Olen teises kooselus ja mõlemad mehed on olnud suurepärased, targad, intelligentsed ja koduhoidvad. Teiste arvates.
Aga ma tunnen, kuidas ma tahan omaette olla, poole päevani voodis vedeleda, lugeda, süüa kuna tahan ja mida tahan, kellelegi aru andmata. Õhku hingata.
Aga selle asemel on mul mees, kes eeldab, et lähme hommikul koos aeda muru niitma ja rohima, siis koristame tube ja vaatame jalgpalli. Vahepeal võiks ma poes ära käia ja midagi maitsvat valmistada ja siis oleksin voodis tema päralt. Tunnen kui ahistatud ja kammitsetud ma olen. Muidugi võiksin kõigele ei öelda, aga tean ette, et sellele järgneks vaidlus ja suur selgitustöö. Vaielda ja kodurahu rikkuda ma ka ei taha. Oma unistustes elaksin ma ridakas või suuremas korteris,(ütlen juba ette, et materiaalselt saaksin ka üksi seda endale lubada) võtaksin hommikul teki ümber, teeksin kohvi,läheksin terassile, naudiksin päeva algust ja loeksin värske lehe läbi…Selle asemel teen mehele süüa ja kui ta ärkab, hakkab vaidlus (tema meelest on see vist vestlus)..laste teemal, söögi teemal, heakorra teemadel..neid meeldivaid ühiselt veedetud hommikuid ja sõbralikke vestlusi ei ole enam, oma otserünnakutega on ta hävitanud igasuguse soovi avatud olla, suhelda. Seega ma ei tea, kaua ma suudan enne kui ankrutrossid päriselt katkevad..
Nüüd siis tunnengi huvi, kas keegi on sarnaselt tundnud ja pikaajalise suhte lõpetanud? Kas tuntakse kahetsust ka või hoopis kergendust?
Teema: Naised, kes te olete paarisuhtest välja astunud, kas tunnete end õnnelikuna?
Mulle tundub,et probleem pole mitte niivõrd selles,et tahaksid väga üksi elada,kuivõrd selles,et mehepoolne käitumine on tõesti ahistav.
Sinu soovid istuda terrassil,nautida päeva kulgu,on ju täiesti normaalsed ja peaksid olema teostatavad ka kahe inimese kooselu puhul.
Äkki Su mees lihtsalt ei tea,et see on nii oluline Sulle?
Tema korraldab lihtsalt teie pere kvaliteetaega enda meelest?
Igal juhul peaksid enda soove rohkem arusaadavaks tegema.
Aga vastates Sinu küsimusele,siis mittehooliva ja manipuleeriva mehega olen kooselu lõpetanud küll ja tundnud kergendust,aga minu meelest pole Sinu probleem hetkel selles.
heh, meil on vastupidi, mees ainult logeleks, mina tahan, et asjad liiguks, aga kõike ei saa üksi ka teha ja siis ma ikka käin talle peale, et seda ja teist vaja teha, mind lihtsalt nii häirib, et kõik on ligadi-logadi ja muudkui lükatakse edasi
aga mees muidugi vaikselt ei kannata ka, ütleb, et ta ei taha teha ja ei teegi
ma arvan, et supersuhe peaks võimaldama igal ühel olla ja toimetada palju enda vajaduste järgi. sul järelikult supersuhet pole. ma ei oska sulle nõu anda. ma olen peaaegu kogu oma elu olnud üksi (olen pea 40) ja ma tunnen ennast hästi. suhteid ma sellesama ahistatavuse pärast ei tahagi. tahan ainult väga häid suhteid, aga see on ikka paras loterii.
kulla naine, miks sa kodurahu huvides enda tahtmised tahaplaanile lükkad?! hakka elama nii nagu sulle meeldib. kooselu ei saagi õnnestuda kui mõlemad pooled kompromisse ei tee, kui tehakse vaid nii nagu ühele osapoolele meeldib. vedelegi mõni hommik voodis ja loe raamatut, pärast joo terrassil kohvi ja loe lehte. sa ei ela ju ometi isaga koos, kes sind käsutab. ka pole ta sinu laps, et sa talle süüa tegema pead. hakka elama, muidu vaatad 20 aasta pärast tagasi ja näed teistele elatud ja endale elamata elu.
