Sattusin juhuslikult sellele blogile:
http://peatakana.weebly.com/#
Lugesin nii postitusi kui kommentaare. Blogi autor tundus justkui päris mõistlik, aga viimased postitused panid natuke imestama. Esialgu tundus, et on tegemist inimesega, kes otsib uut suhet. Viimastes postitustes siis paljastunud, et tahab hoopis erinevaid sekskogemusi saada. See selleks.
Imeliku tõigana jäi silma asjaolu, et oma esimeseks kogemuseks valis siis väikeste lastega pereisa. Olles väikestest lastest ja mehe suhtes olekust täiesti teadlik.
Mis mind aga põhiliselt imestama paneb seal blogis, on inimeste kommentaarid. Kui paljud naised suhtes mehega magamisele/regulaarsele armukesesuhtele takka kiidavad ja õigustavad suhtes inimestega seksi jms romantilise alatooniga suhete pidamist. Neid, kes seal seda hukka mõistavad, nimetatakse siis moraalijüngriteks ja et see pole ok naistel teisi naisi hukka mõista või viltu vaadata….aga teiste naiste meestega on ok magada :)))
Üks pereema õigustas oma sexting-suhte pidamist sellega, et tahab olemasoleva suhte intiimelu parandada ja enda seksuaalsust avardada 😀 Et suhtes jääb midagi puudu ja siis sekstib regulaarselt mingi sõbraga.
Kuigi vähegi kogenud inimene saab ju aru, et see, mis puudu jääb, on kirg, kuna uudsust ja põnevust pole enam. Parandada oma suhet läbi teise inimesega seksimise ja/või sekstimise..eks ole?
Kas see kommentaarium ja blogi seal on läbilõige keskmisest eesti naisest või iseloomustab see ikkagi teatud kontingenti – neid, kellele seks ja iha on kõigest olulisem siin elus, valmis üle laipade ja teiste inimeste tunnete minema. See “keegi ei tule minu õnne takistama” argument. (armukeste mentaliteet)
Mina ignorandina arvasin, et naised on meestest selles osas ikkagi natuke etemad. Ei ole valmis igaühega ja vaatamata asjaoludele seksima. On vaja tundeid, sümpaatiat isiksuse suhtes ja et silmarõõmu suhtesolek ja/või laste olemasolu ikkagi paneb mõtlema, takistab.