Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 115 )

Teema: Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Postitas:
Kägu

Kas tunnete muret, et tütar ei ole siiani endale kedagi leidnud?  Olge ausad. Samas küsimus ka poegade emadele, kui poeg on juba üle 35 ja ei ole kedagi leidnud – kas olete mures.

+20
-23
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei ole mures, sest aega veel küll. Peamine, et laps on ise eluga rahul. Ma arvan, et inimene võib üksinda olla õnnelikum kui halvas suhtes koos lihtsalt selleks, et üksi ei peaks olema.

+38
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks  juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

+9
-35
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga mis see muretsemine aitab? Kas tütar ise ka õnnetu selles osas või pigem muretu?

Kas ise oled andnud head eeskuju paarisuhete ja pereelu osas, et tütar seda üldse tahta võiks ja suhet hoida oskaks?

+19
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

oleksin kurb kui ta otsustaks lapsi mitte saada. mehed tulevad ja lähevad, see pole oluline ja sellepärast ei muretse. palju rohkem oleksin mures kui tütar oleks oma suhtes õnnetu.

+18
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei!

Mures oleksin, kui ta ei saaks oma eluga hakkama, kui tal poleks tööd ega haridust,  kui ei suudaks oma arveid maksta ja oleks materiaalselt sõltuv.

Suhe või lapsed – kas neid sellesse maailma üldse vaja on? Planeet Maa on raisatud ja räsitud, poolused sulavad ja ees ootavad katastroofid. Milleks siia lapsi veel juurde? Et nende pärast südant valutada?

+36
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema ja pere muretsesid juba siis, kui ma olin 20+. Olin alla 25 ja muudkui oli mure ja jutt, et ei tea, kas jäängi elu lõpuni üksikuks. Üks sugulane olevat ikka uurinud vahel, et kas ma pole ikka kedagi leidnud. Nüüd olen 30+ ja taas pikalt üksik. No las muretsevad siis, ega see mure mulle meest ei too. Parem olen üksi kui suhtes kellegagi, kellega õnnelik pole.

+40
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

1. kõik ei taha kolme last, paljud ei taha ühtegi.

2. olles 36selt esimese ootel – pole mulle ühtegi riskigruppi määratud. kõik riskid on olnud madalad ja kui beebigrupis minust 14 aastat nooremad räägivad kõik mis ja kust neil juba poole raseduse peale valutab, siis minu peamine mure on, et tahaks tantsutrenni aga koroona pärast ei saa.

+36
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei!

Mures oleksin, kui ta ei saaks oma eluga hakkama, kui tal poleks tööd ega haridust, kui ei suudaks oma arveid maksta ja oleks materiaalselt sõltuv.

Suhe või lapsed – kas neid sellesse maailma üldse vaja on? Planeet Maa on raisatud ja räsitud, poolused sulavad ja ees ootavad katastroofid. Milleks siia lapsi veel juurde? Et nende pärast südant valutada?

Miks sa ise siis paljunesid?

+6
-20
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

1. kõik ei taha kolme last, paljud ei taha ühtegi.

2. olles 36selt esimese ootel – pole mulle ühtegi riskigruppi määratud. kõik riskid on olnud madalad ja kui beebigrupis minust 14 aastat nooremad räägivad kõik mis ja kust neil juba poole raseduse peale valutab, siis minu peamine mure on, et tahaks tantsutrenni aga koroona pärast ei saa.

Liiga vara kiitled. Kõik riskid pole näha raseduse ajal.

+5
-36
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

oleks mures küll, mõlemal juhul.

 

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei!

Mures oleksin, kui ta ei saaks oma eluga hakkama, kui tal poleks tööd ega haridust, kui ei suudaks oma arveid maksta ja oleks materiaalselt sõltuv.

Suhe või lapsed – kas neid sellesse maailma üldse vaja on? Planeet Maa on raisatud ja räsitud, poolused sulavad ja ees ootavad katastroofid. Milleks siia lapsi veel juurde? Et nende pärast südant valutada?

Miks sa ise siis paljunesid?

kust sa võtad, et ta paljunenud on?

mina ei saa ka praeguseid sünnitajaid vaadates aru, miks tahetakse siia ogarasse maailma lapsi sünnitada

+12
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

Tänapäeval ei suhtu arstid 34-35-aastasesse rasedasse kui riskigrupi rasedasse. Kui esimest last ootasin küsisin seda nii ämmaemanda kui ka arsti käest, et kas on vaja lisauuringuid jne, nad ütlesid, et selles vanuses rase on tänapäeval nagu iga teinegi rase, ei maksa üle mõelda.

Ise olin 20ndate eluaastate lõpuni vallaline, ei tahtnud küll veel end kuidagi siduda ega paikseks jääda, lapsi ei tahtnud ammugi, töötasin vahepeal välismaal, reisisin, sai väga palju riike läbi käidud. Ja esimese lapse sain 34-aastaselt, teise 35-aastaselt, kui tundsin, et nüüd on elu sealmaal, et endale on elatud ja vabadust nauditud, nüüd võib ka teistele pühenduda ja osast oma vabadusest loobuda. Mingit riskiraseda juttu ega vanuritunnet ei olnud, et ei jube ikka, mis vanus, et kuidas veel lapsi saada 😀 Praegu on lapsed algklassides, väga mõnus aeg on. Tunnen, et praegu ongi õige aeg laste kasvatamisele ja perele pühenduda, et enda noorust sai piisavalt nautida. Nüüd saab rahulikumalt võtta.

+25
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

Tänapäeval ei suhtu arstid 34-35-aastasesse rasedasse kui riskigrupi rasedasse. Kui esimest last ootasin küsisin seda nii ämmaemanda kui ka arsti käest, et kas on vaja lisauuringuid jne, nad ütlesid, et selles vanuses rase on tänapäeval nagu iga teinegi rase, ei maksa üle mõelda.

Ise olin 20ndate eluaastate lõpuni vallaline, ei tahtnud küll veel end kuidagi siduda ega paikseks jääda, lapsi ei tahtnud ammugi, töötasin vahepeal välismaal, reisisin, sai väga palju riike läbi käidud. Ja esimese lapse sain 34-aastaselt, teise 35-aastaselt, kui tundsin, et nüüd on elu sealmaal, et endale on elatud ja vabadust nauditud, nüüd võib ka teistele pühenduda ja osast oma vabadusest loobuda. Mingit riskiraseda juttu ega vanuritunnet ei olnud, et ei jube ikka, mis vanus, et kuidas veel lapsi saada 😀 Praegu on lapsed algklassides, väga mõnus aeg on. Tunnen, et praegu ongi õige aeg laste kasvatamisele ja perele pühenduda, et enda noorust sai piisavalt nautida. Nüüd saab rahulikumalt võtta.

Sul lihtsalt vedas. Et sujus nii nagu planeeritud oli.  Kipub ikka rohkem probleeme vanemas eas olema, nii enda kui lapsega.

+4
-19
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.
Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.
Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.
Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.
Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

+25
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen küll mures, et mu täiskasvanud laps on üksik. Ma olen ise ka üksik ja tean, et selline elu on tegelikult üsna igav ja kurb. Kunagi pole töölt tulles kedagi kodus,  kellegagi pole oma muljeid jagada, kellelelegi raskel hetkel toetuda ja kõik pühad mööduvad ka üksinda telekat vaadates. Praegu elame lapsega koos, aga ma ei pea seda normaalseks, et ta õhtust õhtusse mutiga istub. Ega meil omavahel just paljust rääkida ei ole ka, aga siiski on koos seltsim ja lõbusam kui päris üksi. Aga kui ma ära suren, mis siis saab? Jääbki üksinda istuma ja kassiga juttu ajama?

+25
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu ämm on küll jube närvis juba aastaid, et ta lapsed juba abielluksid ja lapsi saaksid. Tal oli 4 last, üks suri aasta tagasi. Minu abikaasa on ainus, kes on abiellunud ja lapsi saanud (meil on samuti neli last ja lapselaste vähesuse üle nad vähemalt ei kurda. Kuigi ämm arvab, et võiks nüüd veel viienda ka saada). Mu mehe õde ja vend on mõlemad 30+ ja nendega ämm muud juttu ei räägigi, kui kas on juba paariline leitud ja millal abielluvad ja lapsi saavad. Nii õudne! Eks lapsed on ise ka kurvad, et emale meele järgi olla ei suuda. Raske lapsepõlve pärast on neil aga keeruline suhteid luua.

