8-aastane, kõik on igav ja halb. Igast asjast soovib ainult läbi halva rääkida. Õpetaja ütleb ka, et laps ütleb iga asja kohta midagi negatiivset ja kirjutab tööde servadele, kui igav see on ja muid negatiivseid jutumulle. No ise ta ilmselt arvab, et veedab lōbusalt aega neid mulle joonistades, aga uus õpetaja arvas, et tal on depressioon.
Aga tegelikult tahaksin teda veidi treenida paremini kommunikeerima. Kõike ei pea alati läbi halva esitama. Hea näide on selline: temal pole kahvlit või jooki laual, siis hakkab hädaldama, et ta ei saa süüa, sest pole kahvlit. Sellisest asjast suudab mitu minutit monoloogi pidada. Selle asemel võiks endale jooki küsida või lihtsalt selle tuua. Jutumulle põhjendas sellega, et etteütlus on nii igav ja aeglane, et tema ei õpi sellest midagi. No tore ju, kui nii kerge on õppimine, sellest võiks rõõmu tunda. Sõpru pidavat vähe olema, lapsed lapsikud olema või hoopis õelad.
Olen proovinud naljaks keerata neid olukordi, aga see tundub talle jabur ja arvab, et teda eivõeta tõsiselt.
Ta on sünnist saati tõsisem olnud ja hullamine pole tema teema kunagi olnud, samuti kergesti teisi süüdistav. Iseloomu ei muuda, aga tahaks õpetada teda ilusamini suhtlema.
Teema: Negatiivse suhtumisega laps
ütlegi talle, et teistel on ebameeldiv sellist virinat kuulata.
Sellisest asjast suudab mitu minutit monoloogi pidada.
Aga miks sa lased tal neid monolooge pidada? Kui sa juba ette tead, mida need tähendavad ja millega lõppevad. Lõpeta eos sellised asjad, ütle, et too omale kahvel ja ära targuta!
Ise olen lapse hädaldamiste peale öelnud, et su hädad lõpevad siis, kui sa nendes teisi ei süüdista!
Vestelge sõpruse teemal, milliste lastega tahetakse suhelda, sõber olla.
Selliste rikutud tööde eest sai vanasti kahe!
Mis lapsel tegelikult puudu? Tähelepanu? Kas sa kiidad, tunnustad teda? Et laps aru saaks, et mõtled tõsiselt, mitte suusoojaks?
Algav eelpuberteet ja veelgi raskemaks läheb 🙂
Mul on kodus samasugune, kohe 10-aastane. (Tunnen kaasa????) Väike vana inimene????. Ja tõesti, tegu on sellise iseloomuga. Mõneti on ja jääbki selliseks, kuid ma tahaks uskuda, et seda saab ka siiski veidi juhtida ja last õpetada oma tähelepanu juhtima ühelt teisele. Ühtlasi on ta ka nutikas ja on suuteline äärmiselt hästi argumenteerima, nii, et paneb mindki unustama, kuidas mina võiks reageerida tema käitumise peale. Hea tuju korral on ta suuteline siiski ka mitte vinguma ja kõiges negatiivseid külgi otsima. Ehkki huvitav on see, et ta nendib puudusi ka siis, kui olukorraga rahul on. Ütlebki:”Ma lihtsalt ütlesin.”. Ta oleks justkui programmeeritud vigu otsima ????Halva tuju korral järgneb muidugi jauramine:miks peab tema seda või toda (ka täiesti absurdsete teemade puhul, nt iseenda elementaarne teenindamine). Olen siis aru saanud, et see on sisemine võitlus, mida laps lihtsalt ka väljapoole elab. Kellel meil poleks asju, mida ei viitsi üldse teha aga peab.. Novot, sellele siis järgnebki vinguvirin. Kuid ta elab end välja (võib aega võtta) ja siis teeb ära, mis vaja, nii palju on juba selgeks saanud. Jah, korrale kutsuma peab pidevalt, asju eest ära ei tohi teha, reegleid peab pidevalt meenutama (nt ei kritiseeri teiste tehtud sööki, koolis ei anna hinnanuid teiste vastustele, ei suru oma arvamust peale,… ) ja positiivset tuleb õpetada ka nägema. Kuid, et ta suudab ka kritiseerimata olla hea tuju korral, siis ma usun, et töö ja vaevaga kasvab “normaalseks” inimeseks ???? Kuid see on tõesti endalt suurt pingutust nõudev ja väsitav. Paraku ei tee ka õpetajate ebapädev suhtumine mõnikord asja kergemaks, kuid laps kasvab ja õpib oma eripäraga toime tulema. Loodetavasti saab sellest tema tugevus. Selline laps võtab võhmale, kuid tema nutikus ja tähelepanelikkus jälle rõõmustavad, nii et pole halba heata☺️
Minu eksmehe ema on täpselt samasugune. Kõige kallal suudab naaksuda. Absoluutselt kõige kallal. Kui enam närida ei suuda siis hakkab ristküsitlema ja targutama: miks nii oli, miks sa seda ei teinud, oleks pidanud ikka nii tegema. Alati oleks tema teinud midagi muud kui keegi teine. Läbi temaga saada ei saa, sest kogu see mula väsitab kuulates lihtsalt ära. Tegelikkuses pole ka tal palju sõbrannasid, ei imesta, miks. Kes ikka taluks pikalt sellist.
Nõu anda ei oska peale selle, et laps peab piire tajuma ning keegi peaks need talle seadma, mida võib ega või öelda mingis olukorras. Kui küsimus on noas ja kahvlis, siis ealiselt peaks ta juba viieaastaselt mõlemat omapead kasutada suutma. Muudes asjades samamoodi, etteütlus ikkagi ei ole kritseldamise koht. Võtku endale jutumullide jaoks mingi paber, mustand.
Laps on saanud targutamisele kiitust ja hakkab seda pidama heaks jooneks nagu tarkuse ilming. Temale tundub, et täiskasvanutele meeldib, kui ta demonstreerib oma tähelepanelikkust ja teeb märkusi. Võib siis selgitada, et intelligentsus seisneb ka delikaatsuses ja mitte teiste vigadele osutamises. Näiteks lugu sellest, kuidas mats restoranis hüüatab labaselt, kui laud on valesti kaetud, sest tahab näidata, et ta teab õigeid lauareegleid, aga tõeline daam/härra jätab selle tähelepanuta.
Samasugused on lapsed, kes pidevalt püüavad pilduda vaimukusi ja lõbustada täiskasvanuid oma naljadega. Keegi on neid kunagi selle eest väga kiitnud ja laps tahab oma edu korrata. Võibolla sügavamad põhjused on mõlemat sorti lastes selles, et tahavad heakskiitu, rohkem armastust. Siis on muidugi vaikima sundimine ja nö peale käratamine halb lahendus, sest heakskiidu soov ei kao, vaid läheb hullemaks. Pigem tuleks lapsi kiita ja julgustada õigete käitumisviiside eest ja mitte nn üle kiita imelike kommete eest. (Näiteks kui laps ütleb virisevalt, et etteütlus on “phähh nii igav”, siis ei peaks teda ülevoolavalt kiitma, kui tark ta on ja kuidas temast saab geenius, kui talle juba etteütlus nii igav on. Loomulikult tahab tulevane geenius siis, et rohkem asju koolis oleksid talle nii igavad.) Kiida tema tarkust, kui ta on just käitunud taktitundeliselt ja mitte-matslikult.
Ka minu 9-aastane poiss on suht passiivne ja kohati tundub,et rõõmutu. Jah, tegu on iseloomuga, mis kõigil erinev, kuid ma ise näen eri tujudel seosed erkaaniga. IGAV on meie puhul vaid ekraani tõttu, s.t. et kui on saanud ekraani liiga palju, siis kõik peale selle igav ja nii mitu päeva. Arusaadav- ekraanis ju kõik lihtne ja huvitav, kõik sillerdab, helgib, jooskeb ja räägib.
Ja siis on päris elu, kus on väidetavalt igav. Osa sellel on ka laiskus. Ilmselt. Et oleks mitte igav peab ju mõtlema, tegustema. Poiss mul väsib ka kiirelt. Taas näen seost erkaaniga. Ekraani all pean silmas Play Stationi mänge.
Aga annan ka aru, et tegu on ka suuremas mahus iseloomu eripäraga.
Sõpru on, spordiga tegeleb, õpib hästi. Aga ikkagi on tal kõik IGAV 🙂 Näitused, ekskursioonid, reisid- IGAV! Nõustun ülalpool kirjutajaga, et tegu ongi väikse vana inimesega.
Ja sama on ka meil see osas, et kui vaja midagi tuua/teha enda jaoks, siis ohib, et miks tema peab seda tegema. Ohkides teeb ka ära. Ma enam sellest ei tee isegi välja.
Mina prooviks anda sellisele lapsele rohkem vastutust.
Kui miski ei meeldi, peaks inimene mõistma, et tehku siis ise paremini. Muidugi ei saa niimoodi otse seda lapsele öelda. Delikaatselt ning hoolivalt tuleb seletada. Vb aidata tal leida, mis on siis tema nägemus õigest/huvitavast/parimast olukorrast või tegevusest. Tihti need virisejad ise ka ei tea, mis nad tahavad.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
