Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 115 )

Teema: Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Postitas:
Kägu

Ei saa need mehed ka igavesti lapsi. Üle 30 ollakse juba eesnäärmeprobleemide riskigrupp, enamus ka ülekaalus. Meestepoolsed probleemid on tänaseks juba sagedasemad kui naiste poolsed. Ja naised vähemalt on kuulnud, et munarakkude külmutamine on olemas, mehed arvavad et on 70ni sugutäkud ja tervise hoidmise nimel samme ei tee.

Mehed on küll täitsa lodevaks läinud.

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei saa need mehed ka igavesti lapsi. Üle 30 ollakse juba eesnäärmeprobleemide riskigrupp, enamus ka ülekaalus. Meestepoolsed probleemid on tänaseks juba sagedasemad kui naiste poolsed. Ja naised vähemalt on kuulnud, et munarakkude külmutamine on olemas, mehed arvavad et on 70ni sugutäkud ja tervise hoidmise nimel samme ei tee.

Eesnäärme probleem ei sega lapse saamist kuidagi. Kuigi jah, riskigrupp on ikka seal 50+

0
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su sõbranna on valetaja. Selles on probleem

+5
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su sõbranna on valetaja. Selles on probleem

Mehelesaamist see küll ei sega. Aga äkki on hoopis väikesed tissid?

+1
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Liiga vara kiitled. Kõik riskid pole näha raseduse ajal.

Mina sain esimese lapse 35 ja teise 38 aastaselt, tollal loeti see küll riskigrupiks, määrati lisauuringuid. Minu lapsed praeguseks täiskasvanud, mõlemad juba ülikoolis, haiged pole praktiliselt olnudki.

Millal siis kiidelda tohib? Kui lastel on juba lapsed või lapselapsed või lapselapselapsed?

Teemasse niipalju, et 30-35  vanuses lapse puhul kindlasti ei muretseks, tänapäeval ongi lapsepõlv palju pikem. Minu nooruses oli see “22 viimane taks ja 26 lootus uus”. Veel vanema lapse puhul ka ilmselt ei muretseks, kui ta ise on oma elu ja valikutega rahul.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa need mehed ka igavesti lapsi. Üle 30 ollakse juba eesnäärmeprobleemide riskigrupp, enamus ka ülekaalus. Meestepoolsed probleemid on tänaseks juba sagedasemad kui naiste poolsed. Ja naised vähemalt on kuulnud, et munarakkude külmutamine on olemas, mehed arvavad et on 70ni sugutäkud ja tervise hoidmise nimel samme ei tee.

Eesnäärme probleem ei sega lapse saamist kuidagi. Kuigi jah, riskigrupp on ikka seal 50+

Ja kuidas segab!

Naised lasevad endale kunstlikku viljastamist tega, sest arvavad et asi on nende 34s eluaastas, aga tegelikult on 35 aastasel mehel eesnäärmepõletik ja suur ego mis takistab arstile minekut.

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su sõbranna on valetaja. Selles on probleem

Mehelesaamist see küll ei sega. Aga äkki on hoopis väikesed tissid?

Inetu kommentaar muidu. Aga kui rääkida tema välimusest, siis ta on ülekaaluline.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su sõbranna on valetaja. Selles on probleem

Mehelesaamist see küll ei sega. Aga äkki on hoopis väikesed tissid?

Inetu kommentaar muidu. Aga kui rääkida tema välimusest, siis ta on ülekaaluline.

Hmm…paks kibestunud naine, kes ainult iseendast räägib, suurustab ja valetab? Tõesti, iga mehe unistus.

+9
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta.

Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. Viimasel klassikokkutulekul hakkasid just emad mulle rääkima Sõritsast ja ei tea millest. Milleks? Ma ei taha lapsi.

+18
-7
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen küll venna puhul mures, on ilu suhtes väga valiv, arvestamata, et ta ise ei anna targa mehe mõõtu välja.

Mõne naistuttava puhul näen küll, miks ollakse üksi- iseloom on preilil selline, et anna kannatust.

Ehk ikka tuleb õnn õuele neilegi.

Enda kohale ei kujutaks, ette et 35selt saaks esimest last, ei tahaks juba esimese lapsega olla riskigrupirase, 2. ja 3. rääkimata-40selt.

1. kõik ei taha kolme last, paljud ei taha ühtegi.