Mu enda lapsed on küll väikesed veel, aga ma ei eelda, et nad tingimata üldse kellegi leidma peavad. Minu jaoks on kõige suurem mure see, kas nad on õnnelikud. Üksi või suhtes, lastega või lasteta, tipptegijad või lihttöölised, peaasi, et nad endaga ise hakkama saavad ja õnnelikud on.

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

Mina olen küll mures, et mu täiskasvanud laps on üksik. Ma olen ise ka üksik ja tean, et selline elu on tegelikult üsna igav ja kurb. Kunagi pole töölt tulles kedagi kodus, kellegagi pole oma muljeid jagada, kellelelegi raskel hetkel toetuda ja kõik pühad mööduvad ka üksinda telekat vaadates. Praegu elame lapsega koos, aga ma ei pea seda normaalseks, et ta õhtust õhtusse mutiga istub. Ega meil omavahel just paljust rääkida ei ole ka, aga siiski on koos seltsim ja lõbusam kui päris üksi. Aga kui ma ära suren, mis siis saab? Jääbki üksinda istuma ja kassiga juttu ajama?

Aga ehk laps ei tunne ja arva nagu sina. Ka kellegagi kooselul on omad miinused. Ei ole neid iddeaalseid kaasasid just palju. Seltsim ehk jaa aga konfliktid, pidev teise silma all elamine. Privaatsus ja omavoli on ka head. Naised elavad kauem, kui neil pole peret. Rohkem ressursse enda tarbeks, tervis tugevam. Kui on suhtlust mujalt ja tuttavaid ja eneseteostust, siis on okei elada ka ilma et peaks endale kellegi igaveseks  koju lohistama.</p>

+11
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

No aga ega ju midagi teha ei saa, kõik ei ole nii õnnelikud, et kohtuvad selle õigega kohe 20+ ja siis lapsed ja muu.

Ise olin kuni 25 vallaline. Olin täiesti kindel, et ma ei leiagi kedagi ja olen viimane, kes sõpradest abiellub… kui üldse. Lastest ei osanud absoluutselt unistada. Ei tundunud minu teema, üksiklaps ja vähe kokkupuudet lastega. No lihtsalt ei kohanud ühtegi sellist meest, kes oleks huvitanud enamaks. Kõigil oli ikka mingi kiiks küljes või siis polnud hoopis mina neile nii paeluv. Sundida ju ei saa.

Ja nagu ikka, siis kui kõige vähem otsid, siis sattusin selle õige otsa. Aastaga olim abielus ja riburada pidi ka 2 last ja sõpradest esimesena. Samas olin enne ikka pikalt vallaline, et sai nagu teha ja olla ja ennast ka avastada ja midagi tegemata nagu ei jäänud. Vanade sõbrannade peale vaadatas on 30-date alguseks seis suht pooleks, kes elavad pereelu ja kes vallalised.

 

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

No fakt on, et mida vanemaks saadakse, seda väiksem on tõenäosus üldse omale paariline leida. Kui just hädaga latti alla ei lasta, aga sellises hädasuhtes pole reeglina kumbki pool õnnelik.

+4
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ehk laps ei tunne ja arva nagu sina. Ka kellegagi kooselul on omad miinused. Ei ole neid iddeaalseid kaasasid just palju. Seltsim ehk jaa aga konfliktid, pidev teise silma all elamine. Privaatsus ja omavoli on ka head. Naised elavad kauem, kui neil pole peret. Rohkem ressursse enda tarbeks, tervis tugevam. Kui on suhtlust mujalt ja tuttavaid ja eneseteostust, siis on okei elada ka ilma et peaks endale kellegi igaveseks  koju lohistama.

Muidugi on ka kooselul miinused, aga siiski peaks lapsel olema ka kooselukogemus, et ise saaks siis otsustada, kas parem on üksi või paarina. Kui üksindus on pealesunnitud, pole sellises olukorras keegi õnnelik. Suhtlus mujalt jääb ka üha kasinamaks, sest eakaaslased on pereloomise eas ning elukaaslase ja laste kõrvalt pole neil aega ega tahtmist vallalise sõbraga väljas käia. Arvan, et pole ühiseid jututeemasidki enam.

+13
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Miks mees peaks tahtma endale meheliku naist?

+4
-21
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga ehk laps ei tunne ja arva nagu sina. Ka kellegagi kooselul on omad miinused. Ei ole neid iddeaalseid kaasasid just palju. Seltsim ehk jaa aga konfliktid, pidev teise silma all elamine. Privaatsus ja omavoli on ka head. Naised elavad kauem, kui neil pole peret. Rohkem ressursse enda tarbeks, tervis tugevam. Kui on suhtlust mujalt ja tuttavaid ja eneseteostust, siis on okei elada ka ilma et peaks endale kellegi igaveseks koju lohistama.

Muidugi on ka kooselul miinused, aga siiski peaks lapsel olema ka kooselukogemus, et ise saaks siis otsustada, kas parem on üksi või paarina. Kui üksindus on pealesunnitud, pole sellises olukorras keegi õnnelik. Suhtlus mujalt jääb ka üha kasinamaks, sest eakaaslased on pereloomise eas ning elukaaslase ja laste kõrvalt pole neil aega ega tahtmist vallalise sõbraga väljas käia. Arvan, et pole ühiseid jututeemasidki enam.

Inimene ikka leiab endale paarilise, kui tahab. Pole enam eelmise sajandi algus, et pead ootama, kas keegi tuleb kosja. On palju tutvumisportaale jne. Enamasti on see ikka inimese valik, tugeva pesapunumisinstinktiga naised leiavad ikka endale mingi mehepoja. Kes pole eriti huvitatud, see otsib vabandusi. Naised ikka leiavad mehe, meestel ehk raskem leida. Tutvumisportaalideski mehed ikka agaramad.

+2
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 30+ ja oleks mega õnnelik kui oleksin üksi 🤗

+6
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 30+ ja oleks mega õnnelik kui oleksin üksi 🤗

Ja kes sind siis jõuga kinni hoiab suhtes?

+17
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tütre puhul peab hakkama muretsema juba 30-aastaselt, pojukese puhul alles 35? Imelik sooline ja vanuseline diskrimineerimine.

+23
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Paljud muretsejad ei saagi vist aru, et see “murealune” vaatab muretsejate endi suhteid/kooselusid ja mõtleb, et kui see on norm või ainuke valik, siis pigem olen üksi. Vähemalt mul on nii. Halenaljakas kuidas tädikesed “vanatüdrukute” pärast muretsevad, ise peavad oma meest ette ja taha teenindama nagu sülelast, seda siis arvatavasti emma-kumma surmani. Jube elu!

+26
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei!

Mures oleksin, kui ta ei saaks oma eluga hakkama, kui tal poleks tööd ega haridust, kui ei suudaks oma arveid maksta ja oleks materiaalselt sõltuv.

Suhe või lapsed – kas neid sellesse maailma üldse vaja on? Planeet Maa on raisatud ja räsitud, poolused sulavad ja ees ootavad katastroofid. Milleks siia lapsi veel juurde? Et nende pärast südant valutada?

Miks sa ise siis paljunesid?

kust sa võtad, et ta paljunenud on?

mina ei saa ka praeguseid sünnitajaid vaadates aru, miks tahetakse siia ogarasse maailma lapsi sünnitada

Kui on küsimus 30-aastase tütre kohta, siis inimene ON eelnevalt paljunenud. Deduktiivne meetod,härra Watson;)

+3
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tütre puhul peab hakkama muretsema juba 30-aastaselt, pojukese puhul alles 35? Imelik sooline ja vanuseline diskrimineerimine.

Pojuke võib veel pinsieas lapse muretseda. Nii et jah, naiste puhul peab varem muretsema hakkama.

+8
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei saa need mehed ka igavesti lapsi. Üle 30 ollakse juba eesnäärmeprobleemide riskigrupp, enamus ka ülekaalus. Meestepoolsed probleemid on tänaseks juba sagedasemad kui naiste poolsed. Ja naised vähemalt on kuulnud, et munarakkude külmutamine on olemas, mehed arvavad et on 70ni sugutäkud ja tervise hoidmise nimel samme ei tee.

+14
-8
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 115 )


Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik