Nagu perekoolis juba tavaks on saanud postitusele vastata: logisin kohe sisse, et teile vastata.
Minu ema oli alkohoolik. See algas, kui olime juba hilisteismelised, ja mäletan, et mõnikord tuli totakalt naerev ja lällav ema köögist telekatuppa – käpukil. Me lapsed tundsime ennast väga vastikult. Üldiselt oli ta see nö funktsioneeriv alkohoolik, käis korralikult tööl ja sai kõigega hakkama. Aga õhtul alati jooma, kord rohkem, kord vähem. Ühel õhtul olime sauna kahekesi jäänud ja ma võtsin julguse kokku rääkisin temaga sellest, ja mäletan, kuidas tundsin ennast kui katki rebituna, et pean ütlema emale, keda tegelikult väga armastasin, et ma vihkan seda, mis ta teeb. Et ma vihkan teda, kui ta seda teeb. Ta oli juua täis, nii et sellest ei pruukinud midagi kasu olla, et ma oma südame tükkideks tõmbasin.
Hiljem hakkasin teda häbenema, väga häbenema. Siis ta suri, une pealt, me ei tea, mis juhtus. Ja kui suurem lein mööda läks, siis ma tundsin, et ma olen sellest häbenemise koormast vaba. Mul ei ole hea meel, et ta ära suri, aga mul on väga hea meel, et ma ei pea enam häbenema.
Ta oli kunagi maailma parim ema ja mul oli maailma parim ja turvalisim lapsepõlv, nii et hea et niigi läks, et ta varem ei alustanud.
Ja ta oli nõrk. Ta oli väga nõrk, selles mõttes, et kord juba selles mülkas, siis ta poleks kunagi lõpetada suutnud. Vbla ta selle nahka läkski, me ei tea, me ei teinud lahkamist. Igatahes väga halb oli neid mitmeid ja mitmeid ja mitmeid viinapudeleid leida, kui peale surma koristasime.
Mis ma tahan öelda – kui teil on lapsed, siis teil on päästerõngas. Kõige söövitavam siin maailmas on minu arust kahetsus. Ärge elage nii, et pärast kibedasti kahetsete. Mäletan, et lugesin siit kunagi teemat selle kohta, et mida oma lastega/lastele tehtust kahetsete. Üks naine vastas, et oli oma pojaga vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne. Põhjust nagu polnudki, lihtsalt muudmoodi ei osanud. Ja kuigi poeg olevat täitsa normaalseks inimeseks sirgunud, siis see ema ütles, et kahetsus tahab ikkagi mõnikord lausa hinge nöörida. Ma lugesin seda ja mõtlesin selle peale, kui mu esimene laps oli ca kolmene. Tavatsesin talle tagumiku peale laksu anda, kui ikka muidu ei saanud (omaarust). Siis aga tegin plaani, et luban talle suu sisse, et enam ei löö, mitte kunagi ei löö. Mul läks omakorda aega, enne kui ma talle selle lubaduse andsin, sest no kuidas ma siis üldse teda distsiplineerida saan. Aga lõpuks ma andsin talle selle lubaduse ja enam ei löönud. Ja nüüd on mul kokku kolm last, see kõige suurem on juba 7, ja pole sellest päevast kedagi löönud ja mul on ikkagi väga head lapsed.
Mina kardan kahetsust ja ma võtsin õppust sellest emast, kes oma vigadest rääkis. Ma täitsa mõtlen ta peale mõnikord ja mul on tast kahju ja ma loodan, et ta on mingigi rahu endaga teinud
Leidke endas see jõud, sest eemalepeletatud lapsed panevad teid kord kibedasti kahetsema. Või kui ei peleta päris eemale, siis võib päris hirmus olla neilt kuulda, kui nad on juba täiskasvanud, et valmistasite neile piinlikkust ja nad vihkasid teid. Mul pole mingit probleemi vihata kedagi, keda ma vihkan, aga vihata kedagi, keda ma armastan, see teeb tükkideks.