Teema: Naisel meessõber

#4008235:

Üsane olema – olema igas olukorras rõhutatult emane.

No sellise väljendi sa mõtlesid nüüd küll ise välja. Ma tean väga hästi, mis on üsa, aga üsane omadussõnana on sinu nõme väljamõeldis.

#4008298:

slaavi naistel on see ka väga kombeks.

No nemad teevad rohkem nagu näitemängu, et rikkam isane endale saada, sest pooled mehed ju mõtlevad nii, et kui naine juba teise naise peale õhinasse läheb, siis minuga voodis on ju lausa püss.

#4008307:

Pole midagi sellist iial kuulnud, et mehed nii mõtleks või et see näitaks õhinasse minekut. Pigem on nad eluga rahulolevad, rõõmsameelsed, heatujulised, vabalt võtjad jne. Neil on hästi kõik, selles on asi.

Muidugi amelevad heteronaised omavahel meeste tähelepanu saamiseks, kui seda avalikult tehakse. Oled rumal, kui seda ei tea.

#4008298:

No mina pole küll kuulnud, et mehed oma meessõpradega flirdivad, kuigi hiljuti lugesin artiklit, et mehed olla meestega seksist üha enam huvitatud, seega võibolla nad siis flirdivad.

Kas tõesti on nii raske aru saada lausest “see flirt on siis lihtsalt teise eesmärgiga, mitte seksuaalse suunitlusega”, ise pead end veel keeleliselt kõrgelt arenenuks?
Mõeldud oli, et sõpradega suheldes tunned kerget elevust, see suurendab rahulolutunnet. Sõprade vahel on teatud keemia, mida igaühega ei ole. Laiali minnes on hea olla.
Saan aru, et “flirt” ei ole selle kohta õige sõna, aga kui sina võid öelda “üsane”, siis mina võin öelda, et sõprade vahel käib ka omamoodi flirt.

#4004712:

Minul ei ole ühtegi meessõpra ja mu mehel ei ole ühtegi sõbrannat. Minul on sõbrannad ja temal on sõbrad.

See on küll väga veider, nii armukadedad olete?

#4011413:

Naisena, kes oma tegevuses vägagi maskuliinses valdkonnas: jah, mul on palju meessoost sõpru, kellega kohtume aegajalt, käime koos söömas (lõunat), kinos ja teatris ei käi (sest ma lihtsalt ei käi nendes kohtades). Lilli ja kingitusi ei tooda, välja arvatud sünnipäevadel.

Üldiselt on jutud hobi ja ühiste teemade tasandil – töö, hobi, keskkond, päevapoliitika, sõbrad, lemmikloomad, reisimine ja üldiselt kuidas kellegi pereliikmetel läheb. Meeste-naiste teemadel ei räägi, pereelud on igaühel enda omad ja suhete lahkamist ei toimu. Vahetevahel seltskonnas mingi lõõpimise käigus lipsab kellelgi allapoolevööd nalju sisse aga üldiselt jääb alati kõik viisakuse piiresse ja kõik austavad kõigi piire. Olen seda meelt, et niikaua, kuniks kõik osapooled säilitavad kaine ja aruka meele, ongi võimalik sellisel moel suhelda. Ja alati võib muidugi olla nii, et meespoolel on mingid lootused või ootused aga see on meie, naiste, endi teha, kui kaugele me asjad laseme.

Mees on mul ka kodus olemas, eks ta ole mõõdukalt armukade aga saab aru, et ma suhtlengi peamiselt selles valdkonnas meestega, sest naisi on siin vähe. Jah, suhtlen heameelega ka naistega, mul on samas valdkonnas ka mitmeid väga häid sõbrannasid, kellega oleme aastaid suhelnud ja läbi käinud. Ju on mul lapsepõlvest saadik sees see tunne, et meestemaailm on põnevam, kui titelapid, riided, kodukoristus ja meigiuudised. Ei huvita ja ei viitsi kaasa rääkida. Aegajalt, kui mõnda sellisesse naisteseltskonda satun, siis tüdinen kiiresti ja lülitan end vestlusest välja. No ei ole minumeelest selles mitte midagi huvitavat, mida jagada.

Sellele aga, kes siin põlastas eelmist kommenteerijat selle pärast, et too meestega suhtlemist eelistab – katsu aru saada, et maailmas on inimesi väga erinevaid. Niipalju kui on Sinusuguseid kes meestega ühist teemat ei suuda leida, on naisi kes ei taha-soovi-oska-viitsi naistega kodu koristamisest ja titelappidest ja meigist-moest rääkida.

Sa ju trollid, eks? Haige oleks mõelda, et meie seas tõesti nii ajupestud ja seksistliku mõttemaailmaga naisi liigub, kelle arvates “naiste maailm” on mingid titelapid ja kodukoristus. Millise trauma peab olema saanud naine, kes teisi naisi inimesteks ei pea?

