Teema: Naistearst Galina Litter

#3301030:

#3301012:

25+ aastat tagasi ei olnud edukat ettevõtjat. Aga no sel ajal võis muidugi 18selt sünnitata, ajastu oli selline. Üks vahekord, laps järgi. Polnud ju erilisi kaitsevahendeid. Ei tääkinud tol ajal keegi materiaalsest kindlustatutest.

Saan aru, et oled vist väga noor ja eriti ei mäleta 25+ aastat tagasi aegu. Sel ajal olid esimesed ettevõtjad ja edukad inimesed täiesti olemas. Kooperatiivide ajastu algas Eestis 1987ndal aastal – 33 aastat tagasi! Ja 1989 oli Eestis loodud juba tuhatkond kooperatiivi. Peagi avati Pingviini jäätise müügikohad, hakati müüma vahvleid ja suhkruvatti. Ja 90ndatel aastatel oli (maffia kõrval) juba hulk ettevõtlikke ja edukaid inimesi ka tõsisemates valdkondades. Huvitav, keda need maffioosnikud muidu siis pigistamas käisid? Katust käidi ju pakkumas neile samadele ettevõtlikele.

Inimestel oli vägagi soov saada edukaks ja rikkaks. Ja paljud said ka. Lihtsalt, lapse saamist ei planeeritud sel ajal range reegli järgi, et enne maja, auto, suvila, jaht ja suur summa pangakontol, ja alles siis esimene laps.

Ei ole vaja rääkida, et 90ndatel ei olnud veel rasestumisvastaseid vahendeid ja ei teatud raseduse ärahoidmisest midagi. See on ülim rumalus! Meile käis günekoloog koolis vastavaid loenguid pidamas esimest korda siis, kui oli veel vene aeg. See oli 5ndas klassis (aasta oli siis 1985). Sel ajal olid kondoomide kõrval olemas nii rasedusvastased tabletid kui ka spiraal. Minu vennanaine pani spiraali 1987. Tõsi, sel ajal ei olnud hormoonspiraale, vaid oli plastmassist spiraal.

90ndatel oli olemas päris arvestatav valik ras.vastaseid vahendeid. Nii spiraalid (siis juba vaskspiraalid) kui ka pillid. Ise, isiklikult kasutasin mõlemaid variante.

Nii, et ära loo mingeid valesid pilte ajast, kus sa ise veel ehk sündinudki polnud ja mileest sul endal tegelikud teadmised puuduad.

Ma olen üsna vana ja tean täpselt, millised ärikad tol ajal olid või ei olnud. Sinu luuletamised on ühteviisi naljakad ja haledad. Aga pea end siis edasi edukaks ettevõtjaks.

#3301126:

#3301005:

Kas günekoloog ikka tohib epikriisis kirjeldada tema erialasse mittepuutuvaid sündroome?

Mina olen lasknud (mul komisjoni hinnangul, tsiteerin …

Kuidas sa seaduse jõudu kasutad?

Alustage sellest, et esitate asutuse juhile teabenõude: millise õigusnormi või normide alusel günekoloog hindab inimese mentaalset seisundit (“vaimselt ebastabiilne”), kui selleks on hoopiski teine eriala. Tavaliselt tuleb vastuseks lihtsalt udu. Siis esitate SM teabenõude, millise õigusnormi kohaselt peaksid Eesti Vabariigis günekoloogid hindama inimeste vaimset tervist. Vahepeal tehke ka HK teabenõude, et miks HK maksab kinni vot selle asutuse günekoloogi arveid, kuigi günekoloogist teenust (“vaimselt ebastabiilne”) ei pakutud.
Siis puhkad kuukese diivanil ja hakkad vastuseid lugema.
Paar eriarsti suures meditsiiniasutuses ei suuda mulle vastuvõtu aega panna, seda teebki juba aastaid naljakal kombel samal “sunniviisil” ülemarst. Kui neile sobib, ju siis mulle peab ka sobima.

Ei ole nii, et kui olen TTÜ-s ehitusteaduskonna lõpetanud ehituse erialal näiteks allerialal küte ja ventilatsioon, et siis võin ka sildasid projekteerida! Tule mõistus koju!

NB! Epikriisidele esitatavad nõuded muutusid selle aasta sees, keelatud on patsientide pöördumise kopeeri-kleebi meetodil lisamine epikriisidesse!

hämmastav, et nii paljud siin õigustavad arsti käitumist. 22-aastaselt lapse saamine oleks nagu kuritegu, mille arst peab iga hinna eest ära hoidma.

#3301439:

Keset kõrghariduse omandamist ei peaks tõesti paljunema hakkama. Ehk ootaks, kuni kõrgkool lõpetatud ja normaalne töökoht olemas.

Mina olen isegi sellega nõus, aga arsti asi pole küll kellelegi nö aru pähe panema hakata. Võiks piirduda meditsiiniliste teemadega.

#3301444:

#3301439:

Keset kõrghariduse omandamist ei peaks tõesti paljunema hakkama. Ehk ootaks, kuni kõrgkool lõpetatud ja normaalne töökoht olemas.

Mina olen isegi sellega nõus, aga arsti asi pole küll kellelegi nö aru pähe panema hakata. Võiks piirduda meditsiiniliste teemadega.

Need asjad on seotud- vaimne tervis, materiaalne hakkamasaamine ja rasedus-sünnitus- lapse kasvatamine. Kui naine läheb aborti tegema, siis üritatakse veenda, et ehk ikka jätaks laps alles. Samuti võiks ju piirduda vaid meditsiiniliste teemadega.

#3300855:

Arvan ka, et arst väga ei eksinud.

20 aastane ja hakkasid last tahtma? Räägime 10 aasta pärast uuesti, kas ikka on elu paigas.

Ma olen 34. Kas piisavalt vana, et elu paigas oleks? 20-aastaselt abiellusin ja 22-aastaselt saime planeeritult esimese lapse. Olen oma eluvalikutega siiani väga rahul.

Minu meelest on samuti midagi väga valesti, kui varastes 20ndates ei õnnestu 2 aasta jooksul rasedaks jääda. Naise fertiilsuse tipp on kuskil 24-aastaselt ja kui teemaalgataja ootaks näiteks minu vanuseni, siis oleks ta võibolla juba lootusetult hiljaks jäänud.

ps. Mu vanemad asutasid firma 1992 ja enne seda olid tegelenud umbes 3-4 aastat lillede ja aedviljade kasvatamisega, mida käidi Venemaa turgudel müümas. See oli väga hea teenistus, samuti edenes 90ndate alguses äri hästi, kuigi vanemad ei teadnud ettevõtlusest eriti midagi ja nad ajasid ausat äri.

#3301439:

#3301332:

hämmastav, et nii paljud siin õigustavad arsti käitumist. 22-aastaselt lapse saamine oleks nagu kuritegu, mille arst peab iga hinna eest ära hoidma.

Keset kõrghariduse omandamist ei peaks tõesti paljunema hakkama. Ehk ootaks, kuni kõrgkool lõpetatud ja normaalne töökoht olemas.

No mina olen enda elu kujundades ka sama meelt olnud, aga igaühe oma asi, mida ta teeb.

Kui teemaalgatuses toodu tõele vastab, siis tõesti haige värk. Mul sõbranna kogemusest vastupidine näide tuua, kuidas ka üks Eestis kõrgelt hinnatud naistearst hakkas epistlit lugema, et miks 27-aastaselt juba pere planeerimisega ei tegele, kuna varsti juba tiksub bioloogiline kell peale. Kui sõbranna vastas, et tal ei ole partneritki ja ta ei soovi lapsi, siis sai vastuseks, et igatahes praegu on väga hea aeg rasestumiseks.

#3302282:

Minu vanemad ostsid suvila, hulka puitmaterjali, auto (kasutatud, muidugi) ja traktori (linnas elades!). Nende väärtus ajas eriti ei kahanenud ja näiteks traktori sai hiljem päris kasumlikult maha müüa.

Ja see puutub siia kuidas? Suvila, hunnik puitmaterjali ning kaks masinat näitavad materiaalset kindlustatust? Mitte miski neist pole ju kuigi likviidne, suvila osas vähemalt võib arvata, et väärtus ei kahane, kuigi ostjaid suvilatele liiga palju just ei ole. Et traktori maha saite müüa, on teie vedamine.

Me ei peaks antud teemas arutama, kes kui mis eas oli majanduslikult kindlustatud või kui vanalt inimene üldse tohiks lapsi saada. Arsti asi ei ole päris kindlasti täiskasvanud inimesele öelda, et ta ei peaks sünnitama, kuna on liiga noor. Liiatigi, nagu siin juba korduvalt öeldud on, peaks 20aastane juba peaaegu sellest rasedaks jääma, kui meesterahva pükstega vastu tagumikku lüüa. Aga siin üks noor paar ei ole lapseootele jäänud hoolimata kaheaastasest proovimisest. Ilmselgelt tuleks hakata uurima, mis viga.

Kuidas saab selliseid ebapädevaid lisandusi epikriisist (see vaimselt ebastabiilne) välja?

Pole temaga kokku puutunud, kuid kui üldiselt arstidest rääkida, siis on oluline, et arst ei suhtuks patsienti üleolevalt, koostöö oleks sujuv ja igasuguseid analüüse tehes ei tohiks olla „kõva“ käega, vaid arvestama patsiendi soovide ja reageeringuga. Normaalseks ei saa pidada olukorda, kui arst teeb jõuga protseduure, eriti delikaatset laadi ja ei suuda ärevuses ja krambis patsienti rahustada ja tekitab negatiivse kogemuse. Mõni arst on kindel, et ta teab, mis on patsiendil viga ja surub oma arvamust peale, ega otsi alternatiivseid lahendusi. Ja ei lähene patsiendi probleemile individuaalselt, vaid võtab kõiki ühe mõõdupuuga, survestab ja saadab kiiresti tõsise näidustuseta väikesele opile, sest on veendunud probleemi olemuses, kuid kui midagi ei selgu, siis pärast laiutab käsi.

Mina sain esimese lapse 21-aastaselt, tööl juba veidi käidud ja baka ka värskelt käes. Kodu olemas, lapsel oma tuba, aga muidugi laenuga, kas see peaks ka enne lapse saamist likvideeritud olema või kuidas see on siinsete reeglite järgi? 😀
Reisile on laps ka juba korduvalt saanud.
Rasedaks jäin kohe, aga kui poleks 2 aastat rasedaks jäänud, oleks kohe kindlasti arstile läinud. Nüüd, 1.5a peale lapse sündi hakkan lõpetama magistrit. Ei tunne, et oleks millestki ilma jäänud, kõik inimesed ei ole ühesugused, ma olengi pigem kodusemat tüüpi. Kui keegi midagi ütlema tuleks, siis arvaku 😀

#3301612:

#3301469:

Samuti võiks ju piirduda vaid meditsiiniliste teemadega.

Võikski, sest arstil (eriti mitte Galina Litteril) ei ole pädevust selliste teemadega tegeleda. Esimene asi, mida igasugustele nõustajatele õpetatakse, on: oma arvamus jäta enda teada, nõustamine ei seisne selles.

Huvitav. Käin psühholoogi juures ja tema kommenteerib minu juttu küll enda arvamustega.

#3323927:

Huvitav. Käin psühholoogi juures ja tema kommenteerib minu juttu küll enda arvamustega.

Ega paljud psühholoogidki pole pädevad. Osad hakkavad isegi endast patrama, mis on kõige suurem viga üldse. Arvamuse avaldamine võib olla ka erinev, aga kindlasti ei tohi ka psühholoog sulle ütelda, mida sina tegema pead, sest tema arvab nii. See on jäme viga.

#3301012:

25+ aastat tagasi ei olnud edukat ettevõtjat. Aga no sel ajal võis muidugi 18selt sünnitata, ajastu oli selline. Üks vahekord, laps järgi. Polnud ju erilisi kaitsevahendeid. Ei tääkinud tol ajal keegi materiaalsest kindlustatutest.

Mis mõttes polnud kaitsevahendeid? Olid nii vaskspiraalid, tabletid kui ka kondoomid olemas.
Ja olid ka edukad ettevõtjad täiesti olemas.

Paljud vist ei adu absoluutselt, mida selline märkus haigusloos võib kaasa tuua.
Nt võivad probleemid tekkida pangalaenu saamisel või suurele summale elu kindlustamisel. Samuti nt kui peaks vaja olema relvaluba taotleda.
Rääkimata sellest, et on olemas töökohti, kus “vaimselt ebastabiilne” võib ilusti karjäärile vee peale tõmmata.
“Vaimselt ebastabiilne” ei ole diagnoos. See on halvustav üldistus. Mina soovitaksin asjale ametlik käik anda.