Teema: Naiselikkus vs. “munadega naine”

Lase ennast lõdvaks, paljude praktiliste küsimuste puhul on tegelikult jumala ükstaskõik kas tulemus on natuke niimoodi või naamoodi. Oledki kohe tiba pehmem ja närvid jäävad ka alles.

Endine \”micro-management\” kuninganna

Tuleb targemaks saada, muud pole vajagi. Asi pole iseloomus vaid kuidas sellega ümber käia.

Ma olen samasugune.
Selle vahega, et ma olengi sellise terava ja nipsakana oma partneritele meeldinud 🙂 Ma meeldin ka iseendale sellisena. Olen iseseisev ja isemõtlev inimene ja pole kunagi arvanud, et naised kuidagi alaväärtuslikud on.

Kuidas sa muudad enda põhiloomust- ja miks peaksid?, sa oled ju nagu sa oled. Ja sa oled täiesti normaalne inimene.
Miks peaks kõik naised olema ühe vitsaga löödud malbed allujad?

Mis paneb mind imestama, on see sinu ebakindlus- et sa üleüldse võtad tõsiselt oma mehe äärmiselt ¨ovinistlikku maailmapilti.

Kurb on lugeda ka kommentaare- tõesti nii üheülbaliselt mõtletegi, 21. sajandil?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tead, ütle oma mehele, et sa ei saa naine olla kui tema ei ole mees!!! Naine ja mees peavad olema tasakaalus. Naiselikust pole ilma mehelikuseta. Kuskil olete teinud vea ja sulle kasvasid munad tagasi.
Ei ole süüdi üks ilma teiseta![/tsitaat]

Ehee…teine küsib kuidas vähem kraagelda ja mitte olla Hitler seelikud ja sina soovitad tal süüdistusi esitada. Kuigi põhimõtteliselt on sul õigus, siis niisugune taktika teemaalgatajat küll ei aita.

Mina olin oma esimeses abielus samasugune munadega naine ja püüdsin kõike ise otsustada, sest \”elu ju oli vaja korraldada\”. Tulemus oli, et elu ja abielu kokkusid hoopis kokku.
Praeguses abielus püüan olla kael, mis pead pöörab. Lasen mehel uskuda, et tema otsustab ja korraldab :). Eks see tahtis alguses kõva harjutamist, aga tulemus on, et olen hoitud ja armastatud ja muretsemist on tõepoolest vähem.

mulle seletas üks meesterahvas ükspäev, kui ma kurtsin, et tööl jube kiire ja mitte ei ole vaba aega, et kui ma oleks Naine, siis ma saaks tegeleda hobidega ja ei peaks midagi muud tegemagi, sest kõige muu eest hoolitseb Mees

ma aga tunnen seda inimest ja tean tema suhteid, jah, naine ei pea tööl käima, talle antakse raha, et ta organiseeriks söögi, koristamise jne, aga mees saabub koju vaid ööseks, lapsega ei tegele, naine on alati üksi, otsib meelelahutust tuttavatelt jne

mis ma tahan öelda, et mulle tehti ka selgeks, et õige naine oleks selline naiselik õrn lilleke, mitte mundage mutt, kes tööd rabab, ja ise otsutab ja ise elab, aga kui annad oma otsustamisõiguse ära, kaotad ka eneseväärikuse, nii et iga kell on ikka munadega olla etem

\”Julgus alistuda\” toimib seal, kus ühiskondlik arvamus ei lase meestel reeturlikult käituda.

Ühiskondades kus meelelahutustööstus ja sellega seotud meedia õhutab nautlemist, vastutustundetust, kõigi soovide rahuldamist kohe ja iga hinnaga, truudusetust jne, ning ühiskondlik arvamus kujuneb selle tarbimisele suunatud pildi järgi, oleks iga naine LOLL, kui ta võtaks endale riski ehitada oma elu üles teisele inimesele, st oma mehele. Alistud, oled naiselik jne – aga kas sinu mees on sama palju mees, kes peab oma sõna, ei purusta sinu habrast maailma?

