Endal 2 tütart 7 aastane ja peaaegu 5 aastane,kuna vanust ka juba 34,siis paneb mõtlema kolmanda lapse soov.Kas on väga raske 3 lapsega toime tulla? Hirmud,rõõmud,kellel on 3 last kas kahetsenud või kõik on hästi ja isegi parem,kui 2 lapsega 🙂
Plaaniks septembrist ,et siis on nagu hea aeg suurem läheb kooli ja mul on tema jaoks veel aega,esimene kooliaasta ikka ja kui teine kooli läheb,siis pisem oleks juba beebieast väljas ja veitsa lihtsam,äkki:)
Kuna mõned probleemid ka olen juba aasta aega kodus istunud ei tea,kas suudan jätkata,praegu tahaks väga tööle saada,aga siin maal ei ole ja linnas käimine raske,lapsed ju lasteaias ja ma jõuaks väga hilja koju,kui minna suurde toidupoodi tööle,see on üks miinus,mees muidugi Soomes tööl,kas jaksakisn üksi nedega toime tulla võibolla saab ta ka siia tööd,kui enam-vähem korras kõik,aga Eesti palgaga ei ela ära äkki 🙁 Ja siis see 5 aastane mul selleine mitte just kõige kergem laps,äkkvihaga ja noh sellise raske iseloomuga,ehk kasvab muidugi välja sellest ruttu:)
Kas mul on mõtet üldse plaaneerida 3 last, no tööd otsin ikkagi,kodus istumisest tüdinud.Andke lihtsalt nõu!
Teema: Neile kellel on 3 last
Kui sa oled juba praegu kodus istumisest tüdinud, siis kolmas laps enda kodusolemise õigustuseks ei ole küll hea mõte. Olukorras kus mees on välismaal, üritaks ikka eelkõige pereelu stabiliseerida, enne kui uusi pereliikmeid tegema hakata. Aga ega keegi ei saa sulle öelda, mis sinu jaoks õige on. Kolmas laps on loomulikult lisakoormus.
Sulle nõu anda ei oska, aga oma 3ga küll rahul.
Mina lähtusin lihtsalt oma soovist saada 3 last. Ülejäänud elu kujunes/kuijuneb vastavalt sellele.
Olen selle tõttu varsti 7 a kodus olnud ja tahaks tööelu ka näha, aga tahtsin oma \”plaani\” täita. Loomulikult oleks tore kui ma ka midagi teeniks, aga olime nõus osast mugavusest selle nimel loobuma.
Mul ei ole küll veel kolme last, aga olen kolmanda lapse ootel. Millegipärast olen alati 3 last tahtnud, aga vahepeal olin küll täiesti kindel, et enam ei. Olin lahutatud, väiksem poiss elas minuga, suurem isaga. Olin pettunud kooselus ja mehe väheses huvis laste vastu. Abielus olles tundsin ennast nagu majapidamisrobot, kelle tööpäev ka pärast kontori ukse sulgemist ei lõppenud. Erinevalt sinust ma muidugi ei igatsenud koduseinte vahelt tööle, aga ometi läksin kui väiksem poja oli 2-aastaseks saanud. Lihtsalt, et rahaliselt oleks kergem. Ma arvan, et minu otsust muutis uus elukaaslane, kelle jaoks on see esimene laps ja kes mind tunduvalt rohkem abistab nii koduses majapidamises kui laste kasvatamisel. Tänu tema toetusele olen kindel, et saan hakkama. Ükspäev lausa mõtlesin, et sellise mehega võiks mul lapsi lausa 5 olla, aga siin tuleks vist juba mängu ka rahalised võimalused.
