Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 115 )

Teema: Neile, kellel 30+ tütar on üksik

Postitas:
Kägu

Selliste vaidluste puhul, kas lapsed või mitte meenub ühe  isiku  arvamus, et tema jaoks ei ole oluline, et lapsed ta surivoodil klaasi vett ulatavad – siis oli ta noor, terve, edukas.  Kui ta jäi vanemast peast raskelt haigeks ja pikki päevi  nädalaid haiglas veetis, siis oli ta seal ikka väga üksi. Sõbrad käisid mõned korrad vaatamas, aga enamuse ajast oli seal üksinda.

Minu isa on 89, ilmselt põrutab sajani välja, samas on enamus sõpru surnud, ka ema on surnud juba 7 aastat,  seega ongi lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed need, kes on toeks ja seltsiks. Noorena, tervena sellele ei mõelda – saame ise hakkama,   raha on – elan pansionaadis, aga kui ees on haigus, pikk vanaduspõlv – siis mõtled teisiti. Et oleks keegi lähedane, kes klaasi vett ulataks.

+9
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selliste vaidluste puhul, kas lapsed või mitte meenub ühe isiku arvamus, et tema jaoks ei ole oluline, et lapsed ta surivoodil klaasi vett ulatavad – siis oli ta noor, terve, edukas. Kui ta jäi vanemast peast raskelt haigeks ja pikki päevi nädalaid haiglas veetis, siis oli ta seal ikka väga üksi. Sõbrad käisid mõned korrad vaatamas, aga enamuse ajast oli seal üksinda.

Minu isa on 89, ilmselt põrutab sajani välja, samas on enamus sõpru surnud, ka ema on surnud juba 7 aastat, seega ongi lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed need, kes on toeks ja seltsiks. Noorena, tervena sellele ei mõelda – saame ise hakkama, raha on – elan pansionaadis, aga kui ees on haigus, pikk vanaduspõlv – siis mõtled teisiti. Et oleks keegi lähedane, kes klaasi vett ulataks.

Ma arvan, et elus saab tähenduslikke suhteid luua mitmete erinevate inimestega, kes ei pea tingimata olema sugulased. Mu enda laste hoidjatädi on neile senimaani kallis, mis siis, et ammu enam hoidmist ei vaja, aga ikka käiakse tädil abis ja jõuludel külas.

Pealegi, laste olemasolu ei kindlusta seda, et nad tulevikus välismaale õnne ei lähe otsima ja sinna jäävadki. Kui laste saamiseks ainuke argument on, et “siis ei pea tulevikus üksi olema”, siis seda on ikka kuidagi vähe, ja see tundub veidi isekas.

+25
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

Ei survesta. Kirjutasingi, et sõltub vanusest, sest keegi ei tea, kas siin võtab sõna 30, 40 või… aastane. Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

Aga ta polegi ju peret loonud, et oleks kellelegi emotsionaalselt ja majanduslikult toetuda. Nooremana leidis sama inimene, et see on tarbetu koorem, elaski endale sel ajal, kui teised pereelus ka teiste vajaduste ja soovidega arvestasid.

Eriline tüli ja kibestumus tekib veel siis, kui üksikul proual on vaja just parimat hooldekodu, aga oma pensionist ei jagu, ja ilmselgelt tema õdede-vendade lapsed panustavad oma vanemate aitamisele.

Nii et see on kahe otsaga asi.

Inimesed, kes on soovinud olla tegusas eas yksikud, peaksid aktsepteerima ka fakti, et vanaduspõlves on nad samuti üksikud.

Mul kaks näidet elust enesest.

+4
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 45. Ja järjest rohkem rahul, et ei ole allunud ühiskondlikule survele lapsi saada. Nagu ka sina siin praegu survestad.

Ei survesta. Kirjutasingi, et sõltub vanusest, sest keegi ei tea, kas siin võtab sõna 30, 40 või… aastane. Kui sa oled 45 ja veendunud, et peret ei soovi, siis kõlab usutavalt. Lihtsalt elu on näidanud, et neid naisi on vähe, kes pensionieas rõõmustavad, et elasid ainult endale.

