Teema: nartsissist?

#3261171:

#3261071:

Jah, minuga on ülilihtne koos elada neil, kes kuulavad, mis neile räägitakse ja arvestavad teiste inimeste soovidega ning ei arva minust asju a la: “ah, see tema apelsin vedeleb siin juba nädala, ju ta ei taha seda” või et “ta ütles küll, et soovib kolm tundi päevaund teha, aga ma lähen ikka ja küsin midagi a la mis täna õhtusöögiks on, las ta pärast magab edasi.” Loomulikult peavad nad ise ka suutma väljenduda konkreetselt, mitte ühel hetkel hakkama huilgama, et “ma just oleksin tahtnud seda ajakirja ise lugeda…äääää”. Öelnud siis ette – esimesena loen seda mina.

Aga kuidas sul empaatiavõimega on? Üks asi on reeglite ja piiride seadmine, aga nartsissistiga koos elamise hädad tulevad ikka sellest, et nad ei ole võimelised teisele inimesele kaasa tundma, ennast nende olukorda seadma.

Kui neil vajadus on, siis on nad võimelised näitlema küll. Õpitud laused, ilmed, kehakeel.

Ei, kõik mehed ei ole sellised, küll on aga palju selliseid inimesi üleüldiselt, keda on kasvatatud maailmanabaks, “mina, tükk tühja maad ja siis tulevad kõik teised”. Ei oska nad hinnata teise panust, ei aega, ei tundeid, ega mingilgi viisil arvestada teise inimesega.

Kui sa sellist armastad, oled varem või hiljem õnnetu. Kui tahad sellise kõrval ka ennast väärtustada, läheb sõjaks, sest väärtustada kõlbab ainult teda.
Pole su mehel mingit diagnoosi ja pole sina mingi diagnoosija, aga raskesti kooselatav tüüp on ta küll. Kõrge enesehinnang on üsna mehelik omadus ja isegi vajalik. Aga teatud piirini.
Kas ja kui kaua sina tahad sellise mehega koos elada, on diagnoosist hoopis eraldiseisev küsimus.
Nt kui tema jääb kuhugi hiljaks, siis pole see mingi mure, ootavad, mis neil ikka muud teha, mis vabandada niisuguse mõttetu asja eest. Aga kui keegi jätab tema ootama, siis ohissand, missugune epistel tuleb “kokkulepete austamisest” jne.
Kui mina solvun mingi tema nalja peale, siis tuleb “miks sa kõike nii negatiivselt võtad, ega ma nii ei mõelnud, sa ise said valesti aru!”, aga kui tema solvub, siis peaksin mina piltlikult öeldes kolm päeva maas roomama, et andeks saada.

#3261405:

#3261376:

Nt kui tema jääb kuhugi hiljaks, siis pole see mingi mure, ootavad, mis neil ikka muud teha, mis vabandada niisuguse mõttetu asja eest.

Selle kohta öeldakse nii:

“Mina ei jää mitte kunagi hiljaks. Sest siis, kui mina kohale jõuan, siis ongi õige aeg”

Lihtne, eksole.

Selle kohta öeldakse nii, et Kuninganna ei hiline kunagi, kõik teised tulid lihtsalt liiga vara.

#3261171:

#3261071:

Jah, minuga on ülilihtne koos elada neil, kes kuulavad, mis neile räägitakse ja arvestavad teiste inimeste soovidega ning ei arva minust asju a la: “ah, see tema apelsin vedeleb siin juba nädala, ju ta ei taha seda” või et “ta ütles küll, et soovib kolm tundi päevaund teha, aga ma lähen ikka ja küsin midagi a la mis täna õhtusöögiks on, las ta pärast magab edasi.” Loomulikult peavad nad ise ka suutma väljenduda konkreetselt, mitte ühel hetkel hakkama huilgama, et “ma just oleksin tahtnud seda ajakirja ise lugeda…äääää”. Öelnud siis ette – esimesena loen seda mina.

Aga kuidas sul empaatiavõimega on? Üks asi on reeglite ja piiride seadmine, aga nartsissistiga koos elamise hädad tulevad ikka sellest, et nad ei ole võimelised teisele inimesele kaasa tundma, ennast nende olukorda seadma.

Nii ja naa. Ma ei saa vaadata nutvaid lapsi või väärkoheldud loomi, abitud vanureid või abivajavaid inimesi – aitan ajaga, st puutun regulaarset ise kokku ja annan kallimat, mis mul on – aeg. Aga samas näiteks, kui mõni minu jaoks suvaline töökaaslane annab lahkumisavalduse või koondatakse, siis ma kaotan tema vastu kohe igasuguse huvi. Tere, head aega, kogu lugu. Elus me enam ilmselt kokku ei puutu, kui siis, siis samamoodi lühikese terega. Seles mõttes, et ei, ma kindlasti ei ela südamest kaasa iga oma kolleegi südamemuredele. Küll aga olen ma hea abistaja. Ei armasta soigumist, ennast ülihingeliseks pidavaid inimesi. Küll aga võin ka öösel kell 4 aidata inimesel kolida ära vägivaldse pere juurest vms – ehk eelistan teha, mitte kaasa halada.
Empaatiaga seega vist suht kehvasti. Ma ei tundnud mingit südamepitsitust ega vähimatki pisarapoega silmanuras, kui sõbranna ütles, et ei saa lapsi ja nuttis tundide kaupa mul elutoas diivanil. Peas hakkas hoopis ringi käima, kuidas ma praktiliselt saaksin aidata. Rahaga kuskil kunstviljastamisel vms. Ehk siis kehva empaatiaga, aga tegudega aitaja. Kui sõbranna ema suri, ma ütlesin ilmselt kuivalt et kaastunne ja siis küsisin esimese asjana, kas oleks vaja kuskile sõidutada, rahaga aidata või mu meest kirstu kandma (väike pere neil). See hala on tüütu. Ütle, mis sul vaja on ja vaatan, mida saan teha.

Teemaalgatajal soovitan ma aga joosta. Kui mina (pigem sotsiopaat) olen hea valetaja eraelus, siis puhas nartsissist seda enam. Ei ta muutu.

#3261422:

Meil oli nii:

MInul oli midagi tarvis (pisiasja-abi, tema alati vastas, ma hetkel ei saa.. vaatas arvutisse, kui paari päeva pärast uuesti küsisin, jälle mingi põhjendus, seejärel ärritusin…sest oli vaja lahendust ja abi, mida ise teha ei saanud. Alati oli vastus – näed nüüd ma ei saa sind aidata, sa ju karjud, räägid nii nõmeda tooniga).

Teadsin mitu aastat ette, et lähen lahku (jahh, oli väga raske…) ja tegin katse: palusin midagi, mida vaja oli teha. Nädala pärast uuesti (sama toon, sama ilusti….) kuu pärast uuesti. (sama toon, sama ilusti), Mõne kuu pärast uuesti…midagi ei juhtunud.

Musta rääkis alati valgeks. Kui rääkisin mingist omapoolsest probleemist, selgitas seni, kuni tõdesime, et probleemi pole – lähenes alati teise nurga alt, minu probleem jäi. Kui uuesti oli tarvis rääkida, hakkas isikuomadusi omistama (sa oled nii küüniline, ma ei taha su depressiivsust, pessimismi, suhtu teisit…). Hakkasin endast ajapikku nii arvama…(Ühegi probleemi sisuni me ei jõudnud).

MInu tundeid ei aktsepteeri, ei arvesta nendega. Alati tegime seda, mida tema tahtis. Tal oli hästi, kui mina tegin seda, mida ma ei tahtnud teha tol hetkel (võrdluseks minul pole hea, kui ma tean, et kauplen kaaslase tegema midagi, mida tema praegu teha ei taha, süda hakkab valutama, jätan ennem järele üldiselt (mõtlen selliseid vaba aja asju, mitte kohustusi, mida tihti vastumeelselt teeme) Temal seda probleemi kunagi polnud, et süümekad või oleks kaasa tundnud, et ma tõesti ei tahtnud (minna kuhugile vms…).

Tal olid kõik õigused – ta ei vastutanud millegi eest, tal oli alati õigus teha seda, mida tahtis… (leidis põhjendused, loogilised kusjuures…minu tunded ei lugenud midagi). Võtsin samad õigused endale…ühepoolselt.

Isiklikke teemaarendusi vältis – vastas alati poliitiliselt korrektselt, alati olid standardvastused varnas, et mitte paati kõigutada.

Tavapärane probleemi lahendamine nägi välja selline: mina tõstatan teema, tema hakkab oma probleeme arutlema (toob vastukaaluks välja neid mitu, vestlus tõmbab kaasa. hakkan selgitama ja lepime midagi kokku, mõistan ja vabandan. Tema probleemid saavad mingi lahenduse või läbi räägitud). Minu probleem jääb lahendamata.

Tegin reegli – üks probleem korraga. Ennem tema oma probleemi alustada ei tohi, kui selle oma on lõpetatud, kes teema tõstatas. – ei töötanud, vingerdas kõrvale, ei vastanud, naeris, viis teemat kõrvale, kakkus konflikti, kui ärritusin…tulemuseks: loe esimest lõiku)

Meil oli mingi võltspilt suhtest, elust, mingitest reaalsest olukordadest (tema lõi mingi optimistliku reaalsuse olukorrale, mis oli tegelt halvasti. Ehk ignoreeris reaalsust ja ei pidanud seda konkreetset olukorda või asja lahendama, sest seda ju polnud… tema nägemuses…)). Selgitas oma reaalsust mingis küsimuses seni, kuni me mõlemad arvasime, et ongi nii, tegelikult oli reaalsus teisiti. Üksi arvasin muidugi teisit, aga vestlused olid tundidepikkused ja alati nii väsitavad veenmised, et mina andsin alati järele, et ongi tema nägemus….

Tohutu veenmisoskus – paneb väga paljud inimesed tegema asju enda heaks. Tema teiste heaks ei tee.

Teistest on alati parem, edukam, targem… (kuigi reaalselt võivad tal väga suured probleemid olla, kuna ta ise neid ei näe, ignoreerib 100%, siis tal neid polegi).

Hea veenmisoskusega: midagi oli tarvis teha, leppisime kokku, kumb mida teeb. Mina asusin oma osa kallale, tema tegi niisama asja ja peaasjalikult asus kontrollima kuidas mina teen ja kas teen piisavalt. Alati leidis midagi, mis ei ole 100% nii, nagu tarvis ja jättis oma osa tegemata (või lubas hiljem teha, hetkel ei saa, midagi tuli vahele… pikad, loogilised selgitused). Lõpuks jättis oma panuse tegemata.

Taganes kokkuleppest (loe eelmine lõik) – leidis väga palju, väga veenvaid põhjendusi, loogilisi ja isegi argumenteeritud põhjendusi. Kui ärritusin seepeale… halvustas, naeruvääristas mu mõistmatust, omistas negatiivseid isikuomadusi (mida mul muidu polnud, aga ses olukorras tekkisidki – süüdistamine, ärritumine, küünilisus, pessimistlikkus, et olen mentaalselt ebastabiilne, mine arstile jne. suhtlusoskust või oskamatust… mis oligi sel hetkel tõsi, sest olin väga vihane. Aga hakkasin uskuma, et need ongi mu omadused). See, et tema üle tõmbas pidevalt… see taandus kõige taha ja kõige väiksemaks asjaks. Seda ta ei tundnud, see justnagu haihtus ära… Kui viitasin sellele, kust konflikt tuli…ignoreeris nagu see oleks kõige väiksem asi ja pisiremark, detail, et mis ma närin pisiasja kallal.

