Tahaksin teada, kuidas on elu kolme lapsega. Plaanime oma perre kolmandat pesamuna, aga hirme on ka palju. Teie, kes te juba kolmega ühel pool, kui vanad on teie lapsed ja kuidas eluga hakkama saate. Kas kahega oli tunduvalt lihtsam? Ootan väga kogenumate plusse ja miinuseid, et mind rohkem valgustada 🙂
Ette tänades!
Minul on kolm väikese vahega last ja kahe ja kolme lapse vahel ma ei tundnud mingit suurt muutust, melu oli enne ja melu oli pärast täpselt sama moodi. Noorimale lapsele ei pidanud ma ei numbreid ega tähti õpetama, vanemad lapsed tegid selle töö mängu käigus ära. Rattad, suusad, uisud on juba olemas, sülle saab nii võtta, et üks istub süles ja kaks kummagi kaenla all kaisus. Beebina pidi kolmandat last tunduvalt vähem lõbustama, sest vanemate laste jälgimine oli beebile nii huvitav, et võis lennukina kaasa vehkides seda lõputult teha. Suuremana on täpselt nii nagu kahe lapsegagi, et pisem püüab suurematele järgi joosta ja algul ei õnnestu, nutt on varuks, aga tahtmine on suur ja peagi püsib ka tema teistel kannul. Autot me vahetama ei pidanud, viieliikmeline pere mahub viie istmega autosse, kui valida kitsamat sorti turvavarustus. Kahe noorema lapsega pole vaja nädalaid kooliteed harjutada, paar korda käid kaasas, ülejäänud aja liiguvad vanema lapse slepis kooli.
Väga sõltub.
Kolm last järjest väikese vanusevahega tundub olevat vähemalt esimestel aastatel päris keeruline ja kurnav (jälgisin kõrvalt kahte sugulaste peret). Samas kui lapsed juba suuremad, siis on selline komplekt tore.
Mul endal on neli last 2+1+1 skeemiga (suuremad on juba varateismelised, keskmine neljane, noorim pooleaastane) ja ütlen ausalt, et väga mõnus on, elu on märksa lihtsam kui siis, kui teine laps oli väike. Väiksemad arenevad suurte eeskujul, suured nunnutavad ja aitavad palju. Kui endal pole parasjagu aega mängida, siis mõnel teisel ikka on. Ütleksin, et viimane on kõige rahulikuma närvikavaga laps.
Ainuke asi, et sellise kambaga on juba suuremat autot vaja. No viieliikmelises peres piisab iseenesest ka viiekohalisest, aga kui on vaja rohkem kraami kaasa vedada, ei ole kuigi mugav, seetõttu on ka mitu tuttavat kolmelapselist peret endale seitsmekohalise soetanud.
Mis on Sinu peamised hirmud, teemaalgataja?
Nii on, kolm last on selline “kriitiline mass”, kes saavad omavahel hakkama, neil on juba omavahel nii palju tegemist, et emme sabas vingumine ei tule meelde. Ja noorem (4a) pole nüüd enam ainult kaasajõlkuja ja imetleja, ikka ise võtab juba ohjad, arendab mängu süzeed edasi jne. Mul on nad eriti väikese vahega, kuna esimesed on kaksikud, selle võrra on veel kergem- üks lasteaed, üks kool jne. Ütlen sama, et kolmanda lisandumine väga märgatav ei olnudki, melu oli enne ja on nüüd, kolmanda lapsega oli kuidagi lihtsamgi kõik see imetamine, magamine jne, isegi kui oli beebi + kaks öösel ärkavat kaheaastast, aga eks see aeg oli kõige väsitavam ikkagi. Paar esimest aastat ongi kõige raskem, edasi järjest toredamaks läheb, rõõm on näha kui asjalikud nad omavahel on (suuremad lähevad just kooli). Aga eks kõik oleneb kokkuvõttes laste iseloomudest ja omavahel sobivusest, kui hästi nad läbi saavad ja kui palju koos mängivad.