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

Aga ta polegi ju peret loonud, et oleks kellelegi emotsionaalselt ja majanduslikult toetuda. Nooremana leidis sama inimene, et see on tarbetu koorem, elaski endale sel ajal, kui teised pereelus ka teiste vajaduste ja soovidega arvestasid.

Eriline tüli ja kibestumus tekib veel siis, kui üksikul proual on vaja just parimat hooldekodu, aga oma pensionist ei jagu, ja ilmselgelt tema õdede-vendade lapsed panustavad oma vanemate aitamisele.

Nii et see on kahe otsaga asi.

Inimesed, kes on soovinud olla tegusas eas yksikud, peaksid aktsepteerima ka fakti, et vanaduspõlves on nad samuti üksikud.

Mul kaks näidet elust enesest.

Sa oled ise üks tõeliselt kibestunud mõrd.

Vot see ongi see survestmine. Tõeline mõnitamine.

Ära muretse, sinu kaela peale ei jää.

+11
-14
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Selliste vaidluste puhul, kas lapsed või mitte meenub ühe isiku arvamus, et tema jaoks ei ole oluline, et lapsed ta surivoodil klaasi vett ulatavad – siis oli ta noor, terve, edukas. Kui ta jäi vanemast peast raskelt haigeks ja pikki päevi nädalaid haiglas veetis, siis oli ta seal ikka väga üksi. Sõbrad käisid mõned korrad vaatamas, aga enamuse ajast oli seal üksinda.

Minu isa on 89, ilmselt põrutab sajani välja, samas on enamus sõpru surnud, ka ema on surnud juba 7 aastat, seega ongi lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed need, kes on toeks ja seltsiks. Noorena, tervena sellele ei mõelda – saame ise hakkama, raha on – elan pansionaadis, aga kui ees on haigus, pikk vanaduspõlv – siis mõtled teisiti. Et oleks keegi lähedane, kes klaasi vett ulataks.

Ma arvan, et elus saab tähenduslikke suhteid luua mitmete erinevate inimestega, kes ei pea tingimata olema sugulased. Mu enda laste hoidjatädi on neile senimaani kallis, mis siis, et ammu enam hoidmist ei vaja, aga ikka käiakse tädil abis ja jõuludel külas.

Pealegi, laste olemasolu ei kindlusta seda, et nad tulevikus välismaale õnne ei lähe otsima ja sinna jäävadki. Kui laste saamiseks ainuke argument on, et “siis ei pea tulevikus üksi olema”, siis seda on ikka kuidagi vähe, ja see tundub veidi isekas.

Kõik on õige, sõbrad on olulised ja probleem ei ole siis, kui oled ise asjalik. Tore vaadata vanaprouad pensionipäeval kohvikus istuvad, aga kas su sõbranna tuleb veab sind näiteks 2x nädalas haiglasse protseduuridele? Kui ema vähki haigestus sõitsid lapsed kordamööda temaga 2x nädalas 130 km kaugusele haiglasse, istusid opi ajal ukse taga ja käisid haiglas. Kui mu vanaisa murdis puusaluu, siis käisid kõik lapsed  kordamööda vanaisa haiglas lausa hooldamas (toona ei olnud sanitare) –  vanaisa pesemas, süüa kätte toomas (süüa tõime kätte ka teistele lamajatele haigetele), kui vanaisa haiglast välja sai – siis elas 6 kuu oma poja juures kuni ise korralikult käima hakkas. Milline võõras inimene sellise kohustuse endale võtab?

+9
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Eriline tüli ja kibestumus tekib veel siis, kui üksikul proual on vaja just parimat hooldekodu, aga oma pensionist ei jagu, ja ilmselgelt tema õdede-vendade lapsed panustavad oma vanemate aitamisele

No kui paljud lapsed jõuavad oma vanemad parimasse hooldekodusse panna? Ikka otsitakse odavamat kohta ja üritatakse võimalikult vähe maksta. Siitki loetud, kuidas vanainimest nagu kuuma kartulit üha lapse kaelast teise kaela lükatakse, et miks mina pean maksma, kui teda hoiti lapsena rohkem. Tänapäeva üksik inimene vast suudab omale tööea jooksul sellises hinnaklassis kinnisvara hankida, et saab kunagi selle müügist või üürist ka hooldekoduarved tasutud ega pea laste armu peale lootma. Ja jääb ära see jutt, et lastelaste söögiraha tuleb vanaema hooldekodu arveteks maksta.

 

+18
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

see on üks hullemat sorti endale elamine, kui saadakse lapsed, et nad vanas eas hooldustöötajad oleks! isetusest saadud lastel pole sellist kohustust, isetusest võetakse lastekodust puudega laps.

+15
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olin 25-aastane kui suguvõsa (eriti naispool) hakkas kommenteerima: “Noh varsti võiks ju mehe leida ja lapsi saada”.

Vastik ja ahistav, lõpuks ei tahtnud nendega enam suheldagi..nagu muust polnud rääkida.

 

 

 

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik on õige, sõbrad on olulised ja probleem ei ole siis, kui oled ise asjalik. Tore vaadata vanaprouad pensionipäeval kohvikus istuvad, aga kas su sõbranna tuleb veab sind näiteks 2x nädalas haiglasse protseduuridele? Kui ema vähki haigestus sõitsid lapsed kordamööda temaga 2x nädalas 130 km kaugusele haiglasse, istusid opi ajal ukse taga ja käisid haiglas. Kui mu vanaisa murdis puusaluu, siis käisid kõik lapsed  kordamööda vanaisa haiglas lausa hooldamas (toona ei olnud sanitare) –  vanaisa pesemas, süüa kätte toomas (süüa tõime kätte ka teistele lamajatele haigetele), kui vanaisa haiglast välja sai – siis elas 6 kuu oma poja juures kuni ise korralikult käima hakkas. Milline võõras inimene sellise kohustuse endale võtab?

Väga eluvõõras suhtumine. Laste saamine ei garanteeri kuidagi, et nüüd on elupäevade lõpuni isiklik assistent ja hooldaja olemas. Kui laps elab välismaal, siis ei sõida ta igaks haiglakülastuseks, -protseduuriks ja operatsiooniks kohale. Kui laps on enda eluga hõivatud, siis ei võta ta vanurit enda juurde hooldamisele kuueks kuuks.

+16
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub seda vestlust lugedes et just laste saamisest huvitatud poole jutt on kuidagi isekas ja enesekeskne. Et nagu mingeid hooldajaid ja vanuri meelelahutajad kasvatavad endale. Samas riigil lihtsam jah, kui lapsed hing paelaga kaelas oma vanurite hoolekandega tegelevad. Aga riigi heaks keegi vaevalt lapsi saab. Lastetud inimesed kellega olen kokku puutunud, on tundunud just palju sallivamad ja heasoovlikumad, abistavad ja toetavad sugulasi laste kasvatamisel, suhtlevad lastega siiramalt jne. Need kel omal bioloogilised lapsed, muutuvad tihti enesekesksemaks ja oma lapse kesksemaks, kitsarinnalisemaks. Eks loomariigis ka need emased kel pojad pesas, on kurjad ja kahtlustavad.

+16
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ütleksin, et ideaalina me kõik, kes oleme ise haiget vanemat pidanud hooldama, ei tahaks, et oma laps selle koorma kaela saab. Keskeas mõtled, et loomulikult lähed odavasse hooldekodusse omaenda ressursside eest ja ei jää lastele kaela peale. Vanas eas aga ei pruugi enam mõtlemine niipidi käia. Väga vanadel inimestel on keskkonnavahetus tohutult raske, uute inimestega harjumine ka ja ainsad helged mälestused seostuvad oma kodu ja lastega. Ideaalis tahaksime kõik olla sellised pidutsevad-reisivad vaimuerksad hooldekodukandidaadid nagu Hendrik Groen raamatus “Salapäevik, 83¼ aastat vana”. Aga reaalsus ei pruugi nii ilus olla. Ka mina mõtlen praegu nii, et loomulikult ei kavatse ma lastele kaela peale jääda ja loomulikult ma ei hakka endale üle jõu käiva kinnisvara hooldamisse kaasama sunniviisiliselt lapsi jne. Ja loomulikult suudan ma oma meelt ise lahutada ega aja lapsi asja eest teist tagant ennast pidevalt hooldekodusse vaatama. Aga kas ma olen vanana enam nii adekvaatse mõistuse juures? Elukogemus paraku ütleb, et vanad inimesed on väga ja väga kinni oma eluasemetes, sest see sisaldab läbi elu saadud mälestusi, hoolt ja vaeva. Ja nende elu suurim rõõm on laste ja lapselaste külastused, tahad sa või ei taha. Ja kogemus paraku ka ütleb, et lastetud vanainimesed reeglina kipuvad kibestuma, et keegi ei hooli. Kuigi ideaalis ma tahaksin jah, et oleks nii, et inimesed on elu lõpuni oma valikutega rahul, elu lõpuni adekvaatsed. Aga reaalsuses see tegelikult sageli ei ole nii. Vähemalt minu senine kogemus vanemate inimestega (ja neid ei ole vähe) ütleb nii.  Mis muidugi ei tähenda, et erandeid ei ole. Näiteks Ita ever keeldub koju minemast, vaid pigem on hetkel veel hooldekodus, kuniks hooldust vajab. Aga Ita on ka oma vaimu väga virge kogu aeg hoidnud.

+8
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma saan  aru, et need, kes siin väidavad, et laste olemasolu ei tähenda, et sinu eest vanaduspõlves hoolt kantakse, räägivad isiklikest kogemustest, kus nende emad-vanaemad sedasi hooletusse jäetakse. Meie peres sellist kommet ei ole, kanname hoolt oma vanemate, vanavanemate eest, kasvatan oma lapsi armastusega ja tähelepanuga, annan neile toreda lapsepõlve. Selge see, et kui vanem on alkohoolik, vägivaldne – siis ei ole ka mõtet loota vanas eas hoolitsusele, aga kui olete oma lapsi õigesti kasvatanud – siis on ka lapsed teie vastu vanas eas hoolivad.

+4
-13
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sellepärast ei tasugi lapsi liiga noorelt saada, sest olles 80 ei jõua nad oma 100-aastase ema eest hoolitseda 🙂  Aga kõige mõttetum on saada lapsi hirmus, et äkki ma 100-aastaselt kahetsen. Eks siis, kui sul neid pole, ikka kujutad ette, et su laps oleks ilus, rikas, tark ja hea. Kui ma laps olin, siis mõned sõbrannad kadestasid, et mul on vanem vend. Märkasin, et nende ettekujutus vennast on väga lilleline. Ma ise unistasin hoopis õest. See, mida sul pole, on su ettekujutuses ideaalne. Oh oleks mul õde, küll me siis saaks hästi läbi, mitte nagu selle kiusupunn vennaga. Kui tänaval ja ühistranspordis pensionäre vaadata, siis ei tundu, et nende eest lapsed hästi hoolitseks.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühinen viimasega. Kui enamusel vanainimestest on lapsed ja lapselapsed, siis miks on vanurite depressioon ja üksindus nii tavaline teema? Väga tavaline, et vanemad naised jäävad üksi, sest mees sureb varem ja siis pikki aastaid elavad seal niimoodi justnimelt ÜKSI oma kõledas majas. Olgem nüüd ausad, pensionärid on siiski enamus ajast üksi. Küll nüüd idealiseeritakse neid lapsi ja lapselapsi. Enamus on nii hõivatud oma elude elamisega, et heal juhul korra nädalas külastatakse oma vanemaid ja vanavanemaid. Heal juhul.

Ja tuua laste saamise juures välja just eeskätt selle, et siis on vanurina hooldaja ja transportöör olemas – tõeliselt isetu ikka! Kusjuures mu oma emagi on kunagi midagi sellist öelnud, et lapsed ongi ju selleks, et vanemaid aidata. Oma suhteliselt noores eas, 50+, täiesti terve ja ise hakkama saava inimesena palju ette heitnud, et pahad lapsed teda piisavalt tihti ei külasta ja aita.No sorry, kui mina peaks kunagi lapsed saama, siis kindlasti mitte sellel põhjusel, et kardan vanurina üksi olla. Seda tean ette juba, et vanurina nagunii üksik, olenemata sellest, kas on lapsed ja lapselapsed või ei. Ei saa olla nii isekas, neil on ka omad elud. Ja kahjuks see päris hädine vanainimene kipub paljudes peredes pigem olema see tüütu kohustus, keda üritatakse ikkagi kellegi teise kohustuseks sokutada. Üksikuna jääd vähemalt riigi kohustuseks ja sotsiaaltöötaja aitab. Ei pea tundma end omaenda laste jaoks üleliigse ja mittetahetuna, vastiku koormana.

Nädalas on 7 päeva, ööäevas 24h, kuus 30 päeva. Mis aja sellest teie meelest kulutab keskmine inimene oma vanemate ja vanavanemate aitamiseks, meelelahutamiseks, hooldamiseks. Enamus sellest ajast veedavad need vanurid ikkagi üksi. Ja kui see vanur tõesti vajab päris hooldamist, üksi enam kuidagi oma kodus toime ei tule, siis tööealine laps on sunnitud ta tavaliselt hooldekodusse paigutama. Tööl käiv inimene ei saa ju päevad läbi kedagi hooldada.

+14
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Lapse saamine on vabatahtlik. Sündida/kellegi laps olla ei ole vabatahtlik. Huvitav-huvitav kumb kumma eest pigem hoolitsema peaks – kas see kes valis selle olukorra või teine osapool?

+5
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

See kibestumus tekib ikka eranditult lastega inimestel. Eriti nendel, kes on lapsed saanud selleks, et nad tooks-viiks-aitaks ja kõik pühad neile pühendaks. Aga vat kus üllatus vanas eas, kui selgub, et lastel on ka nüüd kõigil oma elud, oma tegemised ja oma iseloomud. Seda hooldus- ja külastuskoormust ikka veeretatakse õdede-vendade vahel, et kelle kord nüüd on. Mis on lastetutel selle üle kibestuda, nemad ju teavad ette, et tuleb oma elu korraldada nii, et iseendaga üksi on ka hea olla.

Aga miks tihti lapsevanemad käivad lastetutele moraali lugemas? Sellises toonis, et sisemine kadedus ja viha on halvasti varjatud nagu väga muretsetakse võõraste kaaskodanike tuleviku üle. Lastetud ei käi kunagi kuskil raseduse teemades rääkimas, mis õudused võivad potentsiaalselt ees oodata lapsevanemaid. Noh, niisama hoiatuseks ja teavituseks nagu sina lastetutele teed. Ei tuleks pähegi kuskil laste teemas välja tuua, et mul üks tuttav naine, kes sai ootamatust rasedusest lapse ja nüüd kurdab, et titt on nagu võõras ja keeldub süllegi võtmast. Ja täna nägin parklas ühte ema oma lasteaiaealise poisiga, kes röökis “no kus sa oma asjad jätsid RAISK”. Arvasin, et tuleb juba vops ka ära, aga ta vist märkas, et ma vaatasin. Nojah. Kui rohkem inimesi oleksid vabad oma valikutes, siis jääks ka vähemaks selliseid negatiivsuse- ja vihapurskeid (sinu moraalilugemine kaasaarvatud).

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

+10
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Selle vahega, et ilma lasteta kindlasti suhteid pole

0
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Amatöör

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Vaata ringi oma tutvuskonnas, mitte ära loe perekooli (siit võid selliseid asju lugeda, mille peale ise kunagi ei tule) – minu tutvuskonnas on kõikidel head peresuhted, hoolitakse oma lähedastest ja seda ka siis, kui jõule koos ei peeta.  Ei maksa kõike uskuda,  mida perekoolis kirjutatakse.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaata ringi oma tutvuskonnas, mitte ära loe perekooli (siit võid selliseid asju lugeda, mille peale ise kunagi ei tule) – minu tutvuskonnas on kõikidel head peresuhted, hoolitakse oma lähedastest ja seda ka siis, kui jõule koos ei peeta.  Ei maksa kõike uskuda,  mida perekoolis kirjutatakse.

Võib-olla sinugi tutvusringkonnas käiakse head nägu tehes vanurite juures ära ja pärast kirutakse kuskil foorumis, kui tüütu ja vastik. Siin lihtsalt ei pea inimesed enam teesklema ja etendama head inimest, võib anonüümsena väljendada oma tõelisi tundeid ja mõtteid.

