Esileht Pereelu ja suhted Näpunäiteid laste jagamise ja hoolitsemise kohta peale lahutust

Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )

Teema: Näpunäiteid laste jagamise ja hoolitsemise kohta peale lahutust

Postitas:

Kohutavalt tüütu on just see igapäevariiete jagamine – olen varunud tütrele suht paraja arvu retuuse, dressipluuse – mitte liiga palju, kasvab välja niikuinii ja siis lapse isa tassib nendest riietest pool enda juurde, kui laps temaga on, unustab tagasi tuua “tal ju on riideid niikuinii” vms – ma ei jaksa jaurata selle üle iga kord, kui lapsed isaga on, aga minule tekitab see veel lisastressi niigi pingelisele olukorrale lisaks.

Nojah, nagu ma ütlesin – see pooleks majandamise süsteem töötab siis, kui lapsevanemad on võimelised logistikat mõistlikult ajama. Pealiskaudne “tal ju on riideid niikuinii” sellist võimekust ei näita. Päris tihti ollaksegi lahku mindud justnimelt samade suhtlemis- ja majandamisprobleemide tõttu, mis hiljem lapsejagamise keeruliseks teevad.

Üks võimalus on minna teise lapsevanemaga nõustaja juurde. Ka see on muidugi lisastress, aga mõnikord võib sellest abi olla tuleviku tarbeks. Analoogina – pinnu väljatõmbamine on valus, aga pärast seda oled pinnust lahti.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kägu kirjutas:

On äärmiselt kulukas soetada lastele 2 täiskomplektis kodu koos kõigega

Kas ikka on?

Ma mõtlesin seda, et kui tahta täielikult vältida mingit kola ühest “kodust” teise tassimist. No voodi mõlema vanema juures on ju elementaarne, täiesti miinimum, mida vaja läheb. Mänguasjad, raamatud, kui laps jääb nt 3 päeva teise vanema juurde, siis nt praeguste ilmadega juba õueriideid-jalatseid koguneb paras kotitäis, kui arvestada ilma muutumist.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 21.10 20:19; 22.10 21:55; 23.10 10:25; 25.10 12:05;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kohutavalt tüütu on just see igapäevariiete jagamine – olen varunud tütrele suht paraja arvu retuuse, dressipluuse – mitte liiga palju, kasvab välja niikuinii ja siis lapse isa tassib nendest riietest pool enda juurde, kui laps temaga on, unustab tagasi tuua “tal ju on riideid niikuinii” vms – ma ei jaksa jaurata selle üle iga kord, kui lapsed isaga on, aga minule tekitab see veel lisastressi niigi pingelisele olukorrale lisaks.

Mõistan täiesti sinu jõuetut frustratsiooni. Teisalt, selliseid mehi, kes niisugust naise pilku omaksid, on ikka väga vähe.
Kui laps päris tilluke ei ole, siis äkki võiks üpris edukalt õpetada tüdrukule endale, et aegsasti enne sinu juurde tulekut korjaks ise oma asjad kotti või hakkaks isale peale käima, et tuleb kokku korjata. Kui mängida välja lapse tublidusele ja teda kiita ja tänada abiks olemise eest, siis enamik lapsi saab selle ülesandega hakkama.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.10 13:37; 25.10 18:07; 27.10 16:47; 29.10 00:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui laps päris tilluke ei ole, siis äkki võiks üpris edukalt õpetada tüdrukule endale,

Mind häirib selline mõtteviis, et asjade kokkupanemise õpetamist peetakse vajalikuks mainida üksnes tüdrukute juures ja samas tekstis räägitakse mingist erilisest “pilgust” mis meestel justkui puuduvat.
Puudubki just seetõttu, et poistel ja tüdrukutel tehakse juba sellisel mikrotasandil järjekindlalt vahet ja ei peeta vajalikuks poistele oma asjade kokkupanemist õpetada. Ja kui tüdruk eksib ning mõne asja maha unustab, hakatakse näägutama laadis “ise veel tüdruk” ent kui poiss unustab, siis: “oh jummal. Aga poistel ikka juhtub.”

Kuidas saab inimene ära õppida oskuse, mille puudumist soopõhiselt lausa vooruseks peetakse? Nii neid mölakaid mehi kasvatataksegi.

Moraal: õpetage palun poistele samamoodi nagu tüdrukutele enda asjade ise kokku panemist, enda järelt koristamist ja elementaarset hügieeni.
Võibolla siis järgmisel põlvkonnal ei tule nii palju lahutamisi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mind häirib selline mõtteviis, et asjade kokkupanemise õpetamist peetakse vajalikuks mainida üksnes tüdrukute juures

Täiesti valesti said aru! Asi oli selles, et kirjutaja ise mainis, et tegu on tüdrukuga, ja ma tahtsin vältida lauses kaks korda sama sõna “laps” kasutamist. Tegelikult algul isegi kirjutasin “Kui laps päris tilluke ei ole, siis äkki võiks üpris edukalt õpetada lapsele endale”, ja siis muutsin teise sõna korduse vältimiseks ära. Puhas stilistika küsimus, keskkoolis õpetatud.

Nii et seekord haukus su võitlev feminism küll absoluutselt vale puu all! Suurepärane näide pimedast vahutamisest.

ja samas tekstis räägitakse mingist erilisest “pilgust” mis meestel justkui puuduvat.

Esiteks, ma ei öelnud, et see pilk meestel puudub, vaid et seda on vähestel meestel. Teiseks, inimene peab ikka küll erakordselt ajupestud ja, vabandust, rumal ka olema, kui ta väitab, et meestel ja naistel laias laastus erinevusi pole. Väikelaste vajaduste nägemine, nende riidemajandus, ohtlik käitumine, väsimuse märkamine jm sellised intuitiivsed subtiilsed asjad on suuremal osal naistest intuitiivselt kaasas, suuremal osal meestest aga mitte. Kui sa seda ei näe ega tunnista, siis on feminatslik ajupesu su ära tümastanud, või on sul mingi tugev sotsiaalse taju häire.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.10 13:37; 25.10 18:07; 27.10 16:47; 29.10 00:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lihtsalt kommentaariks sellele “feministliku mõtteviisiga lähenemisele”: Mina kirjutasin sellest riiete jagamise probleemist. Mul on nii tütar kui poeg, mõlemad eelkooliealised, aastase vahega. Ja teate, olen neid täiesti ühtemoodi kasvatanud, aga ikkagi on tüdruk märgatavalt korralikum kui poiss, kuigi tütar on noorem. Poisil võid jäädagi kogu aeg järel käima ja meelde tuletama, et oma asjad vaja ära panna. Tüdruk paneb ise ära, ilma ütlemata. Nii et midagi on korraarmastusest naistel ikka geenidega kaasas 🙂

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 21.10 18:51; 22.10 11:28; 25.10 07:22; 25.10 22:14; 26.10 10:55;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei saa aru nendest, kes räägivad kui kahjulik on see kui lapsel on kaks kodu. Et teise vanema juures peab tingimata ainult külaline olema, vaid siis saab kasvada õnnelik ja normaalne inimene.
Ehk siis – kui sul on mõlema vanema juures oma tuba, oma voodi, omad kombed ja traditsioonid, siis sellepärast peaks laps olema õnnetu. Et õnn on siis suurem kui teise vanema juures oled lihtsalt külaline? Mina sellest loogikast aru ei saa. Kummad siin elus siis tähtamad on, asjad või inimesed? Kui mõlemad lapsevanemad tahavad oma lapsi edasi kasvatada, usun ma et see ongi lastele parim. Eestis paljudel juhtudel reaalset valikuvõimalust polegi, sest paljud isad ei ole ka enne lahutust laste kasvatamisest eriti osa võtnud. Siis on ilmselt tõesti parem kui see isa jääb peale lahutust pühapäevaisaks nagu ta ka enne lahutust oli.
Ma ei peaks seda siiski paremaks variandiks. Kui on isa, kes tahab lapsi kasvatada, siis ma keeldun uskumast, et see on lastele kahjulik. Et kohutavalt tore on kasvada kiirustava ja stressis üksikemaga, käies isal vaid nädalavahetusel külas, kohas mida ei saa nimetada oma koduks, sest seal ollakse üsna vähe aega. Kus uneaeg veedetakse diivanvoodil.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Lihtsalt kommentaariks sellele “feministliku mõtteviisiga lähenemisele”: Mina kirjutasin sellest riiete jagamise probleemist. Mul on nii tütar kui poeg, mõlemad eelkooliealised, aastase vahega. Ja teate, olen neid täiesti ühtemoodi kasvatanud, aga ikkagi on tüdruk märgatavalt korralikum kui poiss, kuigi tütar on noorem. Poisil võid jäädagi kogu aeg järel käima ja meelde tuletama, et oma asjad vaja ära panna. Tüdruk paneb ise ära, ilma ütlemata. Nii et midagi on korraarmastusest naistel ikka geenidega kaasas ????

Mul ka ka poeg ja tütar. Olen neid täiesti ühtemoodi kasvatanud, aga ikkagi on poiss märgatavalt korralikum kui tüdruk, kuigi poiss on noorem. Tüdrukul võid jäädagi kogu aeg järel käima ja meelde tuletama, et oma asjad vaja ära panna. Poiss paneb ise ära, ilma ütlemata.
Mis järelduse me nüüd teeme?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ei saa aru nendest, kes räägivad kui kahjulik on see kui lapsel on kaks kodu. Et teise vanema juures peab tingimata ainult külaline olema, vaid siis saab kasvada õnnelik ja normaalne inimene.
Ehk siis – kui sul on mõlema vanema juures oma tuba, oma voodi, omad kombed ja traditsioonid, siis sellepärast peaks laps olema õnnetu. Et õnn on siis suurem kui teise vanema juures oled lihtsalt külaline? Mina sellest loogikast aru ei saa. Kummad siin elus siis tähtamad on, asjad või inimesed? Kui mõlemad lapsevanemad tahavad oma lapsi edasi kasvatada, usun ma et see ongi lastele parim. Eestis paljudel juhtudel reaalset valikuvõimalust polegi, sest paljud isad ei ole ka enne lahutust laste kasvatamisest eriti osa võtnud. Siis on ilmselt tõesti parem kui see isa jääb peale lahutust pühapäevaisaks nagu ta ka enne lahutust oli.
Ma ei peaks seda siiski paremaks variandiks. Kui on isa, kes tahab lapsi kasvatada, siis ma keeldun uskumast, et see on lastele kahjulik. Et kohutavalt tore on kasvada kiirustava ja stressis üksikemaga, käies isal vaid nädalavahetusel külas, kohas mida ei saa nimetada oma koduks, sest seal ollakse üsna vähe aega. Kus uneaeg veedetakse diivanvoodil.

ja kohutavalt tore on ju ka see, et kui emalt või isalt võetakse nädalate kaupa lapsed ära, sest kaaslase õnn on ju kõige tähtsam ja kui tema “lambist” ära kolib ja uue kaaslase leiab, siis peavad selle otsusega õnnelikud olema ka lapsed. Koligu aga kohe uude koju / peresse sisse nädalate kaupa ja pole neil mingit kobisemist, hakaku nüüd õnnelikuks ema-isa uue kaaslase seltsis.

Olen rääkinud lastepsühholoogidega. Üks kodu on vajalik selleks, et lastel oleks turvatunne ja stabiilsus elus, see on oluline nende psüühika arengule.
Teisel vanemal ei kao ju lapsega suhe ära, kui laps elab ühes kodus ja teise vanema juures käib külas pikkadel nädalavahetustel. Teine vanem võib viia-tuua trenni, kooli, lasteaeda, teha muid põnevaid tegevusi. Kas ainult siis on teisel vanem suhe lapsega kui tingimata ka öösiti seal on iga nädala tagant nädala? Stressis üksikema saabki ju äraläinud isa aidata sellega, et viib-toob lapsi, tegeleb nendega õhtuti, kui see stressi üksikema saaks natuke puhata. Aga see millegipärast ei sobi. “ega mina ainult autojuhiks ei hakka” kõlas nt minu eksi suust.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 21.10 18:51; 22.10 11:28; 25.10 07:22; 25.10 22:14; 26.10 10:55;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja. Tänud kõigile vastamise ja arutlemise eest.

Ma olen samuti lugenud üht ja teistpidi rääkivaid uurimusi ja psühholoogide arvamusi sellest, et kas peab olema 1 põhikodu või 50% lahendus ka sobib. Ilmselt oleneb see ka palju vanematest, laste ja vanemate suhetest ja laste iseloomust. On natuke raske uskuda, et see 50% variant lastele tuntavalt keeruline oleks, eriti, kui ajavahed on pikemad ja mõlemas kodus on omad asjad olemas ning suhted enne lahutust lastega head. Peaks olema ikka parem, kui järsku lapsed näevad ühte vanemat palju vähem, kui varem on hästi palju koos oldud.

Praegu on kujunenud meil nii, et teeme nädala kaupa. Vähemalt alguses, esimestel kuudel. Hiljem räägime veel asja uuesti läbi, kui lapsed ja ise oleme tunda saanud sellist elamise viisi. Mänguasjade ja raamatute ning muude asjadega tegime nii, et lapsed ise valisid mida tahtsid uude koju kaasa võtta. Ülejäänu vaatas ema ja mina, et oleks kõikvõimalikke mänguasjade tüüpe ühes ja teises kodus. Pakkisime kõik koos. Samuti sai piisavalt riideid ja muud kraami ka.

Päris 0 kontakti me tõesti ei tee, kui on teise vanema nädal. Otsustasime, et vaatame seda jooksvalt, et milline päev ja mis tegemised. Olen sellel nädalal mitu korda käinud lastel külas ja oleme ka kõik koos jalutamas käinud. Lastele sai ka mitu korda head ööd soovida ja neid õhtul voodisse tõsta. Kui nii ka edaspidi läheb, siis on väga hea ja olen rahul selle ajaga, mis ma saan nendega veeta ema nädala jooksul.

Praegu on nagunii keerulisem aeg ka. Uues kohas pole veel lastega logistika paigas, kõik need uued hammastepesemiskohad ja muud tegemised, mida lapsed vanas kodus olid juba teatud kindlal viisil tegema harjunud. Kõik need asjad on vaja paika saada nii, et oleks mugav ja hea. Hommikul on lapsed lasteaeda minnes palju jonnisemad ka ja see näitab, et nad ei ole täitsa välja puhanud. Eks kõigil praegu keeruline ja läheb aega harjumiseks uue elukorraldusega.

Kui tulevikus jääb mul ema nädala sees kontakti lastega vähemaks, siis kindlasti hakkan neid ka lasteaeda viima ja/või tooma. Praegu on meil nii, et see viib ja toob, kelle nädal on.

Praeguse laste kontakti rohkuse ja aja jagamise olukorraga olen ma siis suhteliselt rahul. Raske on ära harjuda mõttega, et nüüd teengi asju terve nädal enda jaoks. Nii ära harjunud tegema pere ja pere kodu jaoks ning pere heaolu oli selleks suur motivaator. Kõik need söögitegemised ja koristamised ja muu selline, nüüd teen seda ainult enda jaoks ja see pole üldse nii motiveeriv minu jaoks. Olengi sellel nädalal väga vähe ja ebatervislikult söönud, koristasin küll palju aga osaliselt ka selleks, et tegevust oleks ja mõtted üle ei keeraks. Nüüd on see ka tehtud ja ei oskagi enam muidagi edasi teha. Eks ma tean küll, et enda eest tuleb ka hoolitseda ja oma elu elada jne jne aga jah, kui siiani on pere olnudki suur enamus ja põhiline osa elust, siis on raske selle tühjusega ära harjuda. Uusi suhteid arendada pole mingit tuju ja soovi hetkel ega ka mingit uut hobi alustada. Eks see tuleb hiljem kunagi… Praegu lahkuminek liialt värske ja mõtted ainult selle juures. Õnneks on tööl ka kiired ajad ja see võtab suure osa päevast ära.

Eks näis, kui minu nädal tuleb, et kuidas lastel siis on ja mida tunnevad. Äkki soovivad hoopis rohkem uues kodus olla. See neile nii uus ja huvitav praegu. Siis vaatame ja räägime eksiga. Nende eest üksi hoolitsemise ei heiduta mind, olen seda edukalt varemgi teinud ja alati hakkama saanud. Peale seda vaiksemat nädalat ma lausa ootan seda.

Mainin veel ära, et lastele oleme rääkinud, et nad elavad uues kodus koos emmega ja käivad minu juures külas. Kui see serveerida selliselt, siis laps tunnebki, et tema kodu on seal ema juures ja kuna nemad ei tunneta aega veel nii hästi, siis minu pool ka nädal olemine on siiski nende jaoks külaskäik. Vähemalt on loogika meil selline praegu. Eks näis, kuidas tulevikus asjad on. Eks teeme plaane jooksvalt.