7istmeline auto oleks mugavam (saaks vähemalt kellegi veel autosse võtta, muidu on see tuugalt turvatoole täis), aga juba 4a oleme kenasti kõik ikka vanasse sõiduautosse korraga ära mahtunud, kui korraga viiekesi sõita vaja on.
On naisi, kes jätavad laste vahele meelega pikema vahe, on neid, kes tahavad väikese vahega, et see titetamine korraga kaelast ära saada. Igaühele oma ja oma plussid on mõlemal.
Mida mees arvab? Kui vanad on suuremad lapsed ja kas neile jääb ka peale pesamuna sündi piisavalt ruumi ja raha?
Minul lapsed 17, 8 ja 2. Kolmega on ikka rohkem tegemist. Keskmine pole veel päris suur ja tahab ka palju tähelepanu. Vanim laps on mul tihti lapsehoidjaks noorematele, see on väga suur pluss. Kindlasti oleks lihtsam kui kõik enam-vähem samaealised. Mängiks ehk koos ja kõiki lapsi huvitaks samad teemad. Praegu on kõigil väga erinevad huvid ja vajadused.
Auto vahetasin suurema vastu, aga endiselt 5-kohaline.
Kolmanda lapsega on kõik väga palju lihtsam olnud kui eelmistega. Rasedus lihtne, sünnitus lihtne. Väga hea magaja olnud algusest saadik. Potile hakkasin teda 4-kuuselt panema ja kohe esimest päevast hakkas sinna ka hädasid tegema. 10-kuuselt oli mul mähkmevaba laps ja 12 kuuselt küsis juba ise potile, nii päeval kui öösel. Võõrastamist ei tulnudki, sest kogu aeg elamises liikus teisi lapsi. 1,5 aastaselt panin lapse lasteaeda ning ka sinna pole ta kordagi nutuga jäänud ja hea meelega läheb hommikuti aeda. Kokkuvõttes on kolmas laps meil ikkagi suur õnnistus.
Sõltub võib-olla vanusevahedest (meil teisel ja kolmandal suur vanusevahe), aga me mahtusime Toyota Avensisesse viiekesi väga ilusti ära (meil õnnestus kord vajadusel taha küll ka kolm SSS turvatooli-turvahälli ära mahutada), pagasiruumi läks vanker-käru ja mitu suurt kotti ja katte sai ka veel kenasti üle tõmmata. Nüüd on uus auto, kuhu kuuekesi ära mahume, aga ikkagi veel mitte buss.
Meil oli kahega selles mõttes muidugi lihtsam kui neljaga, et suurte ja väikeste huvid ei kattu (tegelikult ei kattu väikestegi huvid esialgu, kuna noorim alles beebi), aeg-ajalt tuleb väikesi vedada kuhugi lihtsalt sellepärast, et suuri on vaja kohale viia, ja seal on väikestel igav. Teisest küljest on vahel võimalik väikesi mitte kaasa vedada (näiteks kodu lähedale poodi) ja see on jällegi mõnus.
Mul kolm last: 18, 16, 13. Nagu öeldud, et kolmanda lisandumine ei ole nii suur muutus kui teise lisandumine esimesele. Minul oli kõige raskem harjuda esimese lapsega, teiste lastega tulin paremini toime, sest elumuutus oli mu meelest väiksem. Öeldakse, et kolmas laps sünnib vanadele vanematele, vanad siis tähenduses “vana kala”. Ja see teebki elu lihtsamaks.
Kui laps on sündinud, siis ei kujuta ette, et teda poleks. Ei oska öelda, kuidas oleks elu kahe lapsega. Kolm on parim, mis mul muud öelda :). Rõõmu ja nalja rohkem, huvitavam on kindlasti. Me elukohta ja autot ei vahetanud, elame parajal pinnal, mitte liiga suur ega liiga väike. Miinuseid välja tuua ei oska. No rahateema ilmselt on, kui jagada sama raha neljaks või viieks või osta jalgrattad-suusad kahele või kolmele, aga samas palju asju ikka ka jagatakse omavahel (nt “kuule, kas sa saad mulle anda..” või “ma laenan sinult seda asja”).