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen väga palju mõelnud selle peale, miks enamikule (ka mulle) on vanade vanemate eest hoolitsemine pigem tüütu kohustus kui meeldiv koosveedetud aeg lähedasega. Oled ju kunagi oma ema ja isa piirideta armastanud. Aga ühel hetkel saab sellest kohustus. Ma arvan et evolutsioonilises plaanis on see isegi hea, sest vana pereliikme surmast ülesaamise teeb see kergemaks. Aga suhete tugevus siiski vist ei säili, kui suhtest vastu midagi ei saa, inimene on paraku egoist. Ühel hetkel on vana inimesega jutu rääkimine tohutult pingutatud tegevus, mis vaimu virgena ei hoia ja sisaldab endas vaid raskust, sest ühiseid teemasid pole. Lisaks see tööhulk, mis lisandub. Oled nädal aega näiteks tööd teinud, õhtul lapsi õpetanud, süüa teinud, laupäeva veedad kolme lapse järelt elamist kasides ja viite masinatäit pesu kuivama riputades. Pühapäeval sõidad mitu tundi et külastada ema, kellega pole enam mitte millestki huvitavast rääkida ja saad tema elamise koristamise veel ühe kohustusena kaela. On vähe inimesi, kes tõesti naudivad kellegi hooldamist ja kellegi järelt koristamist. Sellest on tohutult kahju, ma tõesti tahaksin nautida oma lähedasega koos veedetud aega aga reaalsuses see tegelikult nii ei ole. Ideena küll on ilus.

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Vaata ringi oma tutvuskonnas, mitte ära loe perekooli (siit võid selliseid asju lugeda, mille peale ise kunagi ei tule) – minu tutvuskonnas on kõikidel head peresuhted, hoolitakse oma lähedastest ja seda ka siis, kui jõule koos ei peeta. Ei maksa kõike uskuda, mida perekoolis kirjutatakse.

Mõni inimene ei kujutagi ette normaalseid peresuhteid. Eks see on ka põhjus miks nad üksikuks on jäänud.

Vargad ka kujutlevad, et tegelikult on kõik inimesed täpselt nagu nad isegi, lihtsalt nad on osavamad ja pole seetõttu veel vahele jäänud

+2
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 8 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõni inimene ei kujutagi ette normaalseid peresuhteid. Eks see on ka põhjus miks nad üksikuks on jäänud.

Aga kas sa ise oled hooldanud hooldust vajavat vanemat? Ja kas sa oskaksid rääkida, mis on see, mis paneb sind selle juures seda protsessi nautima? Ma ei räägi, et nii on lihtsalt õige teha, loomulikult on. Aga kuidas seda mitte tüütuks kohustuseks pidada? Minu jaoks laste järelt koristamine on ka tüütu kohustus aga see on vähemalt millalgi lõppev protsess, kui lapsed on suuremad, saavad nad ise endaga hakkama. Aga vanemaga on see häda, et kui see protsess lõppeb, siis mitte millegi meeldiva vaid hoopis surmaga.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Siingi võib aastast aastasse lugeda, kuidas isegi kord aastas jõulude ajal vanemate külastamine on tüütu ja ebameeldiv kohustus ja tahetakse olla “oma perega”, kuhu need vanurid justkui ei kuulu. Mis siis veel argipäevast rääkida.

Soojad peresuhted on suur õnn ja oskus, aga ühtegi garantiid selleks ei ole ei lastega ega lasteta.

Selle vahega, et ilma lasteta kindlasti suhteid pole

Möh?

Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti.

Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Senini on leitud, et lastetutel vanainimestel on ROHKEM inimsuhteid ja VÄHEM kibestumist (nagu ka siit välja tuleb. Mis te õelutsete, lapsevanemad, te ei tekita oma inimgrupist head muljet).

Ilma lasteta inimene teab ise ka, et ta ei saa lastele loota, ta loob sõprussuhteid, osaleb rohkem heategevuses, huviringides, suhtleb naabritega. Lapsevanemad panevad liiga palju mune ühte korvi ja eeldavad, et lapsed peavad kõik nende sotsiaalsed vajadused katma. Pole raske kibestuda ja pettuda sel juhul.

+7
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

100% nõus. Ja isegi kui tõepoolest on soovitud elada endale ja lapsi mitte tahetud, tekib vanas eas viletsaks jäädes ikkagi kibestumus ja tykk egoismigi, et mismoodi pole keegi nõus teda aitama ja autoga sõidutama ja haiglas vaatamas käima.

