Mida teie arvate sellest jutust? Link
Ma tavaliselt isehakanud elu- ja suhteasjatundjate nõuandeid ei loe. Aga selle jutukese lugesin läbi. Kaunis pilt juures ju, ja… Iseenesest, see kõik, mida ta räägib on ju ilus ja kohati ka õige. Teisalt… Päris elus ju enamasti niimoodi ei ole. Saan aru, et ta on alles oma pereelu algusteel. On siiralt õnnelik ja armunud. On kindel, et kõik läheb vastavalt soovitule, kui naine on armastav, hooliv, andestav ja sõnakuulelik.
Aga, mis kogemuste ja salanippide jagaja on neiu, kes ise ei ole veel oma täiskasvanuea pereelu – mehe-naise suhet ja lapse kasvatamist erinevates eluetappides kogenud?
Tegelikult ei saa me ju oma elu ja suhte kujunemist alati täiel määral suunata. On ju palju asju, mis meist ei sõltu. Praegu mõtlen, kas mina olen kibestunud vanatädi või mis, aga mulle tundub see jutt kohati naiivne ja läbi roosade prillide. Eks tegelikult peabki suhtes oleme heade ootuste ja tunnetega. Aga hakata teisi nõustama teemal, milles endal veel kogemusi ei ole?
Ma olen oma mehega koos elanud 35 aastat. Sellest 29 aastat abielus. Meil on neli last. Aga no mitte ei julgeks teistele suhtealaseid näpunäiteid jagada.