Kokkulepetes teise inimesega saab alati rohkem, hoolitseb selle eest, et tema oma osa saab. Vastu annab harva, annab nii palju, et teiselt max. panus kätte saada.

Lõpupoole, kui aru sain…: tahtis midagi, lubas midagi vastu (100% tema ettepanek). Oli õiglane ettepanek, olin nõus, aga juhul kui paned paberile (suulisi kokkuleppeid ta ei mäletanud, õigemini ei mäletanud kunagi omapoolset lubadust). Sai minu poole kätte, oma poolega tõmbas üle. Näitasin paberit, tema süüdistas temapoolse osa välja pressimises (reaalsuses pressisin paberi välja, mitte tema lubaduse poole…). Õigemini ei pressinud vaid ütlesin, et nõustun juhul, kui kokkulepe kirjalik.

Teiste tunnustuse pärast pingutas palju, meeldis kõigile, ülimalt austatud ja meeldiv kaaslane. Avalikkuse ees käitumine laitmatu, austatud, imetletud inimene (ei saa salata, nautisin ise ka teda sellisena, sest oli väga tore).

Aga mul hakkas reaalsuse taju kaduma, olin nagu kahes loos korraga – tema loodud reaalsuses ja päris reaalsuses. Lõhub su loomuse laiali – enesekindluse, eneseusalduse. Minu pilt läks väga mustaks, kõige eest vastutasin mina, kõik oli minu süü…Aktsepteerisin ja lahkusin läbirääkimisteta….Valmistusin väga pikalt, sest jõud oli väga otsas. Teadsin, et nõuab väga suurt vaeva.

Kas oli nartsissist?

Minul läks mitu aastat, enne kui ennast taas ära tundsin, sellisena nagu ma päriselt olin – rõõmsameelne, optimist, energiline.

Suhetega harjumine nõuab suurt tööd, tunnen end kõiges süüdi, vastutavana…

Siia teemasse siis tahtsin lisada selle:

lisa eelmisele:

veel tuleb meelde: tema rõhutas omavahelises vestluses argumendina, et tema on kõrgharidusega (mul muidu samasugune diplom kapis, lõpetasime sama kooli ????)

#3261127:

Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi.

Täpselt.

#3261195:

Kui sul temaga suhteklappi ei ole, siis ei aita ka tema diagnoosimine sind.

Siinkohal sa eksid. Diagnoosimine aitab – aitab kiiremini ja kindlamalt otsusele jõuda, kiiremini üle saada. Eriti just nartsissistid ja psühhopaadid on osavad oma kaaslastes süütunnet tekitama ja jätma muljet, nagu oleks kõik ebakõlad teise süü, mis paneb omakorda mõtlema, et see kaaslane võiks ju ennast muuta, siis oleks kõik hästi.. Aga tüüpiline on, et kui kaaslane ennast muudabki, siis järgmisel päeval sellest enam ei piisa või see muutus pole enam nartsissisti meelest õige. See kõik ajab segadusse.
Diagnoosimine aitab selgusele jõuda ja pole mõtet teemaalgataja peale haukuda.

#3260120:

Teemaalgataja siin.

Nagu oleks oma kogemusi lugenud! Kõik sõidud ja vabandused.. nii tuttav.

Ja kui ma ütlen, et ma pole õnnelik, saan vastuseks, et “oled küll ju!” või siis, et mul on mingi imelik tuju ja ta ei viitsi minuga seetõttu täna rääkida. Ehk alati, kui on probleem siis ma tunnen ennast nii üksikuna. aga kui on hea, siis on nii hea, et need toredad ajad hoiavadki meid koos.. ma ju tean, et pole 100% ideaalset suhet. Aga .. kust läheb see piir..

Kui tunned, et elad elu, mis on vaheldumisi kas väga hea või väga halb, siis ühel hetkel saab villand. Pärast imestad, et miks pagana pärast olid nii kaua sellisega. Ja kui oled õppimisvõimeline, siis enam selliste poole ei vaata ka, leiad tavalise hea mehe, kellega elu pole nagu Ameerika mäed. Kui ei ole õppimisvõimeline (st tunned, et peabki suhtes olema väga hea ja väga halb), leiad teise samasuguse või hakkad oma tavalise mehe kallal närima, et miks too ei osta sulle sületäit roose või ei too kohvi voodisse.

#3261647:

#3261592:

Kogemus sarnase inimesega. Kõige rohkem häiris just see empaatiavõime puudus. Igatahes õnnestus ta saada psühholoogi juurde kes koos psühhiaatriga diagnoosisid Aspergeri sündroomi. Peale seda läks elu hoopis paremaks kuna ta sai ka ise aru miks ta mingis olukorras imelikult käitunud jne. Igatahes käib siiani ka teraapias ja tunneb ennast sina paremini.

Asperger ja nartsissist ei ole absoluutselt sama asi. Nartsissist ei lähe teraapiasse ja ei ürita aru saada, miks kõik valesti läheb. Tema meelest on temaga kõik õigesti ja teraapiasse peaksid minema teised.

Aspergerid on piisava motvatsiooni korral ise huvitatud suhtlema õppima. Ja nagu kõigil inimestel, on ka neil iseloom, mis koosneb erinevatest aspektidest(googelda “suur viisik”), seega pigem positiivse iseloomu korral on ka see motivatsioon neil suurem. Ja kui kõiki suhtlemise nüansse selgeks ei saagi, siis vähemalt on nad võimelised teistega kommunikeeruma, miks nad suhelda ei oska.

#3261410:

#3261405:

#3261376:

Nt kui tema jääb kuhugi hiljaks, siis pole see mingi mure, ootavad, mis neil ikka muud teha, mis vabandada niisuguse mõttetu asja eest.

Selle kohta öeldakse nii:

“Mina ei jää mitte kunagi hiljaks. Sest siis, kui mina kohale jõuan, siis ongi õige aeg”

Lihtne, eksole.

Selle kohta öeldakse nii, et Kuninganna ei hiline kunagi, kõik teised tulid lihtsalt liiga vara.

Meenutame Lennutaadut. Tüüpiline nartsiss. Ma ei saa aru, kuidas sellist saab kummardada.

#3262831:

#3261025:

Ma ei tea, kas nartsissist on õige sõna minu kohta, sest ma näen oma vigu väga selgelt ja saan neist ka vabalt rääkida. Ka ei ole ma viisakate inimestega kunagi ebaviisakas ega kaugeltki kitsi. Aga äärmuslik egoist olen küll. Ma ei näe põhjust einestada samas lauas inimestega, kes mulle ei meeldi ega neid kõnetada. Küll vastan ma ikka terele ja jätan ka viisakalt hüvasti. Ei kätle ümbrikupalgamaksjaid ega ostle poes, kus mind eesti keeles ei suudeta saalis aidata – jätan käru maha ja viin oma raha mujale.

Ma võin osta tervele perele koormatäie mingit väga head asja, ütleme suitsuangerjat, aga see viimane purk on minu ja see on minu ja ainult mina otsustan, kas ma söön seda täna või aastal 2021, piltlikult öeldes.

Kui keegi selle vahepeal nahka paneb (väikelapsed seda ju ei tee), siis läheb kasvõi keset ööd välja ja tuleb tagasi alles siis, kui on mulle uus purk. See ka näitena, loodan et põhimõte on arusaadav.

Või me oleme teinud suurema šopingutuuri ja varustanud riietega ka oma täiskasvanud lapsi ja endale ostsin vad ühe pluusi ja panin selle meie magamistoas omaenda riidekappi (isegi sellesse ruumi ei peaks täiskasvanud lastel asja olema, veel vähem kappi sorima). Ja mõni tütar on seda salaja kandud. Siis, kui järgmiseks päevaks riideid valides selle avastan, siis ka tütar poodidesse lendab. Tuleb tagasi, kui täpselt samaasugune pluus leitud.

Võin lasta terve suure pere enne mind hambaid pesema, aga kui ma ikka teatan nii, et kõik kuulevad, et kl 11 kuni 11.30 te kasutate teist vannituba, sest see on minu aeg, siis röögatan küll koputaja peale. Minu aeg olgu kasvõi öösel kell 4, aga kui ma olen selle reserveerinud, siis palun, leidke endale muu lõbu ja austage mu soovi. Mina nende ajal nende uste taga ju ei kriibi.

Kui teda ei huvitanud, et tema on oma osa juba saanud ja ainult mina võin endale kuuluvate asjade eest otsustada, siis mind ei huvita, kust ta keset ööd need kannikesed, mulle endise asemel uue valge pluusi vms saab. Ei huvita. Rõhutan, väikelapsi see ei puuduta, nende eest on arusaadav, et tuleb maitsev/väärtuslik/ilus asi aegajalt ära peita, sest pidurdusprotsessid ei tomi veel nagu täiskasvanutel.

Minu ausa arvamuse kohaselt oled sa jõletis.

Kas just jôletis, aga kohutav eneseimetleja ja tüütus.

#3262950:

Minu ausa arvamuse kohaselt oled sa jõletis.
Kas just jôletis, aga kohutav eneseimetleja ja tüütus.

Seda arvamust on ilmselt väljendanud naised.

Mehe jaoks oleks sellise konkreetse inimesega koos elada/koos töötada lihtne.
Mõnele lausa ideaalne.

#3261423:

#3261171:

#3261071:

Jah, minuga on ülilihtne koos elada neil, kes kuulavad, mis neile räägitakse ja arvestavad teiste inimeste soovidega ning ei arva minust asju a la: “ah, see tema apelsin vedeleb siin juba nädala, ju ta ei taha seda” või et “ta ütles küll, et soovib kolm tundi päevaund teha, aga ma lähen ikka ja küsin midagi a la mis täna õhtusöögiks on, las ta pärast magab edasi.” Loomulikult peavad nad ise ka suutma väljenduda konkreetselt, mitte ühel hetkel hakkama huilgama, et “ma just oleksin tahtnud seda ajakirja ise lugeda…äääää”. Öelnud siis ette – esimesena loen seda mina.

Aga kuidas sul empaatiavõimega on? Üks asi on reeglite ja piiride seadmine, aga nartsissistiga koos elamise hädad tulevad ikka sellest, et nad ei ole võimelised teisele inimesele kaasa tundma, ennast nende olukorda seadma.

Nii ja naa. Ma ei saa vaadata nutvaid lapsi või väärkoheldud loomi, abitud vanureid või abivajavaid inimesi – aitan ajaga, st puutun regulaarset ise kokku ja annan kallimat, mis mul on – aeg. Aga samas näiteks, kui mõni minu jaoks suvaline töökaaslane annab lahkumisavalduse või koondatakse, siis ma kaotan tema vastu kohe igasuguse huvi. Tere, head aega, kogu lugu. Elus me enam ilmselt kokku ei puutu, kui siis, siis samamoodi lühikese terega. Seles mõttes, et ei, ma kindlasti ei ela südamest kaasa iga oma kolleegi südamemuredele. Küll aga olen ma hea abistaja. Ei armasta soigumist, ennast ülihingeliseks pidavaid inimesi. Küll aga võin ka öösel kell 4 aidata inimesel kolida ära vägivaldse pere juurest vms – ehk eelistan teha, mitte kaasa halada.

Empaatiaga seega vist suht kehvasti. Ma ei tundnud mingit südamepitsitust ega vähimatki pisarapoega silmanuras, kui sõbranna ütles, et ei saa lapsi ja nuttis tundide kaupa mul elutoas diivanil. Peas hakkas hoopis ringi käima, kuidas ma praktiliselt saaksin aidata. Rahaga kuskil kunstviljastamisel vms. Ehk siis kehva empaatiaga, aga tegudega aitaja. Kui sõbranna ema suri, ma ütlesin ilmselt kuivalt et kaastunne ja siis küsisin esimese asjana, kas oleks vaja kuskile sõidutada, rahaga aidata või mu meest kirstu kandma (väike pere neil). See hala on tüütu. Ütle, mis sul vaja on ja vaatan, mida saan teha.

Teemaalgatajal soovitan ma aga joosta. Kui mina (pigem sotsiopaat) olen hea valetaja eraelus, siis puhas nartsissist seda enam. Ei ta muutu.

Kõik oleneb, kuidas ta neid asju nõuab. Kui hakkab räuskama, siis on kohutav. Kui suudab normaalselt öelda, et, kuule, ma palusin seda ja sa ei arvestanud minuga, ning nüüd tee palun nii, siis on jumala normaalne.

Mina elasin taolise mehega ikka päris mitu aastat koos, aga õnneks oli oidu mitte lapsi saada! Suhte alguses oli kõik väga roosiline (mingid ohumomendid olid, aga nii armununa ja muust ilusast pimestatuna ei pannud ma neid tähele). Mõnda aega arvasingi, et viga on minus ja mina panen teda nii halvasti käituma (seda väitis kogu aeg tema). Hiljem hakkasin aru saama, et asi ei ole minus, paljusid olukordi ei olnudki võimalik vältida, sest kui ta oli otsustanud, et peab tulema tüli ja mina olen kõiges süüdi, siis tuli see tüli kasvõi vale paksusega tomativiilu pärast (ja eskaleerus enam-vähem minutitega nii suureks, et päädis ähvardustega). Lõpuks oli asi juba nii halb, et suutsin endale aru anda, et pean sellest suhtest välja saama, mis ei osutunud üldse lihtsaks. Vahelduva eduga ta meelitas ja ähvaras, aga olin juba nii katki, et miski ei mõjunud, tahtsin lihtsalt ära.

Suhtest välja tulemine kestis samuti aastaid, selle aja jooksul hakkasin asju hoopis teise pilguga nägema ja paremini aru saama kui palju ta minuga manipuleeris. Tekkisid ahaa-hetked uues suhtes, kus mõtlesin, mida vana mees mingis situatsioonis teeks või ütleks ja sain aru, et oota, aga see ka ju polnud okei (kuigi suhte ajal ei saanud enam ise arugi, et ei ole).

Nüüd on sellest lahkuminekust üle 10 aasta möödas ja tagantjärele tundub uskumatu, kuidas ma nii kaua temaga vastu pidasin, tegemist on täiesti haige inimesega. Kuidas ma seda toona nii selgelt ei näinud? Nüüdseks olen juba pikalt uues suhtes ja meil on kaks last. Elu on nii lihtne ja hea, mu mees on mu parim sõber, võin teda kõiges usaldada, meil on koos hea olla. Kordagi pole juhtunud, et tunneksin ta ees hirmu. Alles nüüd saan aru, et nii ongi normaalne!

Ära raiska oma elu manipulaatorile!!!

(Keegi siin soovitas, et kirjuta mehepoolseid solvanguid üles – mina kirjutasin nö iseendale kirju ainult selleks loodud meilikasti – kirjutasin rasketel hetkedel üles, mis juhtus, mis sõnu ta kasutas, kuidas ma ennast tunnen. Nüüd, kaua aega hiljem loen ja õudus tuleb peale!!! Kuidas ma nii pime olin?)

#3263157:

lükka-tõmba-mänge mängima, täna nii, homme naa, ja siis haletseb ennast, et kõik temast üle sõidavad. Või hakkab passiivagressiivselt nähvima.

Aga vot. Lükka-tõmba mängud ja pidevalt muutuvad reeglid on just omased nii nartsissistile kui psühhopaadile. Konkreetne ja paigas reeglitega inimene pole ei üks ega teine.