Esileht Pereelu ja suhted Närvi ajav inimene

Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )

Teema: Närvi ajav inimene

Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte suhtlema, distantsi hoidma ja kui see pole mingil põhjusel võimalik(sugulane), siis vähendada läbikäimist niipalju, kui on võimalik.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

ohoo, täitsa huviga loeks, milline on närviajav inimene. äkki ise ajan ka teisi närvi, aga ei teagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mitte suhtlema, distantsi hoidma ja kui see pole mingil põhjusel võimalik(sugulane), siis vähendada läbikäimist niipalju, kui on võimalik.

Aga kui palju on sellisel inimesel õigust armastusele ja sellega seonduvale?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte suhtlema, distantsi hoidma ja kui see pole mingil põhjusel võimalik(sugulane), siis vähendada läbikäimist niipalju, kui on võimalik.

Aga kui palju on sellisel inimesel õigust armastusele ja sellega seonduvale?

Las teda armastavad need, kellega teistsugused suhted on, lähemad inimesed. No minu kujutluses on selline inimene näiteks ütleme sõbranna mees või mehe õde, kellega näiteks läbi ei saa. Kes ajab lolli juttu, ja hulluks teisi oma käitumisega. Ütleme nii. Miks mina peaksin teda armastama? Ma ei vihka ka, mitte kedagi maailmas ei vihka, aga suhtlema ka ei pea ju. Ja las neid armastavad nende lapsed, emad, isad, vanaemad, abikaasad, vennad ja õed jne. Mitte mina.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

Mitte keegi ei aja kõiki inimesi närvi. See on ikka rohkem selle probleem, kes närvi läheb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu jaoks on näiteks sellised inimesed Vahur Kersna ja Kersti Kaljulaid. Ma ei arva, et neil poleks õigus elada ega armastatud olla. Lihtsalt mina ei ole see, kes neid armastaks. Püüan nendega seonduvat võimalikult palju vältida ja neist võimalikult vähe isegi mõelda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Äkki kombinatsioon – püüdma vähem inimesi närvi ajada (mis võib tegelikkuses tähendada hoopis väiksemat püüdlikkust) JA leidma “oma” inimesed, kelle jaoks ei pea end kuigivõrd muutma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

miks mitmed inimesed vihkavad ühte ja seda sama? Kas on tegu kadedusega, enda kompleksiga? Kui on mitu ühe vastu vihaselt “ilma põhjuseta”, siis mis see on, mis viha tekitab? See et kambakat ei õnnestu teha? Mina saan nii aru, et tegu on kambakesti ühe kiusamisega ja varem või hiljem maksab selline asi valusalt kätte

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselgelt peab teemaalgataja iseennast selliseks inimeseks. Ja püüab oma muret jagada ja mingit nõu saada. Mina nõu anda ei oska peale selle, mis siin juba öeldud on: püüa leida seltskond, kes sinu moodi mõtleb.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on peres selline teisi närvi ajav inimene minu õde. Keegi teda muidugi ei vihka aga suhelda eriti ei taheta ka. Miks? Sellepärast et ta on lihtsalt üliintensiivne inimene, tal on kõige kohta oma arvamus. Seltskonnas kui räägid kellegiga siis ta sõidab lihtsalt sisse nii et kõik teised on ümber lihtsalt vait ja tema muudkui seletab ja seletab. Lisaks on ta ka selline valjuhäälne ning teisi väga hukka mõistev. Seetõttu ajabki teisi närvi. Ta ise vist ei saa sellest aru kuigi talle on öeldud küll mitmeid kordi. Siis ta kukub end õigustama…ehk et kasu ei miskit. Aga tal on täitsa abikaasa ja lapsed, kes on samasugused….

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

ohoo, täitsa huviga loeks, milline on närviajav inimene. äkki ise ajan ka teisi närvi, aga ei teagi.

Pigem tundub, et teemaalgataja on ise seda tüüpi inimene. Eks teise juures ajab ikka närvi see, mida endal napib.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on peres selline teisi närvi ajav inimene minu õde. Keegi teda muidugi ei vihka aga suhelda eriti ei taheta ka. Miks? Sellepärast et ta on lihtsalt üliintensiivne inimene, tal on kõige kohta oma arvamus. Seltskonnas kui räägid kellegiga siis ta sõidab lihtsalt sisse nii et kõik teised on ümber lihtsalt vait ja tema muudkui seletab ja seletab. Lisaks on ta ka selline valjuhäälne ning teisi väga hukka mõistev. Seetõttu ajabki teisi närvi. Ta ise vist ei saa sellest aru kuigi talle on öeldud küll mitmeid kordi. Siis ta kukub end õigustama…ehk et kasu ei miskit. Aga tal on täitsa abikaasa ja lapsed, kes on samasugused….

Ja kodus nad siis üksteise jutule sissesõites mõistavad vastastikku üksteist valjuhäälselt hukka, või kuidas pereelu neil välja näeb? 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miskipärast mulle tundub, et teemaalgataja on lihtsalt väga tagasihoidlik ja ülemuretsev inimene, kel kuhjunud mõned halvad situatsioonid, mida nüüd üle analüüsib. Sel juhul oleks lahendus näidata oma tugevusi väikeses seltskonnas meeskonnatöös (olgu see spordimeeskond, mälumänguvõistkond või misiganes inimese huvidega haakub).
Ainus “tüüpinimene”, kes minul tekitab soovi ignoreerida või ära kaduda on võltsilt sõbralik, korraga lipitsev ja kaeblev isik (suudan meenutada kaht sellist naist, mõlemad vanuses 70+). Aga seda tüüpi inimene ei teeks iial sellist postitust.
Kõigi teistega on täitsa võimalik suhelda. Mida ausam ja sõbralikum silmavaade, seda lihtsam, muidugi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võimalik, et meisse on bioloogiliselt kodeeritud, et me ei salli näiteks inimesi, kelle välimus ja mõttemaailm on meie omast liiga palju erinevad. Sest väga suur erinevus võib tunduda ohtlik, sest me ei mõista, mis selle taga on.
Teiseks olen ma ka enda puhul kogenud, et kui mõni inimene mulle alateadlikult nii mõjub, et ta käitumine mulle ei meeldi või ma selle peale lausa närvi lähen, siis põhjalikumal otsimisel leian tema juures mingi iseloomujoone või maneeri, mis on olemas ka minus endas ning ma ei salli seda omadust ka iseenda puhul. Viimasel juhul siis on teine inimene mulle justkui kõverpeegliks, kelles ma oma mingit puudust võimendatuna näen.
Aga huvitav on mõelda, et me vahest esimest korda ajaloos elame sellises olukorras, kus meil on võimalik mittemeeldiv inimene oma suhtlemisringist välja lülitada ja teda lihtsalt ignoreerida, temaga mitte suhelda, nagu siin paljud lahendusena välja pakkusid. Veel sada aastat tagasi poleks see Eestis võimalik olnud, liiga sõltuvad olime me siis oma külast ja oma hõimust, meenutagem vaid “Libahundi” lugu, kuidas seal teistsugust, endast erinevat koheldi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eeee. Kõigil inimestel on otse loomulikult õigus armastusele. Aga armastus ei ole muidugi selline, et lähed ja võtad ing ongi olemas. Esmajärjekorras on sel inimesel õigus iseennast armastada (nagu kõigil teistelgi) täpselt sellisena nagu sa oled. Kõlab lihtsalt, aga arvestades teemaalgatust, siis vist polgi niiväga lihtne.
Soovitan ühte tegevust (kõigile, mitte ainult teemaalgataja poolt kirjelatud inimesele): Mine peegli ette, vaata endale sügvalt silma ning ütle: “Ma armastan sind/mind” Vaata, kuidas see mõjub nii selles hetkes kui ka pikemas perspektiivis ja isegi inimsuhetele… ja korda regulaarselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eeee. Kõigil inimestel on otse loomulikult õigus armastusele. Aga armastus ei ole muidugi selline, et lähed ja võtad ing ongi olemas. Esmajärjekorras on sel inimesel õigus iseennast armastada (nagu kõigil teistelgi) täpselt sellisena nagu sa oled. Kõlab lihtsalt, aga arvestades teemaalgatust, siis vist polgi niiväga lihtne.

Soovitan ühte tegevust (kõigile, mitte ainult teemaalgataja poolt kirjelatud inimesele): Mine peegli ette, vaata endale sügvalt silma ning ütle: “Ma armastan sind/mind” Vaata, kuidas see mõjub nii selles hetkes kui ka pikemas perspektiivis ja isegi inimsuhetele… ja korda regulaarselt.

Aga kui enese armastamine paistab välja liiga kõrge enesehinnanguna?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

Üks väga lihtne reegel on abiks igaühele, sh sõltumata isiksusest: “Ära tee teisele seda, mida endalegi ei sooviks”. Ülejäänu on puhas elukunst. Kunstis, teadagi, piire pole.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ahh, kõiki ajavad ju närvi aktiivsed, valjuhäälsed ja põhjendamatult enesekindlad rumalad inimesed (Dunningi-Krugeri efekt noh).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

Kui teemaalgataja räägib endast, siis võiks ta peeglisse vaadata ja analüüsida, miks see nii on või miks ta nii käitub. Kui aga räägid kellestki,kes sind pidevalt närvi ajab, siis arvesta, et inimesed ongi erinevad, suhtu sellesse rahulikult, võta asja nagu see on ja kas austa tema arvamust olenemata milline see on või vaidle talle vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui inimese “the way she/he is” on juba pealevaadates, hiljemalt tema suu lahti tehes selline et ajab teised närvi, paremal juhul lihtsalt paneb distantseeruma, sõltumata sellest milline see inimene oma südames on, siis kuidas selline elama peaks? Mida arvestama, mida uskuma, mida võib loota, mida mitte ja mida mitte mingil juhul ei tohi?

Kui teemaalgataja räägib endast, siis võiks ta peeglisse vaadata ja analüüsida, miks see nii on või miks ta nii käitub. Kui aga räägid kellestki,kes sind pidevalt närvi ajab, siis arvesta, et inimesed ongi erinevad, suhtu sellesse rahulikult, võta asja nagu see on ja kas austa tema arvamust olenemata milline see on või vaidle talle vastu.

Aga kui sealt peeglist ei avasta midagi… Peale mõnede nüansside kehaehituses, mida ei ole võimalik muuta…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Natuke hakkab nagu selguma midagi. On mingid nüansid kehaehituses, mida ei saa muuta. On teiste inimeste meelest liiga kõrge enesehinnang. Selle pealt ütleks, et katsu olla loomulikum, ära kompenseeri üle. Julge olla haavatav ja sina ise. Pealtnäha liiga kõrge enesehinnangu taga on tihti just vastupidine ja paljud inimesed näevad selle kohe läbi. Kui aga oled sina ise, mõistavad vähemalt mõned neist sind paremini. Seda ka veel, et õigust tingimusteta armastatud olla ei ole tegelikult kellelgi. Selline mõtegi on üdini vale ja sellest kramplikult kinni hoidmine tekitab suuri probleeme. Õigem oleks õppida siira tänuga (oma peas, muidugi, seda ei ole vaja alati välja öelda) vastu võtma heasoovlikkust, mõistmist, huvi ja muud inimlikku soojust, mitte nõuda kohe tingimusteta armastust ja kõike muud tühiseks pidada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen kohanud elus palju inimesi, kes ajavad mind närvi ainuüksi oma olemasoluga. Mõni suht esimesest silmapilgust, mõnega tõesti on nö tutvuse käigus suhted läinud nii, et kohe kui see inimene ruumi astub, tõusevad mul (ja ilmselt ka tal) kuklakarvad turri -vastastikune sallimatus.

Ometi on kõigil neil inimestel omad sõbrad, pered, jne. Mis ei meeldi ühele, meeldib teisele.

Me ei peagi kõigile meeldima. On olukordi, kus oleme sunnitud suhtlema ka endale ebameeldivate inimestega, nt koolis, tööl ja ka pereringis ei saa alati ise valida sugulasi (kuigi suhtlemissagedust saab valida). Oma sõbrad ja abikaasa valime aga ise.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Püüan nendega seonduvat võimalikult palju vältida ja neist võimalikult vähe isegi mõelda.

Vaenlast peab ikka tundma. Kui väldid ja ei mõtle, siis tegelikult ei õpigi tundma. Kui aga juba tundma õpid, siis võid avastada, et polegi tegelikult vaenlane.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eeee. Kõigil inimestel on otse loomulikult õigus armastusele. Aga armastus ei ole muidugi selline, et lähed ja võtad ing ongi olemas. Esmajärjekorras on sel inimesel õigus iseennast armastada (nagu kõigil teistelgi) täpselt sellisena nagu sa oled. Kõlab lihtsalt, aga arvestades teemaalgatust, siis vist polgi niiväga lihtne.