Ma ei ole iial oma sõbrannadega rääkinud kodu koristamisest, titelappidest ega meigist-moest. Räägime samadel teemadel, millest sina oma meessoost sõpradega ja palju enamastki. Need teemad ei erine küll kuidagi nendest, millest ma oma meessoost heade sõpradega räägin. Ja ma töötan samamoodi valdkonnas, kus enamik on kahjuks mehed.

Eriti haige on veel see, et sa oled oma sõnul naine? Ja kas sa tõesti arvad, et sa oled ainus naine, keda huvitavad kellegi töö või hobid, reisid, poliitika või päevakajalised teemad? Las ma arvan, nii kui seltskonda mõni naine ilmub, sa hakkad teda koheselt alavääristama ning temaga mingist kodumajapidamisest rääkima. Parem tegele oma lapsepõlvekodust kaasa saadud traumadega, selle asemel, et teisi naisi sihilikult alavääristada, et ennast täisväärtusliku inimesena tunda.

Minul oli seoses elukoha muutusega suur avastus, et ongi olemas meestejutud ja naistejutud. Noorena elasin linnas, kus minu tuttavateks olid kindla eriala huvilised. Mitte kunagi ei tekkinud seltskonnas viibides mingeid meestegruppe ja naistegruppe vaid olidki ühised jututeemad. Mul oli palju meessoost sõpru, kellega koos veetsime vahel töö või hobi tõttu päevi ja tunde koos. Aga mitte kunagi ei teinud ükski neist mulle lähenemiskatseid vaid olidki tõesti sõbrad, kellega oli lihtsalt hea juttu rääkida. Aga siis kolisin oma mehega maale elama. Maal on vähem inimesi ja oled sunnitud kõigi inimtüüpidega suhtlema. Algul oli mul tohutult raske harjuda, et ongi olemas naistejutud ja meestejutud ja seltskonnad jagunevadki soopõhiselt. Ja kõige hullem, et meestega suheldes püüdsid mitmed kohe oma naise nina all seksuaalse alatooniga labasevõitu nalju minu suunas visata. Õnneks see tegelikult läks üle kui nad nägid null huvi minu poolt. Aja jooksul õppisin nii naistejutte rääkima kui ka nende meestega suhtlemal nii, et nad ajavad minuga küll juttu aga ei püüa enam neid ebameeldivaid seksistlikke kommentaare visata. Tegelikult on enamus neist toredad inimesed, aga ilmselt teistsuguses suhtluskeskkonnas kogu elu elanud. Tõenäoliselt selliseid meeste- ja naistejuttude seltskondi on ka linnas piisavalt. Inimese elukogemus selles osas on väga sõltuv sellest, kas tema harjumuspärases seltskonnas toimub selline soopõhine eraldumine või mitte.

#4012005:

Sa ju trollid, eks? Haige oleks mõelda, et meie seas tõesti nii ajupestud ja seksistliku mõttemaailmaga naisi liigub, kelle arvates “naiste maailm” on mingid titelapid ja kodukoristus. Millise trauma peab olema saanud naine, kes teisi naisi inimesteks ei pea?

Ma ei ole iial oma sõbrannadega rääkinud kodu koristamisest, titelappidest ega meigist-moest. Räägime samadel teemadel, millest sina oma meessoost sõpradega ja palju enamastki. Need teemad ei erine küll kuidagi nendest, millest ma oma meessoost heade sõpradega räägin. Ja ma töötan samamoodi valdkonnas, kus enamik on kahjuks mehed.

Eriti haige on veel see, et sa oled oma sõnul naine? Ja kas sa tõesti arvad, et sa oled ainus naine, keda huvitavad kellegi töö või hobid, reisid, poliitika või päevakajalised teemad? Las ma arvan, nii kui seltskonda mõni naine ilmub, sa hakkad teda koheselt alavääristama ning temaga mingist kodumajapidamisest rääkima. Parem tegele oma lapsepõlvekodust kaasa saadud traumadega, selle asemel, et teisi naisi sihilikult alavääristada, et ennast täisväärtusliku inimesena tunda.

Et Sina räägid oma sõbrannadega sellistel teemadel, on ainult tore, ma kiidan seda, väga.

Aga õnneks või kurvastuseks tuleb tunnistada, et jah, ma olen naine ja ei, ma ei alaväärista kedagi, ei seltskonnas ega ka mitte eraviisiliselt. Ma ei alavääristanud kedagi ka oma eelneva kommentaariga, ma lihtsalt tõin välja selle, mis meie ühiskonnas täna veel paraku on norm. On tore, et on ka naisi, kes oskavad tehnilistel aladel rääkida kaasa ja algatada juttu ja olla võrdväärne vestluspartner, minumeelest on see absoluutselt võrratu.

Loe mu postitus uuesti läbi ja mõtle, kes meist tegelikult praegu keda alavääristab, kas mina naisi, või sina mind (sinule täiesti tundmatut inimest).