Teema: Need, kes sätivad ennast teiste suhte vahele..

#3512927:

Miks sa oma teksti kogu aeg sedasi hakid?

Aga loomulikult selleks, et sa mu kohe ära tunneksid ja saaksid rahulikult, ilma lugemata üle libiseda.

Ehk siis ma olen sinu suhtes lihtsalt viisakas. Ja sinu poolt oleks kena samaga vastata, MITTE igas teemas selle kallal märkust teha. Vastasel korral jätad endast väga niru ja ebaviisaka mulje.

Küsimusi?

P.S. Üks teatud põhjus on muidugi veel, aga see pole enam sinu asi.

#3513026:

Irw, ja sinu mees teadis täpselt, et tegemist oli armastusega, mitte sugutungist tingitud tavalise kiimaga. No siis pidi su mehel ikka selle naisega pikalt väga lähedane suhe olema.

Pr. Irw, erinevalt sinust, osad inimesed ka lihtsalt räägivad omavahel. Ja kõik ei selgu MITTE ainult panemise käigus.
Maybe, see naine lihtsalt tunnistas mehele, et on armunud. Muu jura, mida need õelutsejad seal jahusid, oli juba nende endi väljamõeldis.

Kas sulle tehti ettepanek abieluks/suhtlemiseks seksimise käigus?

#3513027:

#3513026:

Irw, ja sinu mees teadis täpselt, et tegemist oli armastusega, mitte sugutungist tingitud tavalise kiimaga. No siis pidi su mehel ikka selle naisega pikalt väga lähedane suhe olema.

Pr. Irw, erinevalt sinust, osad inimesed ka lihtsalt räägivad omavahel. Ja kõik ei selgu MITTE ainult panemise käigus.

Maybe, see naine lihtsalt tunnistas mehele, et on armunud. Muu jura, mida need õelutsejad seal jahusid, oli juba nende endi väljamõeldis.

Kas sulle tehti ettepanek abieluks/suhtlemiseks seksimise käigus?

??? Armumine ja armastus on kaks eri asja ja just armumine on seotud sugutungi ja kiimaga ehk sugutung põhjustab armumise. Armastus kas tekib või ei teki alles pärast armumisperioodi lõppu ehk enam-vähem 2 aastat pärast armumise algust. Aga sa vist tõesti ei saa aru, millest jutt käib.
Meie olime enne abiellumist juba 17 aastat koos elanud ehk meie just oleme olnud koos armastusest, kus abielulepingul polnud mingit tähtsust.

#3512981:

#3512891:

Selline armukadedus on ju juba vaimuhaige.

Selline omandihimu ei ole ka kaugeltki mitte terve.

Ja see toon ja sõnad, mida sa uuest neiust kirjutades kasutad, peegeldab ikka ülitugevat armukadedust. Ja omandihimu, nagu juba öeldud.

Igaüks loeb välja seda, mis tema enda sees on.

Minu sõber ei ole minu omand. Ta on mu sõber. Ka mu mehe sõbratarid ülikooliajast on tema sõbrannad ja nagu igal normaalsel naisel, pole mul nende vastu mingit armukadedust. Kui kokku same, tervitame, aegajalt käime kolmekesi söömas. Mina nende sõbrasuhte vahele ei tüki ja armukade ei ole. Eeldan seda ka minu nooruspõlvesõprade uutelt neidudelt.

See oleks sama tobe, kui ma kadetseksin mehe malesõpru. Mina ei ole oma mehele koolipõlvesemu ega maleringikaaslane, mina olen tema abikaasa. Ei ohusta mind tema 35 aastat tagasi naaberkorteris elanud lapsepõlvesõbranna kuidagi. Nii ka ei ohusta minu abikaasat minu iidne sõprus.

Igaüks saab ju aru, et kui vastassooliste sõprade paaril pole aastakümnet jooksul läbi malevarühmade, koolipidude, lõpmatute prallede, suvilapidude, kursuseõhtute, tantsuklade, klubitamiste, vestluste, restoraniskäikude, ühes telgis magamiste, malevasuvel hommikul alasti ujumiste jne tekkinud teineteisega seksuaalset sädet, siis ega see enam ei teki keskeas ka.

