Teema: Napakas ema

Emal on kohutav suhtlemisvaegus. Mina tüli üles ei kisuks (aga olen kiskunud, kui vaja, aga mul ongi ilmselt märksa s.tem iseloom kui sul), vaid helistaks ise ja küsiks, kuidas ta päev läinud on, mida teinud, mida söönud, kuidas sel või tol sõbrannal läheb. Kui ta mingit saadet või sarja telekast armastab vaadata, siis uuriks selle kohta. Kasvõi seda, mida AK ilmateade ütles. Mina ei peegeldaks midagi, sest aru ta nagunii ei saaks, tajuks lihtsalt rünnakuna. Aga kui ise tema käest küsida, siis ta saab oma suhtlemisvaegust veidi rahuldada. Mõlemad on siis ju võitnud, sest sina oled pääsenud ajude komposteerimisest.

#3005013:

#3004990:

olin komandeeringus ja ta hoidis lapsi ja kui 2 päeva pärast tagasi jmudsin, siis oli mul tapeedi ära vahetanud

Muud midagi, kui et kui sa komandeeringus olid, siis miks mees ise oma lapsi ei hoidnud? Või miks ta ei takistanud su ema tapeeti vahetamast?

Ei aga mul on ikka see küsimus. Et miks üldse kutsuda lapsi hoidma see ema, kes nii käitub?

#3005349:

#3005272:

#3004990:

olin komandeeringus ja ta hoidis lapsi ja kui 2 päeva pärast tagasi jmudsin, siis oli mul tapeedi ära vahetanud

Laena mulle oma ema. Ma võin tapeedi talle valmis osta.

Sina ei ole üldse teemast aru saanud. See ema tuleb sulle tapeetima, aga tapeedi ostab TA ISE. Ikka veel soovid või?

Soovin küll. Ma pole kümme aastat viitsinud tapeetida, igasugune uus tapeet oleks hea.

Mulle tundub, et sul endal on samuti suhtlemise probleemid.
Kuidas on võimalik laste kõrvalt nii palju telefoniga rääkida?
Äkki sa ei saagi oma asjadega ikkagi hakkama, et ema su tegemiste vastu muret tunneb.
Vaata ikka oma suhtlusviis ka üle.

Mu ema on ka sarnane. Probleem on veel selles, et kui siis lõpuks temaga telefonis sõbralikult räägin, tuleb pärast seda kõnesid, SMSe ja e-maile laviinina. Ta on justkui eufoorias. Seega suhtlen temaga enamasti külmalt ja ebasõbralikult, sest siis on ta solvinud ega võta minuga nii tihti kontakti.
Julm, aga töötab mingil määral.
Minevikus on ta minu äraolekul mu korterit sisustanud, s.h seinte külge endavalitud esemeid kinnitanud jne. Nüüd mõjub see, kui lasen abikaasal ema valitud ja ostetud kodusisustuselemendid talle tagasi viia. Loomulikult olen sadu kordi palunud tal neid mitte soetada ja öelnud, et annan need talle tagasi.
On nõudnud tohutut vaeva, tülisid, julmust, et suhtlemise sagedus kontrolli alla saada. Mul on väga kahju, sest ta on suure südamega inimene, kuid ma ei soovi, et mind koheldaks kui vaimupuudega isikut, kes oma eluga ise toime ei tule. Seega olen distantseerinud end sellistest.

#3004969:

Mina loen välja, et sa sõltudki emast. Nt lapsehoidmine. Ta poleks saanud tukka lõigata, kui ta poleks last hoidnud.

Seega on teil asi ikka vastastikune. Sina pole täiskasvanuks saanud ja su ema käitubki sinuga nii.

Loodetavasti teemaalgataja ei võtnud seda kommentaari südamesse! Et siis täiskasvanu on ainult see, kes oma lapsi oma emaga kunagi kahekesi ei jäta? No muidugi niisuguse ema puhul ta teeb seda ju nagunii nii harva kui võimalik, aga iseenesest võiks olla normaalne, et vanaemadel võimaldatakse oma lastelastega aega veeta. St et seda ei peaks võtma kui lapsehoidmist (v.a juhul kui vanaema iga päev lasteaias mittekäiva väikelapse eest hoolitseb ajal, kui vanemad tööl on).

Aga vastuseks küsimusele, et mida niisuguse emaga veel proovida, kui ise enam ei oska ega jõua: ikka pereteraapiasse minna. Räägid emale, et sul on kohutavalt raske ja sa ei saa oma eluga enam hakkama ja palud tal endaga teraapiasse kaasa tulla. Teoreetiline võimalus on, et ta teeb seda hea meelega.

No üks variant on emale üldse mitte midagi rääkida. Ta ei saa kritiseerida su pesumasinavalikut, kui ta ei tea, millise plaanite osta. Pärast ütled lihtsalt moka otsast, et meile meeldis selline ja vaidlusesse ei lasku. Helistamise tõmbad miinimumi, mööbeldada ja tukki lõigata konkreetselt ei luba, peegeldad ja lased tal rahus nutta.

Sa ise annad ju talle kritiseeritavat informatsiooni, ilmselt on ta su tegemistesse ennast elu aeg seganud ja sa oled harjunud talle asjadest ikkagi rääkima, kuigi tead, et teed kõike valesti. Vingerda kõrvale. Igale küsimusele ei pea vastama. Mida te täna sõite – aga mida sa ise sõid? Mida te sõite siis – sõime, sõime, näljas ei olnud. Minu elu, minu pere, minu söök. Saa viisakusest üle, tema ju ei ole sinuga viisakas.

Kuidas ta lapselastega läbi saab? Kui ma ise oma emaga ei viitsi suhelda, siis annan mõnele lapsele.

Minu ema viskas ükskord minu tehtud söögi lihtsalt minema ja tegi uue, sest ‘see pole mingi lapse toit’, kusjuures ma olin siis juba üle 30 ja see oli mu teine laps. Siis nutsin ja karjusin juba mina, no nii üle viskas. Asi lõppes sellega, et me ei suhelnudki omavahel päris pikalt. Pärast oli hoopis normaalsem, sai aru, et elu ilma meieta on kurb ja üksildane ja tõmbas kritiseerimisega ikka kõvasti tagasi. Ma muidugi ütlesin ka otse, et nii ma ei soovi üldse suhelda, kui kogu aeg peab vaidlema. Elan ise oma elu nagu tahan ja oskan. Mõni lihtsalt ei suuda vanema rollist välja astuda ja leppida, et lapsest on saanud võrdne täiskasvanu. Siis ei jäägi muud üle, kui kasvõi ebaviisakalt ennast kehtestada.

Nüüd on ema üle 80 ja olukord vastupidine – ühtegi sammu ei tee ilma minu käest üle küsimata, ma olen maailma kõige targem inimene. Kõik halb on unustatud – minul on oma lastega küll vedanud, ütleb ta, kui kellelgi teisel mingid jamad on. Vahel kui kiuslikkusest naljaga pooleks küsin, et mäletad, kuidas sa oma söögi tegid (vms), siis ajab silmad suureks, et mis sa räägid, nii küll pole olnud, me oleme ju alati hästi läbi saanud ja sa oled alati nii tubli olnud. Kurb on muidugi, et pole lähedast suhet emaga kogenud, aga vähemalt oma lastega vast sama viga ei korda.

Aga no nii hull mul tõesti ei olnud, kui sinu kirjeldus, issake.

#3004514:

#3004487:

Korduvalt tehtud. Kui kõne ära katkestan, siis saan sõnumeid stiilis:

2) Kui mul närvid korras pole, et ära katkestan tema kõned, siis võin kuhugi pöörduda ja midagi ette võtta.

Siis vastad, et on vaja pöörduda jah, aga koos temaga, nt psühholoogi juurde.

