vastik.
Täiesti mõttetu liigutus oli see.
Kui saaks uuesti valida, ei valiks enam iial seda varianti.
Hahaa, mina kasutasin seda – enne viimast rasedust. No siiani ei saa aru, kuidas see 4.laps küll hakkama pandi – olin vahekorras täiesti ‘ohutul’ ajal. Minusugustele tuleb steriliseerimine kasuks (üks sündis vahekorrast, mil kasutasin kondoomi). Korra vedasid ka rasedusvastased tabletid alt (see rasedus katkes siiski – muidu oleks lapsi veel rohkem). Mulle lapsed meeldivad, aga igal aastal küll ei tahaks sünnitada. Samas abort on mulle moraalselt vastuvõetamatu (ainult tõsistel meditsiinilistel põhjustel).
vastus sulle 30.05.kell 9.02.
Tõesti me arvame, et teame mida tahame ja mis seisus me oleme.
Ei olnud mul mõtet halastuseks kellegagi laps saada, kuid olles 15 aastat abielus, võib tulla täiesti hull hetk, kui kellesegi nii ära armud, et ise ka ei usu. Pealegi nii pika suhte peale ei saa kunagi öelda, et elu on olnud lõputu kõndimine lilleaasal, isegi kui armastus on suur ja kõik toimib.
Ja kui see teine on läinud valusalt lahku naisest, kes ei soovinud lapsi, siis sa ju saad aru, et mehel on kindel seisukoht selles teemas. Ja teemaks pole madalapalgalisus või muud jorsside teemad, kellega naised ei soovi peret luua.
Ära iial ütle iial, poleks ma ka arvanud, et minuga sellised asjad juhtuvad, päriselt!
(oleme sõbrad ja tegelikult midagi enamatki ei olnud, mees ütles, sa oled abielus ja sul on lapsed, sa ei saa lahutada). hing nutab kuid nii on õige, las see jääda.
Minu mõte oli, et kes te otsustate, kaaluge neid teemasid, seis ,kus te olete praegu võib muutuda.
Pealegi kunstlik viljastumine jääb ju ikkagi.
Lasin end steriliseerida eelmisel aastal. Operatsioon, nagu iga teinegi, ei ole nii, et naks ja tehtud. Alustuseks täidad dokumente, siis lastakse sul kuu aega veel seedida, siis täidad veel dokumente ja alles siis pannakse sulle opiaeg. Kui on olemas abikaasa, siis tema nõusolekuga dokument on ka nõutav. Mind suunati lisaks veel anestesioloogi vastuvõtule.
Operatsioonist taastumine oli minul kerge, tavaliselt pidavat kõhus ja ka õlavöötmes see sissepumbatav gaas tunda andma, mina ei tundnud midagi, kuigi olen muidu paras hellik. Kõhul on kaks armi, nabaalune on kergelt näha, alumist mul enam näha polegi, täiesti kadunud.
Libiido osas on küll muutuseid olnud. Paremuse poole. Minul hormoonid tõmbasid libiidot maha, samamoodi pärssis ka hirm soovimatu raseduse ees. Praegu on muretu ja palju lõbusam.
Kerge kahetsus vahel on. Alles viimase lapsega hakkasin rasedust ja beebindust nautima ja nüüd on hetketi veidi kurb, et seda enam kunagi kogeda ei saa. Samas vanust ka juba on omajagu.
Muid muresid ei ole. Tunnen, et steriliseerimine oli väga õige otsus. Tegelikult mina kuulusin ka nende naiste hulka, kes olid kindlad, et “ei mina lapsi taha!” ja oleks hea meelega juba 25-30-aastaselt opil ära käinud. Kirusin seda vanusepiirangut, aga näe – kui 35 kätte jõudis, siis ei tahtnud enam midagi opile, tahtsin hoopis last. Peale lapsesaamist mõtlesin hoolega veel lausa paar aastat ning otsus steriliseerida ei tulnud kergelt.
Kui tuttavate hulgas ringi vaadata, siis ca 40-aastaste naiste hulgas on väga palju neid, kes lapsi tahavad ja neid ka saavad.
6 aastat tagasi küll abikaasa nõusolekut ei küsitud. Vähemalt mina küll seda ei mäleta. Ja mõtlemisaega ka mulle ei antud vaid arst pani kohe visiidil opi aja mis oli 2 kuu pärast.aga ma olin üle 40 ja 3 last oli. Vbl tõesti nooremad peavad järgi mõtlema ja abikaasa nõusolek vajalik…
Ma polnud noorem, olin siis samuti 40 ja lapsi kaks. Võimalik, et 6 aastat tagasi olid nõuded leebemad kui aasta tagasi, aga sama võimalik on, et sinu arst hüppas formaalsustest üle. Minu arst on alati ülitäpne (ehk liigagi?) ja selle kuuajase ooteaja kohta ta ütles, et reeglid on sellised. Abikaasa nõusoleku koht oli ühe minu poolt täidetava dokumendi pöördel, seega ei olnud mingi laest võetud nõudega. Arst toonitas ekstra, et mehe allkiri on vajalik.
Samas tean, et mu tuttav (nõutavas vanuses) lasi keisrilõike ajal selle protseduuri ära teha ja polnud seal mingit ooteaega ega mehe luba vaja. Mine võta kinni nüüd…
Ei tea, et kirjalikku luba vaja oleks. Arst sellest ei rääkinud. Lihtsalt soovitas ka mehega läbi arutada selle otsuse, et ka tema oleks teadlik. Nõusolekut ma muidugi ei küsi, minu keha.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