Kuigi teemaalgataja puhul on väga võimalik et tegu tõesti natuke ülekompenseerimisega, st hirmuga kontrolli kaotada, siis ei ole ma sugugi veendunud, et tema praegune mees on see, kes suudaks talt selle hirmu ära võtta.

Mina näen ajaloo valguses asja hoopis nii, et naisi on sunnitud kogu aeg olema keegi muu, kui nad olla tahaksid. Lõpuks on naistel õigus olla see, kes nad on – lihtsalt inimesed. Nõrgad mehed otsivad aga muidugi viga ikka kelleski teises ja unistavad salamisi Stepfordi naistest.

Ma ütleks, et probleem on mehes ja mitte sinus.

Kuid ok. Rääkigem kogemustest.

Mul oli sarnane mees, kes arvas, et ma olen liiga pealetükkiv. Oma \”tõelises armastuses\” ma siis muutsin end. Kandsin lihtsamaid riideid (tema nõue, khmm, et ma pidada nagu pankuriproua välja nägema), pesin-koristasin, kasin-kokkasin süüa, vaidlustes alati toetasin teda (vaidlusi enam polnud, varsti ka üldse mingit arutelu polnud), ei küsinud tema käikude kohta(ta ei vaevunud varsti päevde kaupa koju tulema), andsin talle alati raha (sest mehe kaks korda suurem palk oli miskipärast alati otsas ja arved maksmata).

Paaria aastaga muutusin non-inimeseks. Halliks varjuks. Härra seevastu õitses üha rohkem kodust eemal. Mulle hakati ette heitma – oled nii igav, nii rumal, sinuga pole millestki rääkida. Kui ma midagi üritasin öelda selle ümberlükkamiseks, siis see oli targutamine. Ühtäkki oli kõik see, mis ma varem olin, minu peamised puudujäägid!

Eneseusk ärkas üles. Võtsin oma seitse asja ja lahkusin. Mees halas veel aastat kolm, kuidas ma olin õel ja vastik libu, et temasuguse kullatüki maha jätsin – ta ju andis mulle suurepärase võimaluse endale kuuletuda, aga mina miskipärast ei tahtnud.

Ta on kõigile oma sõpradele kurtnud, kuidas meil oli \”ideaalne abielu\” mille mina oma \”feministlike vaadetega\” lörri ajasin. Et see ongi tõend, et meil pole naiste eneseteadlikkust vajagi.

Täiendan:

Nüüd olen uues suhtes. Elukaaslane kuulab ja arvestab alati minu arvamusega. Me võime üsna tuliselt teatud teemadel vaielda, kuid me ei solva üksteist. Minu olek pole talle teemaks, ta pole kunagi öelnud mu välimuse kohta muud kui: ilus oled, kallis! Kord küsisin otse, et kas ta tahaks midagi muuta. Mees oli hämmingus ja vastas: aga miks? Sa ju ise tead ennast paremini?

Küsisin, kas minu otsekohene olek ei ohusta tema maskuliinsust. Ta pidi naerukrambid saama. Et mis mõttes? Rahunedes ütles ta, et omada tarka ja tugevat naist partnerina on puhas rõõm, sest sa saad olla tema peale hädas kindel ja muul ajal uhke ta üle.

Ja mis munadesse puutub, siis need on meil mõlemail, sest ahem, naistel on munad sarjadena ju 😉 Ning otsuseid ja juhtimist jagame peres nii, kuidas hetkel on kompententsi ja võhma.

Ma ei saa vist üldse aru, mida teemaalgataja ja osad vastajad naiselikkuse all mõtlevad. Kui mõtlema hakata, siis naiselikkus seostub minu jaoks eelkõige välimusega. Naiselikku käitumist ja iseloomu ei taha ma hästi tunnistada. See on rohkem nagu mingi stereotüübi järgi käitumine minu meelest.

