Teema: Neile, kellel 30+ tütar on üksik

#3619588:

Selliste vaidluste puhul, kas lapsed või mitte meenub ühe isiku arvamus, et tema jaoks ei ole oluline, et lapsed ta surivoodil klaasi vett ulatavad – siis oli ta noor, terve, edukas. Kui ta jäi vanemast peast raskelt haigeks ja pikki päevi nädalaid haiglas veetis, siis oli ta seal ikka väga üksi. Sõbrad käisid mõned korrad vaatamas, aga enamuse ajast oli seal üksinda.

Minu isa on 89, ilmselt põrutab sajani välja, samas on enamus sõpru surnud, ka ema on surnud juba 7 aastat, seega ongi lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed need, kes on toeks ja seltsiks. Noorena, tervena sellele ei mõelda – saame ise hakkama, raha on – elan pansionaadis, aga kui ees on haigus, pikk vanaduspõlv – siis mõtled teisiti. Et oleks keegi lähedane, kes klaasi vett ulataks.

Ma arvan, et elus saab tähenduslikke suhteid luua mitmete erinevate inimestega, kes ei pea tingimata olema sugulased. Mu enda laste hoidjatädi on neile senimaani kallis, mis siis, et ammu enam hoidmist ei vaja, aga ikka käiakse tädil abis ja jõuludel külas.

Pealegi, laste olemasolu ei kindlusta seda, et nad tulevikus välismaale õnne ei lähe otsima ja sinna jäävadki. Kui laste saamiseks ainuke argument on, et “siis ei pea tulevikus üksi olema”, siis seda on ikka kuidagi vähe, ja see tundub veidi isekas.

#3619714:

#3618884:

#3618876:

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

Ei survesta. Kirjutasingi, et sõltub vanusest, sest keegi ei tea, kas siin võtab sõna 30, 40 või… aastane. Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

Aga ta polegi ju peret loonud, et oleks kellelegi emotsionaalselt ja majanduslikult toetuda. Nooremana leidis sama inimene, et see on tarbetu koorem, elaski endale sel ajal, kui teised pereelus ka teiste vajaduste ja soovidega arvestasid.

Eriline tüli ja kibestumus tekib veel siis, kui üksikul proual on vaja just parimat hooldekodu, aga oma pensionist ei jagu, ja ilmselgelt tema õdede-vendade lapsed panustavad oma vanemate aitamisele.

Nii et see on kahe otsaga asi.

Inimesed, kes on soovinud olla tegusas eas yksikud, peaksid aktsepteerima ka fakti, et vanaduspõlves on nad samuti üksikud.

Mul kaks näidet elust enesest.

Sa oled ise üks tõeliselt kibestunud mõrd.

Vot see ongi see survestmine. Tõeline mõnitamine.

Ära muretse, sinu kaela peale ei jää.

#3619714:

Eriline tüli ja kibestumus tekib veel siis, kui üksikul proual on vaja just parimat hooldekodu, aga oma pensionist ei jagu, ja ilmselgelt tema õdede-vendade lapsed panustavad oma vanemate aitamisele

No kui paljud lapsed jõuavad oma vanemad parimasse hooldekodusse panna? Ikka otsitakse odavamat kohta ja üritatakse võimalikult vähe maksta. Siitki loetud, kuidas vanainimest nagu kuuma kartulit üha lapse kaelast teise kaela lükatakse, et miks mina pean maksma, kui teda hoiti lapsena rohkem. Tänapäeva üksik inimene vast suudab omale tööea jooksul sellises hinnaklassis kinnisvara hankida, et saab kunagi selle müügist või üürist ka hooldekoduarved tasutud ega pea laste armu peale lootma. Ja jääb ära see jutt, et lastelaste söögiraha tuleb vanaema hooldekodu arveteks maksta.

Olin 25-aastane kui suguvõsa (eriti naispool) hakkas kommenteerima: “Noh varsti võiks ju mehe leida ja lapsi saada”.

Vastik ja ahistav, lõpuks ei tahtnud nendega enam suheldagi..nagu muust polnud rääkida.

Mulle tundub seda vestlust lugedes et just laste saamisest huvitatud poole jutt on kuidagi isekas ja enesekeskne. Et nagu mingeid hooldajaid ja vanuri meelelahutajad kasvatavad endale. Samas riigil lihtsam jah, kui lapsed hing paelaga kaelas oma vanurite hoolekandega tegelevad. Aga riigi heaks keegi vaevalt lapsi saab. Lastetud inimesed kellega olen kokku puutunud, on tundunud just palju sallivamad ja heasoovlikumad, abistavad ja toetavad sugulasi laste kasvatamisel, suhtlevad lastega siiramalt jne. Need kel omal bioloogilised lapsed, muutuvad tihti enesekesksemaks ja oma lapse kesksemaks, kitsarinnalisemaks. Eks loomariigis ka need emased kel pojad pesas, on kurjad ja kahtlustavad.

Ühinen viimasega. Kui enamusel vanainimestest on lapsed ja lapselapsed, siis miks on vanurite depressioon ja üksindus nii tavaline teema? Väga tavaline, et vanemad naised jäävad üksi, sest mees sureb varem ja siis pikki aastaid elavad seal niimoodi justnimelt ÜKSI oma kõledas majas. Olgem nüüd ausad, pensionärid on siiski enamus ajast üksi. Küll nüüd idealiseeritakse neid lapsi ja lapselapsi. Enamus on nii hõivatud oma elude elamisega, et heal juhul korra nädalas külastatakse oma vanemaid ja vanavanemaid. Heal juhul.

Ja tuua laste saamise juures välja just eeskätt selle, et siis on vanurina hooldaja ja transportöör olemas – tõeliselt isetu ikka! Kusjuures mu oma emagi on kunagi midagi sellist öelnud, et lapsed ongi ju selleks, et vanemaid aidata. Oma suhteliselt noores eas, 50+, täiesti terve ja ise hakkama saava inimesena palju ette heitnud, et pahad lapsed teda piisavalt tihti ei külasta ja aita.No sorry, kui mina peaks kunagi lapsed saama, siis kindlasti mitte sellel põhjusel, et kardan vanurina üksi olla. Seda tean ette juba, et vanurina nagunii üksik, olenemata sellest, kas on lapsed ja lapselapsed või ei. Ei saa olla nii isekas, neil on ka omad elud. Ja kahjuks see päris hädine vanainimene kipub paljudes peredes pigem olema see tüütu kohustus, keda üritatakse ikkagi kellegi teise kohustuseks sokutada. Üksikuna jääd vähemalt riigi kohustuseks ja sotsiaaltöötaja aitab. Ei pea tundma end omaenda laste jaoks üleliigse ja mittetahetuna, vastiku koormana.

Nädalas on 7 päeva, ööäevas 24h, kuus 30 päeva. Mis aja sellest teie meelest kulutab keskmine inimene oma vanemate ja vanavanemate aitamiseks, meelelahutamiseks, hooldamiseks. Enamus sellest ajast veedavad need vanurid ikkagi üksi. Ja kui see vanur tõesti vajab päris hooldamist, üksi enam kuidagi oma kodus toime ei tule, siis tööealine laps on sunnitud ta tavaliselt hooldekodusse paigutama. Tööl käiv inimene ei saa ju päevad läbi kedagi hooldada.

#3619714:

Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

See kibestumus tekib ikka eranditult lastega inimestel. Eriti nendel, kes on lapsed saanud selleks, et nad tooks-viiks-aitaks ja kõik pühad neile pühendaks. Aga vat kus üllatus vanas eas, kui selgub, et lastel on ka nüüd kõigil oma elud, oma tegemised ja oma iseloomud. Seda hooldus- ja külastuskoormust ikka veeretatakse õdede-vendade vahel, et kelle kord nüüd on. Mis on lastetutel selle üle kibestuda, nemad ju teavad ette, et tuleb oma elu korraldada nii, et iseendaga üksi on ka hea olla.