Tundlik tulevikuteema on ka see, et eksil on uus suhe ja see uus soovib samuti väga lastega koos olla ja igal pool käia. On paar korda seda juba juhtunud, mõnda aega tagasi. See uus suhe on ka juba niikaugel, et mina seda uut absoluutselt näha ei suuda ega taha midagi temast teada. Ilmselt on nii veel pikaks ajaks (pole eksist veel üle saanud ja ilmselt ei saa veel kaua aega). Keeruline leppida mõttega, et keegi teine saab tulevikus endale osa nendest laste kogemustest ja ajast, mis kunagi olid ainult minu. Minu jaoks on see teema väga tähtis. Olen alati olnud selline, kes on igale poole võtnud fotoka kaasa ja plõksinud tohutult pilte, et laste elu ja kogemusi jäädvustada. Olen ka alati tahtnud olla juures, kui lapsed esimest korda midagi uut ja huvitavat kogevad, see kogemuste jagamine on tohutult tähtis minu jaoks. Paratamatult on seda aega päris palju, kui ma nende elust osa ei saa – lastead ja vanaemal külas käimised (käivad vahest vanaemal üksi külas – jäävad mitmeks päevaks) ja see aeg, mis ma olen pidanud töö tõttu nendest eemal olema. Nüüd siis kui keegi uus mees hakkab ka seda aega nõudma…….. Eks see hakkab toimuma ainult eksi nädalal aga ikkagi, me eksiga otsustasime, et käime ka koos seal, kus võimalik (kino, muuseumid jms). Niiet jään ikkagi ilma sellest ajast, kui keegi teine minu asemel läheb. Kui mainisin seda eksile, siis tema pidas seda liialt egoistlikuks, et lastel on ju tore ja lõbus, et mis selles halba. Et lastel ongi vaja erinevate inimestega suhelda. Eks osaliselt saan ka aru sellest vaatepunktist aga ikkagi, ma ei saa, nii ma tunnen. Võibolla olengi egoistlik aga nemad on minu lapsed ja ma võin nende aja suhtes egoistlik olla küll.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 21.10 10:36; 21.10 12:21; 21.10 12:41; 21.10 13:24; 26.10 15:50; 27.10 15:30; 28.10 20:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tundlik tulevikuteema on ka see, et eksil on uus suhe ja see uus soovib samuti väga lastega koos olla ja igal pool käia. On paar korda seda juba juhtunud, mõnda aega tagasi. See uus suhe on ka juba niikaugel, et mina seda uut absoluutselt näha ei suuda ega taha midagi temast teada. Ilmselt on nii veel pikaks ajaks (pole eksist veel üle saanud ja ilmselt ei saa veel kaua aega). Keeruline leppida mõttega, et keegi teine saab tulevikus endale osa nendest laste kogemustest ja ajast, mis kunagi olid ainult minu.

Kui te läksitegi lahku just selle uue pärast, siis see teeb veel olukorra topelt valusaks ja eks võiks tõesti aru saada, et sinu egoism ei ole siin sugugi suurem, kui oli tema egoism uude suhtesse hüpates. Ka teistpidi, kui mees lahkub perest uue suhte tõttu, on see naisele väga valus ja sellisel puhul ongi teise lapsevanema uude kaaslasesse raske hästi suhtuda.
See on üks keeruline ja valus olukord ja kõige rohkem oleks teil siin eksnaisega vaja perelepitust – see ei kleebi teid uuesti paariks kokku aga aitab aru saada, millised on õigustatud ootused ja reageeringud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja.

See polnud ainus põhjus ja eksi peas oli asi ilmselt sinnapoole liikunud juba mõnda aega, võibolla lausa aasta enne lahutust. See uus ilmselt oli lihtsalt viimane lüke, mis pani teda lõpuks tegutsema. Aga jah, ega kerge olukord mulle pole. Tema ilmselt oli selle mõttega juba ammu harjunud ja tunnete puudumine tegi samuti edasiliikumise lihtsaks. Minu jaoks aga asi ikka väga värske veel.

Misasi see perelepitus on? Vahel olen mõelnud küll, et oleks tarvis kolmandat osapoolt, kes asja kaugemalt näha oskab.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 21.10 10:36; 21.10 12:21; 21.10 12:41; 21.10 13:24; 26.10 15:50; 27.10 15:30; 28.10 20:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul ka ka poeg ja tütar. Olen neid täiesti ühtemoodi kasvatanud, aga ikkagi on poiss märgatavalt korralikum kui tüdruk, kuigi poiss on noorem. Tüdrukul võid jäädagi kogu aeg järel käima ja meelde tuletama, et oma asjad vaja ära panna. Poiss paneb ise ära, ilma ütlemata.
Mis järelduse me nüüd teeme?

“Meil” ei ole vaja mingit järeldust teha, sest sinu näide on välja mõeldud, parafraseeritud, samas kui sinu tsiteeritu väide oli reaalsest elust.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.10 13:37; 25.10 18:07; 27.10 16:47; 29.10 00:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis te teete neid lapsi igasuguste lehtsabade ja l.itsmeestega.
Minu laps on lahutatud laps, samuti juba lasteaiaeast. Nüüd on selgunud, et lapsel on geneetiline soodumus ADHD-le. See kümne elamise vahel loksutamine (vanaemad-vanaisad, uue naise vanemad jne ju ka veel) on seda ADHD-d ainult süvendanud. Nii et kui su lastel peaks geneetiline soodumus olema psüühikahäiretele, siis lahutuse käigus löövad need kindlasti välja.

Häid lahendusi selle lahutuse puhul ei olegi.
Mind häirib teemaalgataja minakesksus: mul on raske, mina olen harjunud. Sa ei kujuta ettegi, mis paugu sa selle lahutusega oma laste psüühikale paned.

Minu ADHD-diagnoosiga laps ilmselt ei hakkagi iial ise enda elatamisega toime tulema. Koolis ta kõik nädalapäevad käia ei suuda, kuidas ta siis suudab tulevikus iga päev tööl käima hakata. Rabelen ise kahe kohaga tööl käia, kuniks veel eluvaim sees on, aga kui ma ära suren (ja ületöötamisest juhtub see päris varsti), siis ei teagi, kuidas see ADHD-diagnoosiga laps elama hakkab. Ehk suudan nii kaua ikka välja vedada, et suudan midagi säästa ja investeerida raha kuskile hoiusele, et tal mingisugunegi intressitulu hakkaks jooksma iga kuu.

Minu elu on loomulikult otsast lõpuni rikutud. Aga isa on saanud oma õiguse last solgutada nii palju, kui soovib. Ja isa tunded pole haavatud. See on meie sotssüsteemis põhiline, ma saan aru.

Midagi head sellest lahutusest ei sünni su lastele, teemaalgataja. Ei ole sellist asja, nagu edukas või õnnestunud lahutus. Edukas ja õnnestunud lahutus on ainult vastutustundetute sotstöötajate peas. Sinul jääb üle ainult pealt vaadata, kas su lastel saab olema suur, väga suur või parandamatu psüühikahäire nende elupäevade lõpuni.

