Teema: Neljakümnele lähenevad naised…

Harjud ära ja saad aru, et tegelikult saad täpselt samamoodi edasi elada nagu siiamaani oled elanud. Võibolla isegi paremini.

Välise vananemisega on keeruline leppida, kortsud muutuvad üha märgatavamaks, magamatus on otsekohe näost näha, üleüldse on nahk kuidagi lõdvemaks ja hallimaks muutunud. Sisemiselt ma vananenud ei ole, ei tunne end kuidagi eakamana kui 20 aastat tagasi, lihtsalt enesekindlust ja tarkust on juurde tulnud.

Väliste vananemismärkide vastu võitlen igakuise juuksuriskäigu ja natukese kerge meigiga.

Ma just rääkisin täna väga toredate 25-aastastega pikalt elust ja tulevikusoovidest. Pärast mõtlesin, et küll on ikka hea olla vana ja omada elukogemust ja mitte enam olla nii enesekeskne nagu need toredad inimesed siiski väga olid.
Ma olen ka rahul oma paksu ja kortsulise ja hallineva kehaga, mis on mind siiani hästi kaasa vedanud ja loodan, et saan ka edaspidisele koostööle lootma jääda.

Aga teemaalgataja, sa ehk tunned end mitte vanuse pärast imelikult vaid seetättu, et pole tükk aega täiskasvanud inimestega intensiivselt koos olnud?

Naine, 37, aga 40 tundub küll veel kaugel…

#3366466:

…kuidas te tulete vananemisega toime? Olen 37, viimased 5 aastat aktiivselt väikeste lastega rakkes olnud. Nüüd naasesin tagasi tööpostile ja järsku tunnen ennast vanana. Kollektiiv on ajaga palju nooremaks läinud (õigemini siis mina vanemaks jäänud ja nooremad juurde värvatud) ja tunnen ennaat kohati fossiilina. Aegajalt mõtlen, et kas nemad vaatavad mind sama pilguga, millega ma ise ca kolmekümneselt vaatasin neljakümneseid, no et vana noh. Ise tunnen ennast veel 30ne olevat, aga eks peeglisse vaadates tuleb tõele otsa vaadata. Nahk ei ole enam nii trimmis, kortsud, mõned hallid karvad.

Ja kui kunagi tundsin ennast üsna seksikana, siis nüüd kipub selline vanamuti tunne olevat. Kuidas nüüd ennast sellest eksistentsiaalsest kriisist välja vedada?! Peeglisse vaatamata ei saa ka jätta, sest hommikul vaja ju loppis nägu kuidagi natukenegi üles vuntsida.

Kõik vananevad, pole kedagi, kes sellest pääseks. Ka need noored on 30 aasta pärast pensionile lähenevad. Mida kiiremini arusaad, et vanus on number ja vananemine kehaliselt on paratamatus, seda kiiremini tekib eatuse tunne. Polegi mingit iga. On rõõm ja nauding elust, mida mõned kutsuvad ka seksuaalseks, kuid mis avardub niivõrd suureks, et kõik võib pakkuda naudingut ja rõõmu. Iga hingetõmme, iga ilm ja iga olukord. Aga kui end maha kannad ise, siis pole miskit teha. Järgmised 60 aastat koged ainult vanadust. Ometi võib öelda, kuni naine suudab veel lapsi sünnitada, pole ta isegi mitte veel keskealine. MIlleks end mahakanda ja vanuriks pidada.

Ma olen kohe-kohe 55 ja näen parem välja kui 10 aastat tagasi, kuigi kortse on juurde tulnud. Ja see pole ainult minu arvamus, vaid seda kinnitavad ka tuttavad ja vanad fotod. Minus on rohkem rõõmu, rohkem jõudu – olen targem, enesekindlam ja iseteadlikum kui varem. Loomulikult ma vananen, kahjuks on võitlus ümbermõõdu pärast pidevalt aktuaalne, kuid muus osas… elu on ilusam kui varem.

Ma saan varsti 51, noorem töötaja on 28. Kui aus olla – ei tunne ennast üldse vanana. Vähemalt ei räägi nad haigustest nagu on 50+ seltskonnas kombeks.

#3366466:

Aegajalt mõtlen, et kas nemad vaatavad mind sama pilguga, millega ma ise ca kolmekümneselt vaatasin neljakümneseid, no et vana noh.

Võibolla selles sinu häda ongi: et on kaks võimalust, kas tunda ennast seksikana või tunda ennast vanamutina. Ega ei oskagi sellisel puhul nõu anda.
Ise olen 49 ja kortsud muidugi olemas, juukseid värvin juba aastaid. Tervis on aga õnneks korras ja kaaluprobleemi ei ole – ainult võibolla tõesti nii palju askeldada ei jaksa ja ei viitsi kui kahekümneselt. Enesetunne: pigem on mul alati raske olnud ennast päris täiskasvanuna tunda. Isegi lapsevanemaks saanuna, kohati tekib tahtmine koos lapsega lollusi teha. Vahel teen ka, kui võimalik. Ühest küljest tean jah, et vastutan iseenda ja lapse ja ka eakate vanemate eest, teisest küljest ei oska seda pidevalt nii jube tõsiselt võtta. Ümbritsevate inimestega samastumisel ei oska ammu enam vanust vaadata, no kahekümnesed on suuremalt jaolt veel jobud, nagu ma isegi olin – aga mõni on ikka väga asjalik. Kuue-seitsmekümnestest tuttavatest paljud on tragid ja säravad inimesed. Oma töökohal olen töötanud 20 aastat ja kui mõni noor tuleb, siis saan aru, et mul on palju rohkem teadmisi ja kogemusi – aga samal ajal on alles peaaegu kõik vanemad kolleegid, kelle suhtes tunnen end ikka noore ja lollina.

#3366531:

Ma just rääkisin täna väga toredate 25-aastastega pikalt elust ja tulevikusoovidest. Pärast mõtlesin, et küll on ikka hea olla vana ja omada elukogemust ja mitte enam olla nii enesekeskne nagu need toredad inimesed siiski väga olid.

Ma olen ka rahul oma paksu ja kortsulise ja hallineva kehaga, mis on mind siiani hästi kaasa vedanud ja loodan, et saan ka edaspidisele koostööle lootma jääda.

Aga teemaalgataja, sa ehk tunned end mitte vanuse pärast imelikult vaid seetättu, et pole tükk aega täiskasvanud inimestega intensiivselt koos olnud?

Naine, 37, aga 40 tundub küll veel kaugel…

Kui sa ennast 37 aastaselt tunned “paksu, kortsulise ja hallinevana”, siis on sul küll kupli all midagi tõesti lahti. 37a inimene on noor, paljud pole selleks vanuseks veel lapsigi hakanud saama.

Mul oli ka väike keskeakriis, kui 36-selt naasin 4-aastaselt LHP-lt tööle. Aga see oli tingitud ehk ka sellest, et lastega kodus olles ei sättinud ju end iga päev teab-mis palju, ainult elementaarsed hügieenitoimingud ja sättimist toimus ehk 1-2x nädalas, kui linnas käisin vmt.

Esimesed nädalal tööl ma ikka meikisn end korralikult 😀 Kõik lauvärvid-puudrid-värgid läksid mängu 😀 Muidugi ei teindu mingit teab-mis dramaatilist meiki, ikka tagasihoidlikud toonid, aga vajadus end korralikult sättida oli nii suur 😀 Siis lõpuks ikka vaatasin, et räigelt aega kulub hommikul sellele ja tõmbusin veidi tagasi. Meigin muidugi ikka, aga mingeid lauvärve ja puudreid igapäevaselt ei kasuta.

Riietumsistiili vaatasin ka üle – kuna mu kõht ei ole enam nii lame, siis liibuvates riietes ei tunne end nii hästi. Võimalik, et mu stiil ongi nüüd 25ste silmis veidi mutilik – kitsas seelik ja selle peal siis sirge lõikega või nõks avaram (mitteliibuv) pluus. Et liiga mutilik ei tundu, siis üldiselt väldin mustreid ja eelistan soliidsemaid värve – eeskujuks on siis meie kontori 60aastased raamatupidajad, kellega ma sarnaneda ei taha 😛 St isegi kui näen kena lillemustriga pluusi, siis kohe kujutan ette, et see on 60-aastase raamatupidaja unistus ja pigem sirutan käe ühevärvilise järele 😀

Soenguga saab ka palju mängida, kui on viitsimist, et juuksed ei oleks lihtsalt sorakil, vaid koguaeg sätitud. Ma ise ei viitsi…

Mina saan teema-algatajast aru küll. Mõistusega saan ju aru küll, et välimus pole kõige olulisem, aga ikka ei ole kerge negatiivsete muutustega leppida. Minul algas see pisut hiljem u.
40-aastaselt. Siis nägin, et näonahk ei ole enam nii prink, ainevahetus aeglustub (tekivad lisakilod) jne.
Mul aitas natuke kui hakkasin enda eest rohkem hoolt kandama. Hakkasin trennis käima (enne liigutasin ebaregulaarselt), tihedamini juuksuris käima ja ostsin endale mõned uued ja mulle sobivad riideesemed.
Ja ajapikku harjub inimene kõigega 😉

Mina olen 36 ja pean end ikkagi nooreks inimeseks, õnneks geneetikaga on vist vedanud sest märgatavaid kortse veel ei ole, juukseid värvin seega ei oska öelda, kas on halle karvu või mitte ja olen eluaeg trenni teinud ca 5 x nädalas seega mingit lõtvunud keha ei tähelda. Mul on samuti lapsed veel noored alles ja hoiavad mind pidevas rakkes.
Mulle isiklikult tundub, et Eestis on see vanuseasi natukene väärastunud, nii kui naine saab 30 on ta vanamutt ja tuleb maha kanda. Mina elan Lõuna Euroopas ja siin on hoopis teistmoodi, vanus ei ole mingi asi, 70ndates vanaprouad kannavad roosat ja lühikesi pükse ja tunnevad elust rõõmu, Eestis tembeltatakse sellised hulludeks. Siin on 30ndates inimesed ikka veel noored inimesed, kõik on ikka su enda peas kinni, kui tunned end 37selt vanana siis oledki vana.

Ma ei ole kunagi suuremat mõelnud oma kolleegide vanusele. Miks ma peaksin üldse kedagi nii vaatama, et “küll on ikka vana”?
Sellepärast ei näe ka enda vananemises probleemi.

Olen 40, ülekaalus, hallinev.
Pole iial olnud õnnelikum ja rahulikum kui praegu. Miks? Lisaks eelmainitule olen ma veel: elukogenum, tühiste asjade pärast pead ei vaeva. Mäletan asju, mida noored ei tea ja oskan neid seostada. Puhanum, sest lapsed saavad ise endaga hakkama ja mina saan öösiti magada. Rahulolevam, sest välimus on ainult…. välimus ja pole mingit vahet, kas oled pikk või lühike, peenike või paks. Käin trennis, aga mitte välimuse, vaid tervise pärast. Naudin toitu ja ei kavatse surra pühakuna.
Mul on sõbrad, pere, kodu, töö.

#3366619:

#3366596:

Ma saan varsti 51, noorem töötaja on 28. Kui aus olla – ei tunne ennast üldse vanana. Vähemalt ei räägi nad haigustest nagu on 50+ seltskonnas kombeks.

Kui on elu igapäevaselt mõjutavad haigused, siis on ka arusaadav, et nendest räägitakse. Kuigi siin igati püütakse väita, et 50 pole veel vana ja vaevu keskiga ja mis kõik veel, aga ju see siis ikka nii ei ole, kui paljudel on haigusi, millest rääkida.

Ma ei näe mingit põhjust oma haigustest teistele rääkida ja ei ole väitnudki, et ei ole vana aga vastupidi- ma tunnen noorte hulgas ennast nooremana.

40-le lähenedes ma küll mitte mingit vananemist ei tundnud, tõsiselt. No mul olid siis veel väikesed lapsed ka. Nüüd saan 50 ja hakkan vananemist tundma.