Teema: Naiste 30-ndate kriis — müüt või tegelikkus?

Naiste kriis on see, mida tuntakse hellitava nimetuse \”bioloogiline kell\” all…
30.-ndatel hakkab meeleheitlik rabelemine laste hankimiseks, sest kui kiiresti ei tee, siis läheb kohe aken kinni. Miks seda aga menopausiks kutsutakse, mina aru ei saa. Kui mingi asi on lõplik, siis pole see ju paus? Ilmselt jälle näide mingist väärastunud \”naiselikust loogikast\”…

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu tähelepanekute kohaselt teavad 30-ndates naised väga hästi, mida nad EI TAHA elik seda, millega nad on koos olnud viimased 5–15 aastat aga seda et nad teaksid mida nad tahavad, tuleb küll üliharva ette.

See titejutt on jama. Kõva titetegemine hakkab 20-ndates, 30-ndates seda juba kahetsetakse.[/tsitaat]Ega väga palju valikuid pole jah, kui 20-selt ära ei teinud, siis tuleb 30-ndates rabeleda ja bussi peale joosta. Edasi on juba lõputiitrid ja võti visatakse kaevu…

Minu tutvusringkonnas sellist asja praktiliselt esinenud pole, sest pered ongi loodud hiljem, nii kahekümnendate eluaastate lõpus pärast seda, kui ülikoolid lõpetatud, ‘sarved maha joostud’ ja juba teatakse, mida elult tahetakse.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Siin toodud näidetes ongi enamusel kooselu alustatud suht hilja, kui peaks \”mõistus peas\” olema. Need näited on muide reaalsed, mitte väljamõeldud. [/tsitaat]Kui hilja alustatud, siis võib olla, et suhe loodigi, et saada see laps, enne kui võti kaevus või mis siin öeldigi. Pealegi eks neist kahekümnestest võib sarnase loendi teha, ainult seda, kel suhe 15 aastat püsinud on, ei leiaks. Inimesed lähevadki sageli lahku tänapäeval.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kõigil toodud näidetel olid laps(ed) olemas enne suhet juba. Omavahel on laps saadud pigem muuseas, mitte omaette eesmärgina.
20-ndates lahkuminekutest saab aru, et noorus, rumalus, sarved mahajooksmata jne jne aga 30-ndates peaks nagu aruraasu olema. Ja enamikel juhtudel on just naised lahkumineku algatajad. Mehed on selles vanuses just sellised rahulikud koduspassijad ja alalhoidlikud. [/tsitaat]
minul läks just mees ära peale 13 a kooselu. nüüdseks uue elukaaslasega koos 10a.olime siis 32 a vanused. seega kriis või elu muuta tahtmine on mõlema soo esindajatel.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Toodud näidete puhul küll mingist liiga vara suhtesse astumisest rääkida ei saa. Kõige nooremalt alustas teine näide 24 aastaselt aga ülejäänud on kõik 30-ndates koosellu asunud.

Kusjuures toodud naistest vaid ühe võib vaid ühte mingis mõttes seksuaalses vabameelsuses süüdistada, teised on olnud niiöelda korralikud inimesed. Tõsi, enamikel on 20-ndatel olnud nurjunud kooselu, kust on saadud ka lapsi. Aga noorte värk, arusaadav. 30-ndate suhted on loodud täiesti mõistlikul pinnal aga viimastel aastatel on järsku naised hakanud oma meestest lahti ütlema, sageli täiesti ootamatult pealtnäha. [/tsitaat]

Haa, siia see koer maetud ongi. Noore tüdrukuna ollakse jube korralikud, et mitte öelda tuimad. Ja alles siis, kui kolmekümnendates seksusaalsus tipus, on vaja kiimlema ja katsetama hakata.

Mina pooldan seda varianti, et kolmekümneseks saanud naine on enne laste saamist kõik oma elus ära proovinud ja ei peaks hakkama naistekatest abi otsima ja olematu printsi järele õhkama.

Nutikas naine teab, mida tahab ja võtab rahunenuna oma printsi ära:)

MInul on nö \”kriis\” (olen 30a) iseendas just nyyd. Tunnen, et tahaks lennata , aga tiivad on justkui kärbitud. Ei ole ma rahul oma mehe , ega eluga. Aga… ma katsun leida endas sisemist rahu, et saada ennast tasakaalu. Abielus olen olnud 6a (tuttavad 12 a) ja see oli mu esimene nö toeliselt suur armastus ja pikem suhe. Yhesonaga toeline vasikavaimustus.
Mees on selline nagu ta tegelikult kogu aeg on olnud, ainult nyyd näen seda koike ilma roosade prillideta.
Nö \”kriisi\” esile kutsuvaks faktoriks on vist minu pidev seksuaalne rahuldamatus. Mehel on tihti terviseprobleeme ning seetottu libiido kohati väga madal. Lähedus ja intiimsus on kusagile kadunud ja seetottu éi ole ma onnelik. Inimese pohivajadus armastada ja olla armastatud ei ole täidetud.
Meil on yhine laps ja tunnen, et pean tema nimel pingutama, et meie abielu ei laguneks, aga see enese soovide ja tahtmiste (mitte ainult seksuaalsete vajaduste) alla surumine hakkab lopuks vaimsele tervisele.
Katsun ikka edasi olla arukas ja mitte vinguda, viriseda , ega teha ebaadekvaatseid otsuseid , aga kerge see eneses rahu leidmine pole.
Tegelikult ma ju armastan oma meest ja tean, et rahulolematus on minust endast tingitud. Kes ise ei ole onnelik ei saagi teha teisi onnelikuks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]See pole ju kriis, kui inimene võtab ette samme enda elu muutmiseks. Kriis on siis kui inimene ei tea kes ta on, mis ta tahab ja kuhu ta kulgeb. See kui teatakse kuhu tahetakse jõuda ja tehakse selle nimelt samme, see pole ju kriis.
Miks sa nimetad kriisiks tegutsemist ?[/tsitaat]

Sellisel juhul on minul kriis täitsa kallal ja seega peab paika.

Ma ei tea, kas seda just kriisiks võiks nimetada, kuna emotsionaalses plaanis pakub naisterahvastele rahuldust, aga nii palju, kui mina olen rääkinud üle kolmekümnestega (enda vanused :P), väidavad praktiliselt kõik, väikeste eranditega, et kolmekümneselt elu alles algas ja neljakümnesed väidavad, et hakkasid siis päris tõeliselt seksi nautima, kuigi olid omast arust seda ka varem nautinud. Esimese poole kohta oskan kaasa rääkida seda, et ka mina tundsin kolmekümneselt (siia-sinna), et elu on kaif, kuigi arvasin varemgi, et on kaif. Neljakümnendateni on veel aega. Õnneks. Omast arust naudin seksi 😛
Aa – jajah, seda tuleb küll öelda, et 10 aastat nooremad ja veelgi nooremad on peikakandidaatideks üritanud sigineda. Nii, et hakkab siis pihta. Kuigi ma ei ole noortest meestest kunagi huvitatud olnud, tuleb öelda, et praeguses faasis, kui võrdlen neid omaealistega ja vanematega, siis näevad nad ikka kuradi head välja küll. Vaatame, mis pulli saama hakkab.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ajatusaK kirjutas:[/small]
Naine on vana siis, kui ta hakkab rääkima kui noor ta veel on…[/tsitaat]

Ma siis pole veel järelikult?

PS Ei saa mainimata jätta, et su repliik läheb jumala jutust mööda. Ei näe seost.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]ajatusaK kirjutas:[/small]
Jajah, see aktiivse mittenägemise võime on ka üks sümptomeid…[/tsitaat]

No nüüd saan aru, et väike ärapano toimub. Mis siis ikka. Tegelikult räägin oma vanusest täiesti adekvaatselt.
Või peaks su varasemaid postitusi uurima? Ei viitsi, kuigi sealt võib selguda iva.

Selles vanuses naised on oma lapsed beebidest suuremateks kasvatanud, ise tööle saanud, iseseisvaks muutunud ning kui kodus on parajasti vilets mees, on võimalus naisel uut elu alustada. Lihtne.