Kui mu sõbrast ja tema uuest neiust saavad abikaasad, siis kutsutakse, käime pulmas ja suhtleme edaspidi ka perekonniti. Seni on see ju vaid üks senistest mitmetest. Miks ma peaks oma vana sõbraga seepärast mitte lõunatama või õhtust sööma, et tal on uus seksuaalpartner või et ta on armunud? Kuidas need asjad seoses on?

Kuigi…eks ma ise eelistaksin, et mees käiks oma sõbrannaga kohvikus ilma minuta, sest ega nende jutud mind väga huvita. Samamoodi eeistab ka mu mees mitte kaasa tulla, kui oma mõne vana sõbraga kuskile einestama lähen.

#3513021:

#3511014:

#3510279:

#3510040:

Ma püüan lihtsalt mõista. Liigagi palju kohtan viimasel ajal inimesi, kes sätivad ennast teiste suhte vahele. Püüavad võita suhtes inimese tähelepanu, saadavad sõnumeid, üritavad välja kutsuda, teevad mesiseid komplimente, otsivad füüsilist lähedust. Hea küll, tõmbad suhtlemises sellistega pausi, võib isegi aastaid mööda minna ja jälle sama asi.

Ma ei mõista sellist käitumisviisi. Aga kuidagi pean ma sellest hakkama ikkagi aru saama, sest tõesti, minu ümber on seda palju. Kas see tähendab, et ei austa seda inimest? Ei austa selle inimese kaaslast? Kui juba on konkreetselt öeldud, et ei saa suhelda, sest see tekitab suhtes probleeme, hoitakse eemale ja siis millalgi jälle kohtutakse ja hakkab täpselt sama uuesti otsast peale.

Selliseid ei olegi võimalik mõista – nad on reeglina madala enesehinnanguga meeleheitel inimesed. Ega nad reeglina siis asjata üksikud pole – keegi lihtsalt ei taha nendega päriselt kogu oma elu jagada, nagu seda abikaasad teevad. Madala enesehinnanguga klammerduvaid inimesi, kes arvavad, et nad ei väärigi püsipartnerit, kes neid armastaks ja neist hooliks, ei taha reeglina keegi päriseks. Tahavad ilmselt ainult need, kes on ise ka madala enesehinnanguga. Ka mina olen aeg-ajalt märganud, et minu mehe ümber tiirleb liiga intensiivselt kahtlasi tädisid. Siiani pole ta libastunud, aga iial ei tea, millal meest võib see nõrkusehoog tabada.

Tegelikult tuleb neisse suhtuda nii, nagu ametlik käsitluski, et “kuriteole kaasa aitaja on kuriteo kaasosaline”. Ehk kui mõista hukka libastunud või libastumise äärel olev abikaasa, tuleb hulka mõista ka armuke ja kohelda teda “kurjategijale” vääriliselt.

Tüüpiline ????

Mees on mingi otuke, kelle kohta “iial ei tea, millal nõrkusehoog võib tabada…”

Kui sa juba KURITEGUDEGA paralleele tõmbad (siinkohal tekkis tahtmine üle kontrollida, kas elan endiselt samas sajandis ja kohas), siis kas sa oma meest üksi poodi julged lasta? Nii palju ilusaid asju… Loodame veel, et su mehe ümber ei tiirle inimesi, kelle peale ta välja vihastuda võiks… ????

Räägib ilmselgelt inimene, kes pole ise kunagi püsisuhtes olles teisesse armunud ega tea seetõttu, mida tähendab nn nõrkushetk.

Siin on määrav ju mehe otsus. Et kas läheb armumisega kaasa või jääb kaasale truuks.

Otsuse määrab mehe meelekindlus. Ja see, kui oluline tema kaasa talle tegelikult sisimas on.
Otsuse eest vastutab mees ise.

Tõmban sama paralleeli, mis enne: pood on täis imeilusaid asju, niiniiniiiii ilusaid, aga ma ei varasta neid, isegi kui ma niiniiniii tahaks.
Või siis olen inimese peale tige, silme eest lööb mustaks, lööks raisa maha. Aga ei löö.
Tahaks teatud inimesega oma kaasat petta, tunded löövad üle pea, aga…

(Tuletan meelde, et mina ei olnud see, kes alguses petmist kuriteoga võrdlema hakkas. Minu meelest ei ole see võrdlus kohane, aga teemast tuleb välja, et nii mõnegi jaoks on.)

#3513118:

#3513021:

#3511014:

#3510279:

#3510040:

Ma püüan lihtsalt mõista. Liigagi palju kohtan viimasel ajal inimesi, kes sätivad ennast teiste suhte vahele. Püüavad võita suhtes inimese tähelepanu, saadavad sõnumeid, üritavad välja kutsuda, teevad mesiseid komplimente, otsivad füüsilist lähedust. Hea küll, tõmbad suhtlemises sellistega pausi, võib isegi aastaid mööda minna ja jälle sama asi.

Ma ei mõista sellist käitumisviisi. Aga kuidagi pean ma sellest hakkama ikkagi aru saama, sest tõesti, minu ümber on seda palju. Kas see tähendab, et ei austa seda inimest? Ei austa selle inimese kaaslast? Kui juba on konkreetselt öeldud, et ei saa suhelda, sest see tekitab suhtes probleeme, hoitakse eemale ja siis millalgi jälle kohtutakse ja hakkab täpselt sama uuesti otsast peale.

Selliseid ei olegi võimalik mõista – nad on reeglina madala enesehinnanguga meeleheitel inimesed. Ega nad reeglina siis asjata üksikud pole – keegi lihtsalt ei taha nendega päriselt kogu oma elu jagada, nagu seda abikaasad teevad. Madala enesehinnanguga klammerduvaid inimesi, kes arvavad, et nad ei väärigi püsipartnerit, kes neid armastaks ja neist hooliks, ei taha reeglina keegi päriseks. Tahavad ilmselt ainult need, kes on ise ka madala enesehinnanguga. Ka mina olen aeg-ajalt märganud, et minu mehe ümber tiirleb liiga intensiivselt kahtlasi tädisid. Siiani pole ta libastunud, aga iial ei tea, millal meest võib see nõrkusehoog tabada.

Tegelikult tuleb neisse suhtuda nii, nagu ametlik käsitluski, et “kuriteole kaasa aitaja on kuriteo kaasosaline”. Ehk kui mõista hukka libastunud või libastumise äärel olev abikaasa, tuleb hulka mõista ka armuke ja kohelda teda “kurjategijale” vääriliselt.

Tüüpiline ????

Mees on mingi otuke, kelle kohta “iial ei tea, millal nõrkusehoog võib tabada…”

Kui sa juba KURITEGUDEGA paralleele tõmbad (siinkohal tekkis tahtmine üle kontrollida, kas elan endiselt samas sajandis ja kohas), siis kas sa oma meest üksi poodi julged lasta? Nii palju ilusaid asju… Loodame veel, et su mehe ümber ei tiirle inimesi, kelle peale ta välja vihastuda võiks… ????

Räägib ilmselgelt inimene, kes pole ise kunagi püsisuhtes olles teisesse armunud ega tea seetõttu, mida tähendab nn nõrkushetk.

Siin on määrav ju mehe otsus. Et kas läheb armumisega kaasa või jääb kaasale truuks.

Otsuse määrab mehe meelekindlus. Ja see, kui oluline tema kaasa talle tegelikult sisimas on.

Otsuse eest vastutab mees ise.

Tõmban sama paralleeli, mis enne: pood on täis imeilusaid asju, niiniiniiiii ilusaid, aga ma ei varasta neid, isegi kui ma niiniiniii tahaks.

Või siis olen inimese peale tige, silme eest lööb mustaks, lööks raisa maha. Aga ei löö.

Tahaks teatud inimesega oma kaasat petta, tunded löövad üle pea, aga…

(Tuletan meelde, et mina ei olnud see, kes alguses petmist kuriteoga võrdlema hakkas. Minu meelest ei ole see võrdlus kohane, aga teemast tuleb välja, et nii mõnegi jaoks on.)

Poe näide on loll, varguse eest saab ju karistada, aga armukeste pidamine on vähemalt meie riigis täiesti legaalne, et mitte öelda soositud, muidu ei annaks ju riigipead selletaolise käitumisega rahvale eeskuju. Kui varguse eest kedagi iial ei karistataks, siis mina küll kindel ei ole, et ma vargile ei läheks. Nõuka ajal oli vargus mõni kord lausa auasi, nt siis kui lihakombinaadist suitsuvorsti pihta pandi – kõik sõid ja kiitsid ja rahvas ei mõistnud neid vargaid iial hukka.
Ma ausalt öelda pean neid natuke lollakateks, kes on võtnud endal ei tea mis pärast kohustuse pingutada selle ühe ja ainsamaga kasvõi hambad ristis elu lõpuni. Milleks? Kui leidub keegi parem, siis mõistusega inimene taotleb alati paremat.

#3513135:

Nõuka ajal oli vargus mõni kord lausa auasi, nt siis kui lihakombinaadist suitsuvorsti pihta pandi – kõik sõid ja kiitsid ja rahvas ei mõistnud neid vargaid iial hukka.

Kusjuures nõuka ajal olid riigivarastele päris karmid karistused, kui nad vahele jäid. Kui vahele ei jää, siis pole ju tegu nagu olnudki. Eks enamik suhtes olevaid mehi ja naisi alustab kõrvalsuhet selle mõttega, et mis seal siis on, nagunii vahele ei jää. Teine variant on need, kes mõtlevad, et see praegune suhe on mul nii vilets, et vahet polegi, kui vahele jään, aga need võivad ka hiljem oma suhtumist muuta, kui vihahoog üle läheb või partner mõne varem tegemata jäänud lisaliigutuse teeb vms. Kolmandad on need, kes arvavad, et partner neid nagunii maha ei jäta, sest kuhu tal ikka minna või nt majanduslik heaolu ja koos rajatud elu on tähtsam kui truudus.

#3513144:

#3513140:

Viimasele (millegipärast ma ei saa hetkel tsiteerida):

Loe palun uuesti seda kuriteoga võrdlemise kohta.

Ja kui oma kaasast ilma jäämine ei ole mehe jaoks eriline “karistus”, siis see fakt on paljuütlev iseenesest.

Loe minu viimase kommentaari lõppu. Oma kaasast kardavad ilma jääda ainult madala enesehinnanguga saamatud inimesed. Ei saa aru, kuidas see karistus on? Mis kuriteoga võrdlemisse puutub, siis see peabki paika, kui peetakse oma kaasa kõrval armukest – see ongi kuritegu. Ausad ja julged inimesed lööksid seljad sirgeks ja väljuksid vanadtst suhtest ning vormistaksid uue suhte ametlikuks.

Nüüd läheb teema väga kitsaks juba.
Kogu tants käib ikka naiste ümber, kes end teiste suhte vahele sätivad, mäletad?
Et kui ennast teiste suhte vahele sättides ei olegi eesmärk vaid kergelt tiiba ripsutada, vaid mees päriselt üle lüüa, on kõik hea ja õilis?

(No eeldame korraks jälle, et mees ise on alati puu otsas, kui paugud käivad.)

P.S. Selgituseks:
Armukese pidamine – “kuritegu”, s.t. armuke ise on “kaasosaline”.
Naise välja vahetamine – aus ja julge tegu, ehk siis pole “kuritegu”, s.t. puudub ka “kaasosaline”.

Siit tulebki välja, et enda kolmandaks sättimine on hea või ok tegu olenevalt eesmärgist. Eesmärgiga armuke olla on see paha, eesmärgiga mees päriselt endale saada ok.

(Ja igaks juhuks tuletan taas meelde, et ma ei kirjelda siin omaenda põhimõtteid, vaid parafraseerin tsiteerituid)

#3513130:

Oota, kus mina täpsemalt midagi kurtnud olen? Minu elu on kogu aeg olnud lill.

See numbrirodu, mille ma sulle meeldetuletuseks kirjutasin (07.08.2020 14:50) oli muideks kuupäev, millal sa siin samas teemas kurtsid, et sa ei saa oma meest usaldada.
Loe, saad teada, millal midagi kurtnud oled.

Ega sa ei joo juhuslikult?

Kahtlustan taas seda, sest
1. sa ei mäleta iseenda kirjutatut ja
2. peale selle f. lugemisoskuse ka midagi tarka enam ei tule. Aga seda sa oskad ilmselt ka umbjoobes olles kirjutada.