Olen teemaalgataja. Tänud kõigile vastamise ja arutlemise eest.
Ma olen samuti lugenud üht ja teistpidi rääkivaid uurimusi ja psühholoogide arvamusi sellest, et kas peab olema 1 põhikodu või 50% lahendus ka sobib. Ilmselt oleneb see ka palju vanematest, laste ja vanemate suhetest ja laste iseloomust. On natuke raske uskuda, et see 50% variant lastele tuntavalt keeruline oleks, eriti, kui ajavahed on pikemad ja mõlemas kodus on omad asjad olemas ning suhted enne lahutust lastega head. Peaks olema ikka parem, kui järsku lapsed näevad ühte vanemat palju vähem, kui varem on hästi palju koos oldud.
Praegu on kujunenud meil nii, et teeme nädala kaupa. Vähemalt alguses, esimestel kuudel. Hiljem räägime veel asja uuesti läbi, kui lapsed ja ise oleme tunda saanud sellist elamise viisi. Mänguasjade ja raamatute ning muude asjadega tegime nii, et lapsed ise valisid mida tahtsid uude koju kaasa võtta. Ülejäänu vaatas ema ja mina, et oleks kõikvõimalikke mänguasjade tüüpe ühes ja teises kodus. Pakkisime kõik koos. Samuti sai piisavalt riideid ja muud kraami ka.
Päris 0 kontakti me tõesti ei tee, kui on teise vanema nädal. Otsustasime, et vaatame seda jooksvalt, et milline päev ja mis tegemised. Olen sellel nädalal mitu korda käinud lastel külas ja oleme ka kõik koos jalutamas käinud. Lastele sai ka mitu korda head ööd soovida ja neid õhtul voodisse tõsta. Kui nii ka edaspidi läheb, siis on väga hea ja olen rahul selle ajaga, mis ma saan nendega veeta ema nädala jooksul.
Praegu on nagunii keerulisem aeg ka. Uues kohas pole veel lastega logistika paigas, kõik need uued hammastepesemiskohad ja muud tegemised, mida lapsed vanas kodus olid juba teatud kindlal viisil tegema harjunud. Kõik need asjad on vaja paika saada nii, et oleks mugav ja hea. Hommikul on lapsed lasteaeda minnes palju jonnisemad ka ja see näitab, et nad ei ole täitsa välja puhanud. Eks kõigil praegu keeruline ja läheb aega harjumiseks uue elukorraldusega.
Kui tulevikus jääb mul ema nädala sees kontakti lastega vähemaks, siis kindlasti hakkan neid ka lasteaeda viima ja/või tooma. Praegu on meil nii, et see viib ja toob, kelle nädal on.
Praeguse laste kontakti rohkuse ja aja jagamise olukorraga olen ma siis suhteliselt rahul. Raske on ära harjuda mõttega, et nüüd teengi asju terve nädal enda jaoks. Nii ära harjunud tegema pere ja pere kodu jaoks ning pere heaolu oli selleks suur motivaator. Kõik need söögitegemised ja koristamised ja muu selline, nüüd teen seda ainult enda jaoks ja see pole üldse nii motiveeriv minu jaoks. Olengi sellel nädalal väga vähe ja ebatervislikult söönud, koristasin küll palju aga osaliselt ka selleks, et tegevust oleks ja mõtted üle ei keeraks. Nüüd on see ka tehtud ja ei oskagi enam muidagi edasi teha. Eks ma tean küll, et enda eest tuleb ka hoolitseda ja oma elu elada jne jne aga jah, kui siiani on pere olnudki suur enamus ja põhiline osa elust, siis on raske selle tühjusega ära harjuda. Uusi suhteid arendada pole mingit tuju ja soovi hetkel ega ka mingit uut hobi alustada. Eks see tuleb hiljem kunagi… Praegu lahkuminek liialt värske ja mõtted ainult selle juures. Õnneks on tööl ka kiired ajad ja see võtab suure osa päevast ära.
Eks näis, kui minu nädal tuleb, et kuidas lastel siis on ja mida tunnevad. Äkki soovivad hoopis rohkem uues kodus olla. See neile nii uus ja huvitav praegu. Siis vaatame ja räägime eksiga. Nende eest üksi hoolitsemise ei heiduta mind, olen seda edukalt varemgi teinud ja alati hakkama saanud. Peale seda vaiksemat nädalat ma lausa ootan seda.
Mainin veel ära, et lastele oleme rääkinud, et nad elavad uues kodus koos emmega ja käivad minu juures külas. Kui see serveerida selliselt, siis laps tunnebki, et tema kodu on seal ema juures ja kuna nemad ei tunneta aega veel nii hästi, siis minu pool ka nädal olemine on siiski nende jaoks külaskäik. Vähemalt on loogika meil selline praegu. Eks näis, kuidas tulevikus asjad on. Eks teeme plaane jooksvalt.
Tundlik tulevikuteema on ka see, et eksil on uus suhe ja see uus soovib samuti väga lastega koos olla ja igal pool käia. On paar korda seda juba juhtunud, mõnda aega tagasi. See uus suhe on ka juba niikaugel, et mina seda uut absoluutselt näha ei suuda ega taha midagi temast teada. Ilmselt on nii veel pikaks ajaks (pole eksist veel üle saanud ja ilmselt ei saa veel kaua aega). Keeruline leppida mõttega, et keegi teine saab tulevikus endale osa nendest laste kogemustest ja ajast, mis kunagi olid ainult minu. Minu jaoks on see teema väga tähtis. Olen alati olnud selline, kes on igale poole võtnud fotoka kaasa ja plõksinud tohutult pilte, et laste elu ja kogemusi jäädvustada. Olen ka alati tahtnud olla juures, kui lapsed esimest korda midagi uut ja huvitavat kogevad, see kogemuste jagamine on tohutult tähtis minu jaoks. Paratamatult on seda aega päris palju, kui ma nende elust osa ei saa – lastead ja vanaemal külas käimised (käivad vahest vanaemal üksi külas – jäävad mitmeks päevaks) ja see aeg, mis ma olen pidanud töö tõttu nendest eemal olema. Nüüd siis kui keegi uus mees hakkab ka seda aega nõudma…….. Eks see hakkab toimuma ainult eksi nädalal aga ikkagi, me eksiga otsustasime, et käime ka koos seal, kus võimalik (kino, muuseumid jms). Niiet jään ikkagi ilma sellest ajast, kui keegi teine minu asemel läheb. Kui mainisin seda eksile, siis tema pidas seda liialt egoistlikuks, et lastel on ju tore ja lõbus, et mis selles halba. Et lastel ongi vaja erinevate inimestega suhelda. Eks osaliselt saan ka aru sellest vaatepunktist aga ikkagi, ma ei saa, nii ma tunnen. Võibolla olengi egoistlik aga nemad on minu lapsed ja ma võin nende aja suhtes egoistlik olla küll.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 21.10 10:36; 21.10 12:21; 21.10 12:41; 21.10 13:24; 26.10 15:50; 27.10 15:30; 28.10 20:42;