Minu abielus ei ole küll mitte mingit mehelikku ja naiselikku osa. On kaks võrdset inimest, kelle mõlema arvamus on samaväärselt oluline. Ma ei näe ühtegi põhjust olla \”nõrgem\” või \”naiselikum\” kui ma tegelikult olen ega kavatsegi oma arvamust alla suruda sellepärast, et ma naine olen. Mul on olnud mitu suhet ja peab ütlema, et minu teele ei ole sattunud selliseid \”koopainimesi\”, kes eeldaks, et ma \”naiselikum\” oleks. Minu vanemad on mind nii õpetanud ja õpetan ka oma tütart nii. Parem olla üksi kui oma loomust mingi stereotüübi järgi raamidesse suruda.

Võibolla ma liialdan, aga äkki sa oled kuidagi tahumatu ja mees mõtles hoopis seda, et sa oled tulehark? Kui sa varem oled selline pehmem olnud, siis sul on ilmselt nüüd lihtsalt närvid läbi ja sinuga on raske koos elada? Öelda võid ju küll, aga ütlemiseks on omad moodused, kõiki asju ei pea otse ütlema, neid saab kuidagi lilleliselt öelda või siis üldse mõelda asjad ringi ja ütlemata jätta. See, et sa üritad end haiglaselt kehtestada, ei vii kusagile, see peletab inimesi eemale.

Koduhoidja ei tähenda kindlasti seda, et naine istub kodus kui mees ringi tuulab. Lihtsalt see on selline ilukirjanduslik võrdlus :-). Sisuliselt ikka naine nö punub pesa ja loob kodust koha, kus kõigil pereliikmetel on hea olla. See ei välista maailma ühist avastamist, koos arenemist jmt.
Partnerlussuhe kõlab minu jaoks väga häirivalt ,abielu ei ole äri… kooselu võib-olla on …
Isikutes on paljud asjad kinni, kuid inimesed ei peaks suures võrdsusetuhinas materdama neile igiomast. Minu hinnangul on just seetõttu palju üksikuid ja õnnetuid inimesi ning suhted ei püsi.
Munad kas on sünnipäraselt ja kõik toimib või on arenguprotsessis midagi nihu läinud. Kaasaegne maailmakorraldus seda nihuminekut ka igati soosib paraku.

Leidsin ühe asjaliku artikli naiselikkusest

\”Naiselikkus on omadus, mis tuleneb naise süvaolemusest ja seal valitsevast tasakaalust ning rahulolust, et ta on naine. Naiselikkus ei vaja tõestamist (liigset meiki, liiga lühikesi seelikuid jms., liigselt palju meessuhteid), naiselikkus ei võitle vastassugupoolega ega taha tõestada oma paremust. Naiselikkus on naise loomulik olek- nii nagu linnule on loomulik lendamine ja kalale ujumine. Naiselikkus on nauding naiseks olemisest, see sära, mis annab erilise hinguse, ilu ja külluslikkuse kõigele ning kõigile, mida see puudutab.\” – See more at: http://alkeemia.ee/artiklid/Naiselikkus/l-12/c-1578/#sthash.tTpKKXIQ.dpuf

Loen ka parasjagu siin soovitatud raamatut \”Julgus alistuda\”. Super!
Sealt saab nippe, kuidas vingumisest lahti saada, kuidas oma soove normaalselt väljendada – sest mees ei taha seksida oma emaga, kes pidevalt käsutab ja näägutab!

Samuti on siin nippe sensuaalsuse tõstmiseks – näita end, ära nõua, lase tal olla mees ja sind imetleda. Ja kui naine usaldab meest ja usub, et ta on armastatud, siis see särab ka väljapoole ja muudab naise tunduvalt ahvatlevamaks.

Mina olen selle raamatu põhjal juba suures osas alistuv naine, aga raamatu autor ise on pigem endine padufeminist, nii et nõu saab igaüks, kes soovib.

100% ma seda raamatut tõe pähe ei võtaks, aga unustustehõlma kippuv vaatenurk tänapäevamaailmas.