Soovitan ühte tegevust (kõigile, mitte ainult teemaalgataja poolt kirjelatud inimesele): Mine peegli ette, vaata endale sügvalt silma ning ütle: “Ma armastan sind/mind” Vaata, kuidas see mõjub nii selles hetkes kui ka pikemas perspektiivis ja isegi inimsuhetele… ja korda regulaarselt.

Aga kui enese armastamine paistab välja liiga kõrge enesehinnanguna?

Usu mind, ei paista. Liiga kõrge enesehinnang on ülbus, aga kes (ise-ennast) armastab, ei oska ülbe olla.
Lisaks. Mis vahet sel on, kuidas miski välja paistab? õigupoolest on see juba representatsiooni representatsioon. Kui su olek kellegi teise kõverpeeglist pegeldab tagasi su enda kõverpeeglisse, siis võib pilt ikka väga palju moondatud olla, ning algupära pole enam üldse olemas. Ennast armastades sa tead aga selgelt oma väärtust ja see kõverpeegel sind ei morjenda. Kas see pole mitte eesmärk?

Ehk siis: enesearmastus pole ülbus vaid enda sügavuti mõistmine ja oma vigadega leppimine. Kui sinna jõuad, siis märkadki, et ei kiirga välja ülbust vaid seda mõnusat enesega rahulolu, (mis ka teisi inimesi ligi tõmbab).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma eelmisi vastuseid ei lugenud, aga toon välja enda kogemuse.

Kunagi õppis minuga samal erialal üks inimene, kes mõjus mulle tõelise punase rätikuna. Tõesti, tavaliselt oskan olla provotseerumata, kuid selle inimese puhul häiris mind absoluutselt kõik mis ta tegi. Mulle tundus tol ajal, et tal oli selline hästi virisev suhtlemisstiil: küll kõik on ikka halvasti, ei – tema sellega küll hakkama ei saa, küll on lollid küsimused sellel eksamil. Mind häiris kohutavalt just see, et küsimus ei olnud kunagi “kuidas ma saan”, vaid automaatselt kohe “mina ei saagi”. Mulle tundus ka, et ta tahtis samas nagu teistelt abi, aga ei küsinud seda kunagi otse, vaid pigem pani mingite kahtlaste korduvate kommentaaride taha.
Oleks ta siis kunagi otse küsinud: “mul jäi see graafik tegemata, üks koht ei tulnud välja. kuidas sa seda arvutasid?” aga ei, selle asemel oli nädalapikkune ebamäärane nutt & hala.
Kusjuures mina olin sel ajal temaga samas olukorras, keskmisest tasemest maas. Selle eest õppisin muidugi ka palju ja üritasin meelekindlust hoida ja edasi pingutada. Ja seetõttu, et proovisin just samal ajal enda pinna alt tulevaid samu mõtteid alla suruda, see inimene mind ilmselt nii palju häiriski.

Olime nagu sõbrad ka, suhtlesime rohkem. Ma proovisin ta vastu küll väga jahe olla, noh, et pigem väga palju ei aita(nagunii ei oska ja pole aega), aga ta ei teinud mu halvast kohtlemisest väljagi. Seda vähem ma teda kannatasin. Mulle tundus, et ta üritab minust sõltuda.

Mõned aastad hiljem saime uuesti kokku. Temal läheb paremini ja minu elus on piisavalt ruumi mõnikord mõnele inimesele tunnistada, et mul on siit veel hulk maad minna.

Nii et mind häirisid selle inimese juures järgnevad asjad:
1) ta oli nagu mina ise, ainult et üritasin parajasti sellest poolest üle olla ja oma mõttemustreid muuta
2) ta meenutas mulle üht teist mu lähedast inimest, kes kipub samuti vahel liigset abi ja juhendamist vajama

Kui tema ei oleks olnud niivõrd intensiivne, ei oleks mul tema aitamise osas mingeid pretensioone olnud.
Kui mina ei oleks kunagi olnud nagu tema, ei oleks mind ka see virisemine nii palju häirinud.

Please wait...
Näitan 26 postitust - vahemik 1 kuni 26 (kokku 26 )


Esileht Pereelu ja suhted Närvi ajav inimene