Ja need lahutuste “uuringutegijad” on ju samad, kes kinnitavad, et Rootsis pomme lõhkavad kurjategijad on ju kõik puha rootslased! Mis sest, et islamiusulised ja tõmmu nahavärviga.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 28.10 13:02; 28.10 16:07; 28.10 21:13; 28.10 21:17; 29.10 02:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Misasi see perelepitus on? Vahel olen mõelnud küll, et oleks tarvis kolmandat osapoolt, kes asja kaugemalt näha oskab.

http://www.lepitus.ee/perelepitus.php
Siin räägitakse küll tülidest, aga ei pea olema lausa vaenujalal, võib ka lihtsalt ennetavalt olukordi siluda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis te teete neid lapsi igasuguste lehtsabade ja l.itsmeestega.
Minu laps on lahutatud laps, samuti juba lasteaiaeast. Nüüd on selgunud, et lapsel on geneetiline soodumus ADHD-le. See kümne elamise vahel loksutamine (vanaemad-vanaisad, uue naise vanemad jne ju ka veel) on seda ADHD-d ainult süvendanud. Nii et kui su lastel peaks geneetiline soodumus olema psüühikahäiretele, siis lahutuse käigus löövad need kindlasti välja.

Häid lahendusi selle lahutuse puhul ei olegi.
Mind häirib teemaalgataja minakesksus: mul on raske, mina olen harjunud. Sa ei kujuta ettegi, mis paugu sa selle lahutusega oma laste psüühikale paned.

Minu ADHD-diagnoosiga laps ilmselt ei hakkagi iial ise enda elatamisega toime tulema. Koolis ta kõik nädalapäevad käia ei suuda, kuidas ta siis suudab tulevikus iga päev tööl käima hakata. Rabelen ise kahe kohaga tööl käia, kuniks veel eluvaim sees on, aga kui ma ära suren (ja ületöötamisest juhtub see päris varsti), siis ei teagi, kuidas see ADHD-diagnoosiga laps elama hakkab. Ehk suudan nii kaua ikka välja vedada, et suudan midagi säästa ja investeerida raha kuskile hoiusele, et tal mingisugunegi intressitulu hakkaks jooksma iga kuu.

Minu elu on loomulikult otsast lõpuni rikutud. Aga isa on saanud oma õiguse last solgutada nii palju, kui soovib. Ja isa tunded pole haavatud. See on meie sotssüsteemis põhiline, ma saan aru.

Midagi head sellest lahutusest ei sünni su lastele, teemaalgataja. Ei ole sellist asja, nagu edukas või õnnestunud lahutus. Edukas ja õnnestunud lahutus on ainult vastutustundetute sotstöötajate peas. Sinul jääb üle ainult pealt vaadata, kas su lastel saab olema suur, väga suur või parandamatu psüühikahäire nende elupäevade lõpuni.

Ja need lahutuste “uuringutegijad” on ju samad, kes kinnitavad, et Rootsis pomme lõhkavad kurjategijad on ju kõik puha rootslased! Mis sest, et islamiusulised ja tõmmu nahavärviga.

Mind häirib jälle sinu enesekesksus – kust sa võtad, et lahutus on teemaalgataja süü või soov? Mis kasu on takkajärgi tänitamisest et “mis te neid lapsi tegite”? Mis kasu on teemaalgataja lastel sellest, et sa siin oma kibestumist teemaalgataja peale välja valad?

Ja mis kasu on sinu lapsel sinu praegusest lollist suhtumisest? Miks sa oma lapse isa ei kaasa lapse probleeme lahendama? Rehabiliteerimiskeskustes on nõustamine ka lapsevanematele, kas isa käib seal? Kas sa ise käid?
Miks sa pead üksi kahel kohal rabelema, kui su lapsel on isa olemas ja osaleb lapse elus? Miks sa arvad, et kui sina saba viskad, siis sinu lapse isa ei hakka lapse eest hoolitsema ja kuidas see kõik puutub teemaalgatajasse, kes on oma laste elus sisuliselt osalemisest ise huvitatud?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mis te teete neid lapsi igasuguste lehtsabade ja l.itsmeestega.
Minu laps on lahutatud laps, samuti juba lasteaiaeast. Nüüd on selgunud, et lapsel on geneetiline soodumus ADHD-le. See kümne elamise vahel loksutamine (vanaemad-vanaisad, uue naise vanemad jne ju ka veel) on seda ADHD-d ainult süvendanud. Nii et kui su lastel peaks geneetiline soodumus olema psüühikahäiretele, siis lahutuse käigus löövad need kindlasti välja.

Häid lahendusi selle lahutuse puhul ei olegi.
Mind häirib teemaalgataja minakesksus: mul on raske, mina olen harjunud. Sa ei kujuta ettegi, mis paugu sa selle lahutusega oma laste psüühikale paned.

Minu ADHD-diagnoosiga laps ilmselt ei hakkagi iial ise enda elatamisega toime tulema. Koolis ta kõik nädalapäevad käia ei suuda, kuidas ta siis suudab tulevikus iga päev tööl käima hakata. Rabelen ise kahe kohaga tööl käia, kuniks veel eluvaim sees on, aga kui ma ära suren (ja ületöötamisest juhtub see päris varsti), siis ei teagi, kuidas see ADHD-diagnoosiga laps elama hakkab. Ehk suudan nii kaua ikka välja vedada, et suudan midagi säästa ja investeerida raha kuskile hoiusele, et tal mingisugunegi intressitulu hakkaks jooksma iga kuu.

Minu elu on loomulikult otsast lõpuni rikutud. Aga isa on saanud oma õiguse last solgutada nii palju, kui soovib. Ja isa tunded pole haavatud. See on meie sotssüsteemis põhiline, ma saan aru.

Midagi head sellest lahutusest ei sünni su lastele, teemaalgataja. Ei ole sellist asja, nagu edukas või õnnestunud lahutus. Edukas ja õnnestunud lahutus on ainult vastutustundetute sotstöötajate peas. Sinul jääb üle ainult pealt vaadata, kas su lastel saab olema suur, väga suur või parandamatu psüühikahäire nende elupäevade lõpuni.

Ja need lahutuste “uuringutegijad” on ju samad, kes kinnitavad, et Rootsis pomme lõhkavad kurjategijad on ju kõik puha rootslased! Mis sest, et islamiusulised ja tõmmu nahavärviga.

