Teema: nartsissist?

Minul on kogemus. Oli selline mees, kes minu tunnetega üldse ei arvestanud. Räägi nagu seinaga. Ta ütles ainult, et enam ei tee ja käitus täpselt samamoodi (halvasti) edasi. Kui ühe korra ütles palun vabandust, siis ole see tema arvates piisav, et ükskõik mis tahes sigadus andeks saada. Ja siis vaatas kutsikasilmil otsa, et ma ju vabandasin, et mida ma veel ootan. Oli see siis kahtlased sõbrannad, täis peaga sõit vms. Alati piisas ühest sõnapaarist: palun vabandust.

Manipuleerimine. Mina tegin tema arvates igast tühjast asjast probleemi. Minu jaoks oli probleem tema joomine. Ütlesin talle, et sa pole ju üldse kaine. Tema vastas, et olen küll, hommikuti enne tööpäeva olen. Tema hinnangul mina tõmbasin alati tüli üles. Temal pole probleemi. Kui temal pole probleemi, siis järelikult suhtes pole probleemi.

Iseloomulik on käitumine nagu musta valgeks rääkimine, reaalsuse moonutamine ja faktide väänamine, allumatus seadustele (minu näite puhul oli selleks alko ja liiklus), jõuorganitele valetamine (ilmselt valetas ka mulle, kuid selgepiirilisi tõendeid polnud), oluliste asjade rääkimata jätmine.

Truudusetus.

Jube, et sellisega elasin. Lahkuda oli ikka väga raske. Võttis aastaid enne kui suutsin. See manipulatsioon on nii osav, et hakkad ennast hulluks pidama.

Halbu asju kogunes aastatega nii palju, et selle kõrval natukesest heast enam ei piisanud.

Olles oma elust juba 5 aastat raisanud suure emotsionaalse valu peale, tundsin, et midagi peab muutuma. See elu oli nagu kirves pea kohal. Kogu aeg pidi valvel olema, et mis nüüd järgmisena juhtub. Millega ta hakkama saab? Elasin lõpuks nagu hallis udus. Mul tekkisid mäluga probleemid. Depressioon tuli. Olin nõus kasvõi tarakanidega üürikorterisse kolima, et sellest pääseda. Mõtlesin ka päris palju enesetapust. Mul hakkasid rinnus valutorked ja meeletud vihahood. Hiljem sain teada, et see on ärevushäire.

Nüüd on 2 aastat lahkuminekust möödas ja tunne on enamvähem okei. Tablette võtan siiani, vahel igatsen teda, vahel nutan taga. Enam pole need kannatused nii värskelt meeles.

Ma ütleks ka seda, et järgnevad suhted (normaalse inimesega) võivad tunduda hallid ja igavad selle eelnevaga võrreldes. Võib tekkida tunne, et asi pole justkui õige. Minul on see tekkinud, aga võtan asja mõistusega. Kui oled olnud 5 aastat sõjas, siis ongi trauma nii suur ja harjumine rahuga võtab aega. Olen leidnud kinnitust, et on olemas mehi, kes tõesti kuulavad ja mõtlevad kaasa. Kui midagi on halvasti, siis üritavad parandada. Stabiilne suhe on võimalik ja normaalne, see peabki nii olema.

Ma ei ole parim nõuandja, sest olen ise veel ka selles kogemuses sees. Kõige halvem variant ongi see, kui su esimene suhe on sellise hulluga. Siis sa ei tea, mida normaalselt suhtelt oodata. Sa ei oska võrrelda. Minul oli see variant.

Kui otsustad lahkuda, siis ole valmis kõige hullemaks südamevaluks ja üksindustundeks, mida eales oled kogenud. See väidetavalt on hullem, kui „tervest“ inimesest lahkuminekul. . Lisaks soovitan hakata ka juba enne lahkuminekut emotsionaalset sidet mehega lõhkuma. Hoia temast rohkem eemale, käi üksi väljas, võta kasvõi armuke. Vastasel juhul on väga-väga suur tõenäosus, et lähed tagasi.

Ümbritse ennast sõpradega, perega, kes hoiavad „ree peal“ .

Minul küll kahju polnud nartsissistist lahku minna. Ta oli juba ajaga nii vastikuks muutunud mulle, et tunded kadusid ise.

#3260087:

..on tekkinud kahtlus, et elan sellisega. Kel kogemus, rääkige kaasa.

Tunnistab, et on egoist, arvab, et teistest parem, kompromisse ei tee, mina olmemuredes alati süüdi. Kardan lausa midagi arvata, sest minu arvamus on vale. Otsuseid mul tema pole mõtet, sest kui talle ei sobi, siis pean mina oma plaanist taganema, sest temal on ju parem variant.

Inimene pole loomulikult üdini halb, on palju ilusat, ega ma muidu koos poleks. Aga on teatud käitumine on pannud häirekella tööle.

Suhte alguses oli tal alkoprobleem, mistõttu oli vahel nädalaid kaunud, süüdistas, sõimas ja kõik, mis sinna kõrvale käib. Probleemist saime üle tänaseks, aga ega usaldus nii kergelt ju ei taastu. Tema arvab, et ma stressan niisama, et ta ju tubli.

Laused stiilis “mina veel x-aeg tahan last ja pärast enam ei taha, tee siit järeldused!”. Keegi seltskonnas küsib mingi lihtsa küsimuse, siis ta vastamise asemel teatab, et “ma ei viitsi sulle praegu vastata”. Selline ülbe hoiak oma lähedastega on õudne! Ja kui tähelepanu juhid, siis teatab, et ta tegi nalja. Ja ükskõik, kuidas keegi juttu alustab, kohe peab teema minema Tema kogemustele ja läbielamistele. Või kui liikluses peaaegu otsa kellelegi sõidab, siis “tema oleks süüdi olnud!”. Mitte mingit empaatiat.

Oeh. mul rohkem hetkel polegi vaja kirjutada, saan ise juba aru, et need paar näidet juba ilustavad seda, et inimene vist ikka päris tavapärane ei ole, Või ongi kõik mehed sellised?

Ühesõnaga, kes teist on kokku puutunud nartsissistiga? Mitte üdini, aga kui on selliseid selgeid jooni käitumises. Mida teha?

Ehk kirjutage palun oma kogemusi ja situatsioone, kus te olete mõelnud, et tegu on nartsissismiga. Siis saan ehk silma rohkem lahti ja asja mõistuse, mitte südamega võtta.

Minul oli mees, kes vaikis kui ma temaga samal arvamusel polnud, tema meelest mõne vea tegin. Vabandust ta kunagi ei palunud, mina olin kõiges süüdi. Vaikimine pani mind tema külge klammerduma, olin valmis ennast alandama, et see lõppeks. Siis ta muidugi ütles, et temal sellist naist vaja pole ja käitus minuga nagu jalamatiga. Lõppes sarnaselt siinkirjeldatule. Ka aastaid hiljem on sellest suhtest haavad, õnneks leidsin ääretult hooliva ja armsa inimese enda kõrvale. Ja kontrast on suur, nii hea on stabiilses suhtes koos elada.

Siin teemas on kõige huvitavam lugeda neid jutumärkides lauseid. Soovitan sul neid hakata üles kirjutama enda jaoks, et hiljem lõplikult veenduda, et sellise mehe juurde pole mõtet mitte kunagi tagasi minna. Muidu aeg parandab haavad, mälu kustutab ütlused… Aga kui sa kirjutad üles need solvanud ja mõnitused, siis on sul edaspidi lihtsam olla sirge seljaga.

Jah, sa oled koos mingi bipolaarse nartsissistiga. Olen kunagi olnud sellise mehe alluv. Üks hetk oli mega tore ja helde ülemus, teisel hetkel tõmbles närvilisusest ja röökis, suu vahtu täis. Peamise koosa sai ta naine, kes oli firmas pearaamatupidaja, mees mõnitas ja solvas oma naist ikka vahel mõnuga kõigi töötajate ees. Ei taha mõeldagi, mis neil koduseinte vahel veel toimub. Koos on nad siiamaani ja lapsedki saadud. Iga kord, kui naist linnas näen, on mul temast ütlemata hale tunne. Samas, kui naine ise esimest sammu ei tee, ei torma ka keegi talle appi.

Tee sina esimene samm ja sa saad kogu abi! Hakka salvestama kõnesid oma mehega (selleks on äpid), hakka lindistama koduseid tülisid. See on hea viis tutvuskonna ja sõprade veenmiseks, ja mehe alatuse avalikustamiseks. Nartsissistid kardavad kõige enam avalikustamist oma sõprade ees. Seda saad muidugi teha alles peale ärakolimist, kui sul on vaja hakata vastu mehe valedele, mida ta sinu kohta suurelt levitama hakkab peale sinu lahkumist.

Ema on nartsissist. Läks 30 aastat aega, et ma lõpuks aru saaksin, et viga ei ole minus. Niikaua kui mäletan, oli tema alati A ja O. Tema teadis, tema tegi õigesti, tema oli hea inimene, kõik teised olid halvad. Kui rääkisin aiast, siis paari lausega oli teema ümber keeratud selleks, kuidas tema parandas aia auku ja kuidas mina selle augu sinna tekitasin. Mina olin saamatu ja lihtsameelne tema jaoks. Vanem õde oli aga ideaal kuubis. Kõik pidid tegema seda, mida tema ütles ja kuidas tema tahtis. Täiesti häbematult nõudis, et asjad ja otsused tehtaks nii nagu tema tahab. Kui ei saanud jonniga enda tahtmist, siis hakkas manipuleerima. Alguses rääkis, kuidas tema on vana ja väeti, kui see ei aidanud, siis nuttis, kui see ka ei aidanud, siis ähvardas enesetapuga.

Kaaslane suutis mulle lõpuks selgitada, et mutt on nartsissist. Siis toimus meil võimuvõitlus, keeldusin tema soove täitmas ja tema manipulatsioonile allumast. Õnneks oli tal töökoht, kus sai vägesid juhtida, kuid peale koduseks jäämist ja kõikide lähedaste peedistamist hakkaisd kõik eemale hoidma. Tänasel päeval vajab reaalselt abi, aga kõik hoiavad eemale, välja arvatud tema kullatükist tütreke, kes siini jookseb ja kummardab ja teeb. Vaadates õde, siis sureb tema enne, kui mutt, vaeseke on tühjaks pigistatud. Allub ema manipulatsioonidele 100% ja tema silmi ei suuda ma kahjuks avada.

Hoia eemale!

#3260621:

See siin mu esimene postitus üldse Foorumis. Tunnen, et lihtsalt nii ummikus. Ja majanduslikult olen kindlustatud, mees elab minu korteris ja mul on hea töö. Et ka ei hoia kinni selle pärast, et pole kuhugi minna. Veel pole ka ühist laenu ja last, aga mees soovib ja survestab mõlemat. Seega üritangi nüüd mõistusega asja näha teie abiga. Olen iga vastuse eest ääretult tänulik!

Last ära küll sellisega tee. Sa võid enda vaimse ja füüsilise tervise ära rikkuda kui tahad, kuid palun ära tee seda väiksele abitule lapsele.

Loe seda 44-aastase teemat siin. Vot see on ehe nartsissist. Hea õppematerjal.

#3260644:

#3260621:

See siin mu esimene postitus üldse Foorumis. Tunnen, et lihtsalt nii ummikus. Ja majanduslikult olen kindlustatud, mees elab minu korteris ja mul on hea töö. Et ka ei hoia kinni selle pärast, et pole kuhugi minna. Veel pole ka ühist laenu ja last, aga mees soovib ja survestab mõlemat. Seega üritangi nüüd mõistusega asja näha teie abiga. Olen iga vastuse eest ääretult tänulik!

Last ära küll sellisega tee. Sa võid enda vaimse ja füüsilise tervise ära rikkuda kui tahad, kuid palun ära tee seda väiksele abitule lapsele.

Kui täiskasvanud naist mõnitada, saab naine alati mõistusega võtta ja lahendusi otsida enda jaoks. Aga näha oma lapsele ütlemas lauseid stiilis “ma ei viitsi sinu mure praegu kuulata, sinul on mure, mitte minul, tegele sellega, tee ise omad järeldused jne, jne”.. Kohutav. Ja no ühine pangalaen on idiootsus, ilmselt veel loodab, et naine paneks oma korteri sissemaksuks. Ainult aja küsimus, kui mees hakkab rahaga koinima.

#3260467:

Mul oli töökaaslane selline. Mind üllatab, kui palju on isiksusehäirega inimesi tegelikult, samas teaduslikud uuringud väidavad selle protsendi suhteliselt väikese olema.

tegelikult ongi neid vähe. ma olen üpris kindel, et keegi neist siin kirjeldatud isikutest ei ole diagnoosiga. siin on kirjeldataud palju matslikkust, kasvatamatust, kõrge enesehinnaguga tüüpe.

#3260087:

Laused stiilis “mina veel x-aeg tahan last ja pärast enam ei taha, tee siit järeldused!”. Keegi seltskonnas küsib mingi lihtsa küsimuse, siis ta vastamise asemel teatab, et “ma ei viitsi sulle praegu vastata”. Selline ülbe hoiak oma lähedastega on õudne! Ja kui tähelepanu juhid, siis teatab, et ta tegi nalja. Ja ükskõik, kuidas keegi juttu alustab, kohe peab teema minema Tema kogemustele ja läbielamistele. Või kui liikluses peaaegu otsa kellelegi sõidab, siis “tema oleks süüdi olnud!”.

Need on nüüd küllaltki tüüpilised nartsissisti käitumisjooned. Kuna suurem osa neist ei puuduta sind ennast, siis võib ka uskuda, et oledki selles asjas objektiivne.
Lisanduma peaks veel ka see omadus, et ta muudab reegleid käigupealt, sama asi, mida ta eile heaks kiitis ja lausa nõudis, on täna maailma suurim kuritegu – selline labiilsus käib ka nartsissistiga kaasas.

#3261051:

Kui sa ise samuti teise inimese omale toodud viimast kommi nahka ei pane, riideid salaja ei kasuta ja kaaslase kolm nädalat plaanitud asja 5 minutit enne üritus ei torpedeeri, siis sinuga on ilmselt ülilihtne koos elada.

Ei, ma kindlasti isegi ei küsi, kas võin teise pereliikme viimase kommi ära süüa. Ma võin öelda, et tule palun viska oma hallitama läinud mandariinid ära. Aga enne sellest juttu küll ei tee, isegi kui väga tahaks nad nahka panna.

Teiste riideid ei kasuta. Teiste ajagraafikusse sisse ei sõida (va korda kaks-kolm abielu jooksul mehe omasse, kui tegu on päris tõsise haigestumise või surmajuhtumiga elus). Mingisse vannitoagraafikusse või tütarde “hommel vaatan elutoas mina oma sõbrannadega kell 11-13 oma saateid, teie palun vaadake teise teenusepakkuja kanaleid teises toas” iial sisse ei sõida.

Jah, minuga on ülilihtne koos elada neil, kes kuulavad, mis neile räägitakse ja arvestavad teiste inimeste soovidega ning ei arva minust asju a la: “ah, see tema apelsin vedeleb siin juba nädala, ju ta ei taha seda” või et “ta ütles küll, et soovib kolm tundi päevaund teha, aga ma lähen ikka ja küsin midagi a la mis täna õhtusöögiks on, las ta pärast magab edasi.” Loomulikult peavad nad ise ka suutma väljenduda konkreetselt, mitte ühel hetkel hakkama huilgama, et “ma just oleksin tahtnud seda ajakirja ise lugeda…äääää”. Öelnud siis ette – esimesena loen seda mina.

#3261074:

Neid on vähe – 1-4% rahvastikust , aga nad on nähtaval, ronides küll ettevõtete juhtkondadesse,poliitikasse või täitma kollaste ajakirjade lehekülgi.

Aspergere on samuti alla 0,5% rahvastikust, aga kui perekoolis sellest juttu teha, siis igal teisel käol on seda haigust põdev mees kodus.

No milleks teha teema, kui 1 sek googeldamist ütleb kõik ära:

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire. Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks[1].

Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal[2]. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla “muud spetsiifilised isiksushäired” – diagnoosikood F60.8 [3].

Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest[4].