Huvitav, siin on kõigil nagu väike maja preerias, aga mina olen näinud, et lapsed ka tahavad üksteist kiusata ja kipuvad kaklema, jonnimisest rääkimata. Ja ma kujutan küll, et kahega on kergem kui kolmega, eriti kui on väikelapsed. Vanemal on ju ainult 2 kätt. Kui lapsed on nt vanuses 1, 2 ja 4, siis võib ikka päris jube olla 3 lapsega.
Mul lapsed 18, 15 ja 11aastased. Ja hetkekski ei ole kahetsenud! Nii ägedad on kõik eraldi ja kamp koos veel ägedam.
Eks tuleb igatsugu nagistamisi ja väikseid tülisid ka (kõige sagedamini on suhted pingelised keskmise ja noorima vahel) Aga mõtlen, et nii head õppetundi eluks: kuidas tülitseda ja jälle leppida, kompromisse sõlmida ning üksteise kogemusi, lugusid ja asju jagada, saab ainult suures peres.
Mul on vedanud sellega, et kõik on suht sarnaste huvidega ka. Põnev on endal ka kuulata, kuidas nad nt õhtusöögilauas maailma asju arutavad.
Ja kui väiksed olid, siis tõesti kolmanda lisandumine väga palju ei muutnud: ikka paras möll ja melu. Vedas ka sellega, et kolmas oli hästi “mugav” imik: magas hästi ja õppis kiiresti.
minul on kolmas laps raske puudega ja väga kahetsen.
ma vaatan ka, et kõigil elu nagu lill. Aga alati on tundunud, et 3 last just väikese vahega teevadki pigem need, kellele kas a) väga väga ameeldibki lastega tegeleda (nt võib vabalt 2 h harjutada 1,5aastasega kääride hoidmist) b) lapsed ongis ellised loomult rahulikuma dja sõnakuulelikumad, kelle puhul aitabki 3 korda seletamine, miks midagi teha ei tohi, mitte et 20 korda oled seletanud ja lõpuks ikka saadad nurka seisma c) või ongi vanemad, k ellele on poogen, millised inimesed lastest kasvavad, st võtavadki rahulikult, kui kõik teised ümberringi peavad nende lapsi kasvatamatuteks jõmpsikateks.
Mul ühel tuttaval on 4 last, kellel esimene on sisi vanem ja ülejäänud 3 on 2a vahedega, noorim on veidi üle 1,5 hetkel. J aongi nii olid meil külas, panid noorima kärusse rihamdega kinni,andsin porgandijui kätte ja nii ta istuski seal terve õhtu rahulikult, protestimata. Ma vahtisin suurte silmadega, et kas tõesti on selliseid lapsi ka. 5aastane laps jooksis küll ringi, aga suht h’äletult, kui vanemad lapse dmidagi tahtsid, läksid häbelikutl vanemate juurde ja sosistasid kõrva, ei julgend võõrastele eriti otsagi vaadata jne. Kui lapse don sellise dvaiksed, siis tõesti pole probleemi neid palju teha 😀 Ma ise pole oma lastega viimased pool aastat kellelgi klas käinud, sest 1,5aastane tahaks ainult treppe mööda üles-alla käia ja sisi passi seal teda koguaeg peale….
Mu mees pakkus ka välja, et teeme 3. lapse ka kohe otsa. Vanim on meil 3,5 ja noorim 1,5. Kui küsiisn, e t ka sta jääb ise lastega koju, kui uus beebi saab pooleaastaseks, sest mina rohkem ei jaksa, siis rohkem pole kolmandast lapsest juttu olnud 😀 Ilsmelt kunagi ta tuleb, aga siis kui praegused mõlemad lasped saavad vähemalt enda riietumise ja wc-majandusega 100% iseseisvalt hakkama 😀
Pole kolmelapselisena veel palju kogemusi, aga hetkel ei ole raskem kui kahega, pigem on 3. lapse beebiiga seni palju kergem olnud, kuna endal on nii palju rohkem kogemusi ja vanemad lapsed on samuti abiks. Laste vanused siis 1 kuu, 9 aastat ja 11 aastat.
