Sattusin ühes FB beebigrupis lugema päris imelikku arutelu. Nimelt on paljud tulevased sünnitajad juba praegu kurjad, et äkki ei saa peale sünnitust haiglast 6 tunniga välja, kuna kodus on kaheaastane, kes ema ootab või koolilaps või mees, kellele vaja süüa teha vms.
Ma ausõna ei julge seal oma nimega sõna võtta, et kas eelkõige poleks tähtis ikkagi vastsündinu ja ema tervis, kõik komplikatsioonid ei ilmne ju kuue tunniga ning peale sünnitust võiks endale siiski korraks rahu anda.
Miks küll võetakse endale roll vastutada igal sammul kõige eest? Küll see isa ka hakkama saab kodus selle kaheaastasega. Niimoodi elades ju tekitataksegi asendamatu olukord ja kinnistub mehe mugavus ja lapse sõltuvus ainult emast.
Perekond on ju ühine ja vanemate rollid peaksid samuti võrdsed olema.
Seal täitsa sellised jutud, et kui kohe koju ei saa tormata, siis vot sünnitan hoopis kodus. Ja nii vihased ollakse kohe sünnitusmaja peale.
Teema: Naised, kes kiirustavad sünnitusmajast koju
Sünnitasin kuu aega tagasi.Enne seda sai muidugi vaikselt möeldud,et kuikiiresti vöib seekord minna ja kas läheb samamoodi kui eelmine vöi on kiirem.Paraku läks köik vastupidi minu ettekujutusele sujuvast sünnitusest.Laps oli suur,sünnitus raske ja vajasin kövasti turgutamist,enne kui sealt laualt üldse palatisse löpuks sain.
Samas mötlen,et tahtsin ka muidugi koju,aga usaldasin oma meest ja telefonis saime ikka suhelda,et kas kodus köik korras sel momendil oli töesti tähtsam ennast uuesti jalgadele saada,sest mees sai kodus väga edukalt hakkama nii lapsevalvamise kui ka söögitegemisega.Tagantjärgi ,ötlesin,et jumal tänatud,et kodus ei sünnitanud,sest halvemal juhul oleks vöinud olukord löppeda kurvalt.Seega parem eelistan anda end spetsialistide hoole alla,kui hakata kiirustama.
Sa vaatad asja liiga enda mättaotsast. Asi ei ole vastutuse võtmises vaid, et lihtsalt ei soovita sünnitusmajas olla, oma kodunt ära. Eelmine kommenteerija muidugi räägib haiglasünnitus vs kodusünnitus, mitte aga sellest, kaua peale sünnitust veel haiglas olla. Need ikka erinevad asjad.
ma olin esimese lapsega peale sündi 3 päeva sees ja ma olin juba nutu äärel seetõttu, tõesti ei tahtnud seal olla. Oma kodu on ikka oma kodu. Ja ei olnud muud probleemi kui lapse sööma saamine. Lõpuks kodus sujus mul asi palju paremini, kui ei olnud iga kord erinevat juttu ja erinevate põhimõtetega ämmaemandaid, kes ainult ajasid segadusse
teisega oli tõesti nii, et laps sündis õhtul ja järgmise päeva hommikul teatasime, et tahame koju minna.
Enamus vastsündinuid on ikka terved. Ja ämmaemandad ütleksid, kui laps vajab veel jälgimist. Kui lapsel on mingi tõsisem terviseprobleem, siis seda öeldakse kohe. Kui on aga nt söömisega raskusi, siis ega see haiglas passimine ei muuda midagi – juhtnöörid saab koju kaasa anda ja paari päeva pärast saba minna last lastearstile näitama.
Sellest, et 6-tunniga koju joostakse, ma kuulen muidugi esimest korda. ootan oma kolmandat last ja olen ka kindel, et ka seekord tahan kiiresti koju saad aoma pere, vanemate laste juurde. Mitte süüa tegema, vaid lihtsalt nende juurde.
Minu jaoks on hoopis veider kuulata oma ema heietusi sellest, et küll oli nõuka ajal tore, nädal aega sai haiglas puhata, laps toodi ainult kindlal ajal toitmiseks su juurde, ülejäänud aja võis ta (mina) kus-iganes karjuda ja küll siis oli ikka hea…väga imelik on kuulata
Mina olen see, kes kuhugi ei kiirusta. Laps on hoidja juures ja usaldan teda. Mingit kohutavat igatsust selle paari päevaga ka ei teki. Mu kaheaastane on sotsiaalne ja hoidja on nii meile kui ka lapsele lähedane inimene. (Ei ole lähisugulane.)
Haiglas end kuidagi halvasti ei tunne. Toit on muidugi huvitav, aga ma olen vajadusel kõigesööja, nii et nälga ei jää. Seedimisega on ka hästi. Ei saa sellest mingeid häireid.
Ämmakate abi ja õpetusi hindan kõrgelt. Pole kunagi seda imelikku vastasseisu mõistnud.
Minu jaoks on see just aeg, millal saan taastuda sünnitusest, tutvuda koos abikaasaga uue ilmakodanikuga ja võtta paar päeva veidi vaiksemalt enne kui tuleb hakata uue elukorraldusega harjuma.
Ei mõista minagi neid igatsejaid eriti… See on veidi selline õpetatud abitus kui mees ei ole võimeline laste eest hoolitsema või ei suudeta hoidjat leida.
Mina olen see, kes kuhugi ei kiirusta. Laps on hoidja juures ja usaldan teda. Mingit kohutavat igatsust selle paari päevaga ka ei teki. Mu kaheaastane on sotsiaalne ja hoidja on nii meile kui ka lapsele lähedane inimene. (Ei ole lähisugulane.)
Haiglas end kuidagi halvasti ei tunne. Toit on muidugi huvitav, aga ma olen vajadusel kõigesööja, nii et nälga ei jää. Seedimisega on ka hästi. Ei saa sellest mingeid häireid.
Ämmakate abi ja õpetusi hindan kõrgelt. Pole kunagi seda imelikku vastasseisu mõistnud.
Minu jaoks on see just aeg, millal saan taastuda sünnitusest, tutvuda koos abikaasaga uue ilmakodanikuga ja võtta paar päeva veidi vaiksemalt enne kui tuleb hakata uue elukorraldusega harjuma.
Ei mõista minagi neid igatsejaid eriti… See on veidi selline õpetatud abitus kui mees ei ole võimeline laste eest hoolitsema või ei suudeta hoidjat leida.
Ilmselt sul ei ole olnud kogemust halbade ämmaemandatega. Kui üks ütleb, et anna RPA-d juurde ja teine ütleb, et oioi, nii võib lapse magu välja venida….
Ei, see ei ole õpitud abitus. Kuidas saab nii enda mätta otsas istuda? Se eon umbes sama tobe vaidlus, et ka smees peaks või ei peaks sünnituse juures olema – igal ühel on oma soovid ja valikud. Ma ei kiirusta koju sellepärast, et mees ei saaks hakkama (mõlemal varasemal korral olime mehega üldse perepalatis). Ma kiirustan sellepärast koju, et ma ei taha haiglas olla. Kus mul puudub privaatsus, oma olemine. Iga hetk astub suvaline töötaja sisse..
Miks nii oma mätta otsas?
Ma võiks ju hoopsi ka halvustavalt öelda, et te olete saamatud naised, kes ei julge vastsündinuga kohe koju minna, sest ei saa hakkama mitme lapsega toimetamisega. Et tegelikutl see, mis teid haiglas sunnib olema, on hirm!
Aga ei, tegelikult ma ei mõtle nii, sest ma suudan mõista, et igal ühel on omad soovid ja igaüks vajab sünnitusest kosumiseks erinevat aega. Minul ei ole vaja olnud kummagi sünnituse järel palju lesida jne, piisab ühest ööst korralikult magamisest. Miks ma peaksin seal haiglas istuma, kui ise olen terve ja laps on terve? Et keegi ei peaks mind “imelikuks”?
Tulge nüüd natuke oma kastist välja ja vaadake ringi, maailm on kirju, mitte must-valge.
Äkki sõltub ka haiglast ja palatist? Kui õnnestub ka seekord saada perepalat, siis kavatsen nautida haiglas olemist nii kaua kui võimalik ja vajalik. Kui pean olema mingi võõra naisega ühispalatis, siis teen küll kõik endast oleneva, et esimesel võimalusel haiglast minekut teha. Minu jaoks on stressi allikas viibida võõra inimesega ühes ruumis, suhelda viisakuse ja small-talki tasemel. Kui tüüüüüütu!!!
Mina olin pärast esimese lapse sündi 3 ööd haiglas ja pärast teise lapse sündi olin 6h hiljem kodus tagasi. Mõne nädala pärast on kolmas sündimas ja tahaks ikka koju nii kiiresti kui võimalik – just nagu üks kägu eelpool kirjeldas, mitte et hakata kodus kokkama ja koristama, vaid kodus mul on parem ja mugavam olla. Mul on parem voodi, toas parem õhk, süüa saab 24/7 ja mees või vanaema saavad beebiga vahel viibida teises toas, et ma saaksin puhata. Ämmaemand, kes tookord meid koju saatis, väitis et statistiliselt rinnapiim saabub tänu lõõgastumisele kojuminejatel 24h kiiremini kui haiglas, viidet ma nüüd panna ei oska. Mis puudutab haruldasi haigusi, mis lapsel järgneva 6-48h jooksul võivad välja lüüa, siis teate, ega haiglas ka keegi su last ööpäevaringselt ei jälgi. Ainus kontakt lastearstiga on seesama läbivaatus 2. või 3. päeval, milleks varakult kojuläinud sõidavad lisaks arsti juurde. Vahepeal on kodus ka võimalik saada abi kas erinevatelt nõuandeliinidelt või sõita tagasi haiglasse (10-15min autoga meilt kodust). Väljaspool koroona-aega on 6h pärast kojuminek meedikute poolt igati soodustatud valik.
Minu arvates on hoopis imelik, kui naise ainus võimalus puhata on olla sünnitusmajas oma pere eest päevade kaupa peidus, sest niipea kui ise oled pildil, ootavad kõik, et sa neid teenindaksid. Minu mees ja suured lapsed on küll nii hakkamasaajad, et ma tean, et nad võimaldavad mulle kodus puhkust ja rahu.
Minu meelest on see teema, kus on täiesti mõttetu tegeleda üksteisele vastandumisega, et minu arvamus on õige, teised tuleb järelikult kohe ära “diagnoosida”. Igal ühel omad motiivid. Minu kiiks on see, et ma lihtsalt ei soovi olla haiglas võõra inimesega ühes palatis, niisamuti nagu ma ei soovi olla ka oma kodus, kui seal on külas pikemalt keegi kolmas, kes seal tavaliselt ei ela, a la vanaema, hoidja, isegi ema-isa-ämm-äi. Minu jaoks on see lihtsalt kõige privaatsem aeg olla ainult oma perega. Kus saan seda kõige paremini nautida, seal plaanin olla. Abituid mehi ja lapsi pole mõtet üldse teemasse sisse tuua, see on tüüpiline katse alavääristada teise naise pereelu mingite klišeedega. Mul on ka mitu kogemust, kus haigla personal ajab seinast seina juttu mulle. Mina lasin küll kõrvust kõik mööda ja tegin nii nagu ise heaks arvasin. Pealegi on suhtlemine alati kahepoolne protsess. Haiglast saad tihti vastu seda, mida ise välja annad, mis hääletooni, nõudlikkuse ja sõnastusega.
Mina põen natuke seda, et pole veel konkreetset plaani, kuhu jätta sünnituse ajaks vanem laps, kes on siis alla 2-aastane. Meest tahaks sünnitusele kaasa kindlasti, sest esimesel sünnitusel oli ta hindamatuks toeks. Ideaalis võiks ta muidugi edasi haiglasse ka jääda, aga selle aja elaksin üle ka ilma temata. Lapse vanaemad ja vanaisad käivad kõik palgatööl ja mitte sellistel kohtadel, kus saaks minimaalse etteteatamisega kohe mitu päeva vabaks võtta. Seega ise eelistaksin ka seda, et saaks kiiremini koju, lihtsalt logistika pärast. Kui oleks vanema lapse hoidmine lahendatud, siis poleks probleemi mitu päeva haiglas olla, mina ennast seal halvasti ei tunne ja tegelt on mõnus, kui saab ennast ainult beebile pühendada, keegi toob sulle 3x päevas süüa ja muud tegema ei pea.
Mulle just nii meeldib, et ei pea millegi pärast muretsema, muudkui vedele ja tissita ja maga, palju jaksad. Söök tuuakse ette, tuba koristatakse ära. Eks see kojuminek on ikka selline eufooriline ja püha üritus, ikka ootan ka, ja peale teist last on juba kodus veel keegi, kes ootab emmet ja keda ise igatsen. Nüüd neljandaga ei teagi, mis teen, kas lasen mehel üldse koju minna (ehk sünnituse ajal on haiglas minuga, teised lapsed vanaema hoole all) või jääme koos perepalatisse. Aga kardan ka, et kipun ikka kiiresti koju oma voodisse ja laste juurde. Aga mitte sellepärast, et mees ei saaks hakkama vms.
Minu viimane sünnitus oli küll paar aastat tagasi ja ilmselt on koroona tõttu asjaolud muutunud, aga varem oli tõesti normaalne juba 6 tunni pärast koju saada. Kui sünnitus kulges hästi, tegemist oli kogenud sünnitajaga ja vastsündinuga ka kõik korras, siis sünnitusmajal polnud huvi sünnitajat kauem n-ö ‘kinni hoida’. Perepalatite arv on piiratud, osakond pole kummist. Nagunii on perepalateid vaja nendele, kes peavad kauem olema (nt keiserlõikega sünnitanud peavad 3 ööpäeva olema ja eelisõigusena perepalatis, sest sageli on vaja tugiisikut/hooldajat. See tähendab, et perepalat on 3 päeva hõivatud ning tavasünnitajad võivad sellest ilma jääda).
Ma oleksin ka soovinud varem koju saada, aga esimene kord tekkis mul palavik (pidin ise ööpäevaks jälgimisele jääma), teisel korral tehti erakorraline keiserlõige (rääkisin end siiski juba 48h hiljem koju), kolmandal korral oli jälle erakorraline keiser ja enneaegne laps – kokku olin 6 päeva sünnitusmajas, sest laps ei hakanud imema, vaid ainult magas ja kaotas kaalu.
Mina lähen varsti sünnitama 3.last. Ma olen ka mõelnud, et ideaalis ta võiks sündida tööpäeva öösel, et saaks järgmisel päeval juba koju. Ma ei soovi koju, et koristama ja vaaritama hakata vaid omas kodus on mõnus. Nagunii peale sünnitust hoolitseks meie eest mees.
Mingit kohutavat igatsust selle paari päevaga ka ei teki
Lapsed on erinevad. Minu 3 lapsel oli 2-aastasena selline igatsus, et ka lasteaeda poleks olnud õige neid selles vanuses panna. Ei pannud ka, oli võimalik kauem kodus olla.
Esimesega olin loomulikult nii kaua haiglas kui tavaliselt kombeks. Aga teisega enam mitte. 6 tunniga küll ei kujuta ette, et minema võiks saada, sest vajalike asjatoimetuste jaoks kulub haiglas palju aega. Laps tuleks lastearsti poolt enne koju saamist ikkagi üle vaadata ja ka enda olukord tuleks naistearst/ämmaemanda poolt lasta üle kontrollida. Olenevalt lapse sünni kellaajast (nädalapäev niiväga ei mõjuta) võib selleks kõigeks kuluda kas pool või peaaegu terve ööpäev. Olengi siis esimesel võimalusel haiglast lahkunud ja seda personali heakskiidul: korduvsünnitaja, normaalne kerge sünnitus, ajaline terve laps, imeb hästi – mis siis ikka kauem sees hoida. Saab vabaks jäänud voodikoha järgmisele anda, kellegi sünnitustoast ootamast ära tuua.
Mina muide haiglas magada ei saa. Ja tavapalatis on üpris ebamugav. Mitte, et seal midagi puudu oleks, isegi on tavapalatis juba kõik hästi, aga kodus on siiski palju-palju parem.
Sünnitasin üsna hiljuti teise lapse ning oleksin saanud juba hommikul koju (sündis öösel), kuid soovisime mehega magamata öö välja puhata, ei tundnud, et jaksaksime veel kahest ka kantseldada, pluss tehti siiski õmblused ja käimine oli vaevaline. Kui aga perepalatit saanud poleks, siis oleks pakkumise vastu võtnud, sest ise oleks olnud keeruline beebiga tegeleda ja mees poleks ju juurde jääda saanud… Rääkimata sellest, et ühispalat tundub õudukas.
Minu arvates on haiglas mõnus aga kodus veel mõnusam. Just see, et saan oma diivanil olla jne.
Olen nõus, et paljudes peredes õpitud abitus. Naine on nii mehe kui naise eest.
Minul õnneks on mees iseseisev ja saab kõigega hakkama, ei ole vaja muretseda ei laste ega toidu pärast.
Ma kavatsen 2-3 päeva haiglas istuda ???? Minipuhkus, aeg mulle ja mu uuele beebile enne kui koju lähen ja teise põnniga mässama hakkan.
See on muidugi praegune mõte. Võib-olla kraabin juba 6 tundi hiljem ust, et uue pereliikmega koju saaks ????
Mina olin haiglas nädal. Kaks ööd intensiivis. Õnneks edasi olin küll perepalatis, aga tahtsin ka koju. Seekord mõtlen, et oleks kõik hästi ja saaks võimalikult kiiresti tagasi koju. Minu jaoks polnud haigla puhkus. Oma kodu on oma kindlus, aga tervis esmalt.
Mina sünnitasin juulis reedesel päeval ja laupäeval nõudsin koju. Lapsel oli imemisvõte selge, kaalu oli kaotanud normis piires, minuga kõik korras. Ei tahtnud seepärast koju, et abikaasa endaga hakkama ei saaks (beebi 2-kuune ja selle aja jooksul on mees ise kokanud/koristanud, ise olen süüa paar korda tegema pidanud) vaid ma ei tunne end võõras kohas mugavalt (kuigi olime Pelgus selles kõige uhkemas perepalatis), ei saa magada, söögitädid-ämmaemandad voorivad koputamata sisse-välja jms, samas kodus on kõik käe-jala juures ja pingevaba olek. Lastearst küll hirmutas, et oi, mis kõik juhtuda võib ja et tema ikka ei tahaks meid koju lubada. Jah, võib küll juhtuda, aga statistiliselt ei juhtu ja ma ei jaksa kogu elu pidevas hirmus elada. Lõpuks öeldi, et ega sünnitusmaja vangla pole ja minge, kui tahate, aga avalduse pidin kirjutama, et läksin omal vastutusel koju.
no ma olen koju ikka sellepärast kippunud, et seal on abikaasa abi olemas mitte vastupidi 😉
Esimesega ühispalatis olles, tahtsin ka võimalikult kiiresti koju. Oleks perepalati saanud oleks mõnuga nautinud seda aega. Kui peaks järgmise lapsega ka ühispalatis olema, siis tahaks ka võimalikult kiiresti koju saada, sest ühispalat on ikka tõeline põrgu.
Ma olin eelmisel korral ema ja lapse toas. Ei kippunud koju, saime 2 ööpäeva pisikesega omavahel natuke harjuda. Laps terve, sõi ja endal kõik korras. Võtsin seda kui privaatselt aega lapsega koos olemiseks.
Minu viimane sünnitus oli küll paar aastat tagasi ja ilmselt on koroona tõttu asjaolud muutunud, aga varem oli tõesti normaalne juba 6 tunni pärast koju saada. Kui sünnitus kulges hästi, tegemist oli kogenud sünnitajaga ja vastsündinuga ka kõik korras, siis sünnitusmajal polnud huvi sünnitajat kauem n-ö ‘kinni hoida’. Perepalatite arv on piiratud, osakond pole kummist. Nagunii on perepalateid vaja nendele, kes peavad kauem olema (nt keiserlõikega sünnitanud peavad 3 ööpäeva olema ja eelisõigusena perepalatis, sest sageli on vaja tugiisikut/hooldajat. See tähendab, et perepalat on 3 päeva hõivatud ning tavasünnitajad võivad sellest ilma jääda).
Ma oleksin ka soovinud varem koju saada, aga esimene kord tekkis mul palavik (pidin ise ööpäevaks jälgimisele jääma), teisel korral tehti erakorraline keiserlõige (rääkisin end siiski juba 48h hiljem koju), kolmandal korral oli jälle erakorraline keiser ja enneaegne laps – kokku olin 6 päeva sünnitusmajas, sest laps ei hakanud imema, vaid ainult magas ja kaotas kaalu.
Kus haiglas keisriga eesõigus perepalatile on? :O sünnitasin erakorralise keisriga ITKs 3 aastat tagasi ja perepalatist võisin vaid und näha – kolmekesti tavapalatis. 3 päeva sees ka ei hoitud, olin 2 ööd ainult kuna ütlesin, et mina ei saa lapsega hakkama ilma meheta pärast operatsiooni… kiire kojuminek põhjustas emakapõletiku…ei olnud tore aeg.
Pelgus nad ikka võimalusel leiavad/sätivad perepalati keisritele. Ilmselt mitte päris mitte nii, et on teada ja nö broneeritakse…
Aga eks see olegi Pelgu ja ITK erinevus. ITK on haigla – seda parimas mõttes. Pelgulinnas on eelkõige sünnitusmaja. Juba keisrijäegne aeg (taastumine narkoosist) on üsna erinev. Pelgulinn on palju inimlikum minu meelest. Aga see on subjektiivne hinnang, sest olen vaid Pelgulinnas lapse saanud.
Keegi siin väitis, et Pelgulinnas vooriti palatisse pidevalt. Minu kahe aasta tagune kogemus oli risti vastupidine. Esiteks rääkisid kõik ämmaemandad täpselt sama juttu (naba puhastamine, imetamine, enese eest hoolitsemine pärast keisrit, valuvaigistamine, lisa andmine beebile (süstla ja sõrme abil) jne.), mingit edasi-tagasi voorimist ei toimunud ja kõik peale nn “söögitädi” koputasid uksele, tutvustasid end ja oma külastuse eesmärki. Liigselt meid ei segatud, kuid vajadusel oldi alati olemas. Peegli peal oli valves oleva ämmaemada telefoni number juhul kui ta nö valvepostil polnud. Meil tekkis üks väga ärev olukord, kus tema abi oli vaja. Reageeriti meie kõnele positiivselt, abivalmilt ja kiirelt.
P.S. Vabandan oma veidi terava kommentaari pärast eespool. Ma muidugi ei mõelnud neid naisi, kes ütlevad, et neil on kodus mugavam (arusaadav, inimesed on erinevad ja ühispalat pole muidugi eriti meediv) vaid neid, kes päriselt ka räägivad, et mees ei saa ju eriti ise hakkama ja 2-aastane ju igatseb kohutavalt…
TÜK-is ka pandi mind keisriga eelisesse, aga ega seda ei saagi ju teha juhul, kui vabu palateid pole.
Mina olen see, kes kohe koju tahab. Esiteks on sünnitused lihtsad olnud, kuskilt ei valuta, istuda/astuda olen saanud nagu tavaliselt, lapsed on terved olnud, elan haiglast 1 km kaugusel. Seega miks ma peakz tahtma haiglas olla, kui ma võiks parem oma kodus perega koos olla? Ei ole kunagi perepalatit ka saanud ja olen kaks ööd mõlemal korral seal piinlema. Ühel korral palatikaaslase laps röökis terve öö, kuigi minu oma magas 8 h järjest. Teisel korral üks ema norskas nagu traktor, mis puhkus see olla saab 😀
Mina olin esimese lapsega sees kolm ööd. Laps sündis õhtul hilja ja hommikul vara peale kolmandat ööd sain koju. Tegelt oleks koju saanud ka eelneval õhtul, aga mingil asjapulgal, kes mind üle pidi vaatama, olid käed tööd täis.
No see oli kohutav. Olin ühispalatis ehk mingist magamisest polnud juttugi ja ma olin juba enne sünnitust kaks päeva magamata. Ma olin deliiriumis unetusest juba. Samuti oli mingi gripi kõrghooaeg või puhang või ma ei tea isegi mis, aga külastama ei lubatud kedagi. Kuna laps sündis hilja õhtul, siis esimest kordas süüa sain alles järgmine hommik olles eelnevalt ma ei tea kui kaua söömata ja see oli ka mingi lürp ning ega need järgmised toidukorrad ka just kaloraažilt eriti ei pakkind. Ega ma seal oldud aja jooksul kõhtu täis ei saanudki. Mingist automaadist käisin ostmas näkse, aga ainult neist ka ei tahtnud toituda. Nälg ja magamatus.
Mul läks mitu nädalat väljasaamisest enne kui ennast jälle inimesena tundsin ja olin depressiooni äärel. Ausalt arvan kui oleks varem koju saanud oleks rutem sellest välja tulnud, oleks ka mees abis saanud olla.
Praegu KUI saan perepalati ja KUI mees saab juures olla, siis võiksin olla haiglas paar päeva, vastaval juhul ma lihtsalt põgenen ise sealt.
Minu sõbranna töötas sünnitusosakonnas ja ütles, et keiser ei ole eelis kunagi, pigem eelistatakse keisrite hoida isegi intensiivis esimene öö või ühispalatis, et oleks parem ülevaade sest see pole loomulik sünnitus ja opp on ikkagi opp.
Vaidlen vastu! Mina sain eelise, mulle öeldi seda. Üks öö loomulikult intensiivis! Aga nagu ma eespool ütlesin, kui pole palateid, pole ka eeliseid. Küllap osakonnad pisut ka erinevad.
Sünnitasin oma kolmanda lapse Rootsis, ja siin tõesti lastakse 6 tunni pärast koju, kui beebiga kõik korras on. Minu laps sündis õhtul, seetõttu olime sees veidi kauem, sest lastearst, kes lapse enne koju laskmist üle vaatab, tuli muidugi hommikul, mitte keset ööd. Ise oleksin hea meelega teise öö veel haiglas olnud, aga kuna näidustusi polnud, siis ei tulnud see teemakski.
Neljas sündis Eestis vastu hommikut, haiglas olin veel ühe öö lisaks sünniööle ja siis küsisin tõesti koju, ei näinud mingit põhjust seal edasi vedeleda. Nad oleksid mind muidu ühe öö veel sees hoidnud. Sünnitusloosse kirjutatigi “varajane kojuminek omal soovil” vmt. Minu jaoks naljakas peale kolmanda sünnituse kogemust.
Kiirustasingi koju, sest jah, mees ei oska kodu hoida ning süda valutas alla kahese pärast. Mis siis on? Mis see kellegi teise asi on? Hea meelega oleks kauem haiglas puhanud.
