Töötan juba mitu aastat ühes asutuses. Viimase aasta jooksul on õhkkond tööl muutunud eriti närviliseks ja negatiivseks. Töötajad, k a mina, ei ole rahul töökoormuse ja palgaga. Osa inimesi on koondatud ja töö teiste vahel ära jagatud, tööd on nii palju, et ära ei jõua teha. Ülemused survestavad, ettepanekuid alluvatelt ei võeta kuulda. Mina olen natuke tundlikuma närvikavaga ja ei talu stressi. Tunnen viimasel ajal, et ei taha enam üldse tööle minna, tunnen, et olen läbi põlenud. Paari kuu jooksul olen jälginud töökuulutusi, aga sobivat oma erialale pole leidnud. Julgusest jääb ka väheks, et täitsa uut asja proovida. Teiseks on kahtlus, et äkki mujal on samamoodi? Äkki eesti inimesed ongi vinguvad ja rahulolematud ja polegi sellist toredat sõbralikku, positiivset ja toetavat töökollektiivi? Olen sisuliselt ainult ühes asutuses töötanud enne ja pärast lapsepuhkust nii et kogemusi erinevate asutustega pole. Jagage oma kogemusi, kuidas teil?
Teema: Negatiivne õhkkond töö juures
kuidas meil mida?
ei ole olnud lapsepuhkusel
Tean ka inimesi, kes pidevalt vinguvad oma töökohaga. Aga ise selleks midagi ei tee. Sisuliselt ongi nii arad, et ei julge ära tulla ja uude kohta minna. Siis ei ole kedagi siin süüdistada, peale iseenda.
Tuttaval oli olukord, kus oligi pikalt õhkkond negatiivne ja lõpuks võttis mõistuse pähe ning vahetas töökohta. Uues kohas on rahul.
Mõtlesin seda, et jagage kogemusi, milline õhkkond on teie töökollektiivis? Kas inimesed on üldiselt rahul ja rõõmsad ja lähete tööle hea tujuga? Mõtlen just pigem kontoritöötajate kollektiivi.
Mis seal vahet on, kuidas meil on? Kui sul juba terve aasta on õhkkond närviline ja sa ei taha tööle minna. See hakkab või juba häirib kodust elu, kui ka vabal ajal mõtled, et issand ma ei taha sinna tööle minna.
Ongi 2 varianti kas lepid olukorraga ja ei lase ennast kõigest häirida või vahetad töökohta.
Olen samas olukorras olnud. Vaheta töökohta kindlasti, kui saad. Elukvaliteet muutub tunduvalt paremaks – ma ise ei saanud enam korralikult magada, rääkimata sellest, et minu stressi tõttu kannatasid ka teised kodused. Olin lausa läbipõlemise tõttu haiguslehel, sest ei suutnud pingega kuidagi toime tulla.
Ma ise ei kandideerinud kunagi elus töökohale, mille KÕIKIDELE tingimustele ma ei vasta. Rääkisin murest sõpradele ja mitu inimest tõi välja selle, et töö asjus tasub kirjutada ka siis, kui sa tunned, et see töökoht on sinule, aga sa tingimata absoluutselt kõikidele tingimustele ei vasta. Võtsin siis julguse kokku ja kirjutasin viite sellisesse kohta, sain kõikidelt vastused. Kuigi intervjuule kutsuti ainult neljast, leidsin töökoha, kus on vähem stressi, pööratakse rohkem tähelepanu sisekliimale, ja saan seejuures ka veidi rohkem palka. Nii et loomulikult on sellised kohad olemas.
Usu endasse ja vaheta töökohta. Me veedame tööl nii palju aega oma elust ja terve töökeskkond on tähtis.
Loomulikult on olemas ka hea õhkkonnaga kohti. Mina töötan sellises. Esineb loomulikult ka pingeid ja eriarvamusi, lust ja lillepidu ainult pole, aga seda pole muidugi kusagil. Kuid ma tõesti lähen 90% ajast heameelega tööle.
Mees töötab sellises kohas, kus on pidevalt mingid draamad ja karjumised. Mulle täitsa arusaamatu, aga enamus on seal pikaajalised töötajad, nii et järelikult neile äkki meeldibki vahest selline action?
Olen töötanud ka kohas, kus kollektiiv oli peale firma omaniku äärmiselt meeldiv ja tore, kuid töö ise pingeline ja omanik vahest võis ka kraesse hüpata.
Mõtlesin seda, et jagage kogemusi, milline õhkkond on teie töökollektiivis? Kas inimesed on üldiselt rahul ja rõõmsad ja lähete tööle hea tujuga? Mõtlen just pigem kontoritöötajate kollektiivi.
Olin samuti pikalt rahulolematu. Tööl oli õhkkond närviline ja kõike muud, kui toetav. Koju jõudes või vahel lausa koduteel nutsin südamest.
Ühel õhtul, omadega üdini läbi olles panin CV-online’i oma CV ja juba järgmisel päeval helistati mulle konkureerivast firmast. Loomulikult ma vahetasin kohta. Kuigi alguses mu ootused just eriti suured ei olnud, kuna valdkond ja teemad olid ju samad, siis näitas aeg, et see oli parim otsus üldse. Just, mis puudutab tööõhkkonda ja suhtumist kolleegidesse.
Nüüd kujuta ette, kui oleksid sellises kohas veel vahetuse vanem ka, nagu ma olin aastaid. Vähe sellest, et palk kesine ja kohutavalt stressi tekitav keskkond, siis veel öövahetused ja 12-tunnised tööpäevad. Ühelt poolt ole nagu ülemustega samas paadis, sest nemad jagavad käske, mis enamasti pole mõistlikudki (töötajaid või firmat kahjustav) ja siis kemple veel töötajatega ka, kes on väsinud ,närvilised ja igaüks tahab boss olla. Mis stress, lõpuks tuli depressioon. Hetkel olen veel lapsehoolduspuhkusel ja otsin uut tööd. See töö on kõige viimasem variant, kui enam tõesti muud varianti ei ole ja raha teenima kiire.
Jookse, kiirelt!!! Mina sain kaua mürgise tibi alluvana vaeveldes hüpertooniatõve.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