Minu vanemad lapsed on alati omavahel hästi läbi saanud ja saavad ka praegu ning beebit nad loomulikult ei kiusa. Vanemad lapsed on sel suvel tegelikult rohkemgi tähelepanu saanud kui varasematel suvedel, sest beebi tõttu on mul ju suvi vaba olnud ning olen lapsi palju randa ja mujale vedanud, nendega koos igasugu asju teinud (niipalju kui lõpurasedana ja beebi kõrvalt võimalik kaasa teha). Vanematele lastele beebi väga meeldib ja nad ootasid teda vist sama palju kui meie mehega.
Huvitav, siin on kõigil nagu väike maja preerias, aga mina olen näinud, et lapsed ka tahavad üksteist kiusata ja kipuvad kaklema, jonnimisest rääkimata. Ja ma kujutan küll, et kahega on kergem kui kolmega, eriti kui on väikelapsed. Vanemal on ju ainult 2 kätt. Kui lapsed on nt vanuses 1, 2 ja 4, siis võib ikka päris jube olla 3 lapsega.
Meie vanematel lastel (juba noorukieas) sai üksteise kiusamise aeg enne kolmanda sündi õnneks otsa. Pisemaid nad muidugi meelega ei kiusa, aga võib kogemata juhtuda, et nad näiteks ei saa aru, millise elulise tähtsusega on kolmeaastasele just see asi tingimata ise täpselt sellesse kohta panna. Samamoodi võiks muidugi kolmene beebile kogemata haiget teha, aga seda me oleme suutnud siiani vältida, meelega ta haiget küll (veel) ei tee.
Kolme lapse tülid ei ole hullemad kui kahe lapse tülid. Harva kui kõik kolm on korraga tülis, pigem ikka kaks on tülis ja siis kolmas on neutraalne või ühega paaris või ka lepitaja.
Ma vist võtan tülisid rahulikult, sest ma pole täiuslik ega eelda, et teised inimesed on täiuslikud. Lapsed ammugi mitte. Pealegi olen oma vennaga tülitsenud lapsena hirmpalju, vihkasin teda lausa, tema mind ka vist. Nüüd aga oleme väga lähedased ja teineteisele alati olemas. Seega ei näita laste kismad alati tuleviku ja nende tegeliku suhte kohta.
Ja õige võib olla, et palju lapsi saavad need, kellele 1) meeldivad lapsed (Sinu toodud näide 2 h 1,5-aastasele kääride hoidmist õpetada. Esiteks, ei ole vaja “õpetada” 1,5-aastast kääre hoidma, kui see pole tema huvi. Kui see aga on tema (2-tunnine) huvi, ei ole see üldse raske tegevus). Ja 3) need, kes võtavad elu suvamalt (või võtavad kolmanda lapse sündides elu suvamalt).
Kolmega oli kergem kui kahega. Mul väikese vanusevahega. Need plussid on siin juba kõik välja toodud: asjad olemas, suuremad mängivad väiksemaga (mina vist polegi pesamunaga klotse virna ladunud jms), õpetavad talle kõik selgeks (lugemine nt) jne. Oleme väga rahul.
Minu kolm olid ka väikeste vanusevahedega, alguses oli hulle hetki, aga enamasti toimus ikka yhistegevus. Vahel kisuti, karjuti & kaevati, aga ei olex see kahe lapsega ju teistmoodi olnud.
Samas mu ema syndis pesamunax pärast parasjagu vanemat õde & venda. Siiamaani kaebab, et suured muudkui jooxid eest ära & itsitasid maja nurga tagant.
Mul ühel tuttaval on 4 last, kellel esimene on sisi vanem ja ülejäänud 3 on 2a vahedega, noorim on veidi üle 1,5 hetkel. J aongi nii olid meil külas, panid noorima kärusse rihamdega kinni,andsin porgandijui kätte ja nii ta istuski seal terve õhtu rahulikult, protestimata. Ma vahtisin suurte silmadega, et kas tõesti on selliseid lapsi ka. 5aastane laps jooksis küll ringi, aga suht h’äletult, kui vanemad lapse dmidagi tahtsid, läksid häbelikutl vanemate juurde ja sosistasid kõrva, ei julgend võõrastele eriti otsagi vaadata jne. Kui lapse don sellise dvaiksed, siis tõesti pole probleemi neid palju teha
Kas ainult mulle tundub või teistele ka, et need lapsed tohutult kardavad oma vanemaid? Ok, et üks laps on vaikne ja tagasihoidlik,aga kui kõik 4 on sellised, kes ei julge isegi kõva häälega rääkida ja isegi mitte otsa vaadata siis on asi ikka väga ranges koduses kasvatuses.
Mulle tundub küll nende laste käitumine enam
kui kahtlane.
Vaevalt et need lapsed kodus nii hiirvaiksed on, külas ollakse ikka paaalju korralikumad ja vaiksemad. Igas liigutuses ja kirjelduses kolli ei tasu ka näha. Või arvad, et see pooleteisene oli ka hirmust halvatud juba?
Mul ühel tuttaval on 4 last, kellel esimene on sisi vanem ja ülejäänud 3 on 2a vahedega, noorim on veidi üle 1,5 hetkel. J aongi nii olid meil külas, panid noorima kärusse rihamdega kinni,andsin porgandijui kätte ja nii ta istuski seal terve õhtu rahulikult, protestimata. Ma vahtisin suurte silmadega, et kas tõesti on selliseid lapsi ka. 5aastane laps jooksis küll ringi, aga suht h’äletult, kui vanemad lapse dmidagi tahtsid, läksid häbelikutl vanemate juurde ja sosistasid kõrva, ei julgend võõrastele eriti otsagi vaadata jne. Kui lapse don sellise dvaiksed, siis tõesti pole probleemi neid palju teha
Kas ainult mulle tundub või teistele ka, et need lapsed tohutult kardavad oma vanemaid? Ok, et üks laps on vaikne ja tagasihoidlik,aga kui kõik 4 on sellised, kes ei julge isegi kõva häälega rääkida ja isegi mitte otsa vaadata siis on asi ikka väga ranges koduses kasvatuses.
Mulle tundub küll nende laste käitumine enam
kui kahtlane.
Võõraste kartmine ei tähenda oma vanemate kartmist. Meie vennaga põgenesime ka lapsena külaliste saabudes lakka. Oma vanemaid ei kartnud.
Mulle tunduvad nad väga hästi kasvavatud lastena. Tänapäeva vabakasvatuse taustal eriti.
Mul on 8,5 ja 1a. Tegemist on ikka hulga rohkem kui kahega. Selles mõttes pole jah laste arvul vahet, et oled juba paljude asjadega harjunud ja tead, mida nendega teha. Raskused oleks siis järgmised. Igaüks tahab tähelepanu,aga paraku on vanemaid ainult kaks ja kui mees päeval tööl, siis üks. Vanema lapsega peab õppima, keskmine nõuab oma ja pisemal peab rutiini arvestama ja seda saadab tohutu väsimus. Üksi nendega mingitel üritustel käia on keeruline. Katsumus on ka viirusteperiood.
Aga kui tubli mees kõrval, siis on kindlasti lihtsam ja lapsed on muidugi nunnud.
