Kuidas te seda saavutanud olete. Kas terve abielu on möödunud ilma petmisteta, alkohoolikuga koos elamata, ilma füüsilise vägivallata? Kas olete pigem sellised perekonnaga asju koos tegevad või tegelete kumbki oma hobidega? Ühesõnaga, mis te ise arvate, mis on sellise hea abielu/kooselu retsept.
22 aastat abielu ilma nimetatud probleemideta v.a. petmine, mille koos üle elasime. Mees ei tarvita alkoholi, mina vahest veini joon, vägivaldsed ei ole me ka mitte.
Retsept on selline – armasta oma meest ja mees armastugu sind. Ilma armastuseta ei ole mõtet koos elada. Mis puutub koosolemisse, siis reisime koos palju, samuti meeldib meil koos süüa teha ja telekat vaadata (sarnane maitse). Samas meeldib minul metsas seenel-marjul käia, niisama ringi lonkida, meeldib ooperis käia, mees klassikalist muusikat eriti ei armasta, aga kaasa tuleb ja hiljem kiidab. Mehele meeldib sportida – sinna kaasab lapsed.
Esimene pool küsimusest kõlab nagu alkohol, vägivald ja petmine oleks pikaajaliste kooselude vältimatu osa, millega hakkama saamiseks peaks kuidagi ekstra midagi tegema. Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Kumbki regulaarselt või liiga palju alkoholi ei tarvita, füüsilist väguvalda pole, vaimset väguvalda tüli raames on ette tulnud, füüsilist petmist ka pole olnud, vaimselt oleme arvatavasti mõlemad petnud.
Armastus, vastastikune meeldimine ja sobimine, austus ja teadmine et meil on koos kindlasti palju parem kui üksi või üks kõik kelle teisega. Oli periood kus lahkuminek oli laual aga proovisime veel ja nüüd oleme rääkinud et hea et proovisime.
Asju teeme nii koos kui lahus. Koos mängime golfi ja reisime, mees käib jõusaalis, mina koeraga looduses.
Oleme mõlemad omajagu karjääri teinud. Minu jaoks on see alati oluline olnud et väljaspool kodu ja peret oleks ka sõpru, tegevusi, saavutusi. Kui oleksin ainult perele elama pidanud siis poleks abielu ka püsima jäänud minu poolt.
Esimene pool küsimusest kõlab nagu alkohol, vägivald ja petmine oleks pikaajaliste kooselude vältimatu osa, millega hakkama saamiseks peaks kuidagi ekstra midagi tegema. Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Statistika järgi just need probleemid peredes enim esinevadki.
Eestis on ca 36 000 alkohoolikut, need siis sellised, kes iga päev joovad. Tsüklijoodikud ja nädalalõpu-parmud veel lisaks. Iga kolmas (väidetakse, et isegi iga teine) eesti mees on olnud naise vastu vägivaldne, iga 10 mees on olnud vägivaldne raseda naise vastu.
Petetakse igas neljandas abi- või kooselus. Kõige rohkem petavad mehed vanuses 50-59 e. siis eeldatavasti on neil seljataga ka 20+ aastat kooselu. Kusjuures ka seda veerandit peetakse väga optimistlikuks numbriks.
Jah, kõik ülejäänud on normaalsed, aga vaadates neid numbreid, siis seda normaalset (ei joo, peta ega peksa) on raske leida, enamikele naistele neid ei jätku.
Ühesõnaga, mis te ise arvate, mis on sellise hea abielu/kooselu retsept
Retsept on ühe poole majanduslik sõltuvus teisest. Ja ühised lapsed.
Petmisega pole vahele kumbki jäänud. Alkoholiga suuremaid probleeme pole olnud. Vaimset ja füüsilist vägivalda on olnud. Pereterapeudi juures on käidud. Ühiseid huvisid ei ole, suhtlemine olmetasandil.
Esimene pool küsimusest kõlab nagu alkohol, vägivald ja petmine oleks pikaajaliste kooselude vältimatu osa, millega hakkama saamiseks peaks kuidagi ekstra midagi tegema. Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Statistika järgi just need probleemid peredes enim esinevadki.
Eestis on ca 36 000 alkohoolikut, need siis sellised, kes iga päev joovad. Tsüklijoodikud ja nädalalõpu-parmud veel lisaks. Iga kolmas (väidetakse, et isegi iga teine) eesti mees on olnud naise vastu vägivaldne, iga 10 mees on olnud vägivaldne raseda naise vastu.
Petetakse igas neljandas abi- või kooselus. Kõige rohkem petavad mehed vanuses 50-59 e. siis eeldatavasti on neil seljataga ka 20+ aastat kooselu. Kusjuures ka seda veerandit peetakse väga optimistlikuks numbriks.
Jah, kõik ülejäänud on normaalsed, aga vaadates neid numbreid, siis seda normaalset (ei joo, peta ega peksa) on raske leida, enamikele naistele neid ei jätku.
Enamik naisi teevad ka nooruses rumala valiku mehe osas. Tuleb võtta selline natuke igav nohik mitte elumees. Selleks hetkeks kui veast aru saadakse on kõik mitte nii impulsiivsed ja maskuliinsed mehed (lapsed ütlevad beetad nende kohta)- kes on aga head ja südamikud ja stabiilsed juba õnnelikeks suhetes kuhu nad ka pidama jäävad.
Minu abikaasa paistis ülikooli ajal üks kuivemaid tüüpe olevat. Alles kui koos matkasid ja üritusi korraldasime sain ta sügavusest ja toredusest aru.
Valem on lihtne – koos on parem kui eraldi.
On olnud petmist, mõlemal poolel, seega viik, saime mõlemad oma õppetunnid.
Vägivalda ei ole, alkoholismi ei ole.
On toredad lapsed, ühised varad, ühised mälestused, hea klapp.
Siiski hetkeseisuga oleksin valmis ka üksi elama, eks on neid asju ikka ka, mis väsitavad.
Abielus ligi 30 aastat, plussiks loen ühiseid huvisid ja eesmärke. On olnud mõned mõõnaperioodid (petmist ei tea olevat, füüsilist vägivalda ja ühe poole alkoholismi ka mitte), kas armastust enam on ei oska öelda (polnud ta mingi prints valgel hobusel, aga oli väga järjekindel), aga selle olen küll enda jaoks selgeks mõelnud, et tahaks ühes koos vanaks saada. Kas ma oleks õnnelikum või õnnetum olnud, kui oleks mõnele vähem järjekindlale mitteprintsilevalgelhobusel oma jah sõna öelnud, ei oska praegu öelda.
Enamik naisi teevad ka nooruses rumala valiku mehe osas. Tuleb võtta selline natuke igav nohik mitte elumees. Selleks hetkeks kui veast aru saadakse on kõik mitte nii impulsiivsed ja maskuliinsed mehed (lapsed ütlevad beetad nende kohta)- kes on aga head ja südamikud ja stabiilsed juba õnnelikeks suhetes kuhu nad ka pidama jäävad.
Minu meelest jääb igava nohiku ja elumehe vahele ka muid valikuid. Pean oma abikaasat vägagi maskuliinseks ja kindlasti alfaisaseks oma oleku poolest. Ei kujutagi ette, kuidas ma ise suudaksin erutuda pehme nohiku peale, mitte iialgi vist.
Mingi valemiga armus too alfaisane aga minusse nii jäägitult, et 20 aasta jooksul pole üle läinud. Täitsa tõsiselt arvangi, et see on meid koos hoidnud: mehe tugev kiindumus ning imetlus ja minu nauding sellest. Petmist jms jama pole kogema pidanud.
Ei oska määrata alkoholismi lõõgastumisest õllega. Mis vahe sellel on? Mees käib korralikult tööl, midagi tegemata ei jää, kuri pole alkoholi tarbinuna. on vähemal või rohkemal määral vindine iga nädalavahetus õhtuti. nädalalõpuga koguneb u 15 õllepurki. Mina viin taarat ja ausalt öeldes imestan, kuidas ta suudab nii palju juua. vedeliku mõistes mitu liitrit õhtuga. ja selles mõttes et ta selle kalorite hulga pealt ei lähe nii paksuks, nagu võiks kalorite ületarbimisega minna.
Ei oska määrata alkoholismi lõõgastumisest õllega.
Mida see lause tähendab? Nuputan ja nuputan ja aru ei saa. Et õllejoomine ei ole alkoholism, seda tahtsid ütelda?
Mida see lause tähendab? Nuputan ja nuputan ja aru ei saa. Et õllejoomine ei ole alkoholism, seda tahtsid ütelda?
No seda, et ega mees kindlasti arva, et ta oleks joodik või alkosõltlane. seda arvab see tavaliselt, kes temaga koos elab. keda häirib. mitu õlut aga kedagi häirib on nii sõltuv inimesest.
kui lähed sõbrannaga välja reede õhtul ja teed mõned veinid, siis ei pea end ju joodikuks veel. isegi kui see on iga nv. no äkki lähed laup õhtul ka ja teed veel mõned veinid.
seda mõtlen, et raske on eristada mõnusat lõõgastumist ja alkoholismi.
Esimene pool küsimusest kõlab nagu alkohol, vägivald ja petmine oleks pikaajaliste kooselude vältimatu osa, millega hakkama saamiseks peaks kuidagi ekstra midagi tegema. Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Statistika järgi just need probleemid peredes enim esinevadki.
Eestis on ca 36 000 alkohoolikut, need siis sellised, kes iga päev joovad. Tsüklijoodikud ja nädalalõpu-parmud veel lisaks. Iga kolmas (väidetakse, et isegi iga teine) eesti mees on olnud naise vastu vägivaldne, iga 10 mees on olnud vägivaldne raseda naise vastu.
Petetakse igas neljandas abi- või kooselus. Kõige rohkem petavad mehed vanuses 50-59 e. siis eeldatavasti on neil seljataga ka 20+ aastat kooselu. Kusjuures ka seda veerandit peetakse väga optimistlikuks numbriks.
Jah, kõik ülejäänud on normaalsed, aga vaadates neid numbreid, siis seda normaalset (ei joo, peta ega peksa) on raske leida, enamikele naistele neid ei jätku.
See statistika võibki muidugi õige olla, aga tõde on siiski ka see, et sellist elu ikkagi ei väldi mingi muu “retseptiga”, kui sellega, et tuleb valida kaaslane, kes ei ole alkohoolik, vägivaldne ja ringi tõmbaja. Muud retsepti siin ju olla ei saagi.
Mida see lause tähendab? Nuputan ja nuputan ja aru ei saa. Et õllejoomine ei ole alkoholism, seda tahtsid ütelda?
No seda, et ega mees kindlasti arva, et ta oleks joodik või alkosõltlane. seda arvab see tavaliselt, kes temaga koos elab. keda häirib. mitu õlut aga kedagi häirib on nii sõltuv inimesest.
kui lähed sõbrannaga välja reede õhtul ja teed mõned veinid, siis ei pea end ju joodikuks veel. isegi kui see on iga nv. no äkki lähed laup õhtul ka ja teed veel mõned veinid.
seda mõtlen, et raske on eristada mõnusat lõõgastumist ja alkoholismi.
Minu abielu ei pidanud sellele õlletamisele vastu. Kuidas sa saad seksida mehega, kes iga õhtu lehkab. Tal oli muidugi iga õhtune kogus 6pakk. Ja kui selline õllesuitsukompott sind kallistada tahab. brrrrrrrrr. Ma rasedusega ei talunud enam ta lõhna ja selle möödudes ei hakanud ka taluma. Aga mees valis muidugi õlle. Eks tal oli muid probleeme veel, aga tema vabandus oli ka, et käin tööl, midagi tegemata pole jne…
22 aastat abielu ilma nimetatud probleemideta v.a. petmine, mille koos üle elasime.
Retsept on selline – armasta oma meest ja mees armastugu sind. Ilma armastuseta ei ole mõtet koos elada.
Su targutus on täiesti mõttetu, kui üks teist kõrvalt pani. Mis armastusest siin saab juttu olla?
30a koos, mees selline veidi nohiku-nokitseja tüüpi introvert, ja ise olen üsna samasugune (no mitte nii intro).
Alguses oli tohutu füüsiline tõmme, sealt edasi armastus, sõprus, austus, ühised huvid, palju koos naermist. Aeg lihvib nurgad maha, need asjad mis alguses närvidele käisid, ei häiri enam. Rahasse suhtume sarnaselt.
Anname ka piisavalt ruumi ja vabadust teineteisele, ei kontrolli, ei anna aru. Jagame rõõmu ja muret. Osutame väikseid teeneid, ei aja väiklaselt oma asja.
24 aastat koos. Minul oli enne üks suhe, kus õppisin ennast kehtestama. Nt et ei ümmarda meest suhte algul, et tal ei tekiks tunnet, et naine peabki süüa tegema, koristama, särke triikima. Esimesest suhtest sain ka selle teadmise, et ennem olen üksi, kui ebaõiglases suhtes, kus tüütud kohustused on kõik minul. Nõudsin teises suhtes algusest peale kodutööde võrdset jagamist, kuna mõlemad ju käisime palgatööl. Kui laps sündis, tegin ennast viletsamaks kui päriselt olin ja algusest peale lasin mehel beebiga tegeleda samamoodi, nagu ise. Lapsega kodune olin küll ise, aga õhtul tegeles mees beebiga ja mina tegin siis muid kodutöid või käisin kasvõi paar tundi kaubanduskeskuses shoppamas.
Võib tunduda, et ma tähtsustan kodust tööjaotust üle, aga see oli minu esimese suhte lõppemise põhjus. Praeguses kooselus on selles suhtes asjad paigas.
Minu jaoks küsimus alkoholi ja vägivalla kohta on üldse imelik. Eeldada neid niiviisi, nagu oleks normaalne, et need on olemas? Alkoholi tarbime koos mehega paar korda kuus, mõõdukalt. Alkohol pole kunagi olnud probleemiks, vägivald ammugi mitte. Ei kujuta isegi ette, et mees võiks mind lüüa. Ilmselt seda saaks juhtuda ainult üks kord. Truudusetust pole meil ka minu teada ette tulnud. Olime koos elama hakates ka sarved juba maha jooksnud.
Meil on sarnane sotsiaalne taust, sarnane päritolupere. Ootused pere-elule on ka sarnased. Peame teineteisest lugu ja oleme teineteise parimad sõbrad.
Meil kummalgi on üks hobi, mis teist ei huvita, ja üks ühine hobi.
Olen õnnetu, väga pettunud ja tõttöelda on ka läbikukkunud tunne. Ma ei valinud omale petist meheks.
See, et oled õnnetu ja pettunud, on normaalne tunne sellises olukorras. Läbikukkunud – seda sa tundma ei peaks. Läbi on kukkunud mees, mitte sina. Sina tõesti ei valinud endale meheks petist, selleks otsustas mees ise hakata.
Praegu on see teadmine ja tunne veel värske, mingil hetkel läheb kurbus tõenäoliselt üle vihaks. Kas oled otsustanud, kuidas edasi toimida – kas suudad ühise perena jätkata või mitte? Ja muidugi on sealjuures määrav mehe suhtumine – et lõpetaks kõrvalsuhte, kas kahetseb või õigustab ennast, kas on huvitatud abielu või hoopis kõrvalsuhte jätkamisest jne. Ma tean kahte pikaajalist (abielus 40+ aastat) paari, kes on mehe kõrvalsuhte üle elanud. Mis toimus nende naiste hinges, seda teavad ainult nemad ise, aga praeguseks tundub, et need paarid on oma kokkujäämise üle õnnelikud.
Kuidas te seda saavutanud olete. Kas terve abielu on möödunud ilma petmisteta, alkohoolikuga koos elamata, ilma füüsilise vägivallata? Kas olete pigem sellised perekonnaga asju koos tegevad või tegelete kumbki oma hobidega? Ühesõnaga, mis te ise arvate, mis on sellise hea abielu/kooselu retsept.
Meil on kooselu 24 aastat ja abielu 23. Petmisi pole olnud (no alati on see mikroskoopiline võimalus, aga meie puhul on see tõesti praktiliselt täiesti välistatud võimalus). Füüsilist vägivalda pole kunagi olnud. Vaimset – kui siis minu poolt. Olen pirtsutanud, töinanud, haledust välja pressinud, printsessi mänginud, nõudnud äärmuslikku tähelepanu ja isegi paar korda häält tõstnud. Aastatega aga üha vähem, selles mõttes olen endaga tööd teinud ja normaalsemaks muutunud. Tema poolt on olnud mõned ebaõnnestunud laused, aga kunagi pole ta soovinud mulle sõnadega haiget teha. Ta ei ole kunagi öelnud isegi selliseid asju, mis tunduvad paljudes peredes olevat tavasuhtlse osa. Näiteks: “ole vait”, “äga kaaguta”, “mine sa ka p…”, “kao eest ära” vms. Mitte kunagi pole ta minu poole nii pöördunud.
Palju asju teeme koos, palju asju eraldi. Minu isikuvabadus ja oma näo säilitamine on alati mulle väga oluline olnud ja seetõttu juba enne kooselu algust tegin talle selgeks, et ma vajan omaette olemise aega. Lisaks soodustan ja innustan ka meest võtma aegajalt ikka aega iseendale, et ta inimesest lihtsalt amorfseks “pereliikmeks” ei muutuks ning oma mina ei kaotaks.
Paljud teevad selle vea, et harjutavad kooselu alguses ennast ja partnerit ainult pideva koosolemisega, mistõttu nad 5-10 aastat hiljem ei oskagi enam üksi teatrisse või nädalavahetuseks ostureisilegi minna. Nad kaotavad iseenda sinna paarisuhtesse ära, nad klammerduvad ja kaotavad oma näo. Mõte iseendast kui indiviidist on hämardunud.
Hulluks läheb asi siis, kui teine pool aga sooviks ühel hetkel olla aegajalt ka lihtsalt ise, lihtsalt inimene, mitte pidevalt ainult pool abielupaarist. Siis on klammerdunud ja oma isiksuse kaotanud naistel vesi ahjus, nad ei oska ise enam ollagi. Näiteks üksi mere äärde jalutama minek või õhtusöök üksi restoranis – ei tule kõne allagi. Mina? Üksi? Restorani? Ei, kardan, imelik on, kardan. Ei osata enam üksi iseendaga ollagi. Iseendaga olemine on ebamugavaks muutunud. Ja meest ka ei tahaks lubada. Üksi on naisel igav ja hirmus ja miskipärast ka piinlik. Üksi teatrisse? Imelik! Kõik, mida ise ja üksi teha on imelik! Mees soovis minna üksi seenele või kinno? Imelik, kahtlane ja kurb!
Sellistele algselt vihalehena kleepunud naistele tundub kogu eralditegevus õudne ja takistamisvääriline, sest nad ise on absoluutselt kaotanud oma näo kui eraldi inimene.
Ja see ongi minu soovitus pika kooselu jaoks. Juba algusest alates võtke endale omaette aega. Isegi kui hullult armununa sooviks iga minutit koos veeta – võtke see aeg ja minge üksi jalutama või lennake pisikesele shopingule Londonisse.
Praktika tekitab harjumuse. Kui te praktiseerite iseenda ja partneri igakülgset sulandumist-muutumist indiviidist kitsalt pereliikme staatusesse, siis te kaotate iseenda näo. Ja miks peaks keegi soovima olla pikalt koos inimesega, kes polegi enam huvitav ja omade ideede ja mõtetega inimene vaid on lihtsalt üks mass, mille kohta mees ei oska muud öelda, kui: “Ta on mu abikaasa, laste ema, mis siin muud. Päris kena ka. Seljankat teeb hästi ja maja on alati puhas”. Igav igale abikaasale, kas pole.
Soovitan elada oma elu nii, et mees ütleks ka 15 aastat hiljem teie kohta esmalt: “Väga äge inimene, tore, tark ja hea inimene. Huvitav inimene. Ning õnneks ka mu abikaasa ja laste ema”.
Tänan kõiki vastuste eest! Tegin teema seetõttu, et sain hiljuti teada, et abikaasa on mind petnud oma sõbrannast töökaaslasega 2 aastat. Võibolla rohkemgi, aga nii ta väitis.
Ära võta südamesse! Las palub vabandust, käige ka terapeudi juures nutmas ja koos edasi!
Meie pluss on vast see, et igalühel on oma roll. Ja seda teatakse täpselt. On muidugi mingid libisevad ja jooksvad olukorrad, kus teineteiselt sujuvalt võetakse midagi üle, aga enamasti toimetab igaüks oma alaga.
Üldiselt, töötegemine ei jäta aega rumalusteks – tühisteks sõnasõdadeks, kraaklemisteks, väljaelamisteks.
Tänan kõiki vastuste eest! Tegin teema seetõttu, et sain hiljuti teada, et abikaasa on mind petnud oma sõbrannast töökaaslasega 2 aastat. Võibolla rohkemgi, aga nii ta väitis. Oleme abielus olnud 17 aastat, 2 last. Olen õnnetu, väga pettunud ja tõttöelda on ka läbikukkunud tunne. Ma ei valinud omale petist meheks. Välimuselt on tõesti väga kena mees, aga hästi lapsi hpidev ja minu eest hoolitses ka. Olid ühised reisid, koos käimised, aga ka eraldi käimised. Jah, hoolisin ja hoolitsesin ka ise tema eest, tagantjärgi mõtlengi, mille nimel. Alkoholiga probleeme ei olnud samuti, vägivallaga samuti mitte. Ma ei ole ka mingi kole, et võiks seda petmise põhjuseks mõelda. Keskmine. Seda ta ütles nüüd küll, et meie kodune elu läks igavaks.
Hakkasin lihtsalt mõtlema, kas meil endil üldse on midagi võimalik selle õnneliku kooselu heaks ära teha, võibolla ongi saatus, et ühtedel lihtsalt veab ja teistel mitte. Ma ei saa kohe üldse aru, miks me lastega pidime sellise reetmise osaliseks saama. Miks tehakse oma perekonnale nii palju haiget ja pettumust, ma ju usaldasin ja toetasin teda. Kõik on nüüd kildudeks.
Käige koos nõustaja juures. Saate mõtted lahti rääkida ilma tülita ja aru mida edasi soovite. Ka siis kui ei soovi kokku jääda on asjade sirgeks rääkimine viisakalt oluline sest laste kaudu jääte ühendatuks.
21 aastat koos, 3 last.
Hea paarisuhte vundament on mõõdukas egoism. Paar postitust ülespool on hea definitsioon sellest, kuidas minapilt, id ning ego, ei tohi kaduma minna.
Aga endast rääkides, siis suhte puhul oli ja on siiani kõige olulisem väärtus “ausus”.
Kui laps sündis, tegin ennast viletsamaks kui päriselt olin ja algusest peale lasin mehel beebiga tegeleda samamoodi, nagu ise.
Ehe näide manipuleerimisest ning petmisest. Kui on raske, siis üks partner ütleb seda teisele ning koormus jaotatakse või partner näeb seda ning pakub tuge.
Minu jaoks on seda tüüpi käitumine hullem füüsilisest petmisest. Omakasupüüdlik manipuleerimine.
Asju tuleb rääkida üdini ausalt, see on meie puhul töötanud.
Füüsilist peksu pole olnud, vaimset rõhumist on ette tulnud, peab rääkima ning vastu seisma ja muutused tulid.
Mis teema selle alkoholiga on, teemaalgataja? Enda isapoolses liinis mured? Suur osa inimesi suudab alkoholi tarbida vähe või üldsegi mitte ja seda nautida. Kust arusaam, et alkoholism on igapäevane nähe?
Tänan kõiki vastuste eest! Tegin teema seetõttu, et sain hiljuti teada, et abikaasa on mind petnud oma sõbrannast töökaaslasega 2 aastat. Võibolla rohkemgi, aga nii ta väitis.
Ära võta südamesse! Las palub vabandust, käige ka terapeudi juures nutmas ja koos edasi!
Idikas oled või? Ära võta südamesse??? Inimene on KAKS aastat stabiilselt teisega maganud ja sa ütled, et ära võta südamesse???
Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Kerge öelda. Kui oleks selgeltnägija, küll oleks hea valida. Aga mõnikord inimesed muutuvad drastiliselt kas mingi haiguse või õnnetuse tagajärjel ja endisest normaalsest kaaslasest on järel ainult hale vari.
Mida see lause tähendab? Nuputan ja nuputan ja aru ei saa. Et õllejoomine ei ole alkoholism, seda tahtsid ütelda?
No seda, et ega mees kindlasti arva, et ta oleks joodik või alkosõltlane. seda arvab see tavaliselt, kes temaga koos elab. keda häirib. mitu õlut aga kedagi häirib on nii sõltuv inimesest.
kui lähed sõbrannaga välja reede õhtul ja teed mõned veinid, siis ei pea end ju joodikuks veel. isegi kui see on iga nv. no äkki lähed laup õhtul ka ja teed veel mõned veinid.
seda mõtlen, et raske on eristada mõnusat lõõgastumist ja alkoholismi.
Minu abielu ei pidanud sellele õlletamisele vastu. Kuidas sa saad seksida mehega, kes iga õhtu lehkab. Tal oli muidugi iga õhtune kogus 6pakk. Ja kui selline õllesuitsukompott sind kallistada tahab. brrrrrrrrr. Ma rasedusega ei talunud enam ta lõhna ja selle möödudes ei hakanud ka taluma. Aga mees valis muidugi õlle. Eks tal oli muid probleeme veel, aga tema vabandus oli ka, et käin tööl, midagi tegemata pole jne…
iga õhtu ei lehka ju. ja iga õhtu mina seksida ka ei taha. võib-olla seepärast joobki õlut.
Tegelikult ei pea tegema muud, kui et tuleb valida endale normaalne kaaslane ja ongi korras.
Kerge öelda. Kui oleks selgeltnägija, küll oleks hea valida. Aga mõnikord inimesed muutuvad drastiliselt kas mingi haiguse või õnnetuse tagajärjel ja endisest normaalsest kaaslasest on järel ainult hale vari.
Täiesti õige – inimesed muutuvad. Ja seda üldse mitte ainult haiguse või õnnetuse tagajärjel, vaid aja jooksul täitsa igapäevase elu käigus.
Täiesti õige – inimesed muutuvad. Ja seda üldse mitte ainult haiguse või õnnetuse tagajärjel, vaid aja jooksul täitsa igapäevase elu käigus.
Nii ja naa. Mees, kes pole 30. eluaastaks iial ühelegi naisele (alates oma emast, õest ja klassiõdedest) “mine persse” öelnud, ei hakka seda ka hiljem iial tegema. Kui siis jah, mingi haiguse ja suurte valude tõttu. Mees, kes pole 25. eluaastaks koera jalaga löönud ega vihahoos rusikat seina lennutanud, ei muutu füüsiliselt agressiivseks ka edasises elus.
Lihtsalt naised ühest küljest ei jälgi ega kuula oma poiss-sõpru tegelikult enne, kui otsustavad koos elada. Kui kuulad ja kuuled, et kuidas siis sai sellele lõuga sõidetud või tollele peaks kere peale andma, siis tuleb omad järeldused teha. Kuulamine aga pole moes, moes on kooselu alustamine füüsilise veetluse ja seksi baasilt. Teisest inimesest enne kooselu algust millegi olulisema teadasaamist peetakse urgitsemiseks ja mõttetuks ajaraiskamiseks.
