Teema: näputoidubeebid suuremana

Ma arvan, et pirtsutamise perioodil ja näputoidul pole seost. Kolmas laps oli suures osas näputoidul, kuna nii oli minu jaoks üsna mugav. Toitis ennast ise ära. Probleem tekkis hiljem hoopis lauanõude kasutamisega. Ei tahtnud neid kuidagi omaks võtta ja kippus ikka näppudega kaussi.

Mina ei seostaks näputoitumist ja mitte pirtsutamist. Oli näputoidulaps, sõi kõike isuga. Umbes 2-aastasena hakkas valima, köögivilju enam ei tahtnud kuigi enne oli lemmikuks brokkol nt. Puuvilju küll sõi aga juurikaid ja köögivilju mitte. Nüüd 5-aastasena on hakanud jälle köögivilju ja aedvilju sööma. Eks lasteaias räägitakse toidust ja toitumisest ja me kodus ka ning nüüd sööb ilmselt teadlikumalt.

Minul esimene laps püreelaps ja teine suuresti näputoidulaps. Teine lihtsalt alguses püreed ei võtnud, mingeid kurgiviile jmt oli nõus suus lutsutama. Mingi aeg sai talle osa asju ikka püreena antud (nt liha püreestatud vähese köögiviljaga ja pehmeks aurutatud köögiviljatükid kõrvale). Toidu valimise osas ma vahet ei näe. Mõlemal on olnud perioode, kui toiduga pirtsutavad. Suurim vahe oli minu joaks see, et teisel lapsel polnud probleemi püreelt tahkele toidule üleminekuga, püreelapsele pidin ikka väga pikalt kõik siidpehmeks püreestama, pisemgi tükk sülitati kohe välja. Lauanõude kasutamisega teisel lapsel probleeme polnud, sest tema tundis suurt rõõmu kahvliga taldrikult tükkide tagaajamisest. Lusikas tuli hiljem nagu iseenesest (kõik teised ju kasutasid).

Mul kolm laps ja kogemused seinast seina. Esimene laps oli püreetoidul. Sõi paari üksikut püreed ning jäi väga valivaks ka suuremana. Tükilisele toidule üleminek oli väga vaevaline ja siis jättis enamvähem kõik vähegi tervisliku toidu söömata. On korduvalt söögilauas öökinud, sest ei talu söögisedelis mingeid üllatusi.

Teine laps oli samuti püreetoidul. Oli hea isuga, sõi kõike ja oli valmis ka igasugusteks eksperimentideks. Aastaselt sõi juba ise kahvliga pannkoogitükke taldrikult, 1,5-aastaselt sõi ise lusikaga suppi. Pirtsutamise perioodi ei tulnudki – sööb mõni päev parema meelega brokkolit ja lillkapsast, teine päev parema meelega liha, kolmas päev oliive, aga põhimõtteliselt sööb kõike ja on alati valmis midagi uut proovima. 3-aastaselt suudab koorida ja tükeldada kurki salatiks, teha endale ise võileiba jne.

Kolmas beebi oli väga närb sööja – mitte valija nagu esimene, vaid pigem nälgija tüüp. Püreed ei söönud üldse (st et ei teinud suudki lahti), nii et võtsime ka näputoitumise ette. Algul läks nagu väga hästi, pareminigi kui teooria ette näeb, aga siis kaotas ka see tema jaoks võlu ning lõpetas lisatoidu söömise sootuks. Praegu aastane ja peab ütlema, et tema toidusedel on kindlasti ebatervislikum kui püreelastel samas vanuses. Liha ja muna näiteks ei õnnestu talle üldse anda. Koguseliselt sööb üldse väga vähe.

Nii et minu meelest ei ole laias laastus vahet, kas laps on näputoidul või sööb püreesid. Kui laps on loomu poolest hea isuga, siis söömine motiveerib teda proovima ja arenema – anna ainult tervislik toit ette ja laps sööb. Kui aga laps on närb ja valiv sööja, siis lõpuks aheneb menüü tahes tahtmata vastavalt sellele, mida ta on nõus suhu panema, sest tahaks ju, et ta MIDAGIGI sööks.

#2950254:

Pole sellist asja kunagi kuulnud. Mis näpu toidu beebi? Beebipüreed on mõeldud ikka beebidele, laps vajab lisatoitu alates 4.elukuust püree näol ja mingi näpu toit tuleb üldse alles kui lapsel on hambad juba, millega seda süüa. Mul laps tarbis alguses püreesid ja näpu toitu hakkas saama palju hiljem kui juba oskas ise suhu pista toitu, nüüd sööb juurvilju-puuvilju hea meelega. Ostsin purgi püreesid poest, midagi halba ei ole neis. Võid ka ise keeta, aga mina ei viitsinud.

No aga uuri siis natuke. Ära kohe pahandama kuku, kui asjast midagi ei tea.
Ja lisatoitu vajab enamik lapsi ikka alles alates 6 k.
Väide, et laps saab tükilist toitu süüa siis, kui hambad suus, on vägagi võhiklik.

Pirtsutamisel ja näputoitumisel ei näe seost, aga on küll üks miinus, mis on nüüd minu pea aastasel näputoidu fännil avaldunud – nimelt ei soovi ta mingil põhjusel üldse nüüd tahket kodutoitu lusikalt süüa. Tal puudub igasugune huvi lusika vastu. Kõik toit lendab lusika pealt kõigepealt lauale ja siis laualt näppudega suhu. See oli ka mulle endale suur üllatus, kuna igal pool saab näputoitumine ainult kiidulaulu. Lihtsalt hoiatuseks siis. Kui teeksin midagi teisiti, siis toidaksin algusest peale last ka paralleelselt ikkagi lusikalt, et ta harjuks erinevatel viisidel sööma. Hetkel olen juba täitsa kimbatuses, kuidas saada laps ise sööma, kui lusikas lükatakse kohe eemale (nagu ka siit loen, siis paljud aastased on selleks tegelikult juba valmis).

Minu näputoitlane hakkas ka teiste eeskujul juba 10-kuuselt kahvliga ja lusikaga sööma. Laps ju näeb, kuidas teised söövad, ja tahab ise samamoodi teha. Vähemalt minu lastel on küll jäljendamine ülimalt oluline ja näiteks lastepäraseid toidunõusid nad pole keegi titena tunnistanud, sest hea on ikkagi see, mis teistelgi on.

Aga see, kui laps saab esimest korda lusika kätte ja siis lätserdab nii- ja naapidi, on muidugi täiesti normaalne. Kõik võimalused tuleb läbi proovida. 🙂

Minu näputoituja hakkas ka kahvliga tükke sööma. 2-aastaselt sõi ülejäänud pere eeskujul noa ja kahvliga. Lusika kasutamine siiani (viiene on) veidi kehvem.