Aga miks tihti lapsevanemad käivad lastetutele moraali lugemas? Sellises toonis, et sisemine kadedus ja viha on halvasti varjatud nagu väga muretsetakse võõraste kaaskodanike tuleviku üle. Lastetud ei käi kunagi kuskil raseduse teemades rääkimas, mis õudused võivad potentsiaalselt ees oodata lapsevanemaid. Noh, niisama hoiatuseks ja teavituseks nagu sina lastetutele teed. Ei tuleks pähegi kuskil laste teemas välja tuua, et mul üks tuttav naine, kes sai ootamatust rasedusest lapse ja nüüd kurdab, et titt on nagu võõras ja keeldub süllegi võtmast. Ja täna nägin parklas ühte ema oma lasteaiaealise poisiga, kes röökis “no kus sa oma asjad jätsid RAISK”. Arvasin, et tuleb juba vops ka ära, aga ta vist märkas, et ma vaatasin. Nojah. Kui rohkem inimesi oleksid vabad oma valikutes, siis jääks ka vähemaks selliseid negatiivsuse- ja vihapurskeid (sinu moraalilugemine kaasaarvatud).

#3620850:

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Selle vahega, et ilma lasteta kindlasti suhteid pole

#3620868:

Vaata ringi oma tutvuskonnas, mitte ära loe perekooli (siit võid selliseid asju lugeda, mille peale ise kunagi ei tule) – minu tutvuskonnas on kõikidel head peresuhted, hoolitakse oma lähedastest ja seda ka siis, kui jõule koos ei peeta.  Ei maksa kõike uskuda,  mida perekoolis kirjutatakse.

Võib-olla sinugi tutvusringkonnas käiakse head nägu tehes vanurite juures ära ja pärast kirutakse kuskil foorumis, kui tüütu ja vastik. Siin lihtsalt ei pea inimesed enam teesklema ja etendama head inimest, võib anonüümsena väljendada oma tõelisi tundeid ja mõtteid.

#3620868:

#3620850:

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Vaata ringi oma tutvuskonnas, mitte ära loe perekooli (siit võid selliseid asju lugeda, mille peale ise kunagi ei tule) – minu tutvuskonnas on kõikidel head peresuhted, hoolitakse oma lähedastest ja seda ka siis, kui jõule koos ei peeta. Ei maksa kõike uskuda, mida perekoolis kirjutatakse.

Mõni inimene ei kujutagi ette normaalseid peresuhteid. Eks see on ka põhjus miks nad üksikuks on jäänud.

Vargad ka kujutlevad, et tegelikult on kõik inimesed täpselt nagu nad isegi, lihtsalt nad on osavamad ja pole seetõttu veel vahele jäänud

#3620857:

#3620850:

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Selle vahega, et ilma lasteta kindlasti suhteid pole

Möh?

Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti.

Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

#3619714:

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

Meie suguvõsas on palju üksikuid lastetuid naisi – ja ei ole keegi kurtnud vanuigi, et küll ma seda lastetust kahetsen. Ma ei tea muidugi, kui palju oli see valik ja kui palju sunnitud valik, aga on elurõõmsad, tegusad ja selles küsimuses rahulikud. Räägin 92-, 80-, 73-, 65- ja iseenda 55-aastase kogemusega.

Nii et lõpetage üldistamine. Kibestuda võivad vabalt ka mitme lapse emad, kibestumine pole üldse lastesaamisega seotud.

#3621056:

#3620931:

Möh? Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti. Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

Ta vist mõtles, et sinu vanaduses. Sel ajal kui sina vana oled, ei ole neist nimetatutes kedagi enam elus.

Eeee, miks need “hunnik sugulasi” peaks surnud olema, kui nad on minuvanused või poole nooremad? Saavad üheskoos lennuõnnetuses surma?

Mina ei kujuta elu ilma lasteta ette, sest mulle meeldivad lapsed. Mul on täiesti ükskõik sellest, kui ma vanana istun üksi oma korteris või vaatan hooldekodu lage. Ma ei arva, et minu lapsed peaksid minu eest hoolitsema. Mulle meeldis nende eest hoolitseda ja nendega mängida, kui nad väikesed olid, see oli minu jaoks tore ja nauditav. Ma ei arva, et vanainimese eest hoolitsemine oleks tore ja nauditav. Laste saamine on nagu kingituse tegemine- see on tore siis, kui sa ei oota vastukingitust. Pealegi on laste saamine täiesti egoistlik soov. Mina ju tahtsin last, laps sündis puhtalt minu soovist, seega on jabur rääkida mingist tänuvõlast.