Mina ei ole küll ema, aga ma tunnen muret oma väga hea sõbranna pärast. Ta on 36 ja väga ihkab endale oma pere, kuid tal ei õnnestu see. Ta on oma töös edukas, töötab ühes ettevõttes üsna heal kohal. Aga tal on raske leida endale head meest. Vahel kui me oleme kuskil käinud ja ta on tutvunud kellegiga, siis ta hakkab kohe rääkima enda tööst. Ta räägib neile detailselt, kui edukas ta on ja kui tähtis ta oma tööl on. Ta suurustab kõvasti, ning mõtleb isegi mingeid valesi välja, et parem paista. Ja peale seda need mehed kaovad. Eks neid ehmatab selline käitumine.
Ta on aastate jooksul mõndade meestega kohtingul käinud ja on ka põgusaid nö. suhteid olnud(max pool aastat), aga siis on ta maha jäetud, sest ta ilmselt nii tugev natuur. Ja nüüd ma näen, et ta standardid on hästi madalaks läinud. Ta viimased peikad on olnud ossid, kellel on teiste naistega lapsed, kellest nad väga ei hooli. Ja ka nemad on lahkunud, kes on viisakalt ära öelnud, kes on ta lihtsalt igaltpoolt ära blokkinud.
Ta on väga õnnetu ja kibestunud. Mul vahel on raske temaga suhelda ja enda elust midagi rääkida, sest ma näen, et ta on kade(mitte otseslt minu peale, vaid lihtsalt, et ta üksi on).Ta hakkab õelutsema. Ma mõistan teda täiesti.
Ta on ise ka öelnud, et kõik abielluvad ümberringi, aga tema on üksi.
Ta kunagi küsis mu käest, et mis toimub ja ma mõtlesin, et olgu mis on, aga ma pean talle rääkima sellest. Ma ütlesin talle, et võiks natukene võibolla ehk enda ego pisut alla lasta, mitte koguaeg suurustada igalpool. See lihtsalt peletab eemal õiged inimesed. Ma räàkisin talle seda väga kontrollitult. Aga ta vihastas ja raius vastu, et ta pole sellime. Rohkem ma sellest temaga rääkida ei taha. Aga ma väga tahaksin teda aidata, kuid ma ei oska.
Su kallis sõbranna unustas, et ta pole mitte töövestlusel. Kooselus on tähtsad hoopis teised isiksuseomadused.
Kahtlustan, et tal on aspergerlikke jooni.