Mõtlen neid, kelle lastel vanusevahe on suurem. Ma pidin koguaeg oma õde kantseldama. Nagu ise ema oleks. Ju mul okas sellepärast ka. Oma elu polnudki, trenne ega asju. Üht väikeste vahedega lapsi ja nende ema nägin tänaval ükspäev lapsele karjumas, et nüüdsest hakkad iga jumala kord peksa saama jonnimise eest. Sel emal olid ikka närvid viimsel piiril.
olen korduvalt näinud Tartus Atlantise pargis ühte ema oma lastega jalutamas ja oma laste peale röökimas. nii kahju, et mul pole olnud julgust olnud sekkuda ja seda ema korrale kutsuda või meelde tuletada, kuidas oleks normaalne oma kaitsetute alaealiste lastega suhelda. nendest lastest on mul nii kahju, siiamaani on silme ees ühe lapse silmad, kui ema ta peale sõna otseses mõttes lõugas, ja seda selliselt, et rahvas pargis pööras pead. järgmine kord, kui seda mutti näen, ehk on rohkem julgust sekkuda, lihtsalt selleks, et tema lapsed saaksid aimu, et see, mida nende ema teeb, ei ole normaalne.