Mind häirib jälle sinu enesekesksus – kust sa võtad, et lahutus on teemaalgataja süü või soov? Mis kasu on takkajärgi tänitamisest et “mis te neid lapsi tegite”? Mis kasu on teemaalgataja lastel sellest, et sa siin oma kibestumist teemaalgataja peale välja valad?

Ja mis kasu on sinu lapsel sinu praegusest lollist suhtumisest? Miks sa oma lapse isa ei kaasa lapse probleeme lahendama? Rehabiliteerimiskeskustes on nõustamine ka lapsevanematele, kas isa käib seal? Kas sa ise käid?
Miks sa pead üksi kahel kohal rabelema, kui su lapsel on isa olemas ja osaleb lapse elus? Miks sa arvad, et kui sina saba viskad, siis sinu lapse isa ei hakka lapse eest hoolitsema ja kuidas see kõik puutub teemaalgatajasse, kes on oma laste elus sisuliselt osalemisest ise huvitatud?

Kasu? Vb nii palju, et ei tehta lapsi naisega lihtsalt sellepärast, et tsikk on kuum, seks on hea ja tsikk teenib hästi või samad kriteeriumid ka meeste puhul. Lahutsest kibestutaksegi. Vastupidine variant on kas lausvale või sisuliselt võimatu.
Miks ma oma lapse isa ei kaasa? kuidas saab kaasata kedagi, kes ei taha kaasa tulla. Meie meeste jaoks tähendab kaasamine seda, et nemad saaks last nii palju näha, kui tahavad, et neil poleks kurb ja kõle lapseta. Seda, mida laps tahab, nad ei mõista ja lapse ema pole nende jaoks autoriteet. Ka arstid pole nende jaoks autoriteet ega nende pandud diagnoosid. Minu lapse isa nt ei tunnista lapse ADHD diagnoosi. Mis nõustamisest sa siis veel räägid? Vaene närvihäirega laps teeb isale nõustamisi ja need jooksevad ka isal enamjaolt ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja traumeerib seda nõrkade närvidega last edasi, sest tema ei usu kogu seda “ADHD-pläma”.
Ja rahadega panustab lapse isa ka sinna, kuhu tema vajalikuks peab. Lapse esmavajadused nende hulka paraku ei kuulu.
Ja ei hakka selline isa küll oma ADHD-diagnoosiga last toetama, kui mina sussid püsti viskan. Ta ei suuda praegugi seadusest tuleneval minimaalsel määral last toetada (loe: ei taha), mida siis veel rääkida täiskasvanud inimese ülalpidamisest, milleks seadus seda isa ju üldse ei kohusta?

Minu lugu on minu lugu. Moraal sellest on aga niisugune: ma pole veel näinud ühtegi last, kelle närvid poleks sellest mitme elamise vahel logistamisest kahjustada saanud. Küsimus on ainult selles, kui tõsisel määral saavad laste närvid sellest mitme elamise vahel logistamisest paugu.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 28.10 13:02; 28.10 16:07; 28.10 21:13; 28.10 21:17; 29.10 02:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Miks ei võiks lastel olla yks kodu ja kolistagu vanemad ise nädala kaupa edasi tagasi?
Yhe väikese korteri (ja kui suurt yksikul inimesel ikka vaja on) yyrimine pole ju nii kallis..

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kägu 28.10.2017 16:07, su saatus võib ju traagiline olla, aga teemaalgataja vastu oled sa mõttetult ebaõiglane praegu.
Alustuseks kasvõi see, et kui sina kaagutad siin “mis sa siis tegid sellise naisega lapse” siis võib sinu käest samamoodi küsida, et miks sa siis tegid sellise süüdimatu tropiga lapse… Küsimus, mida ma selle totaalse mõttetust tõttu tavaliselt kunagi ei küsi – aga praegu pressisid sa selle küll ise välja.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 9 korda. Täpsemalt 22.10 16:51; 23.10 09:24; 24.10 09:17; 25.10 11:44; 25.10 14:57; 27.10 15:03; 28.10 15:25; 28.10 15:26; 28.10 19:54;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja

Oma perest ja lastest unistasin juba 19 aastasena, ebatüüpiline mehe kohta võibolla aga nii oli. Olen alati väga perekeskne inimene olnud. Ja tõesti, minu nägemus oli abielu keeruliste aastate jooksul alati, et on lihtsalt väga raske aeg ja küll me sellest üle saame. Ma poleks elu sees uskunud, et lahku läheme kunagi. Seega “lehtsabadega” laste tegemisest on asi minu puhul kaugel. Kuni lahutuseni oli see tunne ja lootus, et küll saame üle. Lapsi ma ei muudaks ka mitte mingi hinna eest ja teeksin nende nimel kogu selle saaga kasvõi sada korda läbi.

Kui ma kasutan sõna “mina” koguaeg siis on see tõesti sellest, et keskendun praegu kõige rohkem enda tunnetele ja olukorrale ning seda sellepärast, et on ju praegu esimene nädal lastest eemal ja olen siin üksi. Oma otsustes ja valikutes mõtlen aga alati laste peale ka. Ma pole küll selline, kes laste nimel loobub täiesti kõigest, sest ennast on ka vaja elus ja terve mõistuse juures hoida aga 80% oma valikutest olen teinud ikka alati nende heaolu silmas pidades.

Ma usun ka, et lahutuse mõju nende psüühikale on minimaalne, kui mõlemad vanemad oskavad omavahel hästi suhelda ja lapsi ei kisuta kuhugi kuhu nad minna ei soovi. Oleme ka lastele rääkinud, et nende kodu on emme juures ja minu pool käivad siis vahepeal külas. Ma arvan, et see viimane aitab palju sellele kaasa, et nad tunneksidki, et ema juures on kodu, isegi siis, kui nad ajaliselt reaalselt minu pool sama palju on. Nad kõikidele (lasteaias, naabrid jne) on alati rääkinud, et neil on uus kodu. Seega paistab, et nii nad tunnevadki praegu. Eks see kujuneb aja jooksul välja ja eks ma jälgin neid teraselt, et näha kas ja kuidas kogu see teema neid mõjutab ning teen vastavalt sellele oma plaanides korrektsioone.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 21.10 10:36; 21.10 12:21; 21.10 12:41; 21.10 13:24; 26.10 15:50; 27.10 15:30; 28.10 20:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kägu 28.10.2017 16:07, su saatus võib ju traagiline olla, aga teemaalgataja vastu oled sa mõttetult ebaõiglane praegu.
Alustuseks kasvõi see, et kui sina kaagutad siin “mis sa siis tegid sellise naisega lapse” siis võib sinu käest samamoodi küsida, et miks sa siis tegid sellise süüdimatu tropiga lapse… Küsimus, mida ma selle totaalse mõttetust tõttu tavaliselt kunagi ei küsi – aga praegu pressisid sa selle küll ise välja.

