Teema: Nali

Minu vastus on nüüd küll vist teemast mööda (st pahupidi), aga mul on ainult üks teema, millel ma ei suuda teha ega mõista mitte ühtegi nalja, see on see praegune sõda. Kui keegi oleks nii lahke ja paneks siia mingi V-U sõjateemalise nalja, mis oleks naljakas?

Kõik muud teemad minu arvates kannatavad naljategemist – haigused ja surm, koroona, kliinasoojenemine, religioon, homondus, rassism jne – kõik  need nö tundlikud teemad. Muidugi tuleb valida seltskonda. Aga vot ühtegi sõjateemalist nalja ei ole minu arvates olemas või noh, nad muidugi on, aga nad ei ole naljakad.

#4031012:

Enam ei oska rääkida millestki ega nalja teha millegi üle, et keegi ei solvuks. Mis teemadel te julgete rääkida ja nalja visata ja mis on neutraalsed, et mitte istuda piinlikus vaikuses?

Ämma naljad ei sobinud?

#4031012:

Enam ei oska rääkida millestki ega nalja teha millegi üle, et keegi ei solvuks. Mis teemadel te julgete rääkida ja nalja visata ja mis on neutraalsed, et mitte istuda piinlikus vaikuses?

Ole päris, ole ehtne. Mis nalja sa pidevalt ikka viskad. Vahest tee nalja, ja tee seda enda kulul. Naera, et oled paksemaks läinud, mõistus enam ei noki nii hästi jne. Võid kindel olla, et keegi ei solvu.

Vahelduseks loe näiteks, kuidas see inimene elust ja naljast mõtleb.  https://annestiil.delfi.ee/artikkel/120023074/pealinna-noutuim-kosmeetik-anu-transtok-aare-karjaarist-onnetundest-ja-abikaasa-kaotusest-ma-ei-tea-uhtegi-nii-ilusa-hingega-inimest-nagu-juhan

Kõige tüütumad on inimesed, kes kogu aeg punnitavad nalja teha ja ootavad, et kõik naeraks. Hea huumorisoonega inimene on parim kaaslane, tema ei hakka kunagi “nalja tegema”, mõnus huumor tuleb ise. Sellistega on tore olla. Vaikust ei tasu karta, see läheb ka ilma naljadeta nagunii varsti üle.

Ei suhtle suvaliste inimestega nii lähedalt, et oleks põhjust naljadega vaikust täita. Sõpradega oleme ühel lainel.

#4031269:

#4031012:

Enam ei oska rääkida millestki ega nalja teha millegi üle, et keegi ei solvuks. Mis teemadel te julgete rääkida ja nalja visata ja mis on neutraalsed, et mitte istuda piinlikus vaikuses?

Piinlik vaikus ? Kas suhted on tõesti nii kehvad, et midagi rääkida ja arutada polegi, ilma et peaks kõige üle irvitama. See kui keegi solvub, see ju tähendab, et sa ei saa isegi aru, et irvitad teiste üle ja asi on naljast väga kaugel. Irvitamine ei ole naljategemine. Et ei tekiks piinlikku vaikust räägid raamatutest, mida oled lugenud, näitustest kus käinud, sündmustest kus osalenud jne, jne. Kui ei ole millestki rääkida, siis ära mine seltskonda teiste üle irvitama.

Usu või mitte, aga kui maitsed on ikka ääretult seinast-seina, ei huvita kedagi su loetud raamat või külastatud näitus.

Teemasse niipalju, et vaikus õige inimesega on paras nauding. Vaikus aga vale inimesega on kohutav piin.

#4031298:

No räigeimad pedenaljad olen ma ikka kuulnud tuttavate homoseksuaalide suust.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Mustanahalised ütlevad üksteise kohta “nigga” ka, aga katsu sa seda valgena teha, järgneb üleriigiline skandaal.

Naljaga on keeruline. Aga mis teemadel te räägite? Oma inimestega küll.  Aga siingi on teemasid mida te teate juba, et olete eriarvamusel. Et konflikti vältida, seda jutuks ei võta. Aga millest rääkida  inimestega, keda ei tunne hästi?

#4031305:

#4031298:

No räigeimad pedenaljad olen ma ikka kuulnud tuttavate homoseksuaalide suust.

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Mustanahalised ütlevad üksteise kohta “nigga” ka, aga katsu sa seda valgena teha, järgneb üleriigiline skandaal.

Oleneb siiski ka omavahelistest suhetest ja kui räiget nalja kannatatakse. On seltskondi, kus käib ikka kõva röst üksteise kallal ja keegi ei haavu/solvu.

Eks siin, jah, kehtib see, et kui inimest ei tunne või ei tunne piisavalt, siis pigem ei puutu tema kitsaskohti. Kuigi kogemata võib seda siiski ju teha. Teise sisse ju ei näe.

Ja mina olen seisukohal, et nalja võib teha kõige üle.

#4031278:

Usu või mitte, aga kui maitsed on ikka ääretult seinast-seina, ei huvita kedagi su loetud raamat või külastatud näitus.   Teemasse niipalju, et vaikus õige inimesega on paras nauding. Vaikus aga vale inimesega on kohutav piin.

Kuidas selline olukord üldse tekkida saab.? Oledki vait. Rääkimine on sügavalt ülehinnatud.

Mulle naljad väga meeldivad, eriti naljakad juhtumised elust. Vihkan ma aga seda inimtüüpi, keda minu vanemad nimetasid killukeradeks. Ehk kes üsna lakkamatult püüavad midagi vaimukat vahele torgata või igas asjas nalja näha. Kusjuures teinekord ongi kõik nende laused naljakad, aga enamasti mitte. Olen isegi mitmeid sõprussuhteid selle käitumisviisi pärast katkestanud. Ükskord pulma minemata jätnud, sest naisterahva lakkamatu vaimutsemine ja kõkutamine ajas mind hulluks. Kusjuures tema naljad vähemalt pooled olidki naljakad. Aga teine pool…ajas mind piirini, et natuke veel ja röögatan. Toon näitena ühe õhtu kirjelduse. Tellisime restoranis ja mina olin esimene ja ütlesin ettekandjale menüüd silmitsedes, et palun…palun…eee…palun ahven jaaaaa mmm…palun ka üks roheline tee. Sõbranna, nüüdseks endine, hakkas teise paluni ajal kõkutama, nii et silmad märjad ja korrutas kogu mu tellimuse aja valjul häälel: ta palub, ta niiväga palub, palub, palub, palub. Palun-palun tooge talle..hahahaahaaa.
Ühesõnaga talle valmistas meeletut nalja minu umbes neli palunit.

Siis kukkus mul salvrätik maha ja ütlesin “eh, potsti”. Ta pidi toolilt maha rulluma suurest naerust, et ütlesin potsti salvrätiku kohta. Veidi hiljem tuli jutuks, et mul on kodus uus kutsikas ja et koer vat seda tõugu ja värvus on pruun musta maskiga. Hea, et ära ei lämbunud, see tundus talle nii kohutavalt vaimukas. Maskiga!! Lõpus ütlesin mina, et ma jätan jootraha ka ja panin kaks kaheeurost münti vastavasse karbikesse ja seda tehes pomisesin – jootraha üks, jootraha kaks. Jootrahad! Prahvatas sõbranna naerma. Kui ettekandja tuli, ütles ta minule viidates, et lubasin panna jootraha ainsuses, aga panin KAKS. Haahaaa-hahahahaaa. Pärast seda ma nägin teda veel üks kord, siis ta ka seltskonnas rääkis, et selline äge naljakas lugu, et Kägu pani kaks jootraha ehk jootrahad. Haahaaa-hahahaaaa.

#4032695:

Eelmine, kas sind oleks samavõrra häirinud need killud kellegi teise suunas? Või häiris sind, et SINA olid nende naljade sihtmärgiks?

Nagu juba ütlesin, iseenda üle võib alati nalja teha, kellegi teise üle naljategemisel on õhuke piir vaimukuse ja üle piiri minemise vahel ja mõnikord ei tabata piiri ära, kui sihtmärgil enam ei ole naljakas.

Ei, kui ehk välja arvata see palunite lugu, siis ta 99,9% juhtudest ei naeruvääristanud mind, ta arvas lihtsalt, et ma olen kohutavalt vaimukas. Mida ma siiski ei ole. Ei, ma ei solvunud, aga tüütas meeletult. Iga minu natuke kujundlikum lause pani ta naerma. Tõin näiteid ainult enda kohta, aga palun – siin sulle üks ka tema enda kohta. Kirjutas meie ühisele sõbrannale FBsse sünnipäevaõnnitluse. Ilmselt vajutas siis liiga vara enterit vms, aga postitus tuli kujul “Palju õn”. Selle asemel, et see parandada või kustutada või kasvõi uuesti kirjutada, ta tegi uue postituse: “Õn! Õn! Õndlaid ja õnarusi” ja hunnik naerunägusid, neid hammastega.
Ta ikka naeris üldiselt iga lause peale, mida ütles mõni inimene, kellega ta tahtis sõber olla. Ja tõttas teiste jutu vahele vaimukusi torkama ja lauseid lõpetama, mitte muidugi ainult minu suhtes. Killukera, noh.

#4032715:

Killukera on väga lahe sõna, sinu loaga ma laenan seda mõnikord! ????

Lase käia! 🙂

#4032723:

sa tegid ju nalja ja tema naeris, milles probleem. paistab positiivne inimene olevat, mina küll sõbrustaks sellisega.

Eriline nali oli minu poolt sinu meelest nentida, et koer on pruun musta maskiga – see on ametlikus tõukirjelduseski üks lubatud selle tõu värvitüüpidest. Või eriline nali oli lugeda münte. Nii suur kilukera või naljanina ma küll pole, et pidada paariminutilist naerukrampi pärast sõna potsti kuulmist kuidagigi asjakohaseks. Ja sa arvad, et ma palunitasin, et nalja teha? No ei, lugesin menüüd.

Sa oled siis ka väga easily amused, kui arvad, et need olid ühed naljakad naljad. Otsi ta üles. Leiad kõkutamise järgi.