Lugesin neid tekste siin ja kumab läbi selline jubedus, et kolmas laps tehakse suuremale lapsele ,et tasuta lapsehoidja ja oma elu ja tegemisi vaja polegi tal ja eks muidugi ka selle 500 euro pärast. Võiks sellest vähemalt pool raha siis suuremale lapsele anda õe/venna kasvatamise eest. Kellele te neid lapsi teete, tekkis küll suur küsimärk. Põhiline jutt, et kuidas on lihtsam ja kas tasub. Tean inimesi, kel 3 last, peast hallid on need noored naised. Siin tõesti loe juttu, nagu “Väike maja preerias”, et nii ilus on kõik. Üks ja kaks last on inimesed, aga kolmas kauba peale nagu asi, selline jutt teil siin, et teda ei pane tähelegi ja suuremad õpetavad, kantseldavad. Riik poleks tohtinud määrata seda 500 eurot alates 3-lapselistele. Nüüd ongi nii, et raha pärast vorbitakse nagu investeeringut, mitte inimlast.
Lugesin neid tekste siin ja kumab läbi selline jubedus, et kolmas laps tehakse suuremale lapsele ,et tasuta lapsehoidja ja oma elu ja tegemisi vaja polegi tal ja eks muidugi ka selle 500 euro pärast. Võiks sellest vähemalt pool raha siis suuremale lapsele anda õe/venna kasvatamise eest. Kellele te neid lapsi teete, tekkis küll suur küsimärk. Põhiline jutt, et kuidas on lihtsam ja kas tasub. Tean inimesi, kel 3 last, peast hallid on need noored naised. Siin tõesti loe juttu, nagu “Väike maja preerias”, et nii ilus on kõik. Üks ja kaks last on inimesed, aga kolmas kauba peale nagu asi, selline jutt teil siin, et teda ei pane tähelegi ja suuremad õpetavad, kantseldavad. Riik poleks tohtinud määrata seda 500 eurot alates 3-lapselistele. Nüüd ongi nii, et raha pärast vorbitakse nagu investeeringut, mitte inimlast.
Mis lapsehoidjast sa räägid väikese vahega laste puhul näiteks? Üksteise lõbustamine muuseas tuleb täiesti iseenesest. Mina ei ole oma lapsi sundinud kunagi kedagi hoidma, kellelegi tähti õpetama vms. Need tegevused mõtlevad nad täiesti ise välja. Sulle tuleb üllatusena, et mõnele inimesele päriselt meeldib melu ja palju lapsi. Mismõttes asi, kas see, et ma ei pea vaeva nägema numbrite õpetamisega, segab kuidagi mul oma lapsega rääkimast, temaga koos maailma avastamast jne. Pigem on nii, et proportsionaalselt läheb vähem aega viimase lapse puhul tüütuteks kohustusteks ja rohkem jääb aega mõnusateks asjadeks.
Mis lapsehoidjast sa räägid väikese vahega laste puhul näiteks? Üksteise lõbustamine muuseas tuleb täiesti iseenesest. Mina ei ole oma lapsi sundinud kunagi kedagi hoidma, kellelegi tähti õpetama vms. Need tegevused mõtlevad nad täiesti ise välja. Sulle tuleb üllatusena, et mõnele inimesele päriselt meeldib melu ja palju lapsi. Mismõttes asi, kas see, et ma ei pea vaeva nägema numbrite õpetamisega, segab kuidagi mul oma lapsega rääkimast, temaga koos maailma avastamast jne. Pigem on nii, et proportsionaalselt läheb vähem aega viimase lapse puhul tüütuteks kohustusteks ja rohkem jääb aega mõnusateks asjadeks.
Mõtlen neid, kelle lastel vanusevahe on suurem. Ma pidin koguaeg oma õde kantseldama. Nagu ise ema oleks. Ju mul okas sellepärast ka. Oma elu polnudki, trenne ega asju. Üht väikeste vahedega lapsi ja nende ema nägin tänaval ükspäev lapsele karjumas, et nüüdsest hakkad iga jumala kord peksa saama jonnimise eest. Sel emal olid ikka närvid viimsel piiril.