Oh, minult on seda juba 1000x küsitud. Mina olin lihtalt noor ja naiivne, siis ei liikunud neti kaudu ka neid jubedaid lugusid lahutustest – netti siis polnudki. Ja sotsiaalsüsteem oma saatanlikkuses alles hakkas oma kihvakesi näitama, enne seda olid lahendused lahutuste puhul must-valged.
Aga praegu, kui on meeletult lugusid lahutusest? Praegu teha naisega 2 last ja siis üllatuda, et aga naine vist ei armastagi mind? Kui loll võib üksinimene veel praegusel netiajastul olla?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 28.10 13:02; 28.10 16:07; 28.10 21:13; 28.10 21:17; 29.10 02:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Olen teemaalgataja

Oma perest ja lastest unistasin juba 19 aastasena, ebatüüpiline mehe kohta võibolla aga nii oli. Olen alati väga perekeskne inimene olnud. Ja tõesti, minu nägemus oli abielu keeruliste aastate jooksul alati, et on lihtsalt väga raske aeg ja küll me sellest üle saame. Ma poleks elu sees uskunud, et lahku läheme kunagi. Seega “lehtsabadega” laste tegemisest on asi minu puhul kaugel. Kuni lahutuseni oli see tunne ja lootus, et küll saame üle. Lapsi ma ei muudaks ka mitte mingi hinna eest ja teeksin nende nimel kogu selle saaga kasvõi sada korda läbi.

Kui ma kasutan sõna “mina” koguaeg siis on see tõesti sellest, et keskendun praegu kõige rohkem enda tunnetele ja olukorrale ning seda sellepärast, et on ju praegu esimene nädal lastest eemal ja olen siin üksi. Oma otsustes ja valikutes mõtlen aga alati laste peale ka. Ma pole küll selline, kes laste nimel loobub täiesti kõigest, sest ennast on ka vaja elus ja terve mõistuse juures hoida aga 80% oma valikutest olen teinud ikka alati nende heaolu silmas pidades.

Ma usun ka, et lahutuse mõju nende psüühikale on minimaalne, kui mõlemad vanemad oskavad omavahel hästi suhelda ja lapsi ei kisuta kuhugi kuhu nad minna ei soovi. Oleme ka lastele rääkinud, et nende kodu on emme juures ja minu pool käivad siis vahepeal külas. Ma arvan, et see viimane aitab palju sellele kaasa, et nad tunneksidki, et ema juures on kodu, isegi siis, kui nad ajaliselt reaalselt minu pool sama palju on. Nad kõikidele (lasteaias, naabrid jne) on alati rääkinud, et neil on uus kodu. Seega paistab, et nii nad tunnevadki praegu. Eks see kujuneb aja jooksul välja ja eks ma jälgin neid teraselt, et näha kas ja kuidas kogu see teema neid mõjutab ning teen vastavalt sellele oma plaanides korrektsioone.

Karmimad päevad “uue isiga” on su lastel veel ees.
Ja selle meie sotssüsteemiga sa võid võitlema jäädagi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 28.10 13:02; 28.10 16:07; 28.10 21:13; 28.10 21:17; 29.10 02:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

50/50 võimalus, et “uuele isale” järgneb “veel uuem isa” ja lastele mõni uus õde/vend.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 21.10 13:14; 28.10 23:39;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oh, minult on seda juba 1000x küsitud. Mina olin lihtalt noor ja naiivne, siis ei liikunud neti kaudu ka neid jubedaid lugusid lahutustest – netti siis polnudki. Ja sotsiaalsüsteem oma saatanlikkuses alles hakkas oma kihvakesi näitama, enne seda olid lahendused lahutuste puhul must-valged.
Aga praegu, kui on meeletult lugusid lahutusest? Praegu teha naisega 2 last ja siis üllatuda, et aga naine vist ei armastagi mind? Kui loll võib üksinimene veel praegusel netiajastul olla?

Ahsoo, et sinul oli õigus olla noor ja naiivne, aga teemaalgatajal seda õigust pole? Sa arvad tõesti, et netis on kuskil täpselt kirjutatud, kuidas asjad on, tänapäevane noor lihtsalt leiab selle õige koha üles, loeb läbi, ütleb “sain aru” ja siis ei tee mingeid vigu, on kohe jube elutark ja kaugenägelik?

Sinul on praegu netist kasu sellepärast, et sul on endal pikk elukogemus. Ka tänasel noorel inimesel pole isiklikku elukogemust, et terasid sõkaldest eristada, internet siin ei aita, pigem tekitab meeletu info üleküllus rohkem segadust. Lisaks see, et inimesed on manipuleerijad, ja sa ei tea tegelikult kunagi, kelleks osutub inimene, kellega sa noorena pere lood. Peale selle veel inimeste areng, mis eriti noorena on ikka väga tormiline, kogemused on erinevad, nii et 23-selt loodud paar võib 30-dates juba olla juba täiesti erinevad inimesed. Lõpuks ka õnnetu juhus – teemaalgataja naisel võis lihtsalt tekkida sõge feromoonipõhine armumine kellessegi teisesse, mida poleks võibolla kunagi juhtunud, kui ta poleks selle konkreetse mehega juhuslikult kokku sattunud.

Kõige sellega tahan sulle öelda, et sa ei saa heita teemaalgatajale ette midagi, millest sa iseennast välja vabandad. Kõik on olnud noored ja kogenematud, kõiki inimesi on manipuleeritud ja alt veetud, kõik me oleme noorusaastatel väga kiirelt arenenud ja muutunud ning endalegi üllatavaid tahke endas leidnud, enamik meist on teinud suuri vigu ja lollusi, mida hiljem on raske endalegi andestada. Natuke andestavat ja halastavat meelt ning suuremeelsust teiste inimeste, eriti nooremate osas ei teeks paha.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 25.10 13:37; 25.10 18:07; 27.10 16:47; 29.10 00:48;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Oh, minult on seda juba 1000x küsitud. Mina olin lihtalt noor ja naiivne, siis ei liikunud neti kaudu ka neid jubedaid lugusid lahutustest – netti siis polnudki. Ja sotsiaalsüsteem oma saatanlikkuses alles hakkas oma kihvakesi näitama, enne seda olid lahendused lahutuste puhul must-valged.
Aga praegu, kui on meeletult lugusid lahutusest? Praegu teha naisega 2 last ja siis üllatuda, et aga naine vist ei armastagi mind? Kui loll võib üksinimene veel praegusel netiajastul olla?

Ahsoo, et sinul oli õigus olla noor ja naiivne, aga teemaalgatajal seda õigust pole? Sa arvad tõesti, et netis on kuskil täpselt kirjutatud, kuidas asjad on, tänapäevane noor lihtsalt leiab selle õige koha üles, loeb läbi, ütleb “sain aru” ja siis ei tee mingeid vigu, on kohe jube elutark ja kaugenägelik?

Sinul on praegu netist kasu sellepärast, et sul on endal pikk elukogemus. Ka tänasel noorel inimesel pole isiklikku elukogemust, et terasid sõkaldest eristada, internet siin ei aita, pigem tekitab meeletu info üleküllus rohkem segadust. Lisaks see, et inimesed on manipuleerijad, ja sa ei tea tegelikult kunagi, kelleks osutub inimene, kellega sa noorena pere lood. Peale selle veel inimeste areng, mis eriti noorena on ikka väga tormiline, kogemused on erinevad, nii et 23-selt loodud paar võib 30-dates juba olla juba täiesti erinevad inimesed. Lõpuks ka õnnetu juhus – teemaalgataja naisel võis lihtsalt tekkida sõge feromoonipõhine armumine kellessegi teisesse, mida poleks võibolla kunagi juhtunud, kui ta poleks selle konkreetse mehega juhuslikult kokku sattunud.

Kõige sellega tahan sulle öelda, et sa ei saa heita teemaalgatajale ette midagi, millest sa iseennast välja vabandad. Kõik on olnud noored ja kogenematud, kõiki inimesi on manipuleeritud ja alt veetud, kõik me oleme noorusaastatel väga kiirelt arenenud ja muutunud ning endalegi üllatavaid tahke endas leidnud, enamik meist on teinud suuri vigu ja lollusi, mida hiljem on raske endalegi andestada. Natuke andestavat ja halastavat meelt ning suuremeelsust teiste inimeste, eriti nooremate osas ei teeks paha.

Noored on praegu väga targad minu kaasaegsetega võrreldes. Ka suhete osas on noored kõvasti targemad. Ja abiks on just internet ja rohked jutud suhetest. Nõukaaja lõpus olineid lugusid vähem ja ka sotssüsteem oli teine. Minu põlvkond sai kapitalismi endale elu alguses kohe vastu vahtimist, eurosotstöötajad ja EV ultraliberaalsed kohustused meeste poole pealt. Me saime tõesti külma dushi kaela.
Aga mis praegustel noortel viga on, et teevad aga lapsed valmis, ise ei tea, kas neil on armastuski ja kuidas elu lastega peale lahutust välja näeb. Ei, sellisele lollusele küll vabandust ei ole, Õigusta siin seda meest, palju tahad.

Tuleb kärgpere sinu-minu-meie lastega, tuleb emme uus mees ja issi uus naine ja siis võib kogu stsenaarium uuesti korduda. Ja pane tähele: sotstöötajatelt pole sul loota grammigi inimlikku abi. On ainult kuhi loodusseadustele vastanduvaid seadusi.

Ja lõpuks peab keegi see loll olema, kes laste psüühikahäired kinni maksab. Kaudses mõttes teeb seda kogu ühiskond niikuinii.
Vat nii tore on see lahutus väikeste laste kõrvalt. Oleks võinud oma laste ema ikka ta uuest j…st ära püüda võõrutada, mitte nii lihtsalt moodsat kärgpere mängima hakata.

Lastele on kahe korteri vahet pendeldamine lõbus seiklus!….issandhalasta, kui naiivne võib mõni inimene olla.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 28.10 13:02; 28.10 16:07; 28.10 21:13; 28.10 21:17; 29.10 02:27;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Meil algklassi lapsel kindel kord kokku lepitud, et reedest pühapäevani isa juures. Ja koolivaheaegadel va jõul-aastavahetus siis vaatame, kellel kus mingid üritused ja laps otsustab ise. Tavaliselt oleme minu vanemate juures ja isa töö juures laste pidu. Isa juures v ta õe juures on nende nn suure pere pidu. Mina olen lastega (teine täiskasvanu ja elab omaette) jaanuari esimesel nädalal ämma juures. Enamasti on laps aastavahetusel seal, kus suurem kogunemine.Koolivaheajad isa juures. Suvel 2 nädala kaupa vaheaja alguses ära määratud, sest isal komandeeringud ette teada. Kui tulevad ette muudatused, siis räägime läbi v anname teada, kas teisele poolele sobib. Kui ei, siis vaatab ja otsustab see, kelle j laps on teisi variante nt vanaema juurde. Kui laps soovib, siis soovi korral võib valida, kui aga tegemist konfliktsituatsiooniga, siis ei saa. Kui igatseb, siis saab. Isa juures oli enne päris kodu, kuid uue naise ja lapse sissekolides kolisime eest ära.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 26 postitust - vahemik 31 kuni 56 (kokku 56 )


Esileht Pereelu ja suhted Näpunäiteid laste jagamise ja hoolitsemise kohta peale lahutust

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.