Järgmine kord kui mees sõna võtab 🙂
Tõsta laps talle sülle. Hari kuus pangega asteta kõrvel 🙂 Naerata 🙂 Ütle, et sinul on täna vaba päev ja kui tagasi tuled tahad kindlasti midagi väga head süüa. Ja astu sõna lausumata uksest välja. Kui mees jõuab miskit öelda, naerata 🙂 ütle jah kallis ma tean, et see kõik on väga raske. Aga ma võtan vaba päeva 🙂 Ja astu uksest välja. Tunni ajapärast lähed tagasi ja ütled otsustasin oma vaba päeva koos teiega veeta :):) Ja kui sellest tüli tekib, küsi, et kas pean kauemaks äraminema ? Kui sa oled majanduslikult iseseisev nagu kirjutad ja oled sellised hingeseisundis nagu kirjutad, siis peaksid sa olema võimeline ka näitama, et võidki äraastuda. Ja mees poti panni, pesuvahendite ja lapsega üksikisaks.
oi kui tuttav. Suhe ei toimi kui vaid üks pool pingutab. Võtsin kätte ja hakkasin elama nii nagu mina tahan. Ütlesin, et kui talle ei meeldi, hakaku astuma. Pool aastat jauras, paar korda pakkis asju, siis rahunes maha. Vaielda, veenda, diskuteerida ei ole vaja – asjatu energia raiskamine ja ajab probleemid segasemaks. Põhjenduseks piisab, et sina tahad ja sulle meeldib. Kui mees armastab, peab ka oskama hinnata sinu tahtmisi ja vajadusi.
See, et naine surub enda vajadused maha kodurahu huvides on üldine ja sellest ka kirjutatakse palju eneseabi raamatuid. Ma sain sealt tuge ja abi.
Valikuid on vaid 2:
– jätkata nii ja suruda oma elu, oma soovid ja unistused maha
– täita oma soovid-unistused ja riskida üksijäämisega.
Minul hakkasid muutused sellest, et otsustasin, et minu vajadused on SELLEST kooselust olulisemad.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Hari kuus pangega asteta kõrvel 🙂 Naerata 🙂 [/tsitaat]
Palun tõlget
Aga leppige kokku, et ühel päeval naudite ja võtate mõnuga (või pool päeva ja pool päeva), teisel päeval tegutsete. Kooselu koosnebki kompromissidest.
Päris ainult enda vajadustest siiski lähtuda ei saa – kaaslase omadega tuleb ka arvestada ja loomulikult laste omadega.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga leppige kokku, et ühel päeval naudite ja võtate mõnuga (või pool päeva ja pool päeva), teisel päeval tegutsete. Kooselu koosnebki kompromissidest.
Päris ainult enda vajadustest siiski lähtuda ei saa – kaaslase omadega tuleb ka arvestada ja loomulikult laste omadega.[/tsitaat]
no meil näiteks ei toimi kokku leppimine ka, üks variant, et ei lastagi midagi planeerima hakata, istutab ennast teleka v arvuti taha ja ei lase ennast segada või kui vahel õnnestub ka midagi kokku leppida, siis on lepitud ajal väsimus või haigus või kuskilt paha olla või on tulnud mingi muu kohustus vahele (a la vaja poodi minna) ja siis lükatakse kõik plaanid muidugi edasi
oi, kui sa teaksid, KUI HEA on üksi ollllllaaaaa 😀
ma ei ole kahe aasta jooksul sekundikski kahetsenud, et selle otsuse tegin 😀 oli väga tänapäeva kohta ikka väga pikk kooselu, lapsedki juba oma elu peal.
teen kõike seda, millest kirjutad ja just siis, kui ma seda tahan :):)
mingit uut meest minu majapidamisse ei tule niipea, kui üldse kunagi 🙂
MILLEKS KÜLL??????
ehk siis, kui 70 olen tahaks seltsiks kedagi kõrvale, aga võta võõras taat majja ja kui oled natuke harjunud, siis sureb ära ja hakka siis võõrast inimest matma ka veel.
ma loodan, et mustast huumorist saadakse siin ikka aru 🙂 (viimast lauset mõtlen)
No esimese asjana soovitaksin siiski pereteraapiat. Võib olla on nii, et aja jookusl olete minetanud oskuse teineteisega suhelda. Võib olla saaks kõrvalise abiga teie suhtest veel täitsa asja ning jõuate teineteise mõistmiseni, kui mõlemad seda veel siiski soovite. Ja isegi kui mitte, siis vähemalt ei jää närima kahtlus, kas äkki oleks ikka veel midagi teha saanud.
Aga jah, omast kogemusest võin öelda, et üksi on võrreldamatult parem, kui ahistavas suhtes. Eks vahetult peale suhte lõppu oli ikka raske ka, iga nii uus situatsioon tahab harjumist. Aga peale seda oli nii tohutult hea, et oleksin peaaegu metsa saatnud praeguse abikaasa :). Isegi ei tahtnud mõelda uue suhte peale, aga ta oli õnneks piisavalt järjekindel ning ma olen talle selle eest väga tänulik. Sest kuigi üksi võib olla imehea, siis tõeliselt suurepärases suhtes olemine on veel õige natuke parem ;)!
Mina ka ilmselt üksi elama loodud. 16 aastat olin abielus ja aina õnnetu. Ma nii igatsesin seda üksiolemist, millest teemaalgataja kirjutab. Nüüd lahus juba 10 aastat ja kordagi pole otsust kahetsenud. Mitte, et mulle üksi olemine meeldiks, aga üksi elamine küll ja seda ma muuta ei tahaks. Õnneks olen leidnud enda kõrvale inimese, kes samamoodi mõtleb, seega meile sobib hetkel kõik suurepäraselt.
See vist tabab suurema tõenäosusega naisi, kes varakult kodu-lastega pihta hakanud. Nn naiste \”keskeakriis\”, mis pidi saabuma varajastel pesapunujatel enne mehi ehk nii 30ndate teises pooles.
Ise olen just teistpidi elanud, 20ndates õppinud-ringi hullanud-reisinud ja nüüd ülirõõmus paarisolija:)
Ma armastan oma elu! Olen tradistioonilisest paarisuhtest eemal juba kuuendat aastat. Kui paarisuhtes olin pigem ohvrimeelne, siis nüüd olen iseseisev, julge, saan kõigega hakkama ja teen, mis tahan.
Üks olulisemaid on mulle minu vabadus – vabadus käituda spontaanselt ja just nii, nagu ise heaks arvan. Kindlasti naasen kunagi taas pereelu juurde ja siis tulevad ka lapsed ja kõiksugu kohustused, kuid praegu sellega kindlasti ei kiirusta, sest nii mõnus on:)
Kõik mu aeg ja raha jääb mulle endale. Käin kell 2 öösel jooksmas, olen hommikuni üleval, joon veini, vaatan lollakaid seriaale, loen segamatult raamatuid, magan laupäeval kella 2ni, vaatan emotsionaalselt karjudes jalgpalli, toon koju mehi, joon end täis, põen rahus pohmakat, viskan riided põrandale, ei pese mitu päevi nõusid, kuulan kõvasti muusikat ja laulan, ostan meeletus koguses sushit ja söön kõik ise ära, võtan auto ja sõidan sihitult niisama, saadan meestele spontaalseid ja napakaid sõnumeid, kepin keda tahan, raiskan pool palka raamatute-kino-teatri-kingade peale, võtan hoiupaikadest kasse hoida, jätan voodi tegemata, korraldan kodus pidusid, jne.
Jah, kindlasti on mu loetelus pooled asjad sellised, mida on võimalik vabalt ka paarisuhtes teha, kuid mu mõte on, et saan seda kõike teha ükskõik, millal pähe tuleb, ilma kellelegi selgitamata ega kellegagi arvestamata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Olen teises kooselus ja mõlemad mehed on olnud suurepärased, targad, intelligentsed ja koduhoidvad. Teiste arvates.
Aga ma tunnen, kuidas ma tahan omaette olla, poole päevani voodis vedeleda, lugeda, süüa kuna tahan ja mida tahan, kellelegi aru andmata. Õhku hingata.
Aga selle asemel on mul mees, kes eeldab, et lähme hommikul koos aeda muru niitma ja rohima, siis koristame tube ja vaatame jalgpalli. Vahepeal võiks ma poes ära käia ja midagi maitsvat valmistada ja siis oleksin voodis tema päralt. Tunnen kui ahistatud ja kammitsetud ma olen. Muidugi võiksin kõigele ei öelda, aga tean ette, et sellele järgneks vaidlus ja suur selgitustöö. Vaielda ja kodurahu rikkuda ma ka ei taha. Oma unistustes elaksin ma ridakas või suuremas korteris,(ütlen juba ette, et materiaalselt saaksin ka üksi seda endale lubada) võtaksin hommikul teki ümber, teeksin kohvi,läheksin terassile, naudiksin päeva algust ja loeksin värske lehe läbi…Selle asemel teen mehele süüa ja kui ta ärkab, hakkab vaidlus (tema meelest on see vist vestlus)..laste teemal, söögi teemal, heakorra teemadel..neid meeldivaid ühiselt veedetud hommikuid ja sõbralikke vestlusi ei ole enam, oma otserünnakutega on ta hävitanud igasuguse soovi avatud olla, suhelda. Seega ma ei tea, kaua ma suudan enne kui ankrutrossid päriselt katkevad..
Nüüd siis tunnengi huvi, kas keegi on sarnaselt tundnud ja pikaajalise suhte lõpetanud? Kas tuntakse kahetsust ka või hoopis kergendust?[/tsitaat]
Võimalik, et te ei sobi inimestena kokku, teie elamise rütm ei ühti. Mees paistab olevat organiseerija ja plaanija, kes tahab, et kõik oleks maksimaalselt ja \”õigesti\” tehtud, pluss veel pidev kontrollivajadus. Sina soovid oma elus rahulikult ja ilma piiranguteta kulgeda.
Kuidas te suhte algusaegadel olite?
Ajas ikka inimesed arenevad, mõned omadused kinnistuvad, mõned asenduvad, mõned muutuvad kardinaalselt. Vaat nüüd ongi konks selles, kuidas muutustega kaasa minna, ja pole asi ainult endas (juba endaga on vahel väga raske), partneriga peab ka veel kõike jagama (nii enda kui tema muutusi).
Su mees tundub tõeline perepea olevat, kes paneb ka teiste pereliikmete tegevuse paika (nende eest paneb ka kõik paika). Peadki talle väljendama, mida tunned ja asjast arvad. Hooliv kaaslane suhtub su kriitikasse tolerantselt ja võtab aega asja läbimõtlemiseks ja enda analüüsimiseks. Kui teiselt tuleb vasturünnak ja süüdistamine, siis ongi tõenäoline, et mees tahab ka sinu isiksust juhtida ja kontrollida (võimalik, et ta teeb seda mõtlematusest, on lihtsalt mingis kinnistunud käitumismustris sees ja tema teavitamisega võib asi paraneda).
Enda isiksust ei laseks ma ühelgi juhtida, mind nt. selline asi väga ärritab.
Hüpoteetiliselt, kas võib asi selles olla, et sa oled suhte algusest peale vaadanud mõnedele asjadele läbi sõrmede, et kui mees muidu on tubli ja kena/hea, siis oleme koos edasi, kuigi need ja need asjad ei sobi? Oled läinud oma sügava sisemise minaga vastuollu ja teinud kompromisse seal, kus poleks pidanud? Või oled püüdnud olla hästi tubli, sest \”nii on õige ja peab\”, aga aja möödudes väsisid tublidusest ära, aga mees on nüüd harjunud?
Üsna halb võib olla, kui inimene oma kodus ei saa end vabalt tunda ja tunneb mingisugust survet.
Miks minu paar lühiajalist suhet on lõppenud, on olnud just see, et mehed on eeldanud, et olen selline ja selline, teen neid ja neid asju, sest nad on enda jaoks valmis mõelnud, milline nende naine olema peab. Mind nad tegelikult näinud pole. Sellise inimesega ma instinktiivselt ei tunne end vabalt, sest ma tajun, et minult oodatakse pidevalt midagi (isegi see neid eriti ei huvitanud, kas ma olen võimeline seda andma, samas klammerduti visa järjekindlusega).
Inimene, kellega ma sain koos olla, ei oodanud minult midagi, ta oli õnnelik, et olen olemas, oli ise ja lasi minul olla. Lihtne ja hea oli.
Nii et, keerulised lood sul.
BTW: \”enne kui ankrutrossid päriselt katkevad\” – nii huvitavalt öeldud.
Kui on huvi suhet jätkata, siis ei tasu kannatada olukorda, mis sulle ei meeldi, muidu ühel hetkel plahvatadki ja on kõik läinud. Targem on hakata kohe end kehtestama ja vaadata, kas on võimalik saavutada kompromissolukord, kus sa vähemalt nädalavahetuse esimesel päeval saaksid end rahulikult välja magada, saaksid ka paar tundi täitsa oma aega jne.
Muide, mina ootasin väiksena alati reedet, sest kui vedas, viidi meid sel päeval vanaema juurde hoida (seal elasid sugulased lähestikku, palju tuttavaid lapsi, alati oli tore jne). Alles hiljem olen aru saanud, et ilmselt ootasid nemad seda sama palju, sest said tänu sellele laupäeva hommikul kauem magada ja teineteise seltsi nautida. Nii et ära häbene enda jaoks aega võtta, vähemalt meie olukorras tegi see rõõmsaks nii vanemad, lapsed kui vanaema (ja ega seda igal reedel ei juhtunud).
No mulle tundub, et king pigistab hoopis mujalt, see tähendab, et oled endale vale mehe valinud, JÄLLE. Mitte see, et kooselu kui selline ei sobi. Kooselusid on igasuguseid. Õhku peaks mõlemale partnerile jätkuma ja ennast tuleb selgelt väljendada, mille eeldus paratamatult on enda jaoks teema läbimõtlemine.
Meie peres mina tegutseks kogu aeg, mees tahaks lösutada diivanil ja puhata töövälisel ajal, sest tööd teeb ka palju. eks ma siis tulen talle poolele teel vastu ja vaatame filme ja filosofeerime niisama veini juues.
Olen leidnud, et tähtis on, et igal inimesel oleks oma koht, kus ta saab segamatult olla. Olgu see suvilaköks, kontor või jooksmas käimine.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
BTW: \”enne kui ankrutrossid päriselt katkevad\” – nii huvitavalt öeldud.
[/tsitaat]
See on Tätte laul:
http://www.bandeesti.ee/laulud/naitalaul.php?laul=854
vöib öelda kull. mul on yksinda parem. eks yksinda elamisel on ka miinuseid. aga analyysides köiki miinuseid ja plusse leidsin ma, et yksinda elamisel on rohkem plusse kui kahekesi. tegemist oli ka toreda ja igatepidi normaalse mehega aga ju ma siis olegin rohkem selline omapäi käija ja liiga suure egoga vöi midagi. laisk ja mugav. paarisuhe nöudis minult suuremat pingutust… vbl mingil ajal, kui tekib lapsesaamise soov, hindan ma need plussid ja miinused ymber. aga praegu on mul hea elada yksinda. tegelikult funktsioneerib see suhe edasi visiitsuhtena. see on veel köige mugavam variant….
Aastaid tagasi tundsin sedasama. Tahtsin üksi olla – olla iseenda aja peremees. Tundsin end suhtest ja kõigest nii ahistatuna. Kuigi mees tegi kõik, et meil hea oleks. Täna olen väga õnnelik, et seda sammu ette ei võtnud, oleksin parimast mehest ilma jäänud. Nii harmoonilist ja õnnelikku suhet vist ei oleks rohkem leidnud. Tagantjärgi tean, et minu probleem oli selles, et hakkasin suhtes olema, kui sain 16 ja olime selle noormehega väga pikalt koos (7 aastat) ja siis tuli kohe uus suhe peale. Kõik sõbrannad/sõbrad ohhetasid ja ahhetasid, et kuidas mul ikka meestega vedanud jne … ise aga tundsin, et olin kõigest väsinud ja tüdinud. Usun, et oleksin seda otsust kahetsenud, kui oleksime elukaaslasega lahku läinud. Paremat meest ei oskaks tahtagi. Mõtle hoolega, kas tahad ikka sellest kõigest loobuda – pigem ütle mehele, et vajad OMA hingamisruumi (mina ka tegin seda ja sain).
Võib-olla tasuks loobumise asemel selles suhtes piirid paika panna. Mul on kaks last ja mees.
Ma magan kaua tahan, mees ärkab varem ja teeb lastele putru. Keegi ei keela mul tekk ümber terassil kohvi juua või ajakirja lugeda. Ok, lapsed vahel segavad jah, aga nemad segaksid ka ilma meheta.
Kõik see on saavutatud diskussioonide, väikeste tülide, kooskasvamist ja üksteise tundma õppimise käigus. Mees esimestel kordadel kõrvetas pudru põhja nagu ikka, aga aeg õpetab. Loomulikult teen ka mina süüa, koristan ja toimetan. Muru niidab mees, oma herneid rohib ja kasvatab ka ise :). Minul on minu lilleamplid. Jalgpalli vaatab ka üksi, ma teen samal ajal midagi endale meelepärast.
Koos elamine ei tähenda, et naine elab mehe elu. Hetkel tundub, et sa lihtsalt ei oska suhelda. Ava ennast mehele ja räägi, mis sulle meeldib, mitte ära eelda, et teine pool oskab sinu mõtteid lugeda! Ja kui vaja, siis vaidlegi, mitte ära alistu ja vingu ja ole selline tuhvel. Mismõttes sa ei taha kodurahu rikkuda? Vaikselt ussitada, siis kohvrid pakkida ja lapsed (vist jälle) ilma isata jätta on siis parem variant kui kordki elus ENDA SOOVIDE EEST SEISTA?
Ennast on sul vaja muuta, mitte meest!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma armastan oma elu! Olen tradistioonilisest paarisuhtest eemal juba kuuendat aastat. Kui paarisuhtes olin pigem ohvrimeelne, siis nüüd olen iseseisev, julge, saan kõigega hakkama ja teen, mis tahan.
Üks olulisemaid on mulle minu vabadus – vabadus käituda spontaanselt ja just nii, nagu ise heaks arvan. Kindlasti naasen kunagi taas pereelu juurde ja siis tulevad ka lapsed ja kõiksugu kohustused, kuid praegu sellega kindlasti ei kiirusta, sest nii mõnus on:)
Kõik mu aeg ja raha jääb mulle endale. Käin kell 2 öösel jooksmas, olen hommikuni üleval, joon veini, vaatan lollakaid seriaale, loen segamatult raamatuid, magan laupäeval kella 2ni, vaatan emotsionaalselt karjudes jalgpalli, toon koju mehi, joon end täis, põen rahus pohmakat, viskan riided põrandale, ei pese mitu päevi nõusid, kuulan kõvasti muusikat ja laulan, ostan meeletus koguses sushit ja söön kõik ise ära, võtan auto ja sõidan sihitult niisama, saadan meestele spontaalseid ja napakaid sõnumeid, kepin keda tahan, raiskan pool palka raamatute-kino-teatri-kingade peale, võtan hoiupaikadest kasse hoida, jätan voodi tegemata, korraldan kodus pidusid, jne.
Jah, kindlasti on mu loetelus pooled asjad sellised, mida on võimalik vabalt ka paarisuhtes teha, kuid mu mõte on, et saan seda kõike teha ükskõik, millal pähe tuleb, ilma kellelegi selgitamata ega kellegagi arvestamata.[/tsitaat]
Hell yeah! 😀
lõpetasin pika suhte ja väääga hää on! Ainuvõimalik valik ja otsus. Kaua- kaua oli ängistav, rusuv, vale. Arvasin, et minul. Täna mõtlen tagasi, et armastus vajab kahte. Ja kui minul oli paha, oli seda tegelikult ka väga tõenäoliselt mehel, kuigi lahutuse vastu punnis ta erilise hooga…
Ühesõnaga- öelda tahan seda, naised, me oleme emotsionaalsed ja mõtleme, oi, kui paha meil on. Tuleb aga arvestada, et tegelikult on halb ka mehel, mõlemal. Teie suhe ei toimi kummagi jaoks. Vaevalt, et mees naudib Sinu passiivsust (tema silmis jne jne). See õhkkond kandub ju kõikjale, ka voodisse, kes seda naudiks?!
Ehk- teil on mõlemil halvasti. Räägi mehega, et Sul on halb. Küll näed, tal on ka sulle üht- teist öelda..ehk saate korda??
… jätk
samas, ma ei väida, et kõiki suhteid on võimalik korda saada. enda omast tean raudkindlalt, et see oligi vale suhe. lihtsalt tagantjärgi olengi rahulikum, tean, et me olime valed ja mõlemil oli halb. lahutusega tegin talle teene 🙂 leida parem naine. küll tänab mind veel kunagi!
teie aga saate ehk korda! edu!
Olen juba paar aastat koos oma lastega üksi. Lahku läksime minu algatusel, tundsin end samamoodi – ahistatuna, mult oodati pidevalt midagi, olid lilled, kingitused … kuid ei olnud seda mõnusat \”iseolemise ruumi\”.
Täna – olen õnnelik, roosa ja rahul. Teen täpselt seda, mida soovin ja millal soovin. Ja kui on mingi \”kodukäija\” tekkinud, siis hoolitsen selle eest, et ta liiga ära ei kodustuks. Vana elu ei tahaks tappes ka tagasi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
