Ma loodan, et teemalgataja nüüd liiga ära ei kohkunud ja tema abikaasa kogu seda siia kirja pandud jura ei loe (palun nõnda väljendudes vabandust nende käest, kes kirjutasid asjalikke nõuandeid, neid oli ju ka). Ma ütleks vaid niipalju, et minu jaoks osa selles teemas üles laetud postitusi näitab veelkord — tõsiste ja valusate n.ö. “päris”-elu teemadega ei tasu siia foorumisse kahjuks tihtilugu üldse tulla, järgneb palju õelutsemist, vastutustundetuid väljaütlemisi ja asjatundmatut lahmimist, millest ei ole kellelegi kasu.
See ei tähenda, et elu tuleks ilustada ja probleeme eitada. Pahaloomuline kasvaja on alati halb asi. Erinevate onkoloogiliste haigustega kaasneb paraku sageli vajadus teha raskeid ja tõsiste ning tagasipöördumatute tagajärgedega operatsioone. Mõnel inimesel on eemaldatud pärasool, tavapärane roojamine ei ole enam võimalik ja kogu soole sisu tuleb juhtida kõhule kinnitatud kotti, mõnel samamoodi puudub pärast vähioperatsiooni põis, kõhu peal on sellisel inimesel auk, kust vastava toru abil juhitakse kogumiskotti uriin, auku katab spetsiaalne plaat, mida inimene või tema lähedane peab iga paari päeva tagant vahetama. Naistel eemaldatakse paljudel juhtudel emakas, munasarjad, üks rind või mõlemad rinnad, mis väga palju võib mõjutada nende patsientide enesetunnet ja enesehinnangut naisena. Operatsioonid näo ja suu piirkonnas võivad jällegi moonutada inimese välimust või muuta ta kõnevõimetuks. Mõni saab elu lõpuni neelata vaid vedelat toitu. Naispatsiendi jaoks võib olla väga suureks traumaks ka juuste kaotamine seoses keemiaraviga. Kõik need asjad on mõistagi psühholoogiliselt rasked ja mõjutavad muuhulgas ka inimese enesehinnangut, oma keha tajumist ja seega ka seksuaalsust, seda enam, et kahjuks ei puuduta vähk sugugi ainult eakaid, vaid ka täies elujõus inimesi. Selline vägagi ehmatav vähiliik, nagu munandivähk, kimbutab muide enamasti just päris noori mehi, õnneks küll ei ole see haigus väga sage. Eesnäärmevähk ei ole kõige selle taustal sugugi midagi nii väga palju hullemat, kui teised vähiliigid, see on vähipaikmena lihtsalt teinekord mõneti üle müstifitseeritud. Paljud inimesed tervena arvavad, et kui neid peaks tabama selline haigus, mis nõuab nii koledat sekkumist, nagu eelpool kirjeldatud, siis nemad küll ei tahagi mingit ravi ja ei tahagi edasi elada, aga kui see olukord on käes, siis enamik neist hakkab tegelikult teisiti mõtlema. Sama on ka eesnäärmevähiga ja tegelikult justnimelt eriti sellega. Eesnäärmehaigustega seotud teemade käsitlemise puhul muide mõned terved mehed isegi kirjutavad sageli kommentaare stiilis “õige mees ei lähegi selle kohaga kunagi arsti juurde, sirge mees pigem sureb, kui et laseb endal pärasooles tsurkida” (siinkohal mõeldakse seda, et eesnäärmega seotud uuringud käivad pärasoole kaudu, mistõttu eesnäärmekabustega ei tohikski nagu arstile pöörduda). Ometi on meestehaigustega tegelevate uroloogide ja meestearstide juurde tegelikkuses pikad järjekorrad. Kui tõeline häda käes, siis mõtlemine muutub. Meie hulgas on palju kaaskodanikke, kellele on tehtud mõni eelpool loetletud rasketest lõikustest, aga ometi nad liiguvad tänaval, käivad tööl, kasvatavad lapsi või hoiavad lapselapsi ja (oh imet) mõned isegi seksivad… Jah, mõnel juhul jääb raske operatsiooni mõju lühiajaliseks ja haigus lõpeb ikkagi mõne aasta pärast haige surmaga, kuid on ka palju õnnelikumaid juhtumeid, kus inimene elab veel aastaid, isegi aastakümneid. Tean ise vanemat daami, kes on elanud ilma põieta enam kui 10 aastat ja meest, kel lõigati eesnäärmevähk 52 või 53 aasaselt ja kes nüüd on üle seitsmekümne… Ja uskuge, need inimesed ei ole sugugi kogu selle aja olnud õnnetud.
Otsesemalt teemasse. Kogemuspõhist nõu võib saada mõnest vähifoorumist, kindlasti oskavad nõustada ka meestearstid, iga päev ennekõike raskeid lõikusi tegeval onkokirurgil ei pruugi selleks olla kahjuks alati aega. Palju asjalikku infot on ka inglisekeelses internetis. On olemas erektsiooni toetavad tabletid, vaakumpump, kirurgilised meetodid. Nende kohta loe siit: http://www.erektsioon.ee/erektsioonihaire-abc/erektsioonihaire-ravimeetodid.html
Üldiselt tasub selle teemaga aga alles siis põhjalikumalt ja konkreetsemalt tegelema hakata, kui lõikus tehtud, sest sageli taastub noorematel meestel erektsioonivõime teatud määral ka ise ja selles suhtes, kas mingit tõsisemat sekkumist on seksuaalse võimekuse taastamiseks üldse vaja, saab teha otsuse tavaliselt umbes aasta pärast operatsiooni. Selleks ajaks peaks enam-vähem selge olema ka haiguse edasine prognoos ja see, millist ravi on veel vaja (nt kiiritus- või keemiaravi) ja millised on selle kõrvalmõjud. Lisaks tuleb meeles pidada ka asjaolu, et tavapärase vaginaalse seksi kõrval on palju teisi võimalusi: suu, käed, seksuaalmänguasjad jne. Mõned mehed naudivad ka oraalseksi ilma erektsioonita või osalise erektsiooniga. Erektsioonihäire (mida raskel kujul ei pruugi ka kõigil selle operatsiooni üle elanud meestel üldse tekkida) ei tähenda, et seksuaalsusel ja igasugusel seksuaalelul on nüüdsest kriips peal. Jah, kõik need muud võimalused kuuluvad kategooriasse “see pole päris see”, tõsi ta on, kuid parem midagi kui mitte midagi ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab… Põie ja pärasoole kontrollimisega ning erektsiooniga on muide tihti probleeme ka meestel, kes jäävad nt seljaajutrauma tõttu ratastooli. Seega veelkord — eesnäärmevähk ei ole maailma lõpp, ei ole isegi mitte kõige koledam asi, mis ühe keskealise mehega elus juhtuda saaks. Lisaks: ka Onu Bella ja Jaan Kaplinski avameelsed raamatud eesnäärmevähi teemal räägivad tegelikult ju justnimelt sellest, et elu läheb edasi vaatamata haigusele. Kollane seltskonnameedia loob sageli roosamannase pildi sellest, kuidas kõik inimesed on kõrge vanuseni täiesti terved, imekaunid ja seksuaalselt väga võimekad. Tegelikult pole see kaugeltki nii, probleeme, sh tõsiseid probleeme ning väga keerulisi eluperioode on paljudel, aga inimene on hämmastavalt kohanemisvõimeline ja visa, saavad hakkama paljud teised ja saate ka teie. Mõnel naisel on mees, kellel on kerge uriinipidamatus ja erektsioonihäired, mõnel mehel jälle naine, kellel eemaldatud emakas ja üks rind. Nii lihtsalt on.
Teemaalgatajale ja tema abikaasale — jõudu, kannatlikku meelt ja head paranemist!