Minul on neli last, kellest üks on puudega. 4 last on sündinud 9a jooksul, millest viimased 3 viie aasta sees. Teate: raske oli ühe ja kahe lapsega. Neljaga ei ole raske vaid on palju majandamist ja ettemõtlemist. Jaa, lapsed ikka kaklevad omavahel aeg ajalt aga lepivad sama kiirelt. Väiksemad paratamatult õpivad suuremate pealt. Minu teised lapsed ei osanud paljusid asjuselles vanuses teha mida oskab nüüd viimane laps (hetkel 3). Iga laps on eelmisest tublim ja areneb kiiremini. Nad õpivad üksteise peale: mitte ainult head vaid ka halba. Selleks on lapsevanemad, kes siis seletavad ja suunavad. Loomulikult ma tegelen lastega, õpetan ja mängin nendega. Igalaps saab oma aja, saavad oma huviringid jne jne. Keegi ei jää millestki ilma. Kui kuhugi minek on siis ma pean alati mõtlema ette mitu sammu. Minu jaoks on pigem tüütu see majandamine ja mõtlemine, et mis kellele kaasa jne. Tuleb osata majandada. Kui on suur pere , tuleb lapsed kaasata igasse tegevusse. Meil on nii tehtud. tabel seinapeal, kes mis päeval nõudepesumasinast nõusid välja võtab, kes pesu masinast välja vötab, kes prügi välja viib jne jne jne. Suuremad lapsed õpivad minu kõrvalt praegu söögitegemist ka. Panen neid teadlikult tööle. Kes tükeldab liha, kes riivib porgandit, kes koorib kartulit jne ja löpuks aitavad valmis ka teha. Ka see kolme aastane teeb enamus asju kaasa. Neil on omal huvi mitte et emme käsib. Keeruline oli siis kui köik neli last korraga haiged olid; siis oli kapi peal paber, kes mis kell mis rohtu sai. Kõik on mõtlemises kinni. Kui mõtled ja usud et saad hakkama siis saadki ja hästi veel. Kui aga mötled et nii raske ja see häda ja see häda- nu siis ongi raske ja see häda ja see häda. Tuleb osata majandada ja mitte karta lapsi ka kaasta töö tegemisse, kodus -toas kodutööd igasugused ja öues – riisumised, rohimised, kastmised, muru niitmine jne jne. Siis on emal omal tunduvalt kergem ja rohkem aega lastega olla. Mina ei osanud algul nii teha aga mingi hetk tegi üks tuttav selle mulle selgeks ja katsetasin. Ja see toimib ning lastele ka meeldib. Koos lastega samal ajal kodutööd ära ja pärast aega mängida küll.
JA iga järgneva lapsega oled kindlam ja tead uba mida teha mingis olukorras. Sa oled kogenum. Ei pea kartma seda vöi toda. Võtad asja rahulikult ja nii ongi. Ei maksa elu ise keeruliseks elada ehk mõelda.
Pole kolmelapselisena veel palju kogemusi, aga hetkel ei ole raskem kui kahega, pigem on 3. lapse beebiiga seni palju kergem olnud, kuna endal on nii palju rohkem kogemusi ja vanemad lapsed on samuti abiks. Laste vanused siis 1 kuu, 9 aastat ja 11 aastat.
Minu vanemad lapsed on alati omavahel hästi läbi saanud ja saavad ka praegu ning beebit nad loomulikult ei kiusa. Vanemad lapsed on sel suvel tegelikult rohkemgi tähelepanu saanud kui varasematel suvedel, sest beebi tõttu on mul ju suvi vaba olnud ning olen lapsi palju randa ja mujale vedanud, nendega koos igasugu asju teinud (niipalju kui lõpurasedana ja beebi kõrvalt võimalik kaasa teha). Vanematele lastele beebi väga meeldib ja nad ootasid teda vist sama palju kui meie mehega.
Minul on sellise vanusevahega kooslus kasvanud nii, et noorim on praegu 12. Vanemad lapsed olid nooremale mõnusad seltsilised ja minule abihoidjad, ainuke murekoht ja pretensioon noorima poolt ja see on juba mõned aastad olnud on see, et miks mul ei ole oma õde või venda 🙂 (mõlemad vanemad on kõigil lastel samad).
Lugesin neid tekste siin ja kumab läbi selline jubedus, et kolmas laps tehakse suuremale lapsele ,et tasuta lapsehoidja ja oma elu ja tegemisi vaja polegi tal ja eks muidugi ka selle 500 euro pärast. Võiks sellest vähemalt pool raha siis suuremale lapsele anda õe/venna kasvatamise eest. Kellele te neid lapsi teete, tekkis küll suur küsimärk. Põhiline jutt, et kuidas on lihtsam ja kas tasub. Tean inimesi, kel 3 last, peast hallid on need noored naised. Siin tõesti loe juttu, nagu “Väike maja preerias”, et nii ilus on kõik. Üks ja kaks last on inimesed, aga kolmas kauba peale nagu asi, selline jutt teil siin, et teda ei pane tähelegi ja suuremad õpetavad, kantseldavad. Riik poleks tohtinud määrata seda 500 eurot alates 3-lapselistele. Nüüd ongi nii, et raha pärast vorbitakse nagu investeeringut, mitte inimlast.
See ei ole päris tõsi ju. Minu töökaaslaste ja tuttavate seas on juba mitmeid peresid, kes julgevad ja tahavad kolmandat last saada. Hetkel sain kokku 7 korralikku perekonda. Ise jäin viimast last ootama siis, kui 500 eurost midagi ei teadnud. Võib-olla suurema vanusevahega lapsed tõesti valvavad pisemaid, aga kui on väike vanusevahe, siis nii kindlasti ei ole.
Ma poleks selle peale tulnudki, et kaaluda kolmanda lapse plusse ja miinuseid…
Teemaks oli see, et kas meil on soov veel ühe väikse inimese kasvatamiseks ja kas majanduslikult tuleme toime nende kolme suureks kasvatamisel. Välismaa soojamaa reisidest loobumine pole ka mingi miinus, see on prioriteetide küsimus-pigem suurem pere koduse õunapuu all kui ühe lapsega reisida.
Lugesin neid tekste siin ja kumab läbi selline jubedus, et kolmas laps tehakse suuremale lapsele ,et tasuta lapsehoidja ja oma elu ja tegemisi vaja polegi tal ja eks muidugi ka selle 500 euro pärast. Võiks sellest vähemalt pool raha siis suuremale lapsele anda õe/venna kasvatamise eest. Kellele te neid lapsi teete, tekkis küll suur küsimärk. Põhiline jutt, et kuidas on lihtsam ja kas tasub. Tean inimesi, kel 3 last, peast hallid on need noored naised. Siin tõesti loe juttu, nagu “Väike maja preerias”, et nii ilus on kõik. Üks ja kaks last on inimesed, aga kolmas kauba peale nagu asi, selline jutt teil siin, et teda ei pane tähelegi ja suuremad õpetavad, kantseldavad. Riik poleks tohtinud määrata seda 500 eurot alates 3-lapselistele. Nüüd ongi nii, et raha pärast vorbitakse nagu investeeringut, mitte inimlast.
Kui mina lapsed sain, polnud mingit 500-eurost värki olemaski. Vanemahüvitis tekkis pärast pesamuna sündi (aasta hiljem vist), kohe algusest peale ei saanud ja rasedust planeerides sellega arvestada küll ei osanud.
Mu lapsed on väikese vahega ja ma ei saanud kasvõi juba seetõttu sundida neid üksteist hoidma (mitte et ma seda teha oleksin tahtnud). Samuti pole ma sundinud neid nooremat õpetama, see kõik käib mängu kaudu. Keegi väga õigesti kirjutas, et iga järgmine laps areneb kiiremini, õpib kiiremini, on tublim, ja kõike seda tänu mängule ja ühistegevusele.
Kui vanusevahe on suurem, võib küll olla nii, et vanemad lapsed ei taha nooremaga tegemist teha, sest too on liiga titekas nende jaoks. Mu vend (10 a vahe) minuga ei mänginud, kasvasin põhimõtteliselt nagu üksik laps. Just seetõttu planeerisin oma lapsed väikese vahega ja pole kordagi kahetsenud.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