Meie suguvõsas on palju üksikuid lastetuid naisi – ja ei ole keegi kurtnud vanuigi, et küll ma seda lastetust kahetsen. Ma ei tea muidugi, kui palju oli see valik ja kui palju sunnitud valik, aga on elurõõmsad, tegusad ja selles küsimuses rahulikud. Räägin 92-, 80-, 73-, 65- ja iseenda 55-aastase kogemusega.

Nii et lõpetage üldistamine. Kibestuda võivad vabalt ka mitme lapse emad, kibestumine pole üldse lastesaamisega seotud.

+12
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Möh? Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti. Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

Ta vist mõtles, et sinu vanaduses. Sel ajal kui sina vana oled, ei ole neist nimetatutes kedagi enam elus.

 

 

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Möh? Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti. Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

Ta vist mõtles, et sinu vanaduses. Sel ajal kui sina vana oled, ei ole neist nimetatutes kedagi enam elus.

Eeee, miks need “hunnik sugulasi” peaks surnud olema, kui nad on minuvanused või poole nooremad? Saavad üheskoos lennuõnnetuses surma?

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Möh? Minul on ema, tädid ja hunnik sugulasi. Üks mehemoodi asi samuti. Et need ei saa olla head sugulussuhted? Mulle mu sugulased enamjaolt isegi meeldivad.

Ta vist mõtles, et sinu vanaduses. Sel ajal kui sina vana oled, ei ole neist nimetatutes kedagi enam elus.

Eeee, miks need “hunnik sugulasi” peaks surnud olema, kui nad on minuvanused või poole nooremad? Saavad üheskoos lennuõnnetuses surma?

Võibolla tõesti, kui tulevased vanainimesed on sündinud interneti sisse, siis on neist vanadest enda vanustest sugulastest kasu, et saab suhelda näiteks videokõnena, mida praegused vanainimesed ei oska. Mina oma vanaema pealt vaatan, et viimased 20 aastat on ta üsna üksi olnud, sest omavanused sugulased on surnud (98 aastane on praegu) ja ka enne seda 10 aastat ta enam väga suure liikumisraadiusega ei olnud ja suhtles nende sugulastega peamiselt telefoni teel, sest tervis ka autot hästi juhtida enam ei lubanud. Igasugu õetütred ja vennapojad üldjuhul vanatädisid külastada ei viitsi, omigi vanemaid vaja aidata. Üldiselt need nooremad tahavad suhelda seni kuni oled aktiivne, vaimuerk ja lõbus kaaslane ja hoolitsust veel ei vaja. Vanaduses paraku sageli need omadused vähenevad.

Tegelikult muidugi sõltub inimtüübist mõni suudab kõrge vanuseni aktiivselt suhtlussidemeid hoida. Aga paraku sõltub ka tervisest. Kui tervis väga halvaks läheb, siis ei ole jaksu kogu aeg see aktiivsem pool olla. Eks kõige keerulisem ongi, kui pead 20-30 aastat oma elust väga viletsa tervisliku seisundiga mööda saatma.

Aga see on tõsi, et kibestunuid on lastetute hulgas sama palju kui lastega vanainimeste hulgas. Ilmselt on seal lisaks iseloomule suuresti osa ka tervisel. Väga halva tervise korral tunneb inimene end nii jõuetu ja abituna ja siis tekib justkui õiglane viha, et noortel on ju jaksu küll, miks nad ei tule ja ei aita.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ei kujuta elu ilma lasteta ette, sest mulle meeldivad lapsed. Mul on täiesti ükskõik sellest, kui ma vanana istun üksi oma korteris või vaatan hooldekodu lage. Ma ei arva, et minu lapsed peaksid minu eest hoolitsema. Mulle meeldis nende eest hoolitseda ja nendega mängida, kui nad väikesed olid, see oli minu jaoks tore ja nauditav. Ma ei arva, et vanainimese eest hoolitsemine oleks tore ja nauditav. Laste saamine on nagu kingituse tegemine- see on tore siis, kui sa ei oota vastukingitust. Pealegi on laste saamine täiesti egoistlik soov. Mina ju tahtsin last, laps sündis puhtalt minu soovist, seega on jabur rääkida mingist tänuvõlast.

+10
-1
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 115 )


Esileht Pereelu ja suhted Neile, kellel 30+ tütar on üksik