Tegelikult, millal saavad lapsed üle sellest tobedast süütundest, mida emad neile tekitavad isegi siis, kui see laps on juba 40? Sellise ema kõnesid ei võtaks ma põhimõtteliselt vastu, ka sõnumid kustutaksin ilma lugemata. Las ta nutab, see on tema enda probleem, sina ei pea ennast selle pärast halvasti tundma, päriselt ka. Ta on manipulaator ta tahab sinus tekitada süütunnet, ta toitub sellest, ta teab väga hästi, et iga päev igast detailist aru andmine ajab sul juhtme kokku ja sa reageerid sellele ignoreerimisega ja siis saab tema oma tahtmise, ehk siis ta saab sulle nii palju solvanguid kaela valada kui süda lustib ja süüdi tunned ennast sina.
Minul oli lapsepõlves manipulaatorist ema, kõik pidi käima tema tahtmise järgi ja olgugi, et ma proovisin olla väga hea laps ja tegelikult olin ka, leidis ta ikka ja jälle midagi, mille kallal norida, mind maha tampida, minus halba enesetunnet ja süütunnet tekitada. Ta võis päevade kaupa oma toas istuda ja mossitada vaid selle pärast, et unustasin näiteks õhtuks kartuleid koorida. Ma olin siis kõigest laps, kaotasin õues olles ajataju ja kui nägin ema autot maja ette sõitmas, tuli meelde, et kartulid on koorimata. Ta istuski oma toas kolm neli päeva jutti, niikaua kuni ma vabandasin. Ja see on vaid üks näide, erinevaid olukordi oli palju.
Hetkel olen 37, lapsed on mul juba koolilapsed ja siiani pean aru andma miks just selline telefon/auto/külmkapp/koduloom. Kui te omale roti/kassi/papagoi võtate siis mina enam teie majja oma jalga ei tõsta, valige kas mina või koduloom jne. Eksole, teie lähete spaasse, selle asemel, et meile külla tulla. Mismõttes sul pole aega rääkida, mida sa seal teed siis kogu aeg- ühe käega keerasin kotlette ringi, teise käega tampisin kartuliputru ja samal ajal aitasin lapsel koduseid ülesandeid teha.
Viimane aasta on olnud mulle selles mõttes ärkamise ja selja sirgulöömise aasta. Ma ei pea kellelegi aru andma mida ma tahan osta ja millist ja mille jaoks, ma elan iseenda jaoks ja minul peab olema mugav ja mõnus. Kellegi teise arvamus ei loe. Telefonikõnedega on nüüd läinud niimoodi, et helistame kord paari kuu tagant, messengeris, skaibis räägime paari nädala tagant, ülekuulamistele ei allu, vastan kahe sõnaga ja kõik. Kõigi (kellega mu vanemad suhtlevad) arust olen ma imelik/kindlasti rase/manipulaatorist mehe vang/loll/vaimuhaige jne. Aga mina üritan lihtsalt suureks saada ja mitte tunda seda lapselikku süütunnet, et ma jälle ei osanud olla hea laps.

#3005356:

Emal on kohutav suhtlemisvaegus. Mina tüli üles ei kisuks (aga olen kiskunud, kui vaja, aga mul ongi ilmselt märksa s.tem iseloom kui sul), vaid helistaks ise ja küsiks, kuidas ta päev läinud on, mida teinud, mida söönud, kuidas sel või tol sõbrannal läheb. Kui ta mingit saadet või sarja telekast armastab vaadata, siis uuriks selle kohta. Kasvõi seda, mida AK ilmateade ütles. Mina ei peegeldaks midagi, sest aru ta nagunii ei saaks, tajuks lihtsalt rünnakuna. Aga kui ise tema käest küsida, siis ta saab oma suhtlemisvaegust veidi rahuldada. Mõlemad on siis ju võitnud, sest sina oled pääsenud ajude komposteerimisest.

Suhtlemisvaeguse peletamiseks ei saa olla ainult 1 suhtluspartner, keda surmani ära tüüdata. Inimestel peavad olema SÕBRAD. Hoopis see ema on lapsik. Ei saa oma suhtlemisvaegusega hakkama, mida näitab lapsik solvumine, kui tema täiskasvanud lapsel on muudki teha, kui temaga tundideviisi lobiseda. Lasku lapsest lahti! Või on tal mingid vaimsed probleemid…

Mul vanaema selline. Läks ikka aastaid, et piirid paika saada, aga nüüd on paigas. Oli ka palju kontrollimist, negatiivseid kommentaare jms, aga mina seda üldse ei kannatanud. Ütlesin ikka vastu. Siis järgnes solvumine ja ikka see sama ütlus: ma tahtsin ju ainult head. Siis kui oli solvunud, ei helistanud nädal aega. Mina ka mitte. Lõpuks ikka jälle helistas, nagu poleks midagi olnud. Minul mees oli selles mõttes toetav, et ta kinnitas mulle alati, et vanaema solvumine on tema probleem ja mina selle eest ei vastuta ja ei pea ennast halvasti tundma. Ma selgitasin vanaemale ka seda, mida mina tunnen. Tundub, et aastatepikkune töö kandis vilja. Nüüd helistab u 1-2 x nàdalas, kannan talle ette, mis me olene vahepeal teinud. Õnneks kommentaare ja halvustamist enam pole. Eks ta on juba vanaks ja jäänud.

Mina arvasin, et selliseid emasid peale minu oma ei ole, kes nn. ülekuulamist harrastavad, aga siit selgub, et on palju. Õnneks ta pole mu seksuaalelu kohta küsinud. Ma viin ristküsitluse käigus jutu mujale. Mitte, et see oleks saladus, mis kell mina, mu mees ja lapsed üles ärkasime, mida me seejärel sõime, mida selga panime jne. Aga selline suhtlus tundub lihtsalt napakas ja sellisele küsitlusele vastamine on ebaloomulik. Olen peegeldamist ka proovinud, aga see on raske, sest minu jaoks ei tule selline detailne pärimine loomulikult ja kuulen ka, kuidas emal telefoni teises otsas suu lahti vajub kui üritan peegeldada. Tema arvates on see ka väga imelik kui mina hakkan küsima, mis kell ta eelmisel õhtul magama läks, mis kell üles ärkas ja mida viimati sõi. Ja kõne lõpus teatan, mida ta peale kõnet peab tegema hakkama. Nagunii pole peegeldamisest kasu, sest kuigi tal endal on imelik neid küsimusi kuulda, siis see ei mõjuta mitte kuidagi temapoolset küsitlemist.
Seda, et ma asju valesti teen, ütleb ta mulle viimasel ajal harvemini, kiitma on rohkem hakanud. Terve lapsepõlve jooksul sain kaks korda kiita. Kui käis mul esimest korda oma kodus külas, siis hindas pilguga kõik asjad üle ja ütles, mis talle ei meeldi, aga mitte ühtki komplimenti ja et talle midagi meeldib. Ta ei öelnud ka otse, et kuule mulle see ja teine ei meeldi, teatas lihtsalt et ma pean need asjad välja vahetama.
Üldiselt mu ema mu meeleolu enam väga ei mõjuta.
Kuid on kaks asja millest mul on kahju.
Esimene on see, et selline kontrolliv-kamandav-kritiseeriv käitumine mõjutas nooremana tugevalt mu enesehinnangut ja madala enesehinnanguga on seotud mõned väga valed, kuid olulised valikud, mida noorememana tegin.
Teine asi, millest on kahju, on see et sellist tüüpi emaga ei ole nn. sõbrannasuhe võimalik. Sest suhtlus ei tundu kunagi nagu suhtus kahe täiskasvanu vahel, kuna tema seltskonnas ja tema jaoks olen ma nagu laps või siis nagu alluv ja tema on ülemus.

Minu ema on samasugune ja kahjuks on mul olukord veel keerulisem – ema elab meiega koos. Ta on 77-aastane. Kuhu ma ta enam jätan.
Eelmisel kevadel käis veel tööl, aga kuna seljaga olid probleemid, tuli lihtsalt töölt ära.
Kirss tordil on veel see, et praegu olen ise ka kodune, dekreedis. Ma ei ole enam väga noor ja ega ema pärast oma elu saa elamata jääda.
Õnneks meil on erinevad leibkonnad, külmkapis on emal omad riiulid. Ema teeb oma toitu ise, mina ja mu pikaaegne elukaaslane teeme meile. Meil on ka 2. klassi laps kodus.
Ema ikka vahel väljas käib, aga kuna tal paar sõbrannat on ja need tahaks pigem külas istuda, siis nad ei näe üksteist väga tihti. Helistavad küll tihti.
Pakkusin nüüd emale, et kas ta heategevuslikku tööd ei tahaks teha. Tundis täitsa huvi. Nüüd veidi aega ongi käinud Toidupangas abis, nii mõne tunni kaupa. Tal on kohe sära silmis ja mind tüütab ka vähem nüüd.
Mu ema on alati olnud selline tugev naine, jutu poolest.
Juba lapsepõlvest pidi tema sõna peale jääma, näiteks buratinoga kausi pidin riivitud porganditest tühjaks sööma jms.
Praegu ei käsuta ta kedagi, sest kõik on täiskasvanud inimesed ja kuulata enam. Ikka aga on tal vaja kasvõi sugulastega samas lauas toppida teistele sööki taldrikusse “kõik tuleb ära süüa!”. Mina olen päris pikalt juba konkreetselt öelnud, et ei soovi ja söö ise, siis muidugi solvub, aga see läheb üle. Julgemad sugulased on sama öelnud ja aremad hoiavad lihtsalt eemale…

Minu elu kõige suurem viga on olnud see, et peale isa surma kolisime emaga kokku elama….