Minul on küll väga raske. Aga eks see sõltub lastest – kaks on inglid ise ja kolmas on tõeline \”loodusõnnetus\”. Neid esimesi võiks viis tükki olla…
3 last on mõtet teha ainult JA AINULT siis, kui suhe mehega on ideaalne ja selleks on ka majanduslikud võimalused!!! Kui juba praegu mingid probleemid ja juba lapsed olemas, kelle eest hoolitseda ja vastutada, siis milleks veel ühte last sinna pingete pessa juurde teha? Uue lapse sünd veelgi enam pingestab suhteid ju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minul on küll väga raske. Aga eks see sõltub lastest – kaks on inglid ise ja kolmas on tõeline \”loodusõnnetus\”. Neid esimesi võiks viis tükki olla…[/tsitaat]
Vaataks ikka enne peeglisse, kui oma lapse kohta loodusõnnetus ütleks. Lapsed, nagu täiskasvanud inimesedki, on erineva isloomuga. Kui enda laps tundub loodusõnnetusena (aga neid teisi lapsi võiks veelgi olla), siis süüdista omaenda geene või oskamatust last kasvatada. Väga kahju on igatahes su \”loodusõnnetusest\”.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vaataks ikka enne peeglisse, kui oma lapse kohta loodusõnnetus ütleks. Lapsed, nagu täiskasvanud inimesedki, on erineva isloomuga. Kui enda laps tundub loodusõnnetusena (aga neid teisi lapsi võiks veelgi olla), siis süüdista omaenda geene või oskamatust last kasvatada. Väga kahju on igatahes su \”loodusõnnetusest\”. [/tsitaat]
Jah näed, kahte last oskan kasvatada ja ühte mitte. Oleks mul olnud need kaks, oleksin ise endaga rahul ja kõik kiidaksid, kui tubli ema ma olen ja kui hästi oskan oma lapsi kasvatada.
sa saad kindlasti kolm last. sest su teisel lapsel on juba praegu keskmise lapse sündroom :P.
minu keskmine laps oli ka selline vihane, jonnikas ja põikpäine. 4 aastat(kui ta oli noorem laps) mõtlesin et millest see küll tuleb. siis sain kolmanda lapse ja asi oli selge. see laps on seepärast selline, et ta on keskmine 😛
Kolmandat last saada ma ei kahelnud hetkekski. Neljandaga juba oli pikem plaan ja suuremad ettevalmistused. Näiteks auto vahetamine 7-kohalise vastu. Aga minu kõige rumalam tegu oli saada laps septembris, kui eelmine laps alustas kooliteed. Alati ei pruugi nii minna, kuid meie pesamuna sai sünnitusel kannatada ning oli seetõttu oma elus alguses väga närviline. Ta nuttis 24/7 esimesed 4 elukuud ( mul tekkis kohutav masendus, lootusetus, lisaks õues pime jne). Kuna abikaasa oli kaugel tööl ja sõbrad-sugulased 300km kaugusel, siis polnud kusagilt abi loota ka. Väga raske aeg oli. Kõige enam kannatas see väike vapper koolialustaja…
Kolmandat last saada ma ei kahelnud hetkekski. Neljandaga juba oli pikem plaan ja suuremad ettevalmistused. Näiteks auto vahetamine 7-kohalise vastu. Aga minu kõige rumalam tegu oli saada laps septembris, kui eelmine laps alustas kooliteed. Alati ei pruugi nii minna, kuid meie pesamuna sai sünnitusel kannatada ning oli seetõttu oma elus alguses väga närviline. Ta nuttis 24/7 esimesed 4 elukuud ( mul tekkis kohutav masendus, lootusetus, lisaks õues pime jne). Kuna abikaasa oli kaugel tööl ja sõbrad-sugulased 300km kaugusel, siis polnud kusagilt abi loota ka. Väga raske aeg oli. Kõige enam kannatas see väike vapper koolialustaja…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jah näed, kahte last oskan kasvatada ja ühte mitte. Oleks mul olnud need kaks, oleksin ise endaga rahul ja kõik kiidaksid, kui tubli ema ma olen ja kui hästi oskan oma lapsi kasvatada.[/tsitaat]
Jah, ka mina ei kiidaks ema, kes ütleb osade laste kohta \”oh mu inglikesed\” ja teise kohta \”loodusõnnetus\”. Pane end hetkeks oma lapse olukorda-kuidas sa tunneksid kui su ema niimoodi räägiks? Jääb vaid jumalat paluda, et sa vähemalt oma laste ees nii ei räägiks.
Peale sellist hoiakut oma ema poolt hakkab muuseas su \”loodusõnnetus\” vaid hullemini käituma. Ja süü ei ole mitte lapsel, vaid emal. Kui sinust eeldatakse vaid halba (loodusõnnetus), siis lõpuks laps ei käitugi teistmoodi.
Ma lihtsalt väga loodan, et sa teed oma mõtteviisis korrektuure. Pöördu kasvõi pereteraupeudi poole. Veel ei ole hilja, aga mingil hetkel on. Ja siis on kahjud pöördumatud, sa ei saa kunagi oma kolmanda lapsega enam kontakti. Loe ka seda:
http://www.naine24.ee/1053432/pereterapeut-paha-last-ei-ole-olemas
3 on raske ainult selles suhtes et veidi on hirm tuleviku ees, et kuidas kolme teismelisega näiteks hakkama saada, pigem isegi majandusliku külje pealt. hetkel nad alles 1,3 ja 5 ja saame hakkama nii majanduslikult kui muus osas. poole jalaga hullumajas oleme mehega nagunii juba paar viimast aastat ja üksteise jaoks aega pole, aga see aeg saab ju peagi läbi. 😀
mul on esimene juba suur, teise ja kolmanda sünnitasin 30-34 vahemikus. kõik lapsed on oma iseloomuga ja eraldi täit tähelepanu vajanud. 2 poega ja tütar. ütlen ausalt, et kui kõik kolm oleksid väikese vanusevahega, siis oleks vist vägagi raske. sest hetkel on mul põhimõtteliselt kaks last ja käin ka täiskoormusega tööl, soovin veel edasi õppida jne. ning tõesti enda jaoks ei ole piisavalt aega ning tihti olen väga väsinud. ja kuulun ka selliste naiste hulka, kes olenemata võrdlemisi ideaalsest paarisuhtest on arvamusel, et naine peab suutma vajadusel üksinda oma lapsed üles kasvatada (hea haridus, sissetulek, vajadusel isikliku elamispinna võimalus jne. jne.).
Ära veel tee kolmandat. Ei soovitata planeerida beebit, kui üks lastest läheb esimesse klassi. Võib kujuneda vägagi stressirohkeks see aeg. Vanem laps vajab väga su abi, aga sul lihtsalt pole aega ta jaoks. Kui 5aastane on sul ka selline äkkiline ja meest pidevalt abiks pole, lähed varsti hulluks.
Koera soovitan võtta ainult juhul, kui oled valmis ise temaga tegelema. Lastele ära looda.
Soovitan siiski tööle naasta,või jää koju edasi kui võimalik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Endal 2 tütart 7 aastane ja peaaegu 5 aastane,kuna vanust ka juba 34,siis paneb mõtlema kolmanda lapse soov.Kas on väga raske 3 lapsega toime tulla? Hirmud,rõõmud,kellel on 3 last kas kahetsenud või kõik on hästi ja isegi parem,kui 2 lapsega 🙂
Plaaniks septembrist ,et siis on nagu hea aeg suurem läheb kooli ja mul on tema jaoks veel aega,esimene kooliaasta ikka ja kui teine kooli läheb,siis pisem oleks juba beebieast väljas ja veitsa lihtsam,äkki:)
Kuna mõned probleemid ka olen juba aasta aega kodus istunud ei tea,kas suudan jätkata,praegu tahaks väga tööle saada,aga siin maal ei ole ja linnas käimine raske,lapsed ju lasteaias ja ma jõuaks väga hilja koju,kui minna suurde toidupoodi tööle,see on üks miinus,mees muidugi Soomes tööl,kas jaksakisn üksi nedega toime tulla võibolla saab ta ka siia tööd,kui enam-vähem korras kõik,aga Eesti palgaga ei ela ära äkki 🙁 Ja siis see 5 aastane mul selleine mitte just kõige kergem laps,äkkvihaga ja noh sellise raske iseloomuga,ehk kasvab muidugi välja sellest ruttu:)
Kas mul on mõtet üldse plaaneerida 3 last, no tööd otsin ikkagi,kodus istumisest tüdinud.Andke lihtsalt nõu![/tsitaat]
Huvitav ema…\”kas mul on mõtet plaanida\”. Vanust on juba piisavalt palju, kas mõistlikum ei oleks koos mehega plaanida? Üksi peate plaani? Meie plaanisime mehega koos. Väga rahul oleme!
Minul oli ka kindel mõte, et 3 last peab olema. Kõik kolme lapsega pered meie tutvusringkonnas olid nii toredad ja lahedad. Ainult, et mina lükkasin seda 3 last 10 aastat edasi, kuni olin 40 ja siis pidin otsutama kas nüüd või mitte kunagi. Mees toetas mõtet ja nüüd on meil 10 kuune tütar, kel 16 a vend ja 11 a õde. Lükkamise põhjuseks oli, et sain uue väljakutsega töökoha pärast teise lapse sündi ja ei raatsinud kohe pärast paari aastat koduseks jääda. Siis oli mehe firmas suur koondamiste ja palkade kärpimiste laine ja tulevik tundus ebaturvaline. Nii need aastad veeresid kuni lihtsalt vanus pani fakti ette. Hakkama saame ja näljas ei ole. Reisidele esilagu ei mõtle, kõrvale panna on ka raske. Pidime ostma suurema korteri – 4 toalise ja võtsime laenu, aga muidu on kõik nii tore ja pesamuna üliarmas ning asjalik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ära veel tee kolmandat. Ei soovitata planeerida beebit, kui üks lastest läheb esimesse klassi. Võib kujuneda vägagi stressirohkeks see aeg. Vanem laps vajab väga su abi, aga sul lihtsalt pole aega ta jaoks. Kui 5aastane on sul ka selline äkkiline ja meest pidevalt abiks pole, lähed varsti hulluks.
Koera soovitan võtta ainult juhul, kui oled valmis ise temaga tegelema. Lastele ära looda.
Soovitan siiski tööle naasta,või jää koju edasi kui võimalik. [/tsitaat]
Mina just soovitan beebit teise lapse koolimineku ajaks. Oled kodus ja saada värsket koolilast toetada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Endal 2 tütart 7 aastane ja peaaegu 5 aastane,kuna vanust ka juba 34,siis paneb mõtlema kolmanda lapse soov.[/tsitaat]
Saan kohe 32 ja mul pole ühtki last, kuid ma ei arva, et vanust juba liiga palju:)
kui mees oleks välismaal ja mina 3 lapsega üksi, siis mina seda sinu asemel küll ei plaaniks. selle kohta, et mees tahab nüüd poega, ütleks kuldsed sõnad, et ega see ei ole soovikontsert:-) vägagi reaalne, et saate kolmanda tütre:-)
meil on 3 last 5-aastaste vahedega. pole kordagi kahetsenud! suuremad hoiavad pisikest väga, eriti see kõige suurem:-) ise olen iga lapsega 2,5 aastat kodune olnud, siis sama palju tööl käinud end ‘tuulutamas’ ja harimas ja emapalka välja teenimas.
sinu asemel mõtleks hoolega ka logistika läbi – kas pead lapsi kooli-lasteaeda-trenni viima? kui keegi neist (või sa ise) haigeks peaks jääma, on sul kedagi abistamas? on lastel oma tuba (kui üks kooli läheb, siis polegi see nii ebaoluline küsimus)? majanduslikult saate hakkama? kui sul endal tööd silmapiiril ei paista, kas mehe töökoht on kindel? liiga palju on meil vaesuse piiril elavaid lapsi:-( pigem olgu neid vähem, aga suudaks pakkuda neile rohkem.
see, et sa plaanid uue lapse sündi septembrikuuks (kui ma õigesti aru sain?), siis see plaan mata küll maha. pigem paar kuud enne või hiljem, et 2 ‘suursündmust’ üksteist varjutama ei hakkaks. kooliminek on paras elumuutus. kui sellega kaasneb viimast vinti rase emme (hoidku selle eest, kui sa 1.septembril sünnitamas oled…..) või siis vastsündinud õde-vend, siis paneb see suurema lapse tõsiselt proovile. sellest nooremast ‘loodusõnnetusest’ rääkimata. muide, üsna naiivne on loota, et lihtsalt sellest välja kasvab. sina pead ka ikka sellele kaasa aitama!
nii et mina sinu asemel veel ootaks selle kiire asjaga. pole sel vanusel nii häda midagi.
Meil on kolm last: kooli-, lasteaia- ja sõime-ealine.
Ma ei julge öelda, et meil oleks raske. Õnneks on hetkel tööd ja leiba. Lapsed on terved, peres on nii ema kui isa, koolilaps õpib hästi. Ses mõttes \”kerge\” pere.
Küll aga võtavad lapsed ära vanemate koguvaba aja.
Esiteks on neil objektiivsed vajadused. Laps kooli, aeda, huviringi, tagasi. Käid poes, kokkad, pesed, koristad, aitad õppimises.
Teiseks vajavad lapsed ka sinuga koos mängimise või tegutsemise aega. Ja parem on, kui sa teed seda lastega ühekaupa. Ma võin viia kõik kolm korraga kelgutama või metsa või kinno, kuid sellest ei piisa, sest siis ei saa ükski neist piisavalt minu tähelepanu. Seega tuleb nendega tegeleda ka ükshaaval. Pole väga vahet, mis viisi – kas käid lapsega poes või mängid kabet või õpetad suusatama – aga talle on vaja sinu JAGAMATUT tähelepanu. Ta tahab sinuga rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Nii et sa ei hoia samal ajal teist süles, ei loe ühe silmaga ajalehte ega ei sega suppi.
Kolmandaks on väsitab see pidev töö ja suhtlus su nii ära, et kui siis saabubki su \”oma\” aeg, vajud sa diivaninurka istuma või lähed magama.
Kokku on tunne, et lapsed on armsad, aga oma elu libiseb käte vahelt ära ja välja ja olematuks. See ongi kõige raskem.
[tsitaat]mees muidugi Soomes tööl[/tsitaat]Esiteks – mismõttes mees MUIDUGI Soomes tööl? Välismaal tööl käimine ei ole normaalne ja see ei saa olla \”muidugi\”.
Teiseks – ma ei kujutaks ka kahe lapsega ette, et mul oleks mees kusagil ära. Ma oleks nagu üksikema siis. Miks peaks sellist elu elama ja kuidas saab seda normaalseks pidada?
Ma ütleks nii, et kolmas laps oleks igal ajal teretulnud, aga eeltingimuseks oleks mees koju.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tänan ma tean,et on raske mul on juba peaaegu 5 aastat nii raske olnud kahega,kuna Eestis läks elu persse ja mul väiksem oli 3 kuune kui ta Soome läks,oleks seda teadnud,et tal töökohaga nii läheb,oleks teinud abordi,ega muud poleks üle jäänud,kuna teist last ma ei soovinud ja seda enam,et ma jäin üksik emakas.Nüüdseks olen harjunud selle eluga ja on hull,tean,sest väiksem ei kuula mind mõhkugi ja teeb omi asju ja olen olnud väga kuri oma mehe peale,et ma pean üksi nendega olema,aga mis teha,hetkel ei plaani ta siia tulla,kuna ei tasu:( Ja olen ka öelnud,et kui tahab veel ühte last,siis peab tulema siia,kuna ma ei jaksa rohkem ja see plaan tal on,ainuke miinus on minu vanus ma ei tahaks 40 ka sünnitada,tahaks ikkagi enne,majanduslikult saame hakkama,makse on väga palju,aga saame hakkama,saaks ise vaid ka tööle,et sellest kodusest elust välja ja hetkel on ka aega ise vahest väljas sõbrannaga käia,et tundub,et jägrmine aasta pole mõtet beebit planeerida…[/tsitaat]
seda juttu lugedes ei ole küsimustki, kas saada veel üks laps! kindel EI! miks sa tahad enda elu veel keerulisemaks ajada?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