2. olles 36selt esimese ootel – pole mulle ühtegi riskigruppi määratud. kõik riskid on olnud madalad ja kui beebigrupis minust 14 aastat nooremad räägivad kõik mis ja kust neil juba poole raseduse peale valutab, siis minu peamine mure on, et tahaks tantsutrenni aga koroona pärast ei saa.

Liiga vara kiitled. Kõik riskid pole näha raseduse ajal.

Jajah, põhiline risk on et isepäisetel emadel tulevad sama isepäised lapsed ja need saavad ka oma lapsed ‘liiga hilja’ 😀
Mu ema sai juba nõukogude ajal oma lapsed peale 30t, siis peeti teda ehtsaks dinosauruseks sünnitusmajas. Ja nüüd tema lapsed sama moodi enne 30t lastest ei mõelnud. Jumal hoia, kuhu me nii jõuame! Riskime veel sellega, et äkki elame oma elusid nii, nagu ise tahame, mitte teistele meeldib!

+10
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei!

Mures oleksin, kui ta ei saaks oma eluga hakkama, kui tal poleks tööd ega haridust, kui ei suudaks oma arveid maksta ja oleks materiaalselt sõltuv.

Suhe või lapsed – kas neid sellesse maailma üldse vaja on? Planeet Maa on raisatud ja räsitud, poolused sulavad ja ees ootavad katastroofid. Milleks siia lapsi veel juurde? Et nende pärast südant valutada?

Miks sa ise siis paljunesid?

kust sa võtad, et ta paljunenud on?

mina ei saa ka praeguseid sünnitajaid vaadates aru, miks tahetakse siia ogarasse maailma lapsi sünnitada

Maailm on alati ogar olnud ja mu vanavanemad ütlevad, et kunagi poloe olnud varem elu nii hea ja rahulik. Nende vanemad omakorda elasid üle 2 maailmasõda ja elud olid täis hirmu. Mis praegu viga?

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta.

Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. Viimasel klassikokkutulekul hakkasid just emad mulle rääkima Sõritsast ja ei tea millest. Milleks? Ma ei taha lapsi.

Kui oled vanuses, et enam ei saa lapsi, siis võid kahetseda rängalt. Mul üks tuttav nüüd 50 ja silmad koguaeg märjad. Varasem valik oli vale.

+7
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta. Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. Viimasel klassikokkutulekul hakkasid just emad mulle rääkima Sõritsast ja ei tea millest. Milleks? Ma ei taha lapsi.

Sõltub, kui vana sa praegu oled, kui vähemalt 40-50 aastane ja oled tundnud kogu elu, et sa ei soovi peret, siis usuks. Ära nüüd solvu või vihasta, aga kui oled alles 30ndates, siis sa tegelikult veel ei saa kindlalt väita, mida sa arvad 5-20 aasta pärast. Miks nii? Kui mõelda avalikus elus figureerivate ja pere teemal sõna võtnud naiste peale, kellel lapsi pole, küll aga piisavalt elukogemust, siis ei meenu, et keegi neist oleks 50-70 aastaselt rõõmustanud ja tunnistanud, et nad tegid õige valiku. Pigem arvatakse, et oleks võinud ikkagi lapse saada. Kes nüüd arvavad, et see jutt on vale, võivad vastupidise tõestamiseks lisada mõnest artiklist lingi.

+7
-11
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta. Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. Viimasel klassikokkutulekul hakkasid just emad mulle rääkima Sõritsast ja ei tea millest. Milleks? Ma ei taha lapsi.

Sõltub, kui vana sa praegu oled, kui vähemalt 40-50 aastane ja oled tundnud kogu elu, et sa ei soovi peret, siis usuks. Ära nüüd solvu või vihasta, aga kui oled alles 30ndates, siis sa tegelikult veel ei saa kindlalt väita, mida sa mõtled 5-20 aasta pärast. Miks nii? Kui mõelda avalikus elus figureerivate ja pere teemal sõna võtnud naiste peale, kellel lapsi pole, küll aga piisavalt elukogemust, siis ei meenu, et keegi neist oleks 50-70 aastaselt rõõmustanud ja tunnistanud, et nad tegid õige valiku. Pigem arvatakse, et oleks võinud ikkagi lapse saada. Kes nüüd arvavad, et see jutt on vale, võivad vastupidise tõestamiseks mõne lingi lisada.

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

+18
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

Ei survesta. Kirjutasingi, et sõltub vanusest, sest keegi ei tea, kas siin võtab sõna 30, 40 või… aastane. Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

+11
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

Kui oled vanuses, et enam ei saa lapsi, siis võid kahetseda rängalt. Mul üks tuttav nüüd 50 ja silmad koguaeg märjad. Varasem valik oli vale.

Eks igaüks unistab tublist, targast ja hakkamasaavast lapsest. Aga kõik need Kodutundes osalenud inimesed, kõik vangid, loomapiinajad ja lapsepilastajad on ju ka kellegi lapsed. Kui uhke oleks olla nende ema? Et oled kasvatanud hädapätaka või monstrumi, kellest ühiskond parema meelega vabaneks? Mis sellisel juhul oleks parem, olla lastetu või ühe selle lapse ema?</p>

+15
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui oled vanuses, et enam ei saa lapsi, siis võid kahetseda rängalt. Mul üks tuttav nüüd 50 ja silmad koguaeg märjad. Varasem valik oli vale.

siin praegu survestad.

Eks igaüks unistab tublist, targast ja hakkamasaavast lapsest.

Rahu, ainult rahu, ära mine närvi, keegi ei survesta sind. Ta avaldas ainult oma arvamust, tuttava kogemusest.

+3
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mu vanavanemad ütlevad, et kunagi poloe olnud varem elu nii hea ja rahulik. Nende vanemad omakorda elasid üle 2 maailmasõda ja elud olid täis hirmu. Mis praegu viga?

Täpselt ja meeldiv on suhelda inimestega, kes näevad tänapäevas positiivseid külgi ja ei virise, kui halvasti on kõik. 🙂

+7
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

Ei survesta. Kirjutasingi, et sõltub vanusest, sest keegi ei tea, kas siin võtab sõna 30, 40 või… aastane. Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

Pensionieas käib vaid üks ootus, et ehk laps helistab või kaklus, kes kelle juures jõule peab. Ei osatagi endale elada.

+9
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta. Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. … Ma ei taha lapsi.

Sama siin. Enam ei saa ka ja ikka rahul. (Neile, kes arvavad, et hakkan kahetsema – ei hakka.) Ema on mulle nüüdseks lapse eest – ja ausalt, saan aru, kui niru ema mina oleksin olnud. Nii et õnn mulle ja mu sündimata lastele.

+9
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su kallis sõbranna unustas, et ta pole mitte töövestlusel. Kooselus on tähtsad hoopis teised isiksuseomadused.

Kahtlustan, et tal on aspergerlikke jooni.

 

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina leidsin oma abikaasa kui ta oli 40, vallaline ja lastetu. Ta oli lihtsalt selline inimene kes ei seikle suhtest suhtesse, ei hangi kohe lapsi jne. Oli põhimõttega, et on enne üksi kui suhtes millel ei näe pikemat tulevikku. Seetõttu oligi tol hetkel üksinda.

Olen äärmiselt õnnelik, et ta leidsin sest pole olemas paremat isa ega abikaasat. Minule ei oleks sobinud n-ö pagasiga mees (eksid, lapsed jne). Mul endal peale lahutust oli suhe mehega kellel on selline pagas aga ei sobinud mulle see elu.

 

Seega- ärge palun käige oma lastele ajudele selle mehe/naise leidmisega. Elu mõte ei pea olema kellegiga koos elamine ja paljunemine. Seda kõike saab ka teha 35+ vanuses kui on õpitud, teisitud, töötatud jne. Olge pigem rõõmsad, et lapsed on iseseisvad, mitte 20a hakanud kodu mängima.

+12
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>

Kui oled vanuses, et enam ei saa lapsi, siis võid kahetseda rängalt. Mul üks tuttav nüüd 50 ja silmad koguaeg märjad. Varasem valik oli vale.

Eks igaüks unistab tublist, targast ja hakkamasaavast lapsest. Aga kõik need Kodutundes osalenud inimesed, kõik vangid, loomapiinajad ja lapsepilastajad on ju ka kellegi lapsed. Kui uhke oleks olla nende ema? Et oled kasvatanud hädapätaka või monstrumi, kellest ühiskond parema meelega vabaneks? Mis sellisel juhul oleks parem, olla lastetu või ühe selle lapse ema?</p>

Laps pole mingi produkt, mille efektiivsust mingil ajahetkel hindama peaks, ehk kas oli lapse saamine kasumlik. Pole vaja sildistada inimesi, hakkama saamine on suhteline. Looduses on iga olend vajalik, ka halbu on vaja, sest elu pole kunagi ideaalne paradiis. Lapse saamine on pigem instinktile allumine, ratsionaalselt on muidugi lihtsam elada vaid endale, ehk isegi mitte elus olla on ratsionaalsem otsus kui elada, ei pea ju siis pingutama ja pole mingeid raskusi. Ometi inimesed instinktiivselt tahavad elada ja tahavad lapsi kasvatada. Tahavad raskusi, kogeda, areneda, luua maailma.

+7
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Looduses on iga olend vajalik, ka halbu on vaja, sest elu pole kunagi ideaalne paradiis.

On-on. Kui kellegi roolijoodikust poeg sinu tütre surnuks sõidab, huvitav, kas siis ka samasugust ila ajad.

+4
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.

Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.

Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.

Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.

Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.

Su kallis sõbranna unustas, et ta pole mitte töövestlusel. Kooselus on tähtsad hoopis teised isiksuseomadused.

Kahtlustan, et tal on aspergerlikke jooni.

Ei ole tal mingit aspergerit, ta lihtsat üritab muljet sellega avaldada. Tema arust üks hea ja rikas mees tahab endale edukat naist. Ega aspergerid ei suurusta ega mõtle lugusi välja, et parem paista.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 33-aastane naine, meest ja lapsi pole ning mu vanemad selle üle küll pead ei valuta, nad tahavad, et ma oleksin õnnelik ja elaksin täisväärtuslikku elu.

Ma ei leia, et peaksin mõnelt mehelt hakkama neid lapsi välja vägistama lihtsalt sellepärast, et kusagil keegi arvab, et ilma lasteta pole elul mõtet. Ma küll tahaksin lapsi saada aga ma leian, et lapsed peavad sündima armastusest. Mõistan, et elus võib kõike juhtuda, et ei jääda kokku, jne, kuid esialgse valikuna sooviksin ma küll oma ellu pigem meest, kes soovib minuga lapsi ja soovib nende elus osaleda aga mis teha ju siis parimad mehed on juba sama heade naiste poolt võetud. Elus paraku on nii, et ei me ei saa kõike, mida me tahame ja kes teab, milleks see kõik hea on. Igal inimesel on oma saatus.

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema sai lapsed vanuses 30+, mina hakkasin mehega koos elama ja sain lapsed vanuses 35+… Meil vist “perekonna viga”.

Üks mu lastest on tütar, tõesti. Eks näe.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis te korraldate teiste elu? Kas arvate, et laps ei saa ise enda elu korraldamisega hakkama ja selle pärast teie peate tema eest mõtlema ja tegema? Sellisel juhul halvasti kasvatasite, kui ei kasvatanud iseseisvalt arukaid otsuseid vastu võtvat inimest, vaid teie arvamusest sõltuvat, kelle eest te kõik rasked asjad ära olete teinud ja kelle teie olete seetõttu harjutanud teist ja teistest sõltuma.

Ning kui teine inimene on, mitte teie laps, siis mis see teie asi on kuidas kellelegi meeldib elada. Keegi ei pea teie isiklikku heakskiitu saama. Elage oma elu. Kui te oma asjadega ka nii palju tegeleks, kui kõikide teiste asjadega, siis teie elu oleks omadega mäel.  Mõned inimesed ei saa omaenda elugagi hakkama, kui kipuvad teisi õpetama. Tavaliselt tegeletakse teiste asjadega, et vältida oma asjadega tegelemist.

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen täiesti rahul ja õnnelik ilma lasteta.

Aga emad, st kõikvõimalikud emad seda ju ei usu. Viimasel klassikokkutulekul hakkasid just emad mulle rääkima Sõritsast ja ei tea millest. Milleks? Ma ei taha lapsi.

Kui oled vanuses, et enam ei saa lapsi, siis võid kahetseda rängalt. Mul üks tuttav nüüd 50 ja silmad koguaeg märjad. Varasem valik oli vale.

Täielik bullshit. Olen 41, mitte sugugi üksik, lapsevaba.
Jutt kahetsusest on nii loll. Jah, kahetsen siis kui sina kahetsed, et lapse/d said.
Täiesti võrdväärne jutt. Et käin mööda lapsevanemaid ja noomin ja hoiatan neid, et äkki hakkavad vanaduspõlves oma lapsi kahetsema?

Mõtle sellele.

+7
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

Ma siiski parandaks seda osa, et elasid ainult endale. Pigem on üksikud panustanud rohkem tööle ja pole olnud lapsega kodused/haiguslehel jne

+3
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 115 )


Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik