Teema: Naised kes on lubanud vägivaldsest mehest lahku minna…

Olen mitmeid kordi läinud sest ma olen lubanud iseendale,et minu laps ei kasva vägivallaga aga enne praegust meest oli mul vist otsaette kirjutatud-,,Joodikud ja vägivaldsus teretulnud!”. Kõik olen pikalt saatnud peale esimest puudutamst!

Mina kannatsin 6 aastat, pea lõi selgeks alles siis, kui mees sõrmusega välja ilmus ja mind naiseks palus. See oli mu tõeline selguse hetk. Õnneks lapsi ma temaga ei saanud. See mees alandas ja mõnitas mind, samuti korduvalt vägistas, sest tema arvates oli see naise kohustus. Päris peksa ma küll kordagi ei saanud, kuid käsi väänas ta küll ja küll, kõrist võttis ka kinni ja tõstis mind vastu seina üles. Kodus lukutaga olin ka korduvalt (mees ise läks sõpradega välja, võttis mu võtme ära ja lukustas ukse väljaspoolt) jne.
Aga sellisest suhtest välja murdmine vajab ikka kõva tahtejõudu. See mees käis mind veel aastaid pärast ahistamas ja peale passimas. Liikusin sel ajal igal pool ringi meessoost sõpradega, sest lihtsalt kartsin meeletult. Aga vaatamata sellele leidis ta momente, kui olin üksi jäänud.
Tema kõnedele ma ei vastanud, sõnumid kustutasin lugemata ära, postkastides, msn-is ja kõikvõimalikes kohtades blokeerisin ta ära jne. Mitu aastat võttis aega temast lahti saamine, kusjuures tol ajal oli tal endal juba uus naine ja isegi laps, kuid mind käis endiselt veel ahistamas ja ähvardamas.
Nüüd on mul aga super tore mees, oleme abielus ja meil on 2-aastane laps. Ma ei jõua oma õnne ära tänada:)

Mina astusin suhtes välja kooselu viiendal aastal. Keeruline oligi seetõttu, et kõik algas tasapisi, alguses oli mees väga tore, tähelepanelik, tegi kinke… Siis hakkas olukord üha kummalisemaks minema, alguses süüdistasin kõiges ennast, et kuidas ma küll ei oska nii head meest hoida ja miks ma temaga nii halvasti käitun.

Siis tuli järgmine etapp, kus hakkasin vähehaaval taipama, et hoopis tema käitub minuga halvasti. Et tema meele järgi olla ongi võimatu. Vaimset vägivalda on alguses lihtsalt raskem ära tunda. Aja jooksul sagenesid füüsilised ründed, alguses pigistamised, kinni hoidmised, millegagi viskamised, väänamised. Hiljem lisandusid ka mõned löögid.

Lahkumine ei olnud lihtne, mees ähvardas mind kõigega, millega sai. Sellegipoolest suutsin lõpuks siiski lõpliku otsuse vastu võtta. Sellele järgnes mehepoolne ukse taga kraapimise periood, sületäite kaupa lilli ja kingitusi. Õnneks ma ei murdunud.

Tagantjärele võin öelda, et lahkuminek oli mu elu parim otsus. Taastusin sellest kõigest mitu aastat, pidevalt tekkisid seosed, et mida ta mingis olukorras öelnud või teinud oleks. Sain üha enam ja enam aru, millise pinge all ma tegelikult elanud olin, kui palju ta mulle liiga tegi. Ise sellises suhtes olles ei taju kõike päris selgelt, inimene ju harjub olukorraga.

Elu läks aga ainult ülesmäge, üks kordaminek teise järel. Nüüdseks olen tõeliselt harmoonilises abielus mehega, kelle puhul mul pole iial tekkinud tunnet, et ta oleks võimeline mulle liiga tegema. Meil on ka kaks last. Eksiga olen igasuguse suhtlemise lõpetanud.

Mina olin vägivaldses suhtes u 1,5 aastat. Kuigi olin tänapäeva mõistes ikka väga noor (21), sain juba siis aru, et see ei vii kuhugi. Armastus oli suur ja kirglik, aga kaine mõistus tuli appi (või hoopis rasedus, mis polnud planeeritud). Ma ei soovinud, et mu laps elaks vägivaldses keskkonnas.
Mina sain ka peksa, nuga oli rohkem kui korra kõril (tollel korral kaalusin 2.korruse aknast väljahüppamist), ribid peksit mõraseks (olin siis juba rase), silmad sinised, rihmavorbid seljal jne jne. Õnneks, peale neid kehalisi väärkohtlemisi, võttis Vanajumal mind oma kaitsva tiiva alla ja ma sain sellest inimesest lahti. See oli väga raske ja aeganõudev, kuna ta oli üliarmukade ja lisaks kriminaalse taustaga. Ta ei jätnud mind rahule. Lõpuks teavitasin oma õiguskaitseorganites töötavaid sõpru olukorrast ja ütlesin, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis vähemalt teavad, kust otsida.
Tänaseks on sellest möödas pea 15 aastat. Laps on mul täielik vägivaldsuse vihkaja. Ta teab, kes ta isa on, aga nad ei ole kunagi suhelnud. Lapsel on nn uus isa ja olen ikka öelnud, et suhtu temasse lugupidavalt, sest ta aitas meid siis, kui seda kõige rohkem vajasime.
Peale seda kogemust ma tõeotasin endale, et mitte kunagi ei ela ma koos ega suhtle mehega, kes tõstab minu vastu kätt! Suhtes on nii, et kui korra oled peksa saanud, siis nii see ka jääb, lubagu mees mida iganes … järgmine kord tuleb varem või hiljem niikuinii